Vahepeal on juhtunud ka igasugust jurri, mis inimsuhteid parasjagu proovile on pannud. Või no mis suhteid.. suhtumist pigem. Ma tean, et ma olen imelik ja et mul on maailma nägemiseks kohati päris kummaline viis. Ja ma olen leppinud sellega juba ammu, et inimesed ei ole ühesugused ja see, kui nad ka sinust hoolivad, ei tähenda, et nad sinu tõekspidamisi ja moraalinorme adopteerima hakkaks. Aga ikkagi.. Natukene rohkem võiks ju teise inimese tunnete peale mõelda. Arvestada sellega, mida sinu tegemised ja ütlemised põhjustavad. Ja kui ei tea, siis kasvõi oletada.

Palun inimesed, kuulake, kui teiega räägitakse!! Ma olen viimase pooleteise kuu jooksul muudkui rääkinud ja rääkinud aga kasu ei midagi. Paar päeva tagasi teatas persoon, et oi jah.. et oleks ma seda infot teadnud, siis oleks saanud asju natuke teisiti teha ju.. Aitäh.. eksole.. Suur suur aitäh.. Millest mina siis poolteist kuud rääkinud olen. oehhh. Teeb haiget ja kurvaks. Aga mis seal ikka. Lähen närvi, kirun ja sõiman ja hädaldan ja siis elan edasi. Annan andeks ja elan edasi. Aga nõme on ikka. Seega inimesed, kuulake, kui teiega räägitakse!

Hetkel on vist suurematele muredele ajutised lahendused leitud ja kui ma malet veel päris ära unustanud ei ole, siis ehk vangerdame kuidagi sellest kamarajurast välja ka. Olen püüdnud kõikvõimalikke "kindlasti peab tehtud saama" asju vaadata kui võimalusi ja projekte, millega tegeleda, aga vaikselt hakkab villand saama. Tahaks, et asjad oleks vähemalt koduga korras. Siis oleks oma väike kindlus, kus mõnusalt olla. Sest eks neid "projekte" tuleb nagunii pidevalt ette, seega oleks mõnus, kui kodu oleks korras.

Laupäeval oli väga vahva päev ja oli ka vändra karikas.
Talli jõudsin veidi enne 7t. Panin hobustele heinad ja kaerad ette ja tagin varustuse puhtaks. Tavaliselt meeldib mulle seda eelmisel õhtul teha, aga seekord ei õnnestunud õhtul talli minna ja seega jäi see hommikusse.
8st hakkasime laadima ja selgus, et ottokas on meie seltskonnast kõige paremini peale käiv hobune. Nalja kah natuke :D Aga ta tõestas, et just seda ta ongi. Mitte just ideaalselt, aga siiski täitsa korralikult autosse minev loom. Ta oli bussis välimine ja ma olin kindel, et ta hüppab selle nööri vahelt välja, või siis ei lähe sinna serva peale üldse, aga ta läks kohe peale ja seisis nagu vana rahu ise :)
Esimene soojendus oli jama. Ei teagi miks, aga ta ei tulnud üldse maast lahti. Jalad tõstis küll väga üles, aga kõhuga veeretas latte ja ühe korra ajas isegi maha. Oli kuidagi lame ja samal ajal rammis rinnaga tõkkele peale ja ilusaid hüppeid eii olnud vist ühtegi. Parkuuri ajal ta õnneks pidas end hoopis paremini üleval ja 100cm oli puhas. Teises osas tegi T ka kõik väikesed pöörded ja suurele kollasele okserile läks no niii viltu peale, kui veel andis. Kuna aga galopp ei ole just teab mis hea, siis 5ndast kohast paremat püüda ei õnnestunud. Samas olin ja olen endiselt väga ragul sellega, et oli puhas, sest soojendus oli üks halvemaid, mida ma mäletan.
110nele panin ta liiga vara valmis ja kuna nööri ei olnud ja ratsmetest mulle jalutada ei meeldi, siis ronisinn selga. T kaska on mulle hiiglama suur ja tegin seal siis natuke shoud ka rahvale ja toppisin oma nokatsi kaska alla. Välja nägin ma paras kloun, aga no vähemalt püsis see jama mul peas ja ei kukkunud silmadele. Ja no nalja peab juu ka saama :D jalutasin sammu ja küsisin vahepeal kontakti. Oli häää. Ja kui oli aeg traavi tegema hakata, siis oli ta no hoopis teine hobune, mis ennist. Väga mõnus lihtsalt. Väga väga mõnus. Kui oli aeg galopi käes, siis lootsin, et ta on hea, aga ma ei oleks uskunud, et nii hea. Eest kõrge ja pehme, tagant aktiivne ja all. Kui säärega natuke rohkem nõudsin, siis tegi tagumine ots ikka tugevalt tööd, aga eest oli no nii pehme ja stabiilne ja mõnus. tavaliselt sellise äkilisema gaasi andmise peale ta natuke ikka pressib eest välja, aga siis ei teinud ta seda üldse. Kogu energia liikus tagant läbi selja mõnusalt vedrusse ja eest jäi samal ajal nii pehmeks, et ma ise ka ei uskunud. Kui siis T hüppama hakkas oli pilt ka palju palju parem, kui esimesel soojendusel. palju ta ei hüpanudki, sest polnud vaja. Hobune hüppas kindlalt ja julgelt ja tuli ka maast lahti ilusti. Sõit ise oli minu arust ka parem kui eelmine. Ei läinud kontrolli alt välja ja vahetas isegi jalgu. Puhas sõit ja natuke parem tempo andsid kolmanda koha. :D

Nii hea, kui on selliseid toredaid päevi. Ilm oli võrratu ja sain omale ka joodikupäevituse, sest ega ma siis ei olnud ju piisavalt tark, et end päiksekreemiga piisavalt sisse määrida. Sääsetõrjega lasin küll üle ja seega ka satikad ei kiusanud. Seegi hea :) seltskond oli meil taas kord väga lahe ja seega sai palju naerda.
Õhtul koju jõudes valutasid mul hullupööra jalad :s Puusadenii välja oli selline vastik valu ja pinge sees. Voodisse pugedes mõtlesin, et kui magama jääda ei lase, siis võtan valuvaigisti, aga õnneks aitas I mudimine ja meeletu vässu niipalju, et uinusin ruttu.

Otto
on olnud viimastel päevadel tubli. Teen tööd sellega, et galoppi paremaks saada. Tagant impulssi rohkem ja samal ajal kergust juurde. Esimesed katsed ei olnud just kuigi head, aga õige vaikselt hakkab looma. Mul endal oli eile juba päris hea tunne seal seljas. Täna hüppas Tom temaga natueke ja ka talle oli vahe tuntav. Elavama tempo ajal ei veni enam nii palju välja ja selle arvelt on ka kõik muu pisuke parem. Igatahes olid kõik hõpped täitsa hääs, va 1 blokk, mille ta tegi, sest no niiiiii kaugelt, kui T teda lükkas, ei ole isegi tema võimeline hüppama :D Hea oli aga see, et järgmisel katsel ta ei kõhelnud ja läks ilusti üle.
Õepojaga oleme ka trenni teinud ja täitsa tubli poiss on. Hetkel on peal küll abiratsmed kummide näol ja ümber kaele rihm, millest ta peab kinni hoidma, sest ta käed kipuvad liiga palju ringi uitama, aga muidu on täitsa tubli. Kui käed ilusti paigal, siis saab isegi ottoka nii kaugele, et ta ilusti järele annab ja tagant usinasti peale jookseb. Juhtimine on ka ilusti säärest, sest käed on ju nööri küljes kinni ja nedega ei saa enam sikutada :D
Natuke muud tööd oleme ka teinud jano io kuidas talle meeldivad sellised tiksun-loksun trennid. Saab vaikselt raja peal kulgeda ja keegi ei kiusa ega torgi. Kõrvad laiali nagu eeslil ja mõnus uinuv pilk silmis, iga viimane kui lihas lödi. Homme peaks jälle üks töine trenn tulema ja eks siis paistab, mis me teeme.

Onnike
tahab veel palju tööd, aga samas on ka üksagu tehtud.
Katusele panin ära puistevilla. Sinna on seda veel vaja ja teise poole peale ka veel, aga samas on ikka pool juba pandud tervest katusest. Tna sai poisi toa põrandalauad sisse tahenema. Homme poereisul saab ka sinna puistevilla ära osta ja siis saan seda sinna pudistada. Tuuletõke on enamuselt pandud, aga pisut jäi seda puudu.
Selle nädala jooksul peaks saama tehtud:
*uks ja aknalengid tellitud
*põrand paika ja vb isegi lauad vanast värvist puhtaks
*kips koridori ja toa lakke.
*teine katusepool maha ja tõsta. Vill vahele ja kile peale.
*Kui koda saab korda, siis saan sinna toast asju ära viia ja seega saab ka tuba puhtamaks. Päris raske on 57rm pealt kolida 18 (+varsti veel u 16rm) peale. No ei ole kuhugi asju panna. Kui endise 5 köögikapi asemel on 3, siis ei mahu potid, pannid, taldrikud ja tassid lihtsalt ära.

Jäljed luitund liivalt viib vesi, aga hinge nad jäävad

Kuna ruumi on vähe, siis tuleb kõiki oma asju pidevalt uuesti üle sobrada, et mida oleks võimalik ära anda või visata. Ma olen vastik rott ja kogun igasugust kraami. Mulle ei meeldi see tegelikult üldse, sest ega asjad ei tee õnnelikuks ja kusagil pesas elada ei ole ka hea, aga no kui nad juba on, siis peab ju hoidma, sest äkki läheb vaja. Kohati ma tean, et seda "kunagit" ilmselt ei tule, aga no äkki ikka :D
Igatahes tõstsime oma tibatillukese toa ringi ja nüüd on see veel pisem, seega oli vaja jälle oma asju sobrada. Pihku sattus vana koolipäevik, kuhu oli päris palju igasugust luulet sisse kirjutatud. Otsustasin, et panen siia need read, mis mulle siiani meeldivad ja siis las rõõmustab meid selle paberi toel üks tore lõke.


Ära hoia omale oma südame saladust, mu sõber.
Ütle see mulle, ainult mulle, salaja.
Sina, kes sa naeratad nii leebelt, pehmelt sosista.
Mu süda siis kuuleb seda,
                       ei mu kõrvad.
Öö on sügav, maja vait, linnupesad on mähkunud unne.
Läbi kõhklevate pisarate, läbi komistavate naeratuste,
         läbi magusa häbi ja vale
kõnele ära mulle oma südame saladus!


                                  Päev päeva järel ta tuleb ja läheb ära.
                                  Mine ja anna talle üks lill mu juustest, mu sõber.
                                  Kui ta küsib, kes läkitas selle,
                                  palun jumalakeeli sind, ära ütle talle mu nime,
                                  sest ta ainult tuleb ja läheb ära....

                                  Ta istub puu all tolmus.
                                  Laota sinna iste lillist ja lehist, mu sõber.
                                  Ta silmad on kurvad ja toovad kurbust mu südamesse.
                                  Ta ei kõnele, mis mõtteis, ta ainult tuleb ja läheb ära.

Su tiibade mustad väravad, mu saatuse sünge ingel
Su käskivad käed- võta ära nad!
Su silmad kui kivid, ei sära nad,
mu valgust ihkaval hingel.

Ei iganes piima mahedust ei voola su sõnumi kõlast,
vaid tuuliste latvade jahedust
ning üksinduskõrbede vahedust
kui hoovaks su tõrjuvast õlast.

Mis rõhuv vanne küll kõrvetas su jäise lauba taga,
kui võtsid käekõrvale mind-
Oh kas see seotud sul saatanaga?
Ent mina tõrkusin aga.

Kuid nüüd olen väsinud tõrkumast- mul pole kuhugi minna.
Su poolt on märgitud mu jalgeast.
Või oled sa saadetud Jumalast?
Siis astu üle mu rinna.
                                      M.Under.


                                                                                 Laenatud tiibadel
                                                                                 väsinud unistus
                                                                                 külastab kaotaud
                                                                                 aegades ekslejaid,
                                                                                 valgusse uskujaid,
                                                                                 lootuse kaotanuid
                                                                                 lahkudes saabudes
                                                                                 kannul neil käib.

                                                                                 Õiglusse uskudes
                                                                                 kinkides rahuldust,
                                                                                 tõelisus ununeb
                                                                                 vabaneb meel.
                                                                                 Hetkede rännakus
                                                                                 tühjusse aega
                                                                                 pettepilt virvendab
                                                                                 kaugeneb teel.


Autoritest oli märgitud vaid Under ja teisi ma tõesti ei mäleta. Kui keegi siit midagi ära tunneb ja autorit teab, siis palun andku mulle ka teada.

Oli hea päev. Käisime D-ga lasteaias mängimas ja ta jäi isegi natukeseks sinna nii, et ma läksin täitsa eelmale. Ütlesin talle, et lähen  nüüd korraks ja tulen varsi ja ta tegi tsauu mulle ja suundus liivakasti mängima. Natuke kuidagi äraolev ja mõtlik oli ta kogu selle asja juures, aga pigem oli see nagu tähelepanelikkus ja uurimine, et mis saama hakkab ja kuidas asjad toimivad, kui hirm. Olin eemal ehk 15 minutit, kui tulin uuesti tagasi. Ta nägi mind, aga mängis rahulikult edasi. Tegime kaasa ka tuppa mineku protseduuri, et ilusti lapsed rivvi ja siis kätest kinni ja siis koos rühma. Teised siis hakkasid söömiseks valmistuma. Meie käisime vaid kiirelt wc-s ja siis tulime ära. Vaatab, ehk järgmine kord jään juba kauemaks eemale. Tunnike ehk. ja siis kui see läheb ilusti, siis kolmapäeval Proovime ka teistega koos lõunat süüa. Kui hästi läheb :D

Pealelõuna oli mõnusalt hobuseline. Tegime trenni ja lobisesime. Väga mõnus oli. Ma loodan et ka kõigil teistel oli sama tore. Koju jõudes oli ka positiivne üllatus see, et isa oli päris paljujõudnud. Ukseauk on pea-aegu sisse lõigatud. Siseseina lauad veel vaid ees. Ja uue toa seinad ka pea-aegu valmis. Homme teen aknad värvist puhtaks ja siis saab lengid teha ja ette panna. Isa plaan on must lagi lõpetada. Kui siis saaks seest niipalju ära koristada, et ka põrandaga saaks algust teha... See oleks ikka väga lahe :D

Kiired päevad

Kaks päeva on kuidagi kiirelt mööda lennanud. Õnneks ei ole aeg kaduviku teed läinud niisama, vaid üht-teist on siiski tehtud ka. Tänase õhtu seisuga on võimalik ümber meie onnikese jalutada. maja tagumistes nurkades olnud võsa on hävitatud ja ka maja tagune rehaga üle käidud. Tänavapoolsesse otsa sai täna valmis paekividest kõrgendik. Jah seesama, mille esialgne puhastamine mind maha murdis. Lappisime selle ilusti tagasi ja isa kohendas veel ning valas siis vahed ilusti segu täis. Täna tegi viimase lõpu ja homseks on see kuiv. Maja taha tahan ma istutada ühte punast madalat ristikut. ma olen seda korra näinud ja aia omanike sõnul kannatab ta hästi tallamist ja on väga vastupidav ja samal ajal nägi ka hea välja. Siis oleks seal kena ja viisakas ning Wilbu ei tekitaks sinna ka hullemat jooksurada. Või siis tekiks väikene rajakene, aga mitte suur mudaseks tallatud kraav. Suure sireli alla aga tahan piibelehti. Ma olen alati unistanud, et minu aias kasvavad piibelehed. Ma küll ei tea, kust neid saada võiks või kuidas neid istutama peaks, seega kes teab, andku nõu. Samas, kui muud üle ei jää, siis lähen labidaga metsa ja kaevan sealt :D
Meie koristasime täna igasugust prügi maja ümbert ära. Sorteerisime ja panime hunnikusse, et oleks hea kohe autosse visata kui järgmine prügimäe reis tuleb. Paekivist kõrgendiku ja klaari ümbrust tuleb veel tasandada ja siluda ja siis ongi see osa valmis. Järgmine suur suur tegemine on tulevase vaarikarivi koha koristamine. Seal on ka hetkel hõredalt vaarikaid ja nende all on ammusest ammusest ajast hunnik eterniidipudi ja kilet ja igasugust muud sodi. See tuleb seal tkuidagi kätte saada ja kottidesse toppida, et saaks ka minema viia. Samuti on seal nõgeseid ja muud toredat umbrohtu, mis ootab välja juurimist. Sellega teeme algust homme õhtul.

Mul on siin ka väike sugulane külas ja sellepärast ongi kogu tekst meie vormis :D Olene ka ratsutamas käinud mõlemal päeval ja täitsa ok on olnud. Eile Ottokas ehmatas ja T pidi pea aegu alla kukkuma. Sai aga ilusti selga tagasi. Natuke tegi aga jalale ikka haiget ja seega sõitsin ise edasi. Tottu oli väga mõnus.
Täna sõitis T pikemalt. Pusis tasakaaluharjutuste kallal. Poolistak ja kergendamine vaheldumisi. Lõpuks hakkas juba tulema. Mina aga tegin pärast rütmiharjutusi peale. Pisikesi kõkse, et ei hakkaks enne kiirustama ja tuleks pärast kohe ilusti rütmi tagasi.  Ei olnud ideaalne, aga väga paha ka mitte. Täitsa söödav :) Kui nii edasi, siis usun, et asi liigub ikka paremuse poole ja minu väike traavlipunn saab ehk veel natuke tulimaks. Mitte et ta praegu juba kõige tublim ei oleks :D Aaaaaga noh. Ma annan endale aru, et nii, nagu oma laps on igale emale armsaim (On ka minu D mulle kõige kallim), on ka iga hobune oma omaniku silmis kõige ägedam :D

Aili trenn

Kui mu õeraas juba siia satub, siis on ju kindlasti vaja talli ka minna. Mina loivasin end siis platsile ja tema tõi Otto ära ja pani valmis. Läksime platsile ja hakkasime siis pusima.

Esialgu pikalt sammu ja üsna ruttu püüdsime painutama saada. Nooohh midagi tuli. Siis olime vahepeal muu peal ja traavis oli esialgu paras kisma. Aga vaikselt hakkas Aili aru saama, et mis hetkel säärega nõuda ja samal ajal  sõrmed rusikasse suruda ja vastu hoida. Siis hakkas ka vaikselt looma. Ottokas andis ilusti järele ja Aili sai end ka kiirest reageerima. Siis läksime liiva peale tagasi ja hakkasime harjutusi tulema. Esmalt 8. Rõhk painetel ja painde vahetusel. Et hobune võtaks uue välimise ratsme omaks ja et ratsanik suudeks ka aru sada, et nüüd on uus välimine ja uus paine ja ei tohi sisemise otsa rippu jääda, vaid et säär peab tegema põhitöö ja käsi aitab. Pilt oli juba päris hää.

Edasi siis esmalt sirgel sisemine asetus ja siis juba õlad sisse. Siis traavers, mida Aili tegi esimest korda. Alguses ei õnnestunud, sest ta ei saanud ise aru, et mida mingi käsi või jalg peab tegema. Tegime siis paar korda sammus ja siis hakkas toimima, Edasi traavis oli juba väga hea. Alustasime vasakule, sest sinna poole teeb ottokas neid asju päris hästi. Paar korda tegime ka sääre eest astumisi ja kui Aili ennast paika sai, siis tuli ilusti. Teisele poole oli kõigi kolme harjutusega natuke pusimist, aga traavers tuli lõpuks ikka väga ilusti. Siis paar korda sääre eest ära ja oligi kõik. galoppi täna ei teinud. Aega ei olnud ja polnud vaja ka. Niigi oli kõik väga 5+

Murfi seadus

Pean veelkord tõdema, et kui ma teen mingeid plaane, siis kohe kindlasti ei lähe asjad nii, nagu plaanitud. Masendav. Eriti veel, kui nedesse plaanidesse mahub palju teisi inimesi ja nedega seotud ootusi ja lootusi. Mul oli selleks nädalaks väga peen skeem välja mõeldud. Pühapäeva õhtul kaubikuga Tartusse ema kolima. Sellega lootsim mäele saada esmaspäeva õhtuks, et siis Teisipäeva hommikul Saaremaa poole startida. Saares oli plaan õeraasu lasteaed üle vaadata ja siis kõigile soovijatele trenni anda. Ja kui siis töö tehtud ja palju palju positiivset energiat meeldivast seltskonnast ja tegevusest ammutatud Laupäeva hommikul uuesti koju tulla, et I tulekuks ettevalmistused teha.
Aga läks hoopis nii:
Laupäeval oli isa ära ja mõtlesin siis, et mida ma saaksin siis üksi teha, mis oleks võimalikult kasulik. Hakkasin siis ühte maja külge ääristavat kõrgemat paekividest platvormi puhastama. see oli umbes 90cm seinast eemale ulatuv ja ca 20cm kõrga. Esmasel vaatlusel paistis, et on kividest lapitud ja siis peal suuremad paekivid, mille vahed täis valatud. Peale aga on aastate jooksul igasugust jama kuhjunud ja siis kohati ka lausa muru kasvama hakanud. Plaan oli see sodi sealt ära kraapida ja kivid ilusti ära puhastada, et saaks ilus värske välimusega ääris. Mõtlesime, et sinna saaks kas küttepuid panna või siis pingi istumiseks. Või no mida iganes, aga peamine, et oleks ilus ja puhas.
Hakkasin siis labidaga pealt seda mullasodi ära kraapima et kive leida.. ja mis välja tuli. Sinna oli tehtud selline kummaline süsteem, et alla oli pandud ilusad suures paekivid, siis kohati mõned väiksemad kivid siia sinna. Äär oli tehtud väheste kividega ja enamus valatud väga pehme seguga. Täidetud oli kogu see vall mullaga ja pealt lihtsalt valatud õhuke kiht. Jah, otse mulla peale.. No ja nii ma siis seal müttain. Vahepeal puhkasin ja tegin muid asju, siis jälle kaevasin. Ja puhkasin ja kaevasin. Õhtuks andis selg nii valusalt tunda, et väike jupike jäigi tegemata. Enam ei jõudnud.
Mässisin toas endale lambanaha ümber ja pold vigagi. Poja sai tuttu ja siis veel jutustasin I-ga netis. 12 ajal käisin veel end kuuma vee all soojendamas, sest kuidagi väga külm oli olla. Hetkeks oli isegi hea ja pugesin teki alla. Uni aga ei tulnud ja ikka oli külm. Lammas oli all aj 2 tekki peal aga jube külm oli. Keerasin end ümber poisi rulli, et soojem oleks. Ta on tavaliselt selline pirukas, et ma ei sa kaua ta ümber keras olla, sest palav hakkab. Seekord aga ei aidanud miski. Kui viimaks otsustasin, et ei aita midagi, vaja teed tega, et seest soojaks saada, siis voodist välja tulles vappusin üle keha. Hambad plagisesid ja käed mitte ei värisenud vaid vappusid.
No esialgu ei olnud vähemalt väga paha olla, lihtsalt väga väga külm. Jama seisnes selles, et vabin oli nii suur, et tee tegemine oli tõeline katsumus. Kapiuksed sain lahti, aga vot klaaspurk sõrmede vahel ei püsi. No ei saa purki kätte kapist. Lõpuks sain nii tee kui ka mee kätte. Nüüd vaja kaaned lahti saada.. Ohhhh jummel. No ei ole jõudu. Ja köed tudisevad nii hullult, et ei saa haaratagi korralikult. Suure vandumise ja pusimise peale sain siis teelehed tassi aga vee kallamine oli ikka nii, et tuba lainetas. Olgugi, et tass oli kraanikausis :D
Esimene lonks teed mõjus aga ootamatult. Süda läks no niiiiii pahaks, et suundusin kiirelt, nii kiirelt kui sain vetsu poole. Mõte mingi jama koristamisest tei olnud mitte meeldiv. Lürpisin oma teed lonks haaval ja tudisesin. Kui tekkis kindlus, et kõik ikka sees püsib, siis läksin end põhja keeratud radika kohale soojendama. Tekk oli ümber ja püüdsin kogu radika soojuse sinna sisse. Õige vaikselt hakkasid värinad vähemaks jääm aja kontroll keha üle taastus.
Hirm oli täitsa, sest Kui ei oleks parem hakanud, siis mis ma teen. Kiirabisse helistamisest on vähe kasu, sest poiss ju magab ja kui tulevad ja tahava ära viia, siis kuhuma poisi jätan. Paras jurr. Õnneks hakkas radika kohal natuke parem ja pugesin uuesti tekkide alla. Võtsin selle, mis mul ümber oli veel lisaks ja nii ma seal 3 teki all siis värisedes uinusin.

Hommikul oli selge, et minust ei ole kuhugi sõitjat. Seest oleksin nagu tühjaks imetud ja 5 min seismist oli raske ja paha hakkas. Olin põhiliselt pikali. Ja nii oli selge, et kogu mu nädalakava lendab korstnasse. Kuna emal oli vaja kindlasti kolida, siis tuli täna, esmaspäeval hoopis Aili siia. Tegime trenni ära, millest räägin hiljem, ja siis kihutas bussiga tartusse. Mina aga olin ka täna veel piisavalt vedel, et mitte hakata kuhugi palju ronima. Õhtul oli juba natuke parem olla, sain isegi pisut tegutseda. Näis, mis homme saab.

Nüüd on aga siin Tarmo, üks Aili poistest ja teeme ka talle natuke trennikest. Kui ma homme jalad alla saan, siis lähme homme, kui ei, siis ilmselt jääb homme ära. Täna küll käisime, aga Aili tegi kõik ise. Tarmole ma pean ette sõitma, aga ma ei jäksa (ma tean, et see sõna peaks olema jaksama, aga mulle lihtsalt meeldib nii) hetkel teda äragi tuua karjamaalt. Poole tee peal viskab pildi kotti :D niiet näis, mis saama hakkab.

Ja vot nii ongi, et kui mul on plaan, siis see läheb lörri. Mul on kohe väga kahju, sest ootasin seda saare reisi väga. Oleks saanud jälle mõnusalt palju hobundusega tegeleda. Erinevaid elukeid vaadata ja näppida ja seekord oli mul kuri plaan ka enamusele selga ronida. Aga niipalju siis sellest :( Järgmine vaba hetk ma enam plaani ei tee, vaid istun lihtsalt bussi peale ja sõidan kohale :)

Taas punab päiksekiirtes pihlapuu..

Täna on olnud üllatusi täis päev. Hommikul oli äratus minu jaoks varane ja ilm oli ilus. Hakkasime kohe tööle, et lõuna ajal saaksin külalise ratsutama viia. Aga minu üllatus oli suur, kui ka isa kaasa tuli. Väga lahe oli niimoodi koos isaga talli minna. Nagu väike perekondlik väljasõit. Ta ei olegi kunagi käinud vaatamas kuidas ma sõidan või niisama. Ühe korra on käinud seal, et hobuseid vedada ja see on ka kõik. Aga täna me läksime koos ja see oli ütlemata vahva. Tõin kiirelt Ottoka ära, puhastasin ja riputasin jubinad külge. Ta on ikka nii vahva. Andis ise kõik jalad ilusti kätte. Tõstis kohe kõrgele, et ma ei peaks palju kummardama. Lahe loom on. Kohe hiiglama lahe.
Esimesena sai proovida meie külaline ja talle meeldis. Eriti palju ta ei osanud, aga natukene traavikest ikka sai tiksuda. Ja siis läks selga minu issi! Täiesti uskumatu, aga ta ronis sinna otsa ja tegi isegi traavi mõned korderingid. Siis aga arvas, et ehk aitab küll perekonnajuveelide kloppimisest ja ronis alla :D
Tegin siis ise natuke peale. Õlad sees ja traavers. Vasakule teeb ta neid no nii ilusti, aga paremale jurab. No pole hullu, harjutame. Isa palus paar kõksu ka teha ja nii ma siis näitasin mõne korra, et kuidas me hüppame. Ottokas läks muidugi kohe sapsu täis ja elevile, et ohh lahe.. :D Aga paariks kõksuks asi jäigi ja kui oli D aeg ratsutada, siis oli totu jäle muster jalutamise hobune. Jalutas vaikselt rajal ja poja sai sõitu nautida.

Peale lõunat tegime veel tööd. Isa nokitses katuse kallal ja mina hävitasin võsa, mis maja ümber oli. Esmalt oksakääridega väiksemad oksad ära ja siis sae või kirvega ülejäänu. Kui aia äärest saab ära ühe virna materjali, siis saan selle aiaääre korda teha ja sinna tahan vaarikarivi tekitada. Mujalt pügan ära ja sinna istutan juurde. Huvita, millal vaarikat üldse oleks õige aeg istutada... ja kas teda üldse annab niimoodi istutada, et kaevan ühest kohast välja ja panen teise kohta?

Vaikselt vaikselt hakkab mul tekkima mingisugune ettekujutus, kuhu ma mida panna tahan ja kuhu mida istutada. Vaikselt vaikselt. Aga see mõtlemine ja planeerimine ja jälle mõtlemine on nii lahe. Vaatad ja kujutad vaimusilmas, et kas vaarikad sobiks ikka siia, või äkki mujale. Ja kas ma teeks kasvuhoone, või mitte.. Ja hernepeenar peaks ju ka ometigi olema... aga kus.. Väga väga vahva. Olen jube ette põnevil, et mis me see sügis ära teha jõuame ja mis tööd kevadesse jäävad. Palju ma ei planeeri, aga mõned kindlad asjad, mis peaks üldpilti palku muutma, tuleb kindlasti ära teha.

Ja õhtul läksime poisiga kärutama. Võtsin meiel väikesed ämbrikesed kaasa, et kui leiame põldmarju, siis on, kuhu panna. Vaid pisut meie majast eemal oli pihlakas. Ja juba on marjad punased.. Sügis ei anna armu. Külas on inimestel juba kartulid üless võetud ja ka aroonjad ootavad korjamist. Jalutasin ja hingasin seda kohati sooja ja kohati natuke juba jahedat õhku sisse ja täitsa mõnus oli. Siis ragistasin natuke nõgestes ja põõsastes ja korjasin põldmarju. Saime oma potsikutesse ikka natuke ja nüüd ootavad marjad puhastamist ja külma panekut. Veel jalutasime hobuste aiast mööda ja vaatasime neid. Natuke kolasime seal koplis ja ja terve kari tuli meid uudistama. Pisike Epsu läks otsejoonis D juurde ja kontrollis, et kes see selline pisike tegelane on ja ega tal äkki midagi head ei ole. Poiss oli sillas ja muudkui rääksi, et pai pai ja pai paii :D

Nüüd ta juba magab ja mina hakkan kohe marju puhastama. Toormoos saab hea ;)

Sügis pressib peale. Eile oli kella 10 ajal õhtul juba päris pime. Poja oli voodis ja mina veel toimetasin. Mitte väga ammu sai sel ajal veel tallis oldud ja sõitma mindud. Ka ilmad on kuidagi sügisesed. Hoovihma on sadanud viimased kolm päeva. Taevas tõmbab tumedaks ja mürtsub ja paugutab ja kallab kui oavarrest ning siis on jälle selge ja kuiv. Ka täna kallas nii õige mitu korda.
Aias on palju õunu. Kohe väga väga palju. Olen juba viinud 2 suurt kasti ühte lasteaeda ja eile sai ka sõbrants 2 kasti koju tarida. Aga täna on jälle puude alused õunu täis. Martsipanid on nii magusad ja krõmpsud. ja loomulikult on ka herilasi igal pool, sest ega siis nemadki taha maiustamisest ilma jääda.

Isa sai täna katuse kile alla. vaja veel roovituse lauad panna. siis jääb plekki ootama. Teise poole võtame maha ilmselt siis, kui I tuleb. nad saavad siis papsiga koos seal lammuta ja kohe ka tagasi ehitada ja kiletada. Üksi  on tal seda tööd ikka vastik teha. Täna siis suure vihmaga valasime esiku põranda ära. Liiva vedades olid käed ikka väga maani. kahjuks pettusin ka lootuses, et labidaga segu kühveldada on lihtsam. Ei olnud.Suur auk, mis koridoris oli, pole ka enam seal. Vedasin kive täis ja pealt valasime siledaks. Päris loodi me ei saanudki seda põrandat, aga ma arvan, et oma funktsiooni ta täidab ja rohkem polegi vaja. Kui saaks vahapaberi ka seina, siis oleks juba nagu päris :D
Teha on veel palju. Palju palju. Ometi tahaks juba, et kõik oleks tehtud ja korras ja mis peamine, et bursuika oleks sees ja toimiks. Siis paneks paar halgu prõksuma sinna ja mõnuleks soojas toas.

Tallis käisin ka. Teisipäeval tegin Ottokale kordet ja täna sõitsin. Katsetan natuke paari asja ja eks ole varsti näha, kas hakkab tulemusi andma või on niisama tore olla :) Täna tegin ka paar madalamat kõksu. Just niipalju, et endal sabin ära kaoks ja suudaks mõtlema hakata. Viimased korrad oli juba täitsa hää ja meie koostöö toimis. Ottokas enam ei mõelnud üksi vaid pidasime nõu ja võtsime koos otsuseid vastu. Mulle nii sobib, sest ma ei ole piisavalt kindel sõitja, et hüpates kõike ise timmida. Minul peab hobune ka suutma ja tahtma teha, et kui mina äkki pablama hakkan, siis hobune vaatab ise sammu ja hüppab. Ja mina püsin küljes :D Mitte nii, et oi näee, sa ei viinudki mind just õigesse kohta ja ma nüüd istun siia ette maha või jooksen mööda või mis kõige hullem, hüppan sisse. Ma vist ei suudaks selle loomaga siis enam kunagi mõistlikult kõksida. Otto pai poiss aga on  nii tubli, et kui minule vibra sisse lööb, siis tema teab hästi, mis ta tegema peab ;)

D lemmik

Kuna mingi hetk sai siia paar retsepti pandud, siis lisan veel ühe, mis on meie peres tõeline hitt. Võrdlemisi lihtne teha ja valmib ka päris kiiresti.
Vaja läheb:
Sibulat. Terve suure pannitäie jaoks panen ma tavaliselt 3-4 keskmist v suuremat sibulat.
*Küüslauku. Vähemalt terve pea
*Porgandit. 1-... Oleneb suurusest, aga viimati panin 3 u 15cm pikkust värsket porgandit.Jämedus oli vb 1cm või õige pisut rohkem.
*Basiilikut, tilli ja peterselli. Kui saab, siis kõiki värskelt või külmutatult. Basiilik kindlasti värskelt.
*Hakkliha u 300g
*Tomateid. Viimane kord panin 6 väiksemat, aga kogus sõltub panni suurusest ju ka. Aga tomatiga ma ei koonerda.
*Ketšupit. Mulle meeldib Hellmansi mahe. Viimasel ajal olen kasutanud ECO purustatud tomateid ja ise natuke suhkrut v mett pannud ja ketšupit polegi lisanud.
*maitsestamiseks liha üldmaitseainet ja suhkrut. Või ka pipart ja tšilli pulbrit valmis maitseainete segu asemel.

Ja mis siis tegema peab:

*Haki sibul, küüslau võimalikult peeneks ja haki porgand õhukesteks seibideks. Kui on jämmu porgand, siis lõika seibid veel ribadeks kah. Või siis riivi jämeda riiviga.
*Õli pannile ja pann kuumaks ning juurikad praadima. Kui sibul on kuldne, siis lisa hakkliha ja sega nii, et liha laguneks võimalikult väikesteks tükkideks.
*Haki tomatid. (Seda saab väga edukalt teha liha segamise vahepeal.) Kui liha hakkab küpseks saama siis lisa tomatid ja maitsesta liha üldmaitseainega. Või kasuta pipraid ja tšillipulbrit.
*Kui tomat hakkab kastme sisse ära kaduma, siis haki ja lisa rohelised ürdid. Lisa ka törts ketšupit.
*Vajadusel (Üldjuhul ikka on vaja) lisa suhkrut ja veel liha maitseainet.

Kusagil ürtide lisamise juures pane ka makaronid keema ja siis saavadki koos valmis. Üldiselt on selle boloneese kastmega see trikk, et maitsma peab. Kui midagi puudu, siis saab juurde panna.

Head isu!

Hiiumaa

Nädalavahetus möödus Hiiumaal. Reedel pakkisime auto kokku, et hommikul oleks vaid hopsid peale ja seega ei peaks väga vara tõusma. Nojahhh. 7st pidime välja sõitma, seega 6.30ks talli. Puhastasin meie triio ära ja pakkisin Ottoka transpordivarustusse. Kuna Tom tegeles veel ärkamisega :D, siis mõtlesin, et proovin, kas Otto läheb peale. Läks. Viskasin siis nööri üle rinnakupuu ja läksin panin tagant kinni. Võtsin Andu ja panin ta ka peale. Kähku tagant kinni ja oligi korras. Kuna ma Aadu päitseid ei leidnud, siis sai Toomas ta ise peale panna, kui oli päitsete asukoha tuvastanud. Veel viimane kontroll, et ikka kõik oleks kaasas ja minek. 7.12 sõitsime välja. Sõit läks ruttu ja ilusti saime kohale. Ottokas ei tahtnud esialgu sinna boksi minna, sest uks oli väga madal, aga kui nägi, et Andu läks ja oli rahul, siis tuli ka väriseva jalaga :D On ikka paras tita. Ise juba 8 aga ikka selline ädapätakas :D

Sõidud olid minu arust rasked. Suured, kõrged ja rasked. Esimeses 110s tegi ta esimese osa eelviimasle hullu õhulennu ja maandus pahasti. Video pealt oli pärast näha, et peale seda ta täitsa lonkas. Ja siis istus ka 8 ette maha. Uue katsega läks üle. 115 tuli ka midagi maha. 2 tk vist. Aga ei tõrkunud, mis oli minu jaoks olulisem. Järgmisel päeval 110 tuli ka maha ja 120 oli nii suur, et seda me ei hakanud isegi üritama. See oleks tõeline enese ja hobusetapp olnud. Üldiselt hüppas ta ilusti ja kuidagi ilma suurema pingutuseta. Kõik vead, mis tulid, olid tingitud sellest, et ta vajus laiali ja lisaks sellele ka esimesele otsale. Hakkas tõkkele süstima ja kui tavaliselt on ta lõua risti lükanud siis seekord surus lihtsalt hullult peale. Kui ta lõug viltu minema silkab, siis saab ratsme ära visata viimasel hetkel ja ta saab ikka hüpata, siis seekord ei saanud seda teha, sest ta oleks lihtsalt kõhuli lennanud. Mõnes mõttes on see vist progress, et ta enam ei hakka lõuga risti lükkama, aga nüüd peaks jõudma nii kaugele, et ta ka tõkkele tõmmates tagumise otsa peal püsib.

Seega sain mina natuke targemaks ses suhtes, et mis suunas me tööd peame tegema. Ja väga väga positiivne oli see, et Ottokene ei passinud mitte midagi. See üks istumine oli sellest haiget saanud jalast. Õnneks oli see vaid kerge kõks, sest pärast kontrollisin mitu korda, et ega ta ei hellita, aga kõik oli puhas. Video pealt nägi asi küll hirmus välja aga eks ta ole hellik ka ja tegi sääsest elevandi :p
Nüüd on mul ees olevaks talveks vähemalt plaan valmis, et mida ja kuidas teha, iseasi, kas ma sellega hakkama saan ja kas see toimib. Eks see ole siis näha.

Laupäeval käisime Ranna Baaris. Ütleme siis nii, et oli päris lõbus. Natuke sai tantsitud, natuke sai rummikoksi joodud (jah, mina ka :D ) ja päääris palju sai naerdud. Tükk aega ei ole sellist lõõpi ja tögamist olnud, et kõhud olid no nii krampis. Põhilised klounid olime endile ise ja noo väga lahe oli. Poole 4 ajal pukseerisin ma meie ülejäänud seltskonna meie pessa ja uni tuli veel enne, kui pea patja puutus. 8st tõusta oli ilmselgelt liiga vara, aga jahh, mis seal ikka :D

Lahe oli, aga väga väsitav ka. Olen täna päev otsa vässu olnud ja seega ei ole ma just väga usin olnud. Aga homme on ka päev ;)

Töö töö töö

Oi kui palju on vaja teha. Aga õnneks on ka juba midagi tehtud.
Täna võtsime puu maha maja eest ja ma tegin selle koheselt ka väikesteks juppideks, mida hea lõkkesse viata ja korjasin kõik õunad kokku. Õuntega maiustavad nüüd nuhja hobused ja lõkkematerjal ootab põletamist. Tuulekoja sein on maas ja uue seina paar postigi püsti. Homme loodab isa selle karkassi üles saada ja siis saab hakata ka sarikaid pikendama ja katus võtab lõpliku kuju :) Siis veel katuseplekk. Aga enne seda peab musta lae tegema ja soojustama. Seda võiks ju ka homme jõuda. Natukenegi. Aga eks näis.

Elamist koristasin ka natuke. Pesa on siin.. Täielik pesa.. Aga no ei saagi parem olla, kui ühes tillukeses toas on nii palju asju. Pean uuesti revideerima siin ja kõik minema viskama, mida vaja ei ole. Julmalt lihtsalt prügikasti ja korras. Siis peaks emale kogu tema kola ka ära viima, saaks kaste vähemaks. Inz tuleb sealt ka ju autotäie asjadega.. Kuhu need kõik pannakse... See nädal ei jõua siin harvendada, aga kindlasti on see järgmise nädala kavas.

Ja meile on siginenud hiir. Jah, HIIR. Ja veel nii ülbe, et anna olla. Ma istun siin diivanil ja ta kolab mööda kraanikaussi ja põrandat ringi. Ronib mööda kardinat üles ja alla jne. Kohutav. Panin talle lõksu kah, aga ta ei olel oll. Suure 3l purgi panin ja sinna põhja süüa. Et kui läheb võtma, siis ei saa enam välja. Aga ta ei ole loll ja ei roni sinna sisse. Nüüd panin päris kurja lõksu ka, aga see ei paista teda ka huvitavat. Keegi lenake kassi. Ausõna :D

Ma vihkan alusetuid süüdistusi. Miks on vaja mõelda ja öelda halba? Eriti veel, kui see on halb on täiesti tühjast tekitatud ja ei vasta 90% ulatuses tõele. Milleks?? Vastik ja paha. Ja ma tean, et olen rumal, et selliseid asju üldse endale ligi lasen, aga kui ikka näkku öeldakse, et vot tegid seda ja seda ja sinu pärast juhtus suur sitt, siis on ikka paha küll. Eriti veel, kui tegelikult ei ole ma midagi taolist teinud. Jah, vahel lähevad asjad natuke viltu, aga no miks peab selles süüdistama inimesi, kes ei ole süüdi. Ei otseselt ega isegi kaudselt mitte. Ja inimene kas tõesti usubki, et mina olin süüdi, või siis tahab seda nii väga uskuda, et korrutab nagu katkine plaat, et sina tegid ja ütlesid ja keerasid käkki. Vastik ja paha. Päriselt ka. Inimesed, ärge tehke nii!

Lisaks viskasin ma omale tellise täie hooga sõrme peale. Väga meeldiv just ei olnud :s  Ja siis lõin küünarnuki närvipesa täiega vastu naelapead. No niiiiiiiii valus oli. Nii nii valus :'( Hinge võttis raskeks ja pisarad silma. Nii krdi valus oli. Sõrmed surisesid ja tuikasid ja õlani oli käsi nagu tuld täis. Jurrrrrrr.

Õnneks juhtus ka midagi väga toredat täna. Kui talli hakkasin minema, siis poja vaatas rahulikult, kuidas ma autoga aiast välja sõitsin. Siis aitas mul väravad kinni panna ja lehvitas naeratades. Ütles tsauu tsauuu ja lippas vanaisa juurde toimetama. No nii nii äge oli see. Ta on alati hullu skandaali teinud sellest, kui ma lähen ja täna oli nii roosa ja rõõmus. Ütles vaid, kui mul trennipükse jalas nägi, et emme ratsutama ja saatis autoni. Nii lahe :)

21611

Ehk on olnud tegus päev ja palju kõndimist. Hommik oli laisk, aga siis helistas Anneliis ja vedas meid jalutama. Küll on hea, et selline inimene on olemas. Nii nii hea, kui keegi mind kodust välja ajab. Mõnus mõnus oli. Tahtsime minna muuseuni kaudu suurele ringile, aga seal olid väravad kinni ja kogu pidu. Et väravateni jõuda, pidime mineka kaks korda läbi suure vee, sest veetase on vihmadest ikka väga kõrge hetkel. Õnneks oli vesi mõnusalt soe ja Anneliisi neiud plädistasid seal vees ikka mõnuga. D oli kärus ja isegi ei küsinud vette, mis oli minu jaoks suur suur üllatus. Tal oli ka tuduaeg ja siis ta oli nii pai ja püsis ilusti kärus ;)

Siis kodus tegin süüa ja natuke toimetasin ja issi oli nõus D-ga kodus olema ja sain talli. Kui ma minema hakkasin siis nad mängisid koos liivakastis. Seeoli paras idüll, kui vanaisa lapselapsega võidu liivavorme teeb :D Väga vahva vaatepilt oli. Sellistel hetkedel on mul väga kahju, et fotokat ei ole käepärast.
 Aga tallis oli mõnus üle tüki aja rahulikult omas tempos tegutseda ja mitte muretseda, et äkki leiab D tiigi üles ja ronib sinna sisse. Käisin sõitmas ka. Esialgu pidin Toomasele ette sõitma, aga tal läks Anduga kauem ja siis tegin ise.  Algus ei olnud väga hea, aga ka halb mitte. Natuke vajus käe peale ja vasak pool on ikka selline pisut jäik. Või kui nüüd täpsem olla, siis tegelikult on hobuse parem pool jäik ja ei taha venida ja see avaldub selles, et ta vasakule ei taha painduda. Sammus tegin harjutusi ka, traavis keskendusin rohkem poolpeatustele ja üleminekutele. Sammu, siis juba peatuseni ja siis taandamised ka. Galopis sama. Lõpuks oli päris hää. Eest kerge ja tagant aktiivne. Me like :D
See töö on olnud suhteliselt raske ja tulemused on tulnud väga väikeste sammukestega, aga esialgu on vähemalt püsiv areng. See, mis saab selgeks, see ka on olemas. Ei pea iga kord jälle 0st alustama. Tasapisi tugevneb lihas ja selle arvelt saab järjest rohkem samme korralikku koondust küsida. Seni olen teinud paari sammu haaval ja siis üleminek kas peatusele või tööallüürile. Traavis tuleb juba päris ilusti. Galopp on veel raske ja natuke liiga palju otsib käe tuge. Täna olid mõned korrad aga väga head, Seega progress. Kui saaks selle galoppi nii, et jookseb ilusti tagumse otsa peal ja ka allüüri sisesed üleminekud hakkavad ilmet ilusti tulema, siis oleks töövõit ;)

Et siis pühapäeval käisime Luunjas.
Mu isa oli nõus hommikupoole poissi valvama ja siis kella 3ks tuli ema siia, et isa natuke puhata saaks. Ja mina sain siis Luunjasse minna. Ottole ja Toomasele appi. Plaanis oli 110 ja 115. Nooojahhh. Oli selline viimase sekundi otsus. Sinna olid minemas nagunii üks täkk ja üks mära, seega oli 2 vaba kohta lausa ning kuna Raikkülas läks hästi, siis sai ka Ottokas autosse topitud ja Luunjasse kohale veetud.

Sõit sinna oli pikk aga vahva. Sellise seltskonnaga võib vabalt selliseid sõite ette võtta. Hobused olid rahulikud ja aega oli ka just parasjagu. Mõnus. Kohale jõudes leidsime hea pesapaiga ja võtsime siis Ottoka maha. Natuke närviline oli. Toomas läks rada vaatama ja ottokas sai sadula selga. Teistele sai krihve alla kruvitud ja mina tegin sooja. Jalutasin sammu, kui mulle vastu tulnud hobune ehmatas ja tegi suure hüppe meie poole. Selle peale sai Ottokas krabaja ja keeras mul alt niimoodi ära, et palju ei puudunud maakontaktist. Sain kuidagi selga tagasi, aga loom oli nagu püss pärast seda. Vahtis ja kartis kõike. Tahtis vaid treiku juurde minna ja sinna sisse pugeda. Rahustasin häälega ja samal ajal nõudsin säärega asju, et ta keskenduma hakkaks. Natuke pusimist, kui tulemus oli enam-vähem. Ta oli küll täitsa viisakalt sääre vahel, aga eest natuke liiga tugevas kontaktis. Samas kui hakkas võbelema ja passima, siis sääre peale läks ikka edasi, ehkki natuke kõhkles.

Siis tegi Toomas veidi galoppi ja hüppas. Oli täitsa ok. Ei saa kurta. Ma nägin öösel unes, et vihma hakkab sadama ja siis nad uisutavad seal ringi ja kukuvad end katki. Õnneks oli kuiv. Ja ehkki m uru oli pisut libe, siis polnud see midagi liiga hullu.

Parkuur oli minu arust raske. Ottokas ei tahtnud stardiliinist läbi minna. Lõpuks sai Toomas ta ikka sinna suditud ja siis edasi oli juba ok. Peale kolmandat oli kurvis libe ja Ottokas pani tagumise otsa korraks maha, aga sai kohe uuesti püsti. Mul käis selline judin läbi.. aga taastusid ilusti ja pilt oli täitsa ok. Toomas kommenteeris pärast, et isegi oli valinud ise. Mõnedel hüpetel tuli väga iolusti maast lahti. Mõnedel aga libistas end sujuvalt üle tõkete. Jalad tõstis iga kord kõrvataha, aga vahel jättis lihtsalt kõhu ripakile :D
Oli ka paar sellis vastikut tõket. Suur punane plankudega okser. Ja siis teise osa viimane süsteemoli rohelise ja helerohelisega, rohelise ja helerohelise taustal. Väga armas eksju. Aga tuli puhas sõit. Aega ma esialgu ei vaadanudki.
Hakkasime siis kiiruga auto poole minema, et järgmiseks sõiduks valmistuda, kui poolel teel A äkki ütles, et kuule, aga tal oli ju puhas, äkki saab kohale ka. Jäime kuulama ja nii oligi, et avatud klassi võit oli meie :D Ma olin ikka väga väga rõõmus. Siiamaani tuleb muie suule, kui sellest mõtlen. MInu väike harrastuspunn tegi ilusa sõidu ja sai ilusa võidu :D

115 eel hakkas sadama. Ma olin juba siis kindel, et head nahka sellest ei tule, sest ka Toomas muretses libeduse pärast. Soojendusel läks ka kiireks ja tehtud sai vaid mõned hüpped. No polnud hullu, sest ta oli eelmisest sõidust veel poolsoe :D
Algus oli hea. Otto hüppas kindlalt ja puhtalt. Siis unustas Toomas kolmanda takistuse ära ja tehi hiiglasliku voldi. Oii ma olin korraks tige, aga mis seal ikka. Seega piirdus sõit esimese osaga. Kahjuks tuli ka viimase okser-lattaed süsteemi okser maha, aga Toomas viis ta nii lolli kohta, et ta ei saanudki sealt välja hüpata. No oleks ehk saanud, aga see eeldanuks hobuselt rohkem kogemusi ja oskusi. Aga sõita esimene 115 ühe mahaajamisega on minu arust väga hea tulemus. 4kp nn tõrke eest ja 1kp ületatud aja eest kirjutan ma õigusega Toomase kraesse :D

Kokkuvõttes olen ma väga rahul. Ta passis küll stardi ja finiši liine, kuid mitte ühtegi tõket, mis on super tore :) Samuti käitus ta täitsa viisakalt. Oli natuke sapsu täis, aga see oli ikkagi päris suur võistlus ja palju sagimist ja telke ja plakateid jne oli igal pool. Tubli tubli Ottokas ja tubli tubli Tom kah. Ainult järgmine kord kui ta ära unustab, siis annan küll kolakat :D