Ma vihkan alusetuid süüdistusi. Miks on vaja mõelda ja öelda halba? Eriti veel, kui see on halb on täiesti tühjast tekitatud ja ei vasta 90% ulatuses tõele. Milleks?? Vastik ja paha. Ja ma tean, et olen rumal, et selliseid asju üldse endale ligi lasen, aga kui ikka näkku öeldakse, et vot tegid seda ja seda ja sinu pärast juhtus suur sitt, siis on ikka paha küll. Eriti veel, kui tegelikult ei ole ma midagi taolist teinud. Jah, vahel lähevad asjad natuke viltu, aga no miks peab selles süüdistama inimesi, kes ei ole süüdi. Ei otseselt ega isegi kaudselt mitte. Ja inimene kas tõesti usubki, et mina olin süüdi, või siis tahab seda nii väga uskuda, et korrutab nagu katkine plaat, et sina tegid ja ütlesid ja keerasid käkki. Vastik ja paha. Päriselt ka. Inimesed, ärge tehke nii!

Lisaks viskasin ma omale tellise täie hooga sõrme peale. Väga meeldiv just ei olnud :s  Ja siis lõin küünarnuki närvipesa täiega vastu naelapead. No niiiiiiiii valus oli. Nii nii valus :'( Hinge võttis raskeks ja pisarad silma. Nii krdi valus oli. Sõrmed surisesid ja tuikasid ja õlani oli käsi nagu tuld täis. Jurrrrrrr.

Õnneks juhtus ka midagi väga toredat täna. Kui talli hakkasin minema, siis poja vaatas rahulikult, kuidas ma autoga aiast välja sõitsin. Siis aitas mul väravad kinni panna ja lehvitas naeratades. Ütles tsauu tsauuu ja lippas vanaisa juurde toimetama. No nii nii äge oli see. Ta on alati hullu skandaali teinud sellest, kui ma lähen ja täna oli nii roosa ja rõõmus. Ütles vaid, kui mul trennipükse jalas nägi, et emme ratsutama ja saatis autoni. Nii lahe :)