Murfi seadus

Pean veelkord tõdema, et kui ma teen mingeid plaane, siis kohe kindlasti ei lähe asjad nii, nagu plaanitud. Masendav. Eriti veel, kui nedesse plaanidesse mahub palju teisi inimesi ja nedega seotud ootusi ja lootusi. Mul oli selleks nädalaks väga peen skeem välja mõeldud. Pühapäeva õhtul kaubikuga Tartusse ema kolima. Sellega lootsim mäele saada esmaspäeva õhtuks, et siis Teisipäeva hommikul Saaremaa poole startida. Saares oli plaan õeraasu lasteaed üle vaadata ja siis kõigile soovijatele trenni anda. Ja kui siis töö tehtud ja palju palju positiivset energiat meeldivast seltskonnast ja tegevusest ammutatud Laupäeva hommikul uuesti koju tulla, et I tulekuks ettevalmistused teha.
Aga läks hoopis nii:
Laupäeval oli isa ära ja mõtlesin siis, et mida ma saaksin siis üksi teha, mis oleks võimalikult kasulik. Hakkasin siis ühte maja külge ääristavat kõrgemat paekividest platvormi puhastama. see oli umbes 90cm seinast eemale ulatuv ja ca 20cm kõrga. Esmasel vaatlusel paistis, et on kividest lapitud ja siis peal suuremad paekivid, mille vahed täis valatud. Peale aga on aastate jooksul igasugust jama kuhjunud ja siis kohati ka lausa muru kasvama hakanud. Plaan oli see sodi sealt ära kraapida ja kivid ilusti ära puhastada, et saaks ilus värske välimusega ääris. Mõtlesime, et sinna saaks kas küttepuid panna või siis pingi istumiseks. Või no mida iganes, aga peamine, et oleks ilus ja puhas.
Hakkasin siis labidaga pealt seda mullasodi ära kraapima et kive leida.. ja mis välja tuli. Sinna oli tehtud selline kummaline süsteem, et alla oli pandud ilusad suures paekivid, siis kohati mõned väiksemad kivid siia sinna. Äär oli tehtud väheste kividega ja enamus valatud väga pehme seguga. Täidetud oli kogu see vall mullaga ja pealt lihtsalt valatud õhuke kiht. Jah, otse mulla peale.. No ja nii ma siis seal müttain. Vahepeal puhkasin ja tegin muid asju, siis jälle kaevasin. Ja puhkasin ja kaevasin. Õhtuks andis selg nii valusalt tunda, et väike jupike jäigi tegemata. Enam ei jõudnud.
Mässisin toas endale lambanaha ümber ja pold vigagi. Poja sai tuttu ja siis veel jutustasin I-ga netis. 12 ajal käisin veel end kuuma vee all soojendamas, sest kuidagi väga külm oli olla. Hetkeks oli isegi hea ja pugesin teki alla. Uni aga ei tulnud ja ikka oli külm. Lammas oli all aj 2 tekki peal aga jube külm oli. Keerasin end ümber poisi rulli, et soojem oleks. Ta on tavaliselt selline pirukas, et ma ei sa kaua ta ümber keras olla, sest palav hakkab. Seekord aga ei aidanud miski. Kui viimaks otsustasin, et ei aita midagi, vaja teed tega, et seest soojaks saada, siis voodist välja tulles vappusin üle keha. Hambad plagisesid ja käed mitte ei värisenud vaid vappusid.
No esialgu ei olnud vähemalt väga paha olla, lihtsalt väga väga külm. Jama seisnes selles, et vabin oli nii suur, et tee tegemine oli tõeline katsumus. Kapiuksed sain lahti, aga vot klaaspurk sõrmede vahel ei püsi. No ei saa purki kätte kapist. Lõpuks sain nii tee kui ka mee kätte. Nüüd vaja kaaned lahti saada.. Ohhhh jummel. No ei ole jõudu. Ja köed tudisevad nii hullult, et ei saa haaratagi korralikult. Suure vandumise ja pusimise peale sain siis teelehed tassi aga vee kallamine oli ikka nii, et tuba lainetas. Olgugi, et tass oli kraanikausis :D
Esimene lonks teed mõjus aga ootamatult. Süda läks no niiiiii pahaks, et suundusin kiirelt, nii kiirelt kui sain vetsu poole. Mõte mingi jama koristamisest tei olnud mitte meeldiv. Lürpisin oma teed lonks haaval ja tudisesin. Kui tekkis kindlus, et kõik ikka sees püsib, siis läksin end põhja keeratud radika kohale soojendama. Tekk oli ümber ja püüdsin kogu radika soojuse sinna sisse. Õige vaikselt hakkasid värinad vähemaks jääm aja kontroll keha üle taastus.
Hirm oli täitsa, sest Kui ei oleks parem hakanud, siis mis ma teen. Kiirabisse helistamisest on vähe kasu, sest poiss ju magab ja kui tulevad ja tahava ära viia, siis kuhuma poisi jätan. Paras jurr. Õnneks hakkas radika kohal natuke parem ja pugesin uuesti tekkide alla. Võtsin selle, mis mul ümber oli veel lisaks ja nii ma seal 3 teki all siis värisedes uinusin.

Hommikul oli selge, et minust ei ole kuhugi sõitjat. Seest oleksin nagu tühjaks imetud ja 5 min seismist oli raske ja paha hakkas. Olin põhiliselt pikali. Ja nii oli selge, et kogu mu nädalakava lendab korstnasse. Kuna emal oli vaja kindlasti kolida, siis tuli täna, esmaspäeval hoopis Aili siia. Tegime trenni ära, millest räägin hiljem, ja siis kihutas bussiga tartusse. Mina aga olin ka täna veel piisavalt vedel, et mitte hakata kuhugi palju ronima. Õhtul oli juba natuke parem olla, sain isegi pisut tegutseda. Näis, mis homme saab.

Nüüd on aga siin Tarmo, üks Aili poistest ja teeme ka talle natuke trennikest. Kui ma homme jalad alla saan, siis lähme homme, kui ei, siis ilmselt jääb homme ära. Täna küll käisime, aga Aili tegi kõik ise. Tarmole ma pean ette sõitma, aga ma ei jäksa (ma tean, et see sõna peaks olema jaksama, aga mulle lihtsalt meeldib nii) hetkel teda äragi tuua karjamaalt. Poole tee peal viskab pildi kotti :D niiet näis, mis saama hakkab.

Ja vot nii ongi, et kui mul on plaan, siis see läheb lörri. Mul on kohe väga kahju, sest ootasin seda saare reisi väga. Oleks saanud jälle mõnusalt palju hobundusega tegeleda. Erinevaid elukeid vaadata ja näppida ja seekord oli mul kuri plaan ka enamusele selga ronida. Aga niipalju siis sellest :( Järgmine vaba hetk ma enam plaani ei tee, vaid istun lihtsalt bussi peale ja sõidan kohale :)