Kuna ruumi on vähe, siis tuleb kõiki oma asju pidevalt uuesti üle sobrada, et mida oleks võimalik ära anda või visata. Ma olen vastik rott ja kogun igasugust kraami. Mulle ei meeldi see tegelikult üldse, sest ega asjad ei tee õnnelikuks ja kusagil pesas elada ei ole ka hea, aga no kui nad juba on, siis peab ju hoidma, sest äkki läheb vaja. Kohati ma tean, et seda "kunagit" ilmselt ei tule, aga no äkki ikka :D
Igatahes tõstsime oma tibatillukese toa ringi ja nüüd on see veel pisem, seega oli vaja jälle oma asju sobrada. Pihku sattus vana koolipäevik, kuhu oli päris palju igasugust luulet sisse kirjutatud. Otsustasin, et panen siia need read, mis mulle siiani meeldivad ja siis las rõõmustab meid selle paberi toel üks tore lõke.
Ära hoia omale oma südame saladust, mu sõber.
Ütle see mulle, ainult mulle, salaja.
Sina, kes sa naeratad nii leebelt, pehmelt sosista.
Mu süda siis kuuleb seda,
ei mu kõrvad.
Öö on sügav, maja vait, linnupesad on mähkunud unne.
Läbi kõhklevate pisarate, läbi komistavate naeratuste,
läbi magusa häbi ja vale
kõnele ära mulle oma südame saladus!
Päev päeva järel ta tuleb ja läheb ära.
Mine ja anna talle üks lill mu juustest, mu sõber.
Kui ta küsib, kes läkitas selle,
palun jumalakeeli sind, ära ütle talle mu nime,
sest ta ainult tuleb ja läheb ära....
Ta istub puu all tolmus.
Laota sinna iste lillist ja lehist, mu sõber.
Ta silmad on kurvad ja toovad kurbust mu südamesse.
Ta ei kõnele, mis mõtteis, ta ainult tuleb ja läheb ära.
Su tiibade mustad väravad, mu saatuse sünge ingel
Su käskivad käed- võta ära nad!
Su silmad kui kivid, ei sära nad,
mu valgust ihkaval hingel.
Ei iganes piima mahedust ei voola su sõnumi kõlast,
vaid tuuliste latvade jahedust
ning üksinduskõrbede vahedust
kui hoovaks su tõrjuvast õlast.
Mis rõhuv vanne küll kõrvetas su jäise lauba taga,
kui võtsid käekõrvale mind-
Oh kas see seotud sul saatanaga?
Ent mina tõrkusin aga.
Kuid nüüd olen väsinud tõrkumast- mul pole kuhugi minna.
Su poolt on märgitud mu jalgeast.
Või oled sa saadetud Jumalast?
Siis astu üle mu rinna.
M.Under.
Laenatud tiibadel
väsinud unistus
külastab kaotaud
aegades ekslejaid,
valgusse uskujaid,
lootuse kaotanuid
lahkudes saabudes
kannul neil käib.
Õiglusse uskudes
kinkides rahuldust,
tõelisus ununeb
vabaneb meel.
Hetkede rännakus
tühjusse aega
pettepilt virvendab
kaugeneb teel.
Autoritest oli märgitud vaid Under ja teisi ma tõesti ei mäleta. Kui keegi siit midagi ära tunneb ja autorit teab, siis palun andku mulle ka teada.
No comments:
Post a Comment