Vahepeal on juhtunud ka igasugust jurri, mis inimsuhteid parasjagu proovile on pannud. Või no mis suhteid.. suhtumist pigem. Ma tean, et ma olen imelik ja et mul on maailma nägemiseks kohati päris kummaline viis. Ja ma olen leppinud sellega juba ammu, et inimesed ei ole ühesugused ja see, kui nad ka sinust hoolivad, ei tähenda, et nad sinu tõekspidamisi ja moraalinorme adopteerima hakkaks. Aga ikkagi.. Natukene rohkem võiks ju teise inimese tunnete peale mõelda. Arvestada sellega, mida sinu tegemised ja ütlemised põhjustavad. Ja kui ei tea, siis kasvõi oletada.

Palun inimesed, kuulake, kui teiega räägitakse!! Ma olen viimase pooleteise kuu jooksul muudkui rääkinud ja rääkinud aga kasu ei midagi. Paar päeva tagasi teatas persoon, et oi jah.. et oleks ma seda infot teadnud, siis oleks saanud asju natuke teisiti teha ju.. Aitäh.. eksole.. Suur suur aitäh.. Millest mina siis poolteist kuud rääkinud olen. oehhh. Teeb haiget ja kurvaks. Aga mis seal ikka. Lähen närvi, kirun ja sõiman ja hädaldan ja siis elan edasi. Annan andeks ja elan edasi. Aga nõme on ikka. Seega inimesed, kuulake, kui teiega räägitakse!

Hetkel on vist suurematele muredele ajutised lahendused leitud ja kui ma malet veel päris ära unustanud ei ole, siis ehk vangerdame kuidagi sellest kamarajurast välja ka. Olen püüdnud kõikvõimalikke "kindlasti peab tehtud saama" asju vaadata kui võimalusi ja projekte, millega tegeleda, aga vaikselt hakkab villand saama. Tahaks, et asjad oleks vähemalt koduga korras. Siis oleks oma väike kindlus, kus mõnusalt olla. Sest eks neid "projekte" tuleb nagunii pidevalt ette, seega oleks mõnus, kui kodu oleks korras.