Kiired päevad

Kaks päeva on kuidagi kiirelt mööda lennanud. Õnneks ei ole aeg kaduviku teed läinud niisama, vaid üht-teist on siiski tehtud ka. Tänase õhtu seisuga on võimalik ümber meie onnikese jalutada. maja tagumistes nurkades olnud võsa on hävitatud ja ka maja tagune rehaga üle käidud. Tänavapoolsesse otsa sai täna valmis paekividest kõrgendik. Jah seesama, mille esialgne puhastamine mind maha murdis. Lappisime selle ilusti tagasi ja isa kohendas veel ning valas siis vahed ilusti segu täis. Täna tegi viimase lõpu ja homseks on see kuiv. Maja taha tahan ma istutada ühte punast madalat ristikut. ma olen seda korra näinud ja aia omanike sõnul kannatab ta hästi tallamist ja on väga vastupidav ja samal ajal nägi ka hea välja. Siis oleks seal kena ja viisakas ning Wilbu ei tekitaks sinna ka hullemat jooksurada. Või siis tekiks väikene rajakene, aga mitte suur mudaseks tallatud kraav. Suure sireli alla aga tahan piibelehti. Ma olen alati unistanud, et minu aias kasvavad piibelehed. Ma küll ei tea, kust neid saada võiks või kuidas neid istutama peaks, seega kes teab, andku nõu. Samas, kui muud üle ei jää, siis lähen labidaga metsa ja kaevan sealt :D
Meie koristasime täna igasugust prügi maja ümbert ära. Sorteerisime ja panime hunnikusse, et oleks hea kohe autosse visata kui järgmine prügimäe reis tuleb. Paekivist kõrgendiku ja klaari ümbrust tuleb veel tasandada ja siluda ja siis ongi see osa valmis. Järgmine suur suur tegemine on tulevase vaarikarivi koha koristamine. Seal on ka hetkel hõredalt vaarikaid ja nende all on ammusest ammusest ajast hunnik eterniidipudi ja kilet ja igasugust muud sodi. See tuleb seal tkuidagi kätte saada ja kottidesse toppida, et saaks ka minema viia. Samuti on seal nõgeseid ja muud toredat umbrohtu, mis ootab välja juurimist. Sellega teeme algust homme õhtul.

Mul on siin ka väike sugulane külas ja sellepärast ongi kogu tekst meie vormis :D Olene ka ratsutamas käinud mõlemal päeval ja täitsa ok on olnud. Eile Ottokas ehmatas ja T pidi pea aegu alla kukkuma. Sai aga ilusti selga tagasi. Natuke tegi aga jalale ikka haiget ja seega sõitsin ise edasi. Tottu oli väga mõnus.
Täna sõitis T pikemalt. Pusis tasakaaluharjutuste kallal. Poolistak ja kergendamine vaheldumisi. Lõpuks hakkas juba tulema. Mina aga tegin pärast rütmiharjutusi peale. Pisikesi kõkse, et ei hakkaks enne kiirustama ja tuleks pärast kohe ilusti rütmi tagasi.  Ei olnud ideaalne, aga väga paha ka mitte. Täitsa söödav :) Kui nii edasi, siis usun, et asi liigub ikka paremuse poole ja minu väike traavlipunn saab ehk veel natuke tulimaks. Mitte et ta praegu juba kõige tublim ei oleks :D Aaaaaga noh. Ma annan endale aru, et nii, nagu oma laps on igale emale armsaim (On ka minu D mulle kõige kallim), on ka iga hobune oma omaniku silmis kõige ägedam :D