Et siis pühapäeval käisime Luunjas.
Mu isa oli nõus hommikupoole poissi valvama ja siis kella 3ks tuli ema siia, et isa natuke puhata saaks. Ja mina sain siis Luunjasse minna. Ottole ja Toomasele appi. Plaanis oli 110 ja 115. Nooojahhh. Oli selline viimase sekundi otsus. Sinna olid minemas nagunii üks täkk ja üks mära, seega oli 2 vaba kohta lausa ning kuna Raikkülas läks hästi, siis sai ka Ottokas autosse topitud ja Luunjasse kohale veetud.

Sõit sinna oli pikk aga vahva. Sellise seltskonnaga võib vabalt selliseid sõite ette võtta. Hobused olid rahulikud ja aega oli ka just parasjagu. Mõnus. Kohale jõudes leidsime hea pesapaiga ja võtsime siis Ottoka maha. Natuke närviline oli. Toomas läks rada vaatama ja ottokas sai sadula selga. Teistele sai krihve alla kruvitud ja mina tegin sooja. Jalutasin sammu, kui mulle vastu tulnud hobune ehmatas ja tegi suure hüppe meie poole. Selle peale sai Ottokas krabaja ja keeras mul alt niimoodi ära, et palju ei puudunud maakontaktist. Sain kuidagi selga tagasi, aga loom oli nagu püss pärast seda. Vahtis ja kartis kõike. Tahtis vaid treiku juurde minna ja sinna sisse pugeda. Rahustasin häälega ja samal ajal nõudsin säärega asju, et ta keskenduma hakkaks. Natuke pusimist, kui tulemus oli enam-vähem. Ta oli küll täitsa viisakalt sääre vahel, aga eest natuke liiga tugevas kontaktis. Samas kui hakkas võbelema ja passima, siis sääre peale läks ikka edasi, ehkki natuke kõhkles.

Siis tegi Toomas veidi galoppi ja hüppas. Oli täitsa ok. Ei saa kurta. Ma nägin öösel unes, et vihma hakkab sadama ja siis nad uisutavad seal ringi ja kukuvad end katki. Õnneks oli kuiv. Ja ehkki m uru oli pisut libe, siis polnud see midagi liiga hullu.

Parkuur oli minu arust raske. Ottokas ei tahtnud stardiliinist läbi minna. Lõpuks sai Toomas ta ikka sinna suditud ja siis edasi oli juba ok. Peale kolmandat oli kurvis libe ja Ottokas pani tagumise otsa korraks maha, aga sai kohe uuesti püsti. Mul käis selline judin läbi.. aga taastusid ilusti ja pilt oli täitsa ok. Toomas kommenteeris pärast, et isegi oli valinud ise. Mõnedel hüpetel tuli väga iolusti maast lahti. Mõnedel aga libistas end sujuvalt üle tõkete. Jalad tõstis iga kord kõrvataha, aga vahel jättis lihtsalt kõhu ripakile :D
Oli ka paar sellis vastikut tõket. Suur punane plankudega okser. Ja siis teise osa viimane süsteemoli rohelise ja helerohelisega, rohelise ja helerohelise taustal. Väga armas eksju. Aga tuli puhas sõit. Aega ma esialgu ei vaadanudki.
Hakkasime siis kiiruga auto poole minema, et järgmiseks sõiduks valmistuda, kui poolel teel A äkki ütles, et kuule, aga tal oli ju puhas, äkki saab kohale ka. Jäime kuulama ja nii oligi, et avatud klassi võit oli meie :D Ma olin ikka väga väga rõõmus. Siiamaani tuleb muie suule, kui sellest mõtlen. MInu väike harrastuspunn tegi ilusa sõidu ja sai ilusa võidu :D

115 eel hakkas sadama. Ma olin juba siis kindel, et head nahka sellest ei tule, sest ka Toomas muretses libeduse pärast. Soojendusel läks ka kiireks ja tehtud sai vaid mõned hüpped. No polnud hullu, sest ta oli eelmisest sõidust veel poolsoe :D
Algus oli hea. Otto hüppas kindlalt ja puhtalt. Siis unustas Toomas kolmanda takistuse ära ja tehi hiiglasliku voldi. Oii ma olin korraks tige, aga mis seal ikka. Seega piirdus sõit esimese osaga. Kahjuks tuli ka viimase okser-lattaed süsteemi okser maha, aga Toomas viis ta nii lolli kohta, et ta ei saanudki sealt välja hüpata. No oleks ehk saanud, aga see eeldanuks hobuselt rohkem kogemusi ja oskusi. Aga sõita esimene 115 ühe mahaajamisega on minu arust väga hea tulemus. 4kp nn tõrke eest ja 1kp ületatud aja eest kirjutan ma õigusega Toomase kraesse :D

Kokkuvõttes olen ma väga rahul. Ta passis küll stardi ja finiši liine, kuid mitte ühtegi tõket, mis on super tore :) Samuti käitus ta täitsa viisakalt. Oli natuke sapsu täis, aga see oli ikkagi päris suur võistlus ja palju sagimist ja telke ja plakateid jne oli igal pool. Tubli tubli Ottokas ja tubli tubli Tom kah. Ainult järgmine kord kui ta ära unustab, siis annan küll kolakat :D