Täna on olnud üllatusi täis päev. Hommikul oli äratus minu jaoks varane ja ilm oli ilus. Hakkasime kohe tööle, et lõuna ajal saaksin külalise ratsutama viia. Aga minu üllatus oli suur, kui ka isa kaasa tuli. Väga lahe oli niimoodi koos isaga talli minna. Nagu väike perekondlik väljasõit. Ta ei olegi kunagi käinud vaatamas kuidas ma sõidan või niisama. Ühe korra on käinud seal, et hobuseid vedada ja see on ka kõik. Aga täna me läksime koos ja see oli ütlemata vahva. Tõin kiirelt Ottoka ära, puhastasin ja riputasin jubinad külge. Ta on ikka nii vahva. Andis ise kõik jalad ilusti kätte. Tõstis kohe kõrgele, et ma ei peaks palju kummardama. Lahe loom on. Kohe hiiglama lahe.
Esimesena sai proovida meie külaline ja talle meeldis. Eriti palju ta ei osanud, aga natukene traavikest ikka sai tiksuda. Ja siis läks selga minu issi! Täiesti uskumatu, aga ta ronis sinna otsa ja tegi isegi traavi mõned korderingid. Siis aga arvas, et ehk aitab küll perekonnajuveelide kloppimisest ja ronis alla :D
Tegin siis ise natuke peale. Õlad sees ja traavers. Vasakule teeb ta neid no nii ilusti, aga paremale jurab. No pole hullu, harjutame. Isa palus paar kõksu ka teha ja nii ma siis näitasin mõne korra, et kuidas me hüppame. Ottokas läks muidugi kohe sapsu täis ja elevile, et ohh lahe.. :D Aga paariks kõksuks asi jäigi ja kui oli D aeg ratsutada, siis oli totu jäle muster jalutamise hobune. Jalutas vaikselt rajal ja poja sai sõitu nautida.
Peale lõunat tegime veel tööd. Isa nokitses katuse kallal ja mina hävitasin võsa, mis maja ümber oli. Esmalt oksakääridega väiksemad oksad ära ja siis sae või kirvega ülejäänu. Kui aia äärest saab ära ühe virna materjali, siis saan selle aiaääre korda teha ja sinna tahan vaarikarivi tekitada. Mujalt pügan ära ja sinna istutan juurde. Huvita, millal vaarikat üldse oleks õige aeg istutada... ja kas teda üldse annab niimoodi istutada, et kaevan ühest kohast välja ja panen teise kohta?
Vaikselt vaikselt hakkab mul tekkima mingisugune ettekujutus, kuhu ma mida panna tahan ja kuhu mida istutada. Vaikselt vaikselt. Aga see mõtlemine ja planeerimine ja jälle mõtlemine on nii lahe. Vaatad ja kujutad vaimusilmas, et kas vaarikad sobiks ikka siia, või äkki mujale. Ja kas ma teeks kasvuhoone, või mitte.. Ja hernepeenar peaks ju ka ometigi olema... aga kus.. Väga väga vahva. Olen jube ette põnevil, et mis me see sügis ära teha jõuame ja mis tööd kevadesse jäävad. Palju ma ei planeeri, aga mõned kindlad asjad, mis peaks üldpilti palku muutma, tuleb kindlasti ära teha.
Ja õhtul läksime poisiga kärutama. Võtsin meiel väikesed ämbrikesed kaasa, et kui leiame põldmarju, siis on, kuhu panna. Vaid pisut meie majast eemal oli pihlakas. Ja juba on marjad punased.. Sügis ei anna armu. Külas on inimestel juba kartulid üless võetud ja ka aroonjad ootavad korjamist. Jalutasin ja hingasin seda kohati sooja ja kohati natuke juba jahedat õhku sisse ja täitsa mõnus oli. Siis ragistasin natuke nõgestes ja põõsastes ja korjasin põldmarju. Saime oma potsikutesse ikka natuke ja nüüd ootavad marjad puhastamist ja külma panekut. Veel jalutasime hobuste aiast mööda ja vaatasime neid. Natuke kolasime seal koplis ja ja terve kari tuli meid uudistama. Pisike Epsu läks otsejoonis D juurde ja kontrollis, et kes see selline pisike tegelane on ja ega tal äkki midagi head ei ole. Poiss oli sillas ja muudkui rääksi, et pai pai ja pai paii :D
Nüüd ta juba magab ja mina hakkan kohe marju puhastama. Toormoos saab hea ;)
No comments:
Post a Comment