Sügis pressib peale. Eile oli kella 10 ajal õhtul juba päris pime. Poja oli voodis ja mina veel toimetasin. Mitte väga ammu sai sel ajal veel tallis oldud ja sõitma mindud. Ka ilmad on kuidagi sügisesed. Hoovihma on sadanud viimased kolm päeva. Taevas tõmbab tumedaks ja mürtsub ja paugutab ja kallab kui oavarrest ning siis on jälle selge ja kuiv. Ka täna kallas nii õige mitu korda.
Aias on palju õunu. Kohe väga väga palju. Olen juba viinud 2 suurt kasti ühte lasteaeda ja eile sai ka sõbrants 2 kasti koju tarida. Aga täna on jälle puude alused õunu täis. Martsipanid on nii magusad ja krõmpsud. ja loomulikult on ka herilasi igal pool, sest ega siis nemadki taha maiustamisest ilma jääda.

Isa sai täna katuse kile alla. vaja veel roovituse lauad panna. siis jääb plekki ootama. Teise poole võtame maha ilmselt siis, kui I tuleb. nad saavad siis papsiga koos seal lammuta ja kohe ka tagasi ehitada ja kiletada. Üksi  on tal seda tööd ikka vastik teha. Täna siis suure vihmaga valasime esiku põranda ära. Liiva vedades olid käed ikka väga maani. kahjuks pettusin ka lootuses, et labidaga segu kühveldada on lihtsam. Ei olnud.Suur auk, mis koridoris oli, pole ka enam seal. Vedasin kive täis ja pealt valasime siledaks. Päris loodi me ei saanudki seda põrandat, aga ma arvan, et oma funktsiooni ta täidab ja rohkem polegi vaja. Kui saaks vahapaberi ka seina, siis oleks juba nagu päris :D
Teha on veel palju. Palju palju. Ometi tahaks juba, et kõik oleks tehtud ja korras ja mis peamine, et bursuika oleks sees ja toimiks. Siis paneks paar halgu prõksuma sinna ja mõnuleks soojas toas.

Tallis käisin ka. Teisipäeval tegin Ottokale kordet ja täna sõitsin. Katsetan natuke paari asja ja eks ole varsti näha, kas hakkab tulemusi andma või on niisama tore olla :) Täna tegin ka paar madalamat kõksu. Just niipalju, et endal sabin ära kaoks ja suudaks mõtlema hakata. Viimased korrad oli juba täitsa hää ja meie koostöö toimis. Ottokas enam ei mõelnud üksi vaid pidasime nõu ja võtsime koos otsuseid vastu. Mulle nii sobib, sest ma ei ole piisavalt kindel sõitja, et hüpates kõike ise timmida. Minul peab hobune ka suutma ja tahtma teha, et kui mina äkki pablama hakkan, siis hobune vaatab ise sammu ja hüppab. Ja mina püsin küljes :D Mitte nii, et oi näee, sa ei viinudki mind just õigesse kohta ja ma nüüd istun siia ette maha või jooksen mööda või mis kõige hullem, hüppan sisse. Ma vist ei suudaks selle loomaga siis enam kunagi mõistlikult kõksida. Otto pai poiss aga on  nii tubli, et kui minule vibra sisse lööb, siis tema teab hästi, mis ta tegema peab ;)