Neljapäev. 29. 09.2011

Wilbul on jälle halvem. Ta on kuidagi leidnud viisi, kuidas saada naabrite aeda ja täna oli ta seal ka midagi endale sisse söönud. Seedimine on tuksis ja nina oli kuum ja kuiv. Panin talle riisi keema ja nüüd on ta paar päeva ainult riisi peal. Tehobakti ja rohtu annan ka. Kui tal parem ei hakka, siis küsin arstilt ka talle ab ja edasi tubasele elule. Pole parata. Talv on tulemas ja on vaja talle natuke liha luudele saada, muidu ta seda talve üle ei ela. Mure on. Ja süda on raske. Kurb on ka, aga midagi ma teha ka ei saa ning see on kõige raskem.

Ottokat ei ole ma ka juba üle nädala näinud. Ilmad on kehvad olnud ja ma ei saa seega minna. Poiss haige ju ja ei hakka teda väntsutama. Ehk on homme parem ilm, siis saaks minna lõunaune ajal. Kui õnnestub.

D on ka jõudnud huvitavasse ikka, kus käib meeletu piiride kompamine ja samal ajal oma võimete avastamine. Kui siis suures ise tegemise hoos midagi ei taha õnnestuda, siis on katastroof kuubis. "Emme aita" ja "ei tahaaaaa" on kaks põhiväljendit, mida kasutatakse korda mööda. Eks haigus annab ka oma osa jonni juurde ja seega saame siin ikka iga päev vähemalt korra jageleda. Aga eks ma püüan tubli olla ja mitte kurjaks saada. Annan endast parima ja välja tuleb nii, nagu tuleb ;)

kolmapäev 28.09.2011

Täna sai natuke asju tehtud. Auto on hooldusesja asendusmasin seisab hoovis. Piparmündivihad kuivavad ja istikus said mulda. Näis, kas lähevad kasvama ka.
Trenni käisin ka andmas. Tore oli.
Kodu on ikka paras pesa, aga homme on see plaanis, seega ma täna oma pead sellega ei vaeva. Poiss on ikka haige ja köhib. Nohu oli täna juba natuke kergem.

Tahaks juba ise ka sõitma jõuda, aga seda ei saa mitte enne, kui poja on terve.

Me koduks on kadakased karjamaad ja me hõiskame koos merelindudega

Olen saares. Pärast pikka kaalumist ja mõtlemist ja otsustusvõimetuid hetki läks ikka nii, et tulin autoga. Tegin ühe trennikese ära, pakkisin lapse, koera ja kola autosse ning hakkasingi sõitma. Mulle ei meeldi pimedas sõita ja veel pikka maad ka, aga õnneks ei olnud väga hull. D magas enamuse teest ja wilbu käitus ka ilusti. Suunatule peale hakkab ta aga endiselt virisema ja ma ei saa aru, mis teema tal sellega on.

Äratus oli varane, sest Katre on varajane ärkaja ja kui D kuulis kilkeid, siis oli temalgi kohe uni läinud. Jalutasin wilbuga ja hingasin värsket hommikuõhku. Päike vinnas end aegamööda kõrgemale ja lubas seega ilusat päeva.

12 olin Kõljalas ja tegime natuke trenni. Käisin ka ise hobuste seljas ja nii tore oli üle nädala jälle sõita. See oli küll vaid natuke, aga tore oli siiski. Hüppasime natuke ja kokkuvõttes olid kõik tublid. On tore, kui on tore :)

Õhtul 7 ajal läksime ka õe noorega välja. Esmamulje ei olnud just parim, aga kui ise selga läksin ja natuke sõitsin, siis läks asi järjest paremaks. Pliks pürgib ise edasi ja jookseb ühtlases rütmis. Natukene kipub lainetama ja kiirustama, aga kui saab rütmi paika ja säärega peale sõita, siis kaob ka lainetus. Aili sõitis ka ja tegime lihtsaid kaari, suuri ringe ja oste sõitmist.  Kui ratsanik ise pingesse läheb, siis teeb seda kohe ka hobune ja sii see algus natuke konarlik oligi. Arvestades seda, et ta sai kevadel 3 ja sadula sai selga alles suve keskel, siis on ta väga tubli ja tore hobune.

Neljapäev. 22.09.2011

Poja on haige ja seega oleme koduarestis. Ikka veel. Eriti midagi teha ei ole saanud, kuna haigusevimm teeb lapse tuju pahaks ja seega kulub enamus aeg kas lohutamisele või siis pahanduste klaarimisele.

Niimoodi toas kinni istumine annab aga ajule piisavalt aega igasugu asjuu genereerida. Enamus neist mõtetest ei kannata mingisugust kriitikat, aga mõni söödav juhtus ka sekka.

Hobustega tegeledes olen väga hästi selgeks saanud, kui suur võime puudujääke kompenseerida on ühel elusolendil, kui selleks vajadus tekib. Hobused on võimelised päris palju valu varjama ja valu vältimiseks kasutama nö valesid lihaseid. Saakloomadena ei saa nad ju nõrkust välja näidata. Inimesed teevad seda sama, lihtsalt emotsioonidega. Inimene on aga veel nii lahe tegelane, et kasutab sellist kompenseerimist ka seda endale otseselt teadvustamata.
I on nüüd teist korda ära peale seda, kui ta D sünni eel koju jäi. Ma olin unustanud, kui raske see ilma kallimata olemine on. Ja ma ei olnud teadlik, et lapsega on see kohati veel raskem. Kui ma enne D sündi kasutasin üksi olemise aega oma asjade ja hobide jaoks, siis poja kõrvalt egoismiks ruumi ei ole. Ja nii ma olengi alateadlikult oma tunded matnud, et mitte tegeleda selle igatsuse ja nukrusega. Trikk on aga selles, et emotsioonid on täispakett, mida ei saa osadeks jagada, ega mingit juppi riiulisse ootele panna. Matad ühe, ajad kogu kupatusele mulla peale.
4,5 aastase kaugsuhte jooksul olen õppinud, et igatsus ja armastus on võrdelises seoses ja seega ei saa ühte neist vältida, kaotamata teist. Nõme on muidugi see, et seda valusat lahus olemise aega on tunduvalt rohkem, kui teineteise nautlemist. Ja ma ei ole selle igatsemisega enam harjunud. Aga mis teha, tuleb harjuda. Ja mitte ainult harjuda, vaid tuleb uuesti õppida toime tulema, mitte kompenseerima.

Vahest olen ma mõelnud

Vahest olen ma mõelnud, et kui palju siis ikkagi on meie endi teha. Kas ikka on iga mees oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Nii kaua, kui oleme vaid ise, on tegelikult võrdlemisi lihtne oma elu ja saatust juhtida. Peab vaid olema piisavalt julge ja olema valmis ka väikeste ebaõnnestumistega leppima. Aga kui meie otsustest sõltuvad ka teiste inimeste elud... Siis ei ole asjad enam sugugi nii lihtsad.
Inimene peab aga ikka olema ise. Peab olema õnnelik iseendas ja iseendale, sest siis on ta seda ka teistele. Tasakaal ja harmoonia iseenda ja kõige välisega annab rahu ja rõõmu. Soe kodu ja mõned hetked ainult endale. Aeg, mil pole kohustusi ega kiiret. Aeg, mis veeta oma kallitega. Tõesti olla koos ja üksteisele olemas.

Aga vot ole tark ja leia see tasakaal ja aeg ja muretus, kui üks töö ajab teist taga. Üks mure pole veel lahendatud kui tekib uus. Ja kui ise ka ei tea, mida peaks tegema või tahtma. Või mitte tahtma.  Vahel on tunne, et kui lihtsalt istuks maha ja oleks ja ootaks. Ootaks, et tekiks selgus. Ometi seda ei tulegi. Niisama oodates ei juhtu midagi. Ei tule selgest taevast äkki mingit ilmutust, et vot seda ma tahan ja seda mitte. Ja mitte ainult ei jää selgus tulemata vaid ka asjad jäävad tegemata ja seega tohuvapohu ainult kasvab. Elu läheb ju ometigi edasi. Ma ei arva, et kogu aeg peaks jooksma ja rabelema, kuid natuke siiski end liigutama peab. Vaja on lihtsalt osata ja julgeda valida, et mida teha ja mida mitte.

Poja on haige. Eile hakkas köhima ja nina lõi ka tatiseks. Panin varbale pipraplaastrit ja määrisin ta hustagiliga sisse. Öö möödus rahulikult. Natuke küll nohises, aga muidu magas rahulikult.
Hommikul ärkas ta aga palavikuga ja pahuras tujus. Sellele lisaks on ju koduarest ja igavus murrab. Seega tuleb jonn iga väiksema asja peale ja meil kummalgi pole väga tore olnud.

Natuke sain siiski ka tööd teha. Koristasin poisi toa ära. Kips on seinas, veel mõned kruvid vaja panna. Siis pahteldamine ja saabki värvima hakata. Ma väga loodan, et selleks ajaks, kui I uuesti koju saab tulla, on siin asjad nii kaugel, et saame sinna tuppa kapi ehitada ja siis ka kamina sisse panna. Köögi tegemine saab ka paras projekt olema, aga kui saab nii, nagu ma loodan, siis saab küll ilus olema. Viimasel ajal ma ainult unistan ja unistan, aga tegutseda ei saa. Paraku on kõik asjad sellised, mida ma ise teha ei saa ja siis ei jäägi muud üle, kui oodata ja unistada.

Reedene trenn ja laupäevane katastroof

Plaanis oli hüppetrenn Aldoga, aga kuna Otto oli katki, siis ei lnud ma sugugi veendunud, kas ma üldse saangi minna. Mõtlesin, et lähen talli ja vaatann õunte, ehk siis eluki käitumise pealt, kas teeme trenni või ei. Koplist tuli ta mulle aga galoppis vastu ja oli roosa ja rõõmus. Tegi väikesi pukke ja hullas niisama ning seega ei saanud ta ka vabastust kehalisest kasvatusest.

Esialgu tegime E-ga ise sooja. Natuke traavi ja natuke sammu. Jalutasime niisama. Aldoga tegime tööd galopi kallal ja pisut latte. Siis hüppasime ka. Hea oli. Väga hea oli. Viimane rada oli 105 ja ei mingit alt ära minekut ega muud jura. Mul ei olnud hirmu ja hobune oli hääääää. Kõik klappis. Igal tõkkel. Ei olegi midagi muud öelda, et oli hääää.

Laupäeval oli siis veska võistlus.
Hommikul 6ks talli, et hobused sööta ja välja lasta. See tehtud, Ottokas puhtaks ja sõiduks valmis. Autosse läheb ta juba nagu vana mees. Ja see oli ka koguu päeva hiilgehetk.
90 sojendus li isegi ok, ehkki ta passib veska platsil seda metsa ikka päris korralikult. Hüppas ta hästi. Ta hüppab alati hästi, aga vot lähenemine on jama. Sõit ise oli täitsa söödav. Kohati sain ta isegi tagasi. Süsteem oli lattaed-lattaed, metsa ääres latihunniku kõrval ja suunaga metsa. Platsile minnes käisin sealt läbi ja kõik oli ok ja ma ei arvanud, et ta seda passima hakkab, aga jah, hakkas. Võtsin õige natuke tagasi, et mitte hooga süsteemi sisse lennata ja siis ta tegi oma vana head nalja. Küünlaseeria ja oligi tõrge käes. Vaidlesime siis seal natuike ja kui nina tõkke suunda sain, siis avastas, et aa, ei peagi metsa minema.. okeii, ma siis hüppan. On ikka tola :D Edasi oli jälle kõik, nagu poleks midagi olnudki.
105 sojendus oli enam-vähem, aga ise olin vässu. Parkuus algas seotud vahega. Kitsaks jäi ja teine tuli maha. Siis lattaed ja okser, mis olid talutavad, aga käest läks ta ikka väga ära. Siis jälle metsa ääres süsteem, seekord kodu poole. Kohe kui seda nägi, pani ajama ja tagasi ma enam ei saanud. Läks kohutava hooga sinna sisse ja siis hüppas nagu penerolli. Minul jalused lännu ja ise kaela peal. Tirisin ta jõuga ees olevast okserist mööda ja üritasin tagasi saada. Sain siis oma jalused ja uuele katsele. Ilusti okserist üle ja edasi. Veel lattaed ja järgmisele jälle hullema kimaga peale. tagasi ma teda ei saanud ja jõudu sela küljes püsida ka rohkem ei olnud. Sikutasin ta 8ndast mööda ja seega oli selleks korraks kõik.
Ma olin enda peale kuri. Olen siiani. Jah, ma lähen võistlustel väga närvi ja ma tean, ett see ajab ka Ottoka peast soojaks, aga no natukene võiks ju ikka kuulata. Ja no ma ise kah.. Oleks ju ikka võinud lõpuni pingutada ja mitte alla anda. Igatahes on mõru maik suus.

Aga mis seal ikka, vait olla ja edasi teenida. Või siis treenida. Mul on peas ettekujutus ideaalsest sõidust ja ma  loodan, et kunagi saame ka niipalju jutule Ottokaga, et selle ära teeme. Siis on süda rahul ja võib niismaa maastikul jalutamas käia :D

Vihmane kolmapäev

Kolmapäeval sadas ja ilm ei kannatanud eriti kriitikat ja seega jäi planeeritud trenn ära. Ottokas oli ilmselgelt pettunud, sest murdis koos ruunakarjaga aiast välja ja käis endale ise trenni tegemas. kappasid nemad siis rõõmsalt kuhugi kaugele lehmade karjamaa juurde ja Ottokas tegi omale hüppetreni. Kepsutas üle okastraat aia küll siia küll sinna poole. Ja kui saatust narrida, siis ta hammustab tagumikust. Loomulikult ei pääsenud ja Ottokas ja tõmbas endale mõnusad jutid peale. Eest jalad kriimulised ja rinna peal ka tore auk. Õnneks mitte väga suur, aga piisavalt, et mulle paras südar tekitada.

Neljapäeval siis tegime veidike traavi, et vaadata, mis ta teeb. Jooksis kangelt ja imelikult, aga ei midagi hullu. Seega pääsesime suure ehmatuse ja väikese auguga.

Kõige raskem on töö iseendaga. Ehkki mulle ei meeldi, kui minu puudused mulle valusalt vastu pead lajatavad, siis annab see ometi võimaluse areneda ja ehk mõnest pahest kasvõi lühikeseks ajaks lahti öelda.
Poja magab ja mina lihtsalt olen. Olen ja mõtisklen ja tunnen.

See onnike on minu kodu. Ma tunnen end siin täitsa hästi. Kui ma siin ringi vaatan, siis ei ole mul vaja isegi silmi sulgeda, et nähe seda, milliseks ma siin kõik teha soovin. Ma tahan, et seinad saaks heledamat tooni. Ja ma unistan sellest, et ka elutoa põranda saaks korda teha. See on küll järgmise suve projekt, aga tehtud peab see saama. Laes peaks selle kummalise augu ära paikama ja siis muidugi köök. Minu jaoks on siin praegu juba päris mõnus olla, sest see on oma. On oma pisike pesa. Aga kui saab kamin sisse ja köök ilusaks..
Vahel ma mõtlen, et ega seda kööki vist see talv ei saa. Põranda peaks ikka enne tegema ju. Aga kui teha kergelt kokku-lahti käivate osadena, siis ikka saab.

Minu kodu uksed on olnud lahti paljudele külalistele ja on seda ka edaspidi. Mulle ju meeldivad külalised. Külla aga ei meeldi mulle see, et olen palju tajunud ka eelarvamusi. Ei ohh jummel küll, milline... nooohhhh... sara.. Et kuidas sa siin küll elad. Ja veel lapsega... Aga mis meil viga? Meil on soe tuba. Soe vesi, et pesta ja korralik wc. Mul on ustav väike pliit ja ahi, mis küpsetab ühtlaselt ja hästi. Riided on puhtad ja toit värske. Sügavkülm on puhast ja kodust noosi täis varutud ja aed annab ka veel õunu ja kreeke.

Kahjuks juhtub liiga tihti, et inimesed ei näe puude taga metsa. Ei näe potensiaali. Ja ei näe seda, et mitte ma ei  ela oma perega viletsas onnikeses, vaid elan oma kodus. Oma kodus!

Käisin täna võistlemas. Säreveres oli Tori karikasarja finaal ja seal hulgas ka avatud klassid.

Hommikused toimetused olid närvilised, nagu ikka. Läksin varakult talli, et kõik valmis panna, aga uksed olid kinni ja pidin ootama. Saime enam vähem õigel ajal liikuma ja mina pidin ikka oma autga minema, sest unustasin oma pintsaku maha. Loll pea on ihu nuhtlus, mis sa teed.

Säreveres pidime Ottoka tallide juures maha võtma ja käekõrval võistlusalale minema. Ottokas oli väga närviline. Kekutas ja juras ja hangus ja siis jälle kekutas. Saime kohale ja õnneks oli piisavalt aega, et pikalt sammu käia ja ta natuke maha rahustada.

70-80cm sojendus oli ok. Natuke oli lennuk, aga hüppas hästi ja viimane hüpe oli eriti hea. Ei läinudki väga punuma :) Sõit ise oli täitsa ok. Sain isegi kohati natuke sõita, mitte ainult tagasi sikutada. Pöörded tulid ka välja peale ühe. Ta maandus peale neljandat okserit liiga kaugele, et seda pööret teha ja seega jäi ära. Tulemus oli 0kp ja III koht avatud klassis.

Vahepeal oli palju aega ja Ottokas oli vana rahu ise. Mugis ilusat rohelist muru süüa ja loksas vett. Vahepael tukkus natuke. Hellitasin juba lootusi, et äkki tuleb ka hea sõit, aga jahhhh. Tal olid omad plaanid. Kohe kui sadulasse istusin, ajas end kukeks ja hakkas jobutama. Tegin vist 100 üleminekut ja peatust aga kasu ei miskit. Juba esimesele soojenduhüppele läks peale nagu hullumeelne. Asi oli hapu ja mida kõrgemaks tõke läks, seda hapumaks läks ka see soojendus. Jah, ta hüppas väga kindlalt, aga no ei saanud ma teda grammigi tagasi. See lahing oli ette kaotatud ja üle jäi vaid nui neljaks kuidagi moodi ellu jääda. Enne starti sain viivu oodata, sest eelmine sõitja ajas paar tõket maha ja nad tegid rada korda. Kohe esimesele tegi minekut ja midagi teha ma ka ei saanud. Kiilusin hoomis kinni. See kontrolli kaotamise tunne ajab mind nii pabinasse, et ma enam muule ei suuda mõelda, kui et ainult saaks ta korrakski tagasi. Esimese osa sain isegi niipalju mõelda, et, enne järske pöördeid ja iga hinna eest tagasi kiskuda, sest plats oli libe. Teine sa hakkas seotud vahe keskelt ja ees oli suur okser. Mõtlesin vaid, et sõida lõpuni, vahet ei ole need väikesed pöörded, mida ma rada käies vaatasin. Aga siis jooksis pea täiesti tühjaks ja ei mäletanud enam sedagi, et mis number see järgmine tõke oli. Ette jäi 6 aga seda ei tulnud kaks korda hüpata ja suure vaevaga tirisin ta sealt mööda. ta vahtis kõiki tõkkeid sellise näoga, et anna ainult luba minna. Järgmisena jäi ette 1, mis oli ka 10s. Sealt ma enam ei jõudnud tega mööda tirida ja mõtlesin, et ok, kui annavad kolm kella, siis annavad, aga mööda ma sealt teda ka ei tiri. Edasi oli vaikus ja otse ees 11s. Hullu lenuga üle, aga mis edasi... Kus on 12?? Meelde tuli vaid see, et see oli kummalist värvi ja käejälgedega. Lõpuks nägin seda ja suunasin nina sinnapoole. Kohe võttis ta jälle hoo üles ja viimasele tadsin juba teed. 105 kõrge ja 120 laii suur okser. Korraks oli sees õõnes, aga kuna ta tiris sellise hooga mind tõkke poole, siis polnud kartmiseks aega. Säär tangina peale ja käsi valvsaks, et õigel hetkel piisavalt järele anda.
Tulemuseks väga väga kole sõit. 0kp ja VI auhinnaline koht.

Kokkuvõttes jäin rahule sellega, et ma ei kartnud niipalju kui arvasin. Esimene sõit oli isegi korralik ja tunne seal seljas oli ka hea. Kõrgemas sõidus aga ei olnud ilmselt aega tõkete kõrguse peale mõelda, sest jubedad nad ei tundunud. Koju sõites mõtlesin, et pean ikka rohkem harjutama ja siis veskasse ka minema, et natukene tublim lla ja enda aju säilitada :D

Tallist läbi minnes läks seal aga natuke raginaks ja seega ei lõppenud päev kahjuks kõige positiivsemas toonis. Nõme, kui inimesed ei taipa ka natuke teravamas arutelus sõnu valida, aga eks ma olen edaspidi targem.

Ja tõbiseks olen ka jäänud :s Esiti oli nohu ja katsetasin ka pipraplaastri trikki. Natuke aitas, aga päris ära ei võtt. Ja nüüd tundub nagu natuke köhima ajaks ka. Näis, kas saan vaikselt kodus põdemisega üle, või vaja arsti juurde minna.

100

Otto oli eile ulme.
Pühapäeval oli ta väga nõme. Ainuke asi, mis trenni juures oli positiivne- ta tiris iga tõkke poole, mis meile nägemisulatusse sattus sattus. Kuna miski ei õnnestunud siis otsustasin end natuke kiusata ja punnisin täisistakut teha. Tegin väga ettevaatlikult, paari samu haaval, et oma seljale haiget ei teeks. Raske oli, aga vaeva väärt.
Esaspäeval T hüppas. Soojendus oli alguses kahtlane, aga kui kõrgeaks panin, siis hakkas järjest paremini põrkama ja lõpuks oli pilt ikka väga kena. Madalam parkuur oli hea. Panin kõrgemaks ja siis tegi Ottokas midagi, mida ta ei ole päris tükk aega teinud. Hüpates töötas õlast ja turjast nii hästi. Lahe oli vaadata, kuidas minu väike traavlipunn hüppas nagu päris :) Pärast mõõtsin, et rada oli keskmiselt 120. Süsteem oli lausa 125 aga samas okserid olid jälle madalaad. Aga poiss oli pai ;)

Ja eile oli ta lihtsalt ulme. Tegime palju palju üleminekuid ja kõik oli hea. Peatused läbi ratsme, ei tulnud vastu kätt. Samm-traav üleminekud ilusti. Galopi omad ka. Kõik oli hää. Kõik oli väga väga hää.  Ja mis veel. Ma tegin esimese traavi kergendades ja edasi täisistakus. Vahel oli muidugi palju palju üleminekuid ja seega ei olnud järjest pikka traavis sõitmist, aga sellegipoolest oli hää :) Ja mu selg ei annagi tunda, mis on kogu selle kompoti juures kõige tähtsam.



Muud juttu ka.
Vaikselt vaikselt liiguvad onnikese asjad ka ikka edasi. D toa lagi on kipsi all. Põrandalaudadelt saime suure kraapimisega vana värvi maha ja täna lihvis esimese kihi juba ära ka. Esmaspäeval peaksid tulema aknad ja siis saame ukseaugu ka ära teha. Teha on veel väga väga palju, aga õnneks on ka juba üksjagu tehtud. Praegu kasutuses olev tuba on küll paras pesa, sest kõik asjad on kuidagi kuhugi pandud.

Homme võtame I-ga kahekesi olemise päeva. D hommikul lasteaeda, autost pildid kindlustuse jaoks ja siis kinno. Pärast lähme niisama jalutama või kuhugi kohvitama. Me ei olegi saanud tea kodus oleku ajal endi jaoks aega. Pidevalt on töö töö töö. Aga laupäeval läheb ta juba ära ja seega võtame ka endile natuke aega.

Lasteaeda

Eile oli D esiene päris lasteaia päev. Enne seda olee kaks korda seal õues mängimas käinud ja sisse läinud vaid hetkeks. Kuna meie rühm ei olnud lahti, siis ei hakanud ma teda ka toas olemisega harjutama. Pole vaja lapsele segadust, et esialgu ühed ruumid ja söömise koht ja voodi ja pärast siis jälle uued. Esmaspäeval tehti aga meie rüh ka lahti ja nii e siis poole üheksask end kohale sättisime.
Jõudsie just söögi ajaks. Kiirelt toariided selga, pissile ja kätepesu ja lauda. Seisin paar meetrit eemal, et aidata, kui vaja. Viimased ampsud aitasin aitasingi, sest moos oli pudru pealt otsas ja siis oli ju muu põneva kui söömine. Julgustasin piimatassi tühjaks jooa ja siis ta juba jooksiski mängia. Kutsusin ta endaga agaistuppa ka ja otsisime üles tema voodi. Panie koos tudusärgi padja alla ja õmmi ka teki alla ootama. Seletasin, et mina lähen nüüd ära ja tema mängib. Siis sööb ja agab ja siis sööb uuesti ja siis ma tulengi tagasi. Ta lehvitas rõõmsalt tsauu mulle ja kadus mängutuppa.
Ja nii ma siis ära tulin, endal pabin sees, et kas ikka oli hea mõte teda kohe pikaks päevaks jätta. Lõuna ajal helistades sain rõõmusõnumid. D olla ilusti mänginud, söönud ja ilma ühegi vaidlusetta magama läinud. Mõi kaissu, nägu seina poole ja oligi vaikus. :D
Järele läksin natuke peale viite. Kui mind nägi, siis oli rõõmus. Küsis uppa ja tegie kallikalli. Siis aga niheles kohe jälle aha ja karuselliga sõitma. Koju sain ta meelitada jutuga, et homme tulee jälle :D
Niiet meie esiene päev oli väga edukas. laps oli rahul ja rõõmus ja minu pabin oli asjata. Täna hommikul ärkas ta rõõmsalt kilgates, et lähme lasteaeda!! Hommikul olin seal max 15min, mis kulus riiete vahetamisele ja pissile ja kätepesule. Enne veel, kui ma poti puhtaks pesin ja kuivama panin oli tema juba mängutoas. Lehvitasie ukselt ja tulin tulema. Loodan, et õhtul tervitab mind sama rõõus laps.

Ahh jaaa. Eile olid ka mähkud kuivad. Näis, kuidas täna läheb ;)

Error

Kusagil on error ja ma ei saa hetkel aru, kus ma valepöörde tegin. Ehk tahan liiga palju korraga. Homme püüan paremini. Ühest küljest vaadatuna on progress täitsa olemas. Samas teistes aspektides on tõeline taandareng. Või õigemini vales suunas areng. Reaktsioon ja aktiivsus tagant on päris hea, aga.. Vot just aga.. Sest eest on raske. Kui lasen kontakti pehmeks, siis vajub laiali. Kui võtan natuke eest, et ta esimese otsaga eest ära ei jookseks, siis annab ta kuklast väga hästi järele, aga hakkab liiga tugevalt toetama. Ma isegi tean, mis ma tegema pean, aga uhhh see on raske. Homme aga olen tubli ja võtan end kokku ja olen korralik ;)

Midagi head oli siiski ka. Suutsin end sundida enda kallal rohkem vaeva nägema, kui tavaliselt. Näis, kas ma homme jalad alla ka saan või ainult rooman :D

Võtsin julguse kokku ja hüppasin täna natuke. arenguruumi on veel maa ja ilm, aga ometi oli palju palju positiivseid momente.
1. Esialgu olid tõkked ikka väga madalad ja siis ma tegin natuke rütmipüsivust, mis tuli isegi päris hästi välja. Siis panin kõik asjad u 100 peale. Maast ei tundunud ülddse kõrge, sest T-le panen ju kogu aeg asju ette ja ikka palju kõrgemaid. Aga kui sadulasse ronisin, siis käis korraks judin läbi. Aga ei. Ise panin ja seega ei olnud tagasiteed. Esimene tõke oli natuke hirmutav, aga edasi oli mõnus. sündides hinge puges, vaikselt alla andma?

2. Ottokas hüppas kõrgemaid paremini ja mul oli täitsa hea ja mõnus olla. Pööretel oli ka väga hea tundega lähenemisi, aga sirgel olnud 3ne rida läks ikka lennukiks. Peab tegema tööd sirgetel vahede sättimisega. Selleks panen endale järgmine nädal tillukesed ristid ja siis pusin, kuniks hakkab looma. Kui madalatel toimib, siis on lootust ka kõrgematel toimima saada.

3. Mul on väga suur motivatsioon ja tahe enda kallal tööd teha. See lootusetu tunne, et ma nüüd kardangi ja sinna ei anna midagi teha, kadus täna korraks ära. See tillike lootuskiir, et saan oma paanikast lahti, innustab üha rohkem punnima ja see on nii lahe :D Tahan palju palju tööd teha. Eelkõige enda ja natuke ka hobuse kallal.

4. D oli tallis tõeline kullatükk. Sain rahulikult sõita ja ta mängis ilusti. Kui livapplatsile läks, siis palusin sealt ära minna ja ta kuulas. Mängis platsi kõrval edasi ja oli nii nii tubli :D Minu pisike poja oli nii pai.

Ja nüüd ma ei suudagi ära oodata, et jälle trenni minna. Väga vahva, kui on selline suur tahtmine. :D

Ja ongi september.

Viimastel päevadel on vahelduva eduga vihma sadanud ja õhk on ka juba väga sügisene. Suveõuntega sai ühele poole, kui sõbrants käis ja mahlaks õunad ära korjas. Nüüd pudenevad sügisõunad maha ja suur koristustöö hakkab otsast pihta. Kreegid on ka valmis ja puude alune on juba rohkem sinist kui rohelist tooni. Täna viidi juba muist minema ja varsti saab neist moos laste lauale. Homme tullekse veel korjama ja siis saab neist veel keegi heameelt. See mulle meeldib. Kurb on, kui viljad niisama maha mädanema kukuvad. Endal mul ei ole kohta, kuhu purgimoose panna ja kreeki sügavkülma ei pane. Siis annangi nad ära ja keegi saab rõõmu.
Aed on kohutavas seisus, aga kuidagi jõuetu on olla. Väikeseid asju saab küll tehtud, aga midagi suurt ja väljapaistvat ei ole õnnestunud ära teha. Katus on peal, aga see on ka kõik. I on kodus veel 9 päeva ja mulle hakkab üha enam tunduma, et me ei jõua selle ajaga isegi D tuba valmis, rääkimata siis veel köögist või aiast. Täna tõstsin toa ümber nii, et kui ka kõik kastides olevad asjas kastidesse jäävadki, siis on siin siiski inimlik olla. Seega pole see köögi asi nii tähtis, aga kamin-pliidi asi närib mu hinge. Ma ei usu, et saame selle pandud enne, kui I peab minema.. Küll aga on mul tugev sisetunne, et seda on väga vaja. No näis. Aga peab vist hakkama jälle nimekirja tegema, et midagi reaalselt tehtud ka saaks. Muidu on kogu aeg kuidagi poolvedel olla ja siis asjad seisavad.


Natuke trennidest ja Ottokast ka.
Pühapäeval puhkasime, aga E ja T olid trennid head. Teeme tööd galopiga ja tasapisi vist hakkab mõjuma. Eest vajub veel natukene raskeks, aga usun, et see on ajutine nähtus. E oli sõites mul selline tunne, et vot sellise liikumise pealt võiks isegi natuke kõrgemaid hüpata. Liikumine oli jõuline ja tagant aktiivne, samas aga eest kerge ja pehme. Väga mõnus. Teisipäeval ei olnud nii hea, aga tegime siis natuke pikemalt poolistakus galoppi, et pisut võhma treenida. Minu selg sai vist hullema mahvi, kui ottoka oma ja nüüd on mul siiani seljalihased valusad :)
Aga üldises plaanis on ta lihtsalt liiga hää. Ta on mõnus ja hea ja nunnukas. See oli paar nädalat tagasi, kui karjamaalt tulles talle niisama selga turnisin ja siis niimoodi koos värava suunas tuiasime.. Esialgu vaatas ta mind nagu lolli, et mis mul siis nüüd äkki viga hakkas, et omal jalal käia ei jõua :D Aga pärast jagas matsu lahti küll, et mis ma tast tahtsin. Nüüd ükspäev jälle kaugemalt tulles jäi ta justkui ootama, kui ta selga sügasin, et nohh, kas jalad on jälle väsinud või :D Aga seekord jalutasime koos väravani. Kumbki omal jalal.

Ma tahaks väga mingi päev maastikule minna. Lihtsalt jalutama. Õepoeg oli siin ja siis oli iga tallis käik ka talle renni tegemine ja seega oli üksi põldudele kolama minek välistatud. Nüüd püüan ära kasutada seda, et saan D koju jõtta ja mingi päev väikese tripi ette võtta.