Vahest olen ma mõelnud, et kui palju siis ikkagi on meie endi teha. Kas ikka on iga mees oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Nii kaua, kui oleme vaid ise, on tegelikult võrdlemisi lihtne oma elu ja saatust juhtida. Peab vaid olema piisavalt julge ja olema valmis ka väikeste ebaõnnestumistega leppima. Aga kui meie otsustest sõltuvad ka teiste inimeste elud... Siis ei ole asjad enam sugugi nii lihtsad.
Inimene peab aga ikka olema ise. Peab olema õnnelik iseendas ja iseendale, sest siis on ta seda ka teistele. Tasakaal ja harmoonia iseenda ja kõige välisega annab rahu ja rõõmu. Soe kodu ja mõned hetked ainult endale. Aeg, mil pole kohustusi ega kiiret. Aeg, mis veeta oma kallitega. Tõesti olla koos ja üksteisele olemas.
Aga vot ole tark ja leia see tasakaal ja aeg ja muretus, kui üks töö ajab teist taga. Üks mure pole veel lahendatud kui tekib uus. Ja kui ise ka ei tea, mida peaks tegema või tahtma. Või mitte tahtma. Vahel on tunne, et kui lihtsalt istuks maha ja oleks ja ootaks. Ootaks, et tekiks selgus. Ometi seda ei tulegi. Niisama oodates ei juhtu midagi. Ei tule selgest taevast äkki mingit ilmutust, et vot seda ma tahan ja seda mitte. Ja mitte ainult ei jää selgus tulemata vaid ka asjad jäävad tegemata ja seega tohuvapohu ainult kasvab. Elu läheb ju ometigi edasi. Ma ei arva, et kogu aeg peaks jooksma ja rabelema, kuid natuke siiski end liigutama peab. Vaja on lihtsalt osata ja julgeda valida, et mida teha ja mida mitte.
No comments:
Post a Comment