Kõige raskem on töö iseendaga. Ehkki mulle ei meeldi, kui minu puudused mulle valusalt vastu pead lajatavad, siis annab see ometi võimaluse areneda ja ehk mõnest pahest kasvõi lühikeseks ajaks lahti öelda.
Poja magab ja mina lihtsalt olen. Olen ja mõtisklen ja tunnen.

See onnike on minu kodu. Ma tunnen end siin täitsa hästi. Kui ma siin ringi vaatan, siis ei ole mul vaja isegi silmi sulgeda, et nähe seda, milliseks ma siin kõik teha soovin. Ma tahan, et seinad saaks heledamat tooni. Ja ma unistan sellest, et ka elutoa põranda saaks korda teha. See on küll järgmise suve projekt, aga tehtud peab see saama. Laes peaks selle kummalise augu ära paikama ja siis muidugi köök. Minu jaoks on siin praegu juba päris mõnus olla, sest see on oma. On oma pisike pesa. Aga kui saab kamin sisse ja köök ilusaks..
Vahel ma mõtlen, et ega seda kööki vist see talv ei saa. Põranda peaks ikka enne tegema ju. Aga kui teha kergelt kokku-lahti käivate osadena, siis ikka saab.

Minu kodu uksed on olnud lahti paljudele külalistele ja on seda ka edaspidi. Mulle ju meeldivad külalised. Külla aga ei meeldi mulle see, et olen palju tajunud ka eelarvamusi. Ei ohh jummel küll, milline... nooohhhh... sara.. Et kuidas sa siin küll elad. Ja veel lapsega... Aga mis meil viga? Meil on soe tuba. Soe vesi, et pesta ja korralik wc. Mul on ustav väike pliit ja ahi, mis küpsetab ühtlaselt ja hästi. Riided on puhtad ja toit värske. Sügavkülm on puhast ja kodust noosi täis varutud ja aed annab ka veel õunu ja kreeke.

Kahjuks juhtub liiga tihti, et inimesed ei näe puude taga metsa. Ei näe potensiaali. Ja ei näe seda, et mitte ma ei  ela oma perega viletsas onnikeses, vaid elan oma kodus. Oma kodus!