Võtsin julguse kokku ja hüppasin täna natuke. arenguruumi on veel maa ja ilm, aga ometi oli palju palju positiivseid momente.
1. Esialgu olid tõkked ikka väga madalad ja siis ma tegin natuke rütmipüsivust, mis tuli isegi päris hästi välja. Siis panin kõik asjad u 100 peale. Maast ei tundunud ülddse kõrge, sest T-le panen ju kogu aeg asju ette ja ikka palju kõrgemaid. Aga kui sadulasse ronisin, siis käis korraks judin läbi. Aga ei. Ise panin ja seega ei olnud tagasiteed. Esimene tõke oli natuke hirmutav, aga edasi oli mõnus. sündides hinge puges, vaikselt alla andma?

2. Ottokas hüppas kõrgemaid paremini ja mul oli täitsa hea ja mõnus olla. Pööretel oli ka väga hea tundega lähenemisi, aga sirgel olnud 3ne rida läks ikka lennukiks. Peab tegema tööd sirgetel vahede sättimisega. Selleks panen endale järgmine nädal tillukesed ristid ja siis pusin, kuniks hakkab looma. Kui madalatel toimib, siis on lootust ka kõrgematel toimima saada.

3. Mul on väga suur motivatsioon ja tahe enda kallal tööd teha. See lootusetu tunne, et ma nüüd kardangi ja sinna ei anna midagi teha, kadus täna korraks ära. See tillike lootuskiir, et saan oma paanikast lahti, innustab üha rohkem punnima ja see on nii lahe :D Tahan palju palju tööd teha. Eelkõige enda ja natuke ka hobuse kallal.

4. D oli tallis tõeline kullatükk. Sain rahulikult sõita ja ta mängis ilusti. Kui livapplatsile läks, siis palusin sealt ära minna ja ta kuulas. Mängis platsi kõrval edasi ja oli nii nii tubli :D Minu pisike poja oli nii pai.

Ja nüüd ma ei suudagi ära oodata, et jälle trenni minna. Väga vahva, kui on selline suur tahtmine. :D