Ja ongi september.

Viimastel päevadel on vahelduva eduga vihma sadanud ja õhk on ka juba väga sügisene. Suveõuntega sai ühele poole, kui sõbrants käis ja mahlaks õunad ära korjas. Nüüd pudenevad sügisõunad maha ja suur koristustöö hakkab otsast pihta. Kreegid on ka valmis ja puude alune on juba rohkem sinist kui rohelist tooni. Täna viidi juba muist minema ja varsti saab neist moos laste lauale. Homme tullekse veel korjama ja siis saab neist veel keegi heameelt. See mulle meeldib. Kurb on, kui viljad niisama maha mädanema kukuvad. Endal mul ei ole kohta, kuhu purgimoose panna ja kreeki sügavkülma ei pane. Siis annangi nad ära ja keegi saab rõõmu.
Aed on kohutavas seisus, aga kuidagi jõuetu on olla. Väikeseid asju saab küll tehtud, aga midagi suurt ja väljapaistvat ei ole õnnestunud ära teha. Katus on peal, aga see on ka kõik. I on kodus veel 9 päeva ja mulle hakkab üha enam tunduma, et me ei jõua selle ajaga isegi D tuba valmis, rääkimata siis veel köögist või aiast. Täna tõstsin toa ümber nii, et kui ka kõik kastides olevad asjas kastidesse jäävadki, siis on siin siiski inimlik olla. Seega pole see köögi asi nii tähtis, aga kamin-pliidi asi närib mu hinge. Ma ei usu, et saame selle pandud enne, kui I peab minema.. Küll aga on mul tugev sisetunne, et seda on väga vaja. No näis. Aga peab vist hakkama jälle nimekirja tegema, et midagi reaalselt tehtud ka saaks. Muidu on kogu aeg kuidagi poolvedel olla ja siis asjad seisavad.


Natuke trennidest ja Ottokast ka.
Pühapäeval puhkasime, aga E ja T olid trennid head. Teeme tööd galopiga ja tasapisi vist hakkab mõjuma. Eest vajub veel natukene raskeks, aga usun, et see on ajutine nähtus. E oli sõites mul selline tunne, et vot sellise liikumise pealt võiks isegi natuke kõrgemaid hüpata. Liikumine oli jõuline ja tagant aktiivne, samas aga eest kerge ja pehme. Väga mõnus. Teisipäeval ei olnud nii hea, aga tegime siis natuke pikemalt poolistakus galoppi, et pisut võhma treenida. Minu selg sai vist hullema mahvi, kui ottoka oma ja nüüd on mul siiani seljalihased valusad :)
Aga üldises plaanis on ta lihtsalt liiga hää. Ta on mõnus ja hea ja nunnukas. See oli paar nädalat tagasi, kui karjamaalt tulles talle niisama selga turnisin ja siis niimoodi koos värava suunas tuiasime.. Esialgu vaatas ta mind nagu lolli, et mis mul siis nüüd äkki viga hakkas, et omal jalal käia ei jõua :D Aga pärast jagas matsu lahti küll, et mis ma tast tahtsin. Nüüd ükspäev jälle kaugemalt tulles jäi ta justkui ootama, kui ta selga sügasin, et nohh, kas jalad on jälle väsinud või :D Aga seekord jalutasime koos väravani. Kumbki omal jalal.

Ma tahaks väga mingi päev maastikule minna. Lihtsalt jalutama. Õepoeg oli siin ja siis oli iga tallis käik ka talle renni tegemine ja seega oli üksi põldudele kolama minek välistatud. Nüüd püüan ära kasutada seda, et saan D koju jõtta ja mingi päev väikese tripi ette võtta.