Käisin täna võistlemas. Säreveres oli Tori karikasarja finaal ja seal hulgas ka avatud klassid.

Hommikused toimetused olid närvilised, nagu ikka. Läksin varakult talli, et kõik valmis panna, aga uksed olid kinni ja pidin ootama. Saime enam vähem õigel ajal liikuma ja mina pidin ikka oma autga minema, sest unustasin oma pintsaku maha. Loll pea on ihu nuhtlus, mis sa teed.

Säreveres pidime Ottoka tallide juures maha võtma ja käekõrval võistlusalale minema. Ottokas oli väga närviline. Kekutas ja juras ja hangus ja siis jälle kekutas. Saime kohale ja õnneks oli piisavalt aega, et pikalt sammu käia ja ta natuke maha rahustada.

70-80cm sojendus oli ok. Natuke oli lennuk, aga hüppas hästi ja viimane hüpe oli eriti hea. Ei läinudki väga punuma :) Sõit ise oli täitsa ok. Sain isegi kohati natuke sõita, mitte ainult tagasi sikutada. Pöörded tulid ka välja peale ühe. Ta maandus peale neljandat okserit liiga kaugele, et seda pööret teha ja seega jäi ära. Tulemus oli 0kp ja III koht avatud klassis.

Vahepeal oli palju aega ja Ottokas oli vana rahu ise. Mugis ilusat rohelist muru süüa ja loksas vett. Vahepael tukkus natuke. Hellitasin juba lootusi, et äkki tuleb ka hea sõit, aga jahhhh. Tal olid omad plaanid. Kohe kui sadulasse istusin, ajas end kukeks ja hakkas jobutama. Tegin vist 100 üleminekut ja peatust aga kasu ei miskit. Juba esimesele soojenduhüppele läks peale nagu hullumeelne. Asi oli hapu ja mida kõrgemaks tõke läks, seda hapumaks läks ka see soojendus. Jah, ta hüppas väga kindlalt, aga no ei saanud ma teda grammigi tagasi. See lahing oli ette kaotatud ja üle jäi vaid nui neljaks kuidagi moodi ellu jääda. Enne starti sain viivu oodata, sest eelmine sõitja ajas paar tõket maha ja nad tegid rada korda. Kohe esimesele tegi minekut ja midagi teha ma ka ei saanud. Kiilusin hoomis kinni. See kontrolli kaotamise tunne ajab mind nii pabinasse, et ma enam muule ei suuda mõelda, kui et ainult saaks ta korrakski tagasi. Esimese osa sain isegi niipalju mõelda, et, enne järske pöördeid ja iga hinna eest tagasi kiskuda, sest plats oli libe. Teine sa hakkas seotud vahe keskelt ja ees oli suur okser. Mõtlesin vaid, et sõida lõpuni, vahet ei ole need väikesed pöörded, mida ma rada käies vaatasin. Aga siis jooksis pea täiesti tühjaks ja ei mäletanud enam sedagi, et mis number see järgmine tõke oli. Ette jäi 6 aga seda ei tulnud kaks korda hüpata ja suure vaevaga tirisin ta sealt mööda. ta vahtis kõiki tõkkeid sellise näoga, et anna ainult luba minna. Järgmisena jäi ette 1, mis oli ka 10s. Sealt ma enam ei jõudnud tega mööda tirida ja mõtlesin, et ok, kui annavad kolm kella, siis annavad, aga mööda ma sealt teda ka ei tiri. Edasi oli vaikus ja otse ees 11s. Hullu lenuga üle, aga mis edasi... Kus on 12?? Meelde tuli vaid see, et see oli kummalist värvi ja käejälgedega. Lõpuks nägin seda ja suunasin nina sinnapoole. Kohe võttis ta jälle hoo üles ja viimasele tadsin juba teed. 105 kõrge ja 120 laii suur okser. Korraks oli sees õõnes, aga kuna ta tiris sellise hooga mind tõkke poole, siis polnud kartmiseks aega. Säär tangina peale ja käsi valvsaks, et õigel hetkel piisavalt järele anda.
Tulemuseks väga väga kole sõit. 0kp ja VI auhinnaline koht.

Kokkuvõttes jäin rahule sellega, et ma ei kartnud niipalju kui arvasin. Esimene sõit oli isegi korralik ja tunne seal seljas oli ka hea. Kõrgemas sõidus aga ei olnud ilmselt aega tõkete kõrguse peale mõelda, sest jubedad nad ei tundunud. Koju sõites mõtlesin, et pean ikka rohkem harjutama ja siis veskasse ka minema, et natukene tublim lla ja enda aju säilitada :D

Tallist läbi minnes läks seal aga natuke raginaks ja seega ei lõppenud päev kahjuks kõige positiivsemas toonis. Nõme, kui inimesed ei taipa ka natuke teravamas arutelus sõnu valida, aga eks ma olen edaspidi targem.

Ja tõbiseks olen ka jäänud :s Esiti oli nohu ja katsetasin ka pipraplaastri trikki. Natuke aitas, aga päris ära ei võtt. Ja nüüd tundub nagu natuke köhima ajaks ka. Näis, kas saan vaikselt kodus põdemisega üle, või vaja arsti juurde minna.