Poja on haige. Eile hakkas köhima ja nina lõi ka tatiseks. Panin varbale pipraplaastrit ja määrisin ta hustagiliga sisse. Öö möödus rahulikult. Natuke küll nohises, aga muidu magas rahulikult.
Hommikul ärkas ta aga palavikuga ja pahuras tujus. Sellele lisaks on ju koduarest ja igavus murrab. Seega tuleb jonn iga väiksema asja peale ja meil kummalgi pole väga tore olnud.

Natuke sain siiski ka tööd teha. Koristasin poisi toa ära. Kips on seinas, veel mõned kruvid vaja panna. Siis pahteldamine ja saabki värvima hakata. Ma väga loodan, et selleks ajaks, kui I uuesti koju saab tulla, on siin asjad nii kaugel, et saame sinna tuppa kapi ehitada ja siis ka kamina sisse panna. Köögi tegemine saab ka paras projekt olema, aga kui saab nii, nagu ma loodan, siis saab küll ilus olema. Viimasel ajal ma ainult unistan ja unistan, aga tegutseda ei saa. Paraku on kõik asjad sellised, mida ma ise teha ei saa ja siis ei jäägi muud üle, kui oodata ja unistada.