Reedene trenn ja laupäevane katastroof

Plaanis oli hüppetrenn Aldoga, aga kuna Otto oli katki, siis ei lnud ma sugugi veendunud, kas ma üldse saangi minna. Mõtlesin, et lähen talli ja vaatann õunte, ehk siis eluki käitumise pealt, kas teeme trenni või ei. Koplist tuli ta mulle aga galoppis vastu ja oli roosa ja rõõmus. Tegi väikesi pukke ja hullas niisama ning seega ei saanud ta ka vabastust kehalisest kasvatusest.

Esialgu tegime E-ga ise sooja. Natuke traavi ja natuke sammu. Jalutasime niisama. Aldoga tegime tööd galopi kallal ja pisut latte. Siis hüppasime ka. Hea oli. Väga hea oli. Viimane rada oli 105 ja ei mingit alt ära minekut ega muud jura. Mul ei olnud hirmu ja hobune oli hääääää. Kõik klappis. Igal tõkkel. Ei olegi midagi muud öelda, et oli hääää.

Laupäeval oli siis veska võistlus.
Hommikul 6ks talli, et hobused sööta ja välja lasta. See tehtud, Ottokas puhtaks ja sõiduks valmis. Autosse läheb ta juba nagu vana mees. Ja see oli ka koguu päeva hiilgehetk.
90 sojendus li isegi ok, ehkki ta passib veska platsil seda metsa ikka päris korralikult. Hüppas ta hästi. Ta hüppab alati hästi, aga vot lähenemine on jama. Sõit ise oli täitsa söödav. Kohati sain ta isegi tagasi. Süsteem oli lattaed-lattaed, metsa ääres latihunniku kõrval ja suunaga metsa. Platsile minnes käisin sealt läbi ja kõik oli ok ja ma ei arvanud, et ta seda passima hakkab, aga jah, hakkas. Võtsin õige natuke tagasi, et mitte hooga süsteemi sisse lennata ja siis ta tegi oma vana head nalja. Küünlaseeria ja oligi tõrge käes. Vaidlesime siis seal natuike ja kui nina tõkke suunda sain, siis avastas, et aa, ei peagi metsa minema.. okeii, ma siis hüppan. On ikka tola :D Edasi oli jälle kõik, nagu poleks midagi olnudki.
105 sojendus oli enam-vähem, aga ise olin vässu. Parkuus algas seotud vahega. Kitsaks jäi ja teine tuli maha. Siis lattaed ja okser, mis olid talutavad, aga käest läks ta ikka väga ära. Siis jälle metsa ääres süsteem, seekord kodu poole. Kohe kui seda nägi, pani ajama ja tagasi ma enam ei saanud. Läks kohutava hooga sinna sisse ja siis hüppas nagu penerolli. Minul jalused lännu ja ise kaela peal. Tirisin ta jõuga ees olevast okserist mööda ja üritasin tagasi saada. Sain siis oma jalused ja uuele katsele. Ilusti okserist üle ja edasi. Veel lattaed ja järgmisele jälle hullema kimaga peale. tagasi ma teda ei saanud ja jõudu sela küljes püsida ka rohkem ei olnud. Sikutasin ta 8ndast mööda ja seega oli selleks korraks kõik.
Ma olin enda peale kuri. Olen siiani. Jah, ma lähen võistlustel väga närvi ja ma tean, ett see ajab ka Ottoka peast soojaks, aga no natukene võiks ju ikka kuulata. Ja no ma ise kah.. Oleks ju ikka võinud lõpuni pingutada ja mitte alla anda. Igatahes on mõru maik suus.

Aga mis seal ikka, vait olla ja edasi teenida. Või siis treenida. Mul on peas ettekujutus ideaalsest sõidust ja ma  loodan, et kunagi saame ka niipalju jutule Ottokaga, et selle ära teeme. Siis on süda rahul ja võib niismaa maastikul jalutamas käia :D