Poja on haige ja seega oleme koduarestis. Ikka veel. Eriti midagi teha ei ole saanud, kuna haigusevimm teeb lapse tuju pahaks ja seega kulub enamus aeg kas lohutamisele või siis pahanduste klaarimisele.
Niimoodi toas kinni istumine annab aga ajule piisavalt aega igasugu asjuu genereerida. Enamus neist mõtetest ei kannata mingisugust kriitikat, aga mõni söödav juhtus ka sekka.
Hobustega tegeledes olen väga hästi selgeks saanud, kui suur võime puudujääke kompenseerida on ühel elusolendil, kui selleks vajadus tekib. Hobused on võimelised päris palju valu varjama ja valu vältimiseks kasutama nö valesid lihaseid. Saakloomadena ei saa nad ju nõrkust välja näidata. Inimesed teevad seda sama, lihtsalt emotsioonidega. Inimene on aga veel nii lahe tegelane, et kasutab sellist kompenseerimist ka seda endale otseselt teadvustamata.
I on nüüd teist korda ära peale seda, kui ta D sünni eel koju jäi. Ma olin unustanud, kui raske see ilma kallimata olemine on. Ja ma ei olnud teadlik, et lapsega on see kohati veel raskem. Kui ma enne D sündi kasutasin üksi olemise aega oma asjade ja hobide jaoks, siis poja kõrvalt egoismiks ruumi ei ole. Ja nii ma olengi alateadlikult oma tunded matnud, et mitte tegeleda selle igatsuse ja nukrusega. Trikk on aga selles, et emotsioonid on täispakett, mida ei saa osadeks jagada, ega mingit juppi riiulisse ootele panna. Matad ühe, ajad kogu kupatusele mulla peale.
4,5 aastase kaugsuhte jooksul olen õppinud, et igatsus ja armastus on võrdelises seoses ja seega ei saa ühte neist vältida, kaotamata teist. Nõme on muidugi see, et seda valusat lahus olemise aega on tunduvalt rohkem, kui teineteise nautlemist. Ja ma ei ole selle igatsemisega enam harjunud. Aga mis teha, tuleb harjuda. Ja mitte ainult harjuda, vaid tuleb uuesti õppida toime tulema, mitte kompenseerima.
No comments:
Post a Comment