Kolmapäev oli penerollide päev. Panime üles ühe tavalise 3-se ja teise rea: latt, lattaed, latt, kitsas okser, latt, lattaed, latt. Vahed olid kõik kitsad, umbes 2,70 või isegi vähem. Suurele hobusele paras pähkel pureda. Keskmisele oli liiga lihtne ja trenni lõpus panin pika rea kitsamaks. Ponile oli see esimene kord päris penerolle hüpata ja alguses ei saanud ta väga hästi pihta ja seega jäi kitsaks. Lõpus oli täitsa tubli.
Trenn oli ülimõnus. Soojenduseks tegime latte 20m ringil. Esmalt nii, et suur ring ja väikesed ringid sisse poole. Pärast üle ühe lati väike voldike välja poole. Oii kuidas hobused hakkasid painde vahetusel tööle ja säärele tähelepanelikuks. Suurel elukal oli kõige keerulisem, aga kõik said hakkama. Põhiliselt tegimegi traavi ja ainult natukene galoppi enne kõksima hakkamist.
Mulle nii väga meeldivad sellised trennid. On tegevust, on pusimist. On õnnestumisi ja ka väikesi vigu, mis õpetavad nii sõitjat kui ka hobust. Ma olen pidev mida, kuidas, kas jne küsiv inimene. Küsin teistelt, aga eelkõige endalt. Mida ma teen? Kuidas? Kas teen õigeid asju ja kas teen õigesti? jne jne jne. See on kohutavalt väsitav, aga ma ei saa sinna ka midagi parata. Oli aeg, mil ma pidasin seda madala enesehinnangu kõige selgemaks ilminguks. Pidev kahtlemine endas ja oma veendumustes ei anna just palju alust enesekindluseks. Aga mida aeg edasi, seda vähem ma sellist küsimist enesehinnanguga seon. Natuke ikka, aga mitte palju. Pigem olen ma õppinud ja seega ka avastanud, kui vähe ma tean :D Ja seega on nii nii palju veel õppida ja avastada. Iga väike või suur karvane molukene on uus õpetaja ja samas tahaks ma väga ka minust pikema tee käinud kahejalgsetelt õppida.
Ei tea miks see kohutav hunnik motivatsiooni ise trennitada ja ka treenerina õppida just nüüd on tulnud. Kuhu see viib või milleks hea on. Siiamaani pole ma veel alla sadanud, aga kes saatust narrib ei jää oma matsust ilma :s Eks näis, kas sellega lõppeb ka minu entusiasm. Seni tundub, et hakkan vanadusest ogaraks minema :D
Thursday, January 31, 2013
Sunday, January 27, 2013
Kivi kivi peale.
Olen haige ja see ei ole tore. Hommikul vedasin end Lagedi talli, aga ülejäänud aja olen voodis maganud ja värisenud kordamööda. E sünnipäevale ei saanud ka minna, sest seal pisike tita ja oleks ikka väga ebanormaalne minna sinna oma pisikuid levitama.
Neljapäeval sain väikese tuuletõmbusega oma tutaka kätte. Võitlesin mis ma võitlesin, ikka murdis see jama mind maha.
Ottoka selg vindub ka ja ma ei oska isegi ennustada, kui kaua see paraneb, aga salaja unistan, et saaks ikka ruttu korda. Seniks aga kordetame ja ravime. Jagasime Miinaga järgmise nädala päevad ära, kes millal käib ja poputab :)
Laupäeval oli Järvel ponikarikas.
JB sõitis esimest avatud 70t ja oli väga tubli. Alt ei oska Jonny veel hästi hüpata, aga JB pingutas ja tegi oma osa ära. Sõitis pöördeid hoolega, hoidis sääre peal, püsis rahulik ja pehme käega. Teeme aga hoolega trenni ja sätime kõik arengukivid vaikselt üksteise peale. Mul on hea meel, et tasapisi aga järjekindlalt kinnistuvad nii ponile kui lapsele vajalikud oskused ja võtted. Tuleb enesekindlus ja vilumus. Kõige tähtsam, et trennist oleks rõõmu ja häid elamusi :)
L ja G sõitsid 105te. Ehkki võistlus venis pikaks ja ma peaaegu läksin poole päeva pealt koju, siis otsustasin siiski jääda ja ma ei kahetse. Sain palju mõtteid, mida trennides teha ja harjutada. L tegi puhta sõidu, mis oli tore :) Minu jaoks oli aga veel toredam, et ta kohati sai lubada hobusel liikuda ja püsis ise rahulik. Sadulasse istumisega on veel keerulised lood ja samuti õige rütmi leidmisega, aga see ongi keeruline ja tahab palju harjutamist. Püsivust, mis tekib aga vaid järjepideva usina harjutamisega.
Neljapäeval sain väikese tuuletõmbusega oma tutaka kätte. Võitlesin mis ma võitlesin, ikka murdis see jama mind maha.
Ottoka selg vindub ka ja ma ei oska isegi ennustada, kui kaua see paraneb, aga salaja unistan, et saaks ikka ruttu korda. Seniks aga kordetame ja ravime. Jagasime Miinaga järgmise nädala päevad ära, kes millal käib ja poputab :)
Laupäeval oli Järvel ponikarikas.
JB sõitis esimest avatud 70t ja oli väga tubli. Alt ei oska Jonny veel hästi hüpata, aga JB pingutas ja tegi oma osa ära. Sõitis pöördeid hoolega, hoidis sääre peal, püsis rahulik ja pehme käega. Teeme aga hoolega trenni ja sätime kõik arengukivid vaikselt üksteise peale. Mul on hea meel, et tasapisi aga järjekindlalt kinnistuvad nii ponile kui lapsele vajalikud oskused ja võtted. Tuleb enesekindlus ja vilumus. Kõige tähtsam, et trennist oleks rõõmu ja häid elamusi :)
L ja G sõitsid 105te. Ehkki võistlus venis pikaks ja ma peaaegu läksin poole päeva pealt koju, siis otsustasin siiski jääda ja ma ei kahetse. Sain palju mõtteid, mida trennides teha ja harjutada. L tegi puhta sõidu, mis oli tore :) Minu jaoks oli aga veel toredam, et ta kohati sai lubada hobusel liikuda ja püsis ise rahulik. Sadulasse istumisega on veel keerulised lood ja samuti õige rütmi leidmisega, aga see ongi keeruline ja tahab palju harjutamist. Püsivust, mis tekib aga vaid järjepideva usina harjutamisega.
Thursday, January 24, 2013
Kuula oma hobust!
Meie niidu võistlus ongi võistledud. Ottokal on selg valus ja see tähendab puhkust, massaazi ja sadula kontrolli, mitte võistlusi.
Tehke minu sõnade, mitte minu tegude järgi! See on kuldne ütlus. Sest ikka ja jälle oskan ma eksida just nende reeglite vastu, mis mulle tegelikult väga meeltmööda on.
Eile oli Otto juba puhastades sejast hell ja ei lasknud katsuda. Ma ei tea mis tige pisik mind hammustas ja sundis teda siiski sadulasse panema. Tegime trenni. Ta oli vastik. Tõesti vastik. Ta ei kangutanud, ei vaielnud, aga oli igale poole kange, pinges ja pulk.
Ma kiusasin teda ikka üksjagu lootes, et ehk läheb soojaks ja pehmeks. Tutkit. Pärast parkisin ta suurde talli ja tegin jalad, saba ja laka korda. Selg läks aga iga mööduva 10 minutiga valulikumaks. Pakkisin ta siis sisse ja M viis ta boksi. Meie sõidud see nv on sõidetud.
Rääkisin sadula teemadel Ingridiga ja plaanis on korde ja massaaz, kui ta seda teha laseb. Poputan ja nunnutan teda kuis oskan ja loodan ise, et see läheb kiiresti üle. Teeme kordel lõdvestavat liigutamist ja siis proovin teda natuke mudida, kui ta laseb. Meelon kurb ja olen enda peale pahane ka, et ma sinna selga üldse ronisin. Oleks võinud kohe ma molukest kuulata ja talle hoopis pai teha.
Tehke minu sõnade, mitte minu tegude järgi! See on kuldne ütlus. Sest ikka ja jälle oskan ma eksida just nende reeglite vastu, mis mulle tegelikult väga meeltmööda on.
Eile oli Otto juba puhastades sejast hell ja ei lasknud katsuda. Ma ei tea mis tige pisik mind hammustas ja sundis teda siiski sadulasse panema. Tegime trenni. Ta oli vastik. Tõesti vastik. Ta ei kangutanud, ei vaielnud, aga oli igale poole kange, pinges ja pulk.
Ma kiusasin teda ikka üksjagu lootes, et ehk läheb soojaks ja pehmeks. Tutkit. Pärast parkisin ta suurde talli ja tegin jalad, saba ja laka korda. Selg läks aga iga mööduva 10 minutiga valulikumaks. Pakkisin ta siis sisse ja M viis ta boksi. Meie sõidud see nv on sõidetud.
Rääkisin sadula teemadel Ingridiga ja plaanis on korde ja massaaz, kui ta seda teha laseb. Poputan ja nunnutan teda kuis oskan ja loodan ise, et see läheb kiiresti üle. Teeme kordel lõdvestavat liigutamist ja siis proovin teda natuke mudida, kui ta laseb. Meelon kurb ja olen enda peale pahane ka, et ma sinna selga üldse ronisin. Oleks võinud kohe ma molukest kuulata ja talle hoopis pai teha.
Wednesday, January 23, 2013
Don't wish your time away...
Lapsena oli rohi rohelisem ja taevas sinisem. Teha oli vähem ja aega oli rohkem. Ma arvan, et see oli sellepärast, et lapsena me küll unistasime asjadest ja sündmustest kauges tulevikus, ent elasime käesolevas hetkes. See oskus on aga nii kerge kaduma.
Sel nädalavahetusel lähen ma Niitväljale skeemi sõitma. Transport on veel organiseerimata, kuid ma loodan, et siiski saan auto ja meil ei jää minemata. Ehkki tegu on võistlusega, siis mina võistlema ei lähe. Samuti ei lähe võistlema JB. Me lähme sinna verstaposti maasse lööma. Lähme endile pidepunkti leidma, kust siis oleks hea edasi minna. KIndlasti on palju neid, kes selle peale silmad punni ajavad, et mida te siis ronite sinna kaotama või?? Aga asi on hoopiski suhtumises. Minu jaoks on võit juba see, kui ma suudan selle skeemi ära istuda. JB jaoks on aga võit see, kui ta selle asja ilusti üle elab. Seega tehku teised mis tahavad. Võitku või kaotagu. Meil on oma eesmärgid, mille tulemus ei sõltu kellestki peale meie endi, ning see annab väikese killukese head tunnet selle suure väljakutse ees :)
Ma ei mäletagi millal ma viimati skeemi sõitsin, aga 10 aastat on sellest kindlasti möödas. Kunagi tuli see asi mul isegi välja. Näis, kas vanast rasvast on midagi alles ka, või on kunagine läinud kõige kaduva teed. Ehkki see väike plaan küpses mu peas juba ammu, siis olen taas kord olnud halb õppija ja jätnud eksamiks valmistumise viimasele hetkele. Kui pähe on veel võimalik asju kiiruga toppida, siis motoorikaga kahjuks asjad nii lihtsalt ei käi ei minul ega ka Ottokal. Aga noh, paar parajaid hädiseid oleme me nagunii ja seega on see just enese proovilepanek.
Ärevus on suur. Pabin veel suurem. Ja muret ka. Mitte enda vaid ponipunni pärast. Selgus, et mehhiko kapsliga ei tohigi sõita ja laenasime siis inglise oma selleks nädalaks. See on aga nüüd uus asi ja poni jonnib täiega. Proovime täna selle natuke õrnemalt kinni panna. Ehk siis ei jonni niipalju. Sõidame kiirelt skeemi läbi ja siis mõned kõksud ka. Ma väga loodab, et JB-le hakkab see skeemitamine meeldima. See rahulikkus ja esinemine. Ja ma loodan väga, et mulle tulevad täna-homme asjad imekombel meelde ja ma suudan end kokku võtta :)
Sel nädalavahetusel lähen ma Niitväljale skeemi sõitma. Transport on veel organiseerimata, kuid ma loodan, et siiski saan auto ja meil ei jää minemata. Ehkki tegu on võistlusega, siis mina võistlema ei lähe. Samuti ei lähe võistlema JB. Me lähme sinna verstaposti maasse lööma. Lähme endile pidepunkti leidma, kust siis oleks hea edasi minna. KIndlasti on palju neid, kes selle peale silmad punni ajavad, et mida te siis ronite sinna kaotama või?? Aga asi on hoopiski suhtumises. Minu jaoks on võit juba see, kui ma suudan selle skeemi ära istuda. JB jaoks on aga võit see, kui ta selle asja ilusti üle elab. Seega tehku teised mis tahavad. Võitku või kaotagu. Meil on oma eesmärgid, mille tulemus ei sõltu kellestki peale meie endi, ning see annab väikese killukese head tunnet selle suure väljakutse ees :)
Ma ei mäletagi millal ma viimati skeemi sõitsin, aga 10 aastat on sellest kindlasti möödas. Kunagi tuli see asi mul isegi välja. Näis, kas vanast rasvast on midagi alles ka, või on kunagine läinud kõige kaduva teed. Ehkki see väike plaan küpses mu peas juba ammu, siis olen taas kord olnud halb õppija ja jätnud eksamiks valmistumise viimasele hetkele. Kui pähe on veel võimalik asju kiiruga toppida, siis motoorikaga kahjuks asjad nii lihtsalt ei käi ei minul ega ka Ottokal. Aga noh, paar parajaid hädiseid oleme me nagunii ja seega on see just enese proovilepanek.
Ärevus on suur. Pabin veel suurem. Ja muret ka. Mitte enda vaid ponipunni pärast. Selgus, et mehhiko kapsliga ei tohigi sõita ja laenasime siis inglise oma selleks nädalaks. See on aga nüüd uus asi ja poni jonnib täiega. Proovime täna selle natuke õrnemalt kinni panna. Ehk siis ei jonni niipalju. Sõidame kiirelt skeemi läbi ja siis mõned kõksud ka. Ma väga loodab, et JB-le hakkab see skeemitamine meeldima. See rahulikkus ja esinemine. Ja ma loodan väga, et mulle tulevad täna-homme asjad imekombel meelde ja ma suudan end kokku võtta :)
Tuesday, January 22, 2013
Dilemma
Talve selgroog on murtud ja ehkki külma ilma on veel ees ootamas palju, siis on mul südamest hea meel, et päevad pikenema hakkavad. See pimedus ja päikese puudus on mulle päris laastavalt mõjunud. Olen kogu aeg väsinud ja pahur. Otsest põhjust nagu polegi, aga ikka on tuju paha ja energiat napib. Ohh kuidas mulle see pima ja külm aeg ei meeldi. Püüan küll näha head poolt ka, et on puhas lumi ja jõulud jne, kuid minusugune stabiilse soojemapoolse kliima lembeline hing saab talvega ikka üksjagu rusutud.
Hetkel on väga palju ringi sebimist ja mu elu on paras kaos. Ma tunnen kuidas see mind väsitab veel lisaks lühikesele päevale. Ehk peaks midagi käest ära andma.. millestki loobuma.. Ehk ma siis saaks oma asjad paremini sätitud ja oleks rohkem hingamise ruumi ja puhkehetki. Rohkem tasakaalu.
Samas võib see vaid soovunelm olla, sest viimasel ajal ei oska ma ka oma kodust vaba aega hästi planeerida ja kasutada, ning seega kaob see nii kiiresti käest, nagu seda poleks olnudki.
Võibolla peaks end virisemise asemel hoopis kokku võtma, vitamiine sööma ja siis oma asjad paremini planeerima. Ehk oleks see lahendus ja siis oleks nii hundid söönud kui ka lambad terved. Eks aeg näitab, mis, kus ja kuidas, aga mingi lahenduse peab leidma, sest päris nii enam edasi ei saa. Ma olen väsinud ja mulle ei meeldi see rapsimine enam. Tahan tasakaalu, rõõmu ja rahu.
Hetkel on väga palju ringi sebimist ja mu elu on paras kaos. Ma tunnen kuidas see mind väsitab veel lisaks lühikesele päevale. Ehk peaks midagi käest ära andma.. millestki loobuma.. Ehk ma siis saaks oma asjad paremini sätitud ja oleks rohkem hingamise ruumi ja puhkehetki. Rohkem tasakaalu.
Samas võib see vaid soovunelm olla, sest viimasel ajal ei oska ma ka oma kodust vaba aega hästi planeerida ja kasutada, ning seega kaob see nii kiiresti käest, nagu seda poleks olnudki.
Võibolla peaks end virisemise asemel hoopis kokku võtma, vitamiine sööma ja siis oma asjad paremini planeerima. Ehk oleks see lahendus ja siis oleks nii hundid söönud kui ka lambad terved. Eks aeg näitab, mis, kus ja kuidas, aga mingi lahenduse peab leidma, sest päris nii enam edasi ei saa. Ma olen väsinud ja mulle ei meeldi see rapsimine enam. Tahan tasakaalu, rõõmu ja rahu.
Monday, January 21, 2013
Esimene KS trenn üle 10 aasta
Kuidagi on elu nii läinud, et 10 a ei ole ma regulaarselt KS treeneri pilgu alla trenni teinud. Mitte et ma oleks üldse mõne treeneri pilgu all trenni teinud viimase 10 a jooksul, aga see selleks.
2008 sai võetud mõned trennid Marleeni käest ning 1 hüppekas Pille Elsoni ja 1 hüpekas Merle Männiku juurs. Siis 2011 alguses 1 trenn James'i juures. Suvel käis mõni kord Aldo ja paaril korral olen Merle grupiga koos platsile sattunud. Rohkem ma ei mäletagi, et oleks treeneri abi saanud kasutada. Mingil ajahetkel sai 2x ka R. Sederi trennis oldud, kuid need korrad läksid mõlemid suhteliselt aia taha.
Suvel mõned korrad aitas Grete mul hüpata ja ehkki ta on väga tore, siis pole ta siiski päris treener, seega jääb siit loetelust välja. Viimasel ajal olen saanud G abi ja ehkki ka tema pole justnagu päris treener, siis on tal arvestatav kogemustepagas ja seega ka teadmisi, mis mulle väga palju abiks on olnud. Ma loodan, et see koostöö jätkub veel kaua kaua.
Eile siis oli aga see õnnis hetk, kui tuli treener ja tegime tööd. Eva on enne ka traavlitega kokku puutunud ja sellepärast on mul kohe eriti hea meel, et lõpuks õnnestus mul ka oma molukesega löögile pääseda. Jälle oli seesama jutt, mida ma ise ka tean, aga mille tegemiseks mul enesekindlusest puudu tuleb: ehk siis sõida lõpuni läbi ja siis ära rohkem näpi. Kui hakkab üles minema, uuesti kiire poolpeatus ja kohe käsi pehmeks.
kerge öelda, raske teha. Eriti kui ta poolpeatusele kohe ei taha vastata. Aga sain päris hea tunde siiski kätte ja loodan, et järgmine trenn pole nii kaugel, et jõuab selleks ajaks meelest ära minna.
Galopp on muidugi omaette teema. See tempo, mida ma küsima pidin oli minu jaoks ikka laus uhamine. Samas oli siis tagumist otsa päris hästi tunda. Iseasi kuidas ma sellise tempo pealt midagi tegema peaksin. Traavile üleminek oli igatahes õudukas :s
Olin päris väsinud lõpuks, aga tunne oli hea. Mis ja kuidas edasi teha. Ma ei tea, mis mul ometi viga on, et ma suudan oma õpilastele seda sama juttu rääkida ja nõuda, et nad teeks, kuid ise olen nagu hädapätakas seal seljas.
Kuid nagu Eva ütles, siis tuleb mõelda positiivselt! Nii ma püüangi vaadata tulevikku ikka helgete silmadega. Aasta on ees pikk ja seega on Niidu skeem vaid esimene märk maas, mis annab juhised kätte, kuhu edasi minna.
2008 sai võetud mõned trennid Marleeni käest ning 1 hüppekas Pille Elsoni ja 1 hüpekas Merle Männiku juurs. Siis 2011 alguses 1 trenn James'i juures. Suvel käis mõni kord Aldo ja paaril korral olen Merle grupiga koos platsile sattunud. Rohkem ma ei mäletagi, et oleks treeneri abi saanud kasutada. Mingil ajahetkel sai 2x ka R. Sederi trennis oldud, kuid need korrad läksid mõlemid suhteliselt aia taha.
Suvel mõned korrad aitas Grete mul hüpata ja ehkki ta on väga tore, siis pole ta siiski päris treener, seega jääb siit loetelust välja. Viimasel ajal olen saanud G abi ja ehkki ka tema pole justnagu päris treener, siis on tal arvestatav kogemustepagas ja seega ka teadmisi, mis mulle väga palju abiks on olnud. Ma loodan, et see koostöö jätkub veel kaua kaua.
Eile siis oli aga see õnnis hetk, kui tuli treener ja tegime tööd. Eva on enne ka traavlitega kokku puutunud ja sellepärast on mul kohe eriti hea meel, et lõpuks õnnestus mul ka oma molukesega löögile pääseda. Jälle oli seesama jutt, mida ma ise ka tean, aga mille tegemiseks mul enesekindlusest puudu tuleb: ehk siis sõida lõpuni läbi ja siis ära rohkem näpi. Kui hakkab üles minema, uuesti kiire poolpeatus ja kohe käsi pehmeks.
kerge öelda, raske teha. Eriti kui ta poolpeatusele kohe ei taha vastata. Aga sain päris hea tunde siiski kätte ja loodan, et järgmine trenn pole nii kaugel, et jõuab selleks ajaks meelest ära minna.
Galopp on muidugi omaette teema. See tempo, mida ma küsima pidin oli minu jaoks ikka laus uhamine. Samas oli siis tagumist otsa päris hästi tunda. Iseasi kuidas ma sellise tempo pealt midagi tegema peaksin. Traavile üleminek oli igatahes õudukas :s
Olin päris väsinud lõpuks, aga tunne oli hea. Mis ja kuidas edasi teha. Ma ei tea, mis mul ometi viga on, et ma suudan oma õpilastele seda sama juttu rääkida ja nõuda, et nad teeks, kuid ise olen nagu hädapätakas seal seljas.
Kuid nagu Eva ütles, siis tuleb mõelda positiivselt! Nii ma püüangi vaadata tulevikku ikka helgete silmadega. Aasta on ees pikk ja seega on Niidu skeem vaid esimene märk maas, mis annab juhised kätte, kuhu edasi minna.
Sunday, January 20, 2013
Veska I
Ametlik algus hooajale on tehtud. Veskimetsa Harrastajate Karikasarja esimene etapp sai üle elatud. Minu õpilased sõitsid 50-60 ja 70cm radasid. Mitte miadgi head mul rajameistri kohta öelda ei ole, seega püüan võimalikult vait olla. Kes oli kohal, see nägi ise, mis sinna üles ehitati. Minu isiklik arvamus on aga see, et nii madalaid radu sõidavad need, kelle jaoks tehnilised asjad on veel liiga rasked. Ainult kõrgus ei ole ju määrav. Selle peale aga ei oldud hooaja avavõistlusel üldse mõeldud.
Sõitsin 85cm parkuuri. See oli oma ülesehituselt kordi lihtsam kui eelmised kaks. Üks napakus aga oli ikka sisse topitud. Süsteem oli 9,5 vahega. No okei, rahulikumalt astudes oleks saanud 10 sammu sinna vahele. Mina pole sellise vahega 2 fulee süsteemi veel kohanud.
Soojendus oli täitsa okei, ehkki ei olnud aega pikalt teda edasi ja pehmeks sõita ja seega jäime ikka natuke sõdima ja sakutama. Hüppas ta mõnusalt ja huvitaval kombel ma ei kartnud neid tõkkeid. Trennis me nii kõrgeid asju hüpanud ei olegi, aga kummalisel kombel see ei kõigutanud mind. Ainuke, mille pärast ma pablasin, oli süsteem.
Algus oli väga hea, aga siis tundus mulle, et ikka hoog läheb suureks ja hakkasin sikutama. Tulemus, nagu ikka, lõug taha ja oma tempoga edasi. Mis seal ikka. Esimeses osas tegi ta mingi ime liigutuse ja pressis end süsteemi vahele ära. Teises osas aga ei läinud õnneks ja okser tuli maha.
Pärast video pealt vaadates ei olnud aga tempo üldse suur ja need hetked kui ma teda sikutama hakkasin ei muutunud tempoüldse, lihtsalt mina tirisin tal pea lakke. Milleks, ma ei tea :D Pean kõvasti harjutama seda, et ei hakka setda sakutama. Ühtegi pööret ma teha ei suutnud, sest keskendumine hajus ja lagunesin ise laiali. Pean õppima oma mõtteid õigesse suunda juhtima. Juhtida on vaja hobust, mitte sikutada :D
Väga hea meel on mul aga selle üle, et ei olnud sellist hirmu, nagu mul tavaliselt on olnud. Kontrolli kao tunne oli küll ja siis hakaksin ka sikutama, aga ei olnud tõkkehirmu. See oli väga tore :)
M toimis paremini. Noorsportlane siiski :) Puhas sõit ja III koht auhinnaks :)
Sõitsin 85cm parkuuri. See oli oma ülesehituselt kordi lihtsam kui eelmised kaks. Üks napakus aga oli ikka sisse topitud. Süsteem oli 9,5 vahega. No okei, rahulikumalt astudes oleks saanud 10 sammu sinna vahele. Mina pole sellise vahega 2 fulee süsteemi veel kohanud.
Soojendus oli täitsa okei, ehkki ei olnud aega pikalt teda edasi ja pehmeks sõita ja seega jäime ikka natuke sõdima ja sakutama. Hüppas ta mõnusalt ja huvitaval kombel ma ei kartnud neid tõkkeid. Trennis me nii kõrgeid asju hüpanud ei olegi, aga kummalisel kombel see ei kõigutanud mind. Ainuke, mille pärast ma pablasin, oli süsteem.
Algus oli väga hea, aga siis tundus mulle, et ikka hoog läheb suureks ja hakkasin sikutama. Tulemus, nagu ikka, lõug taha ja oma tempoga edasi. Mis seal ikka. Esimeses osas tegi ta mingi ime liigutuse ja pressis end süsteemi vahele ära. Teises osas aga ei läinud õnneks ja okser tuli maha.
Pärast video pealt vaadates ei olnud aga tempo üldse suur ja need hetked kui ma teda sikutama hakkasin ei muutunud tempoüldse, lihtsalt mina tirisin tal pea lakke. Milleks, ma ei tea :D Pean kõvasti harjutama seda, et ei hakka setda sakutama. Ühtegi pööret ma teha ei suutnud, sest keskendumine hajus ja lagunesin ise laiali. Pean õppima oma mõtteid õigesse suunda juhtima. Juhtida on vaja hobust, mitte sikutada :D
Väga hea meel on mul aga selle üle, et ei olnud sellist hirmu, nagu mul tavaliselt on olnud. Kontrolli kao tunne oli küll ja siis hakaksin ka sikutama, aga ei olnud tõkkehirmu. See oli väga tore :)
M toimis paremini. Noorsportlane siiski :) Puhas sõit ja III koht auhinnaks :)
Thursday, January 17, 2013
klats ja tagarääkimine
Kolmapäeval oli põrkekas minu väga vahvatele õpilastele.
JB ja Jonny
Mõned trennid tagasi sai ponipunn lõpuks aru, et pole vaja hullu tempoga tõkkele kihutada. See on suur samm edasi. Nüüd on aga vaja JB-l säärega korralikult poni tõkkele viia ja selle juures veel sammu ka näha. Suur ülesanne väikesele tüdrukule. Aga ta on tubli. Eile oli esimene rada 60cm kanti ja teine 75-80. Eks vigu tuleb ikka siia sinna. Küll poni poolt, küll sõitja, aga üldiselt olen ma nende mõlemiga väga rahul.
Loodan, et võistlus läheb hästi ja nad lõpetavad mõlemad sõidud.
JB ja Joonatahni koostöö on tänaseks kestnud aasta. Pikk tee on käidud ja see tee pole sugugi sile olnud. Ikka üle kivide ja kändude. Esmalt ei olnud meil sadulat ja kui selle saime, siis hakkas kohe paaritushooaeg. Siis mingi jama jalaga ja ta oli kuu aega tööst väljas. Sügisel oli lonke pärats lausa 2 kuuline täilik puhkus.
Vahepal oli lisaks JB-le ka teine sõitja aga too neiu sai omale oma poni ja peale seda on JB üksi olnud. Otsisime küll tist sõitjat, aga veebruarist siis ametlikult täisrent. Eks see on raske kõigile. Aili võtab ravikulud enda kukile. Mina loobun treeneritasust. JB vanemad peavad rahakotti pingutama. Aga ma olen enam kui kindel, et see tasub end kuhjaga ära. Siiamaani on iga pingutus topelt tagasi andnud.
M ja Otto
Uue hobusega harjumine võtab aega ja vastupidi ka. Esimene hüppetrenn ei olnud hea, aga seekord oli hoopis parem. M sõitis julgemalt ka pööretes hobust sääre vahele ja seega ei olnud vaja Ottokal ka minema kihutada. Muidugi võiks ta rahulikuma rütmi leida ja rohkem tagumist otsa alla tuua, aga pole hullu. jõuab veel. Mina isegi olen alles ennast selles vallas leidmas. Kõik võtab aega. Mulle meeldib see, kuidas on kaugele näha neiu rõõm trennist ja tegevusest ja ka see, kuidas Ottokale tema uus sõitja sobib. Eks laupäeval ole üks proovikivi. M peab Ottoka auto peale laadima. Näis, kas usaldab või mitte.
L ja V
Nüüdseks on koostöö kestnud juba täitsa viisaka aja. Alguses oli palju uusi asju ja siis jäid ohvri silmis asjad natukeseks sesima. Minu nägemuses oli aga seedimise, settimise ja sorteerimise aeg. Päris palju uusi asju ja uusi lähenemisi oli vaja nii inimesel kui ka hobusel endast läbi lasta ja leida sealt just need nipid, mis neile kahele kõige paremini sobiksid. Kolmapäevase trenni valguses võin julgelt öelda, et esimese portsu materjalid on edukalt läbi näritud ja vajalik on tallel. Nüüd tuleb vaid edasi minna ja valmis kaevatud vundamendikraavi ka vundament valada. See saab olema raske töö, sest üksjagu vana kraami tuleb uuega asendada ning "old habbits die hard". Ometi annab mulle meelekindlust see, et kui asjad tulevad hästi välja, siis teeb see uute asjade omaks võtmise väga palju lihtsamaks. Ja nii mõnigi ilus hetk oli juba kolmapäeval hüpates :)
Sellised trennid on toredad mitmel moel. Ma saan ise ka palju enesekindlust ja inspiratsiooni. Ma väga loodan, et neid tuleb veel palju palju ja ma suudan anda endast piisavalt, et sõitjad jõuaks oma unistusteni :)
Mul on hea meel, et mul on toredad õpilased, kes saavad aru, et ma olen lihast ja luust inimene oma kiiksude ja veidrustega. Mul on hea meel, et nad annavad mulle andeks minu jaburused ja energiamõõnad. Ja lisaks on mul hea meel, et nad ei pahanda (eriti palju) kui ma neist oma blogis natuke räägin :D
JB ja Jonny
Mõned trennid tagasi sai ponipunn lõpuks aru, et pole vaja hullu tempoga tõkkele kihutada. See on suur samm edasi. Nüüd on aga vaja JB-l säärega korralikult poni tõkkele viia ja selle juures veel sammu ka näha. Suur ülesanne väikesele tüdrukule. Aga ta on tubli. Eile oli esimene rada 60cm kanti ja teine 75-80. Eks vigu tuleb ikka siia sinna. Küll poni poolt, küll sõitja, aga üldiselt olen ma nende mõlemiga väga rahul.
Loodan, et võistlus läheb hästi ja nad lõpetavad mõlemad sõidud.
JB ja Joonatahni koostöö on tänaseks kestnud aasta. Pikk tee on käidud ja see tee pole sugugi sile olnud. Ikka üle kivide ja kändude. Esmalt ei olnud meil sadulat ja kui selle saime, siis hakkas kohe paaritushooaeg. Siis mingi jama jalaga ja ta oli kuu aega tööst väljas. Sügisel oli lonke pärats lausa 2 kuuline täilik puhkus.
Vahepal oli lisaks JB-le ka teine sõitja aga too neiu sai omale oma poni ja peale seda on JB üksi olnud. Otsisime küll tist sõitjat, aga veebruarist siis ametlikult täisrent. Eks see on raske kõigile. Aili võtab ravikulud enda kukile. Mina loobun treeneritasust. JB vanemad peavad rahakotti pingutama. Aga ma olen enam kui kindel, et see tasub end kuhjaga ära. Siiamaani on iga pingutus topelt tagasi andnud.
M ja Otto
Uue hobusega harjumine võtab aega ja vastupidi ka. Esimene hüppetrenn ei olnud hea, aga seekord oli hoopis parem. M sõitis julgemalt ka pööretes hobust sääre vahele ja seega ei olnud vaja Ottokal ka minema kihutada. Muidugi võiks ta rahulikuma rütmi leida ja rohkem tagumist otsa alla tuua, aga pole hullu. jõuab veel. Mina isegi olen alles ennast selles vallas leidmas. Kõik võtab aega. Mulle meeldib see, kuidas on kaugele näha neiu rõõm trennist ja tegevusest ja ka see, kuidas Ottokale tema uus sõitja sobib. Eks laupäeval ole üks proovikivi. M peab Ottoka auto peale laadima. Näis, kas usaldab või mitte.
L ja V
Nüüdseks on koostöö kestnud juba täitsa viisaka aja. Alguses oli palju uusi asju ja siis jäid ohvri silmis asjad natukeseks sesima. Minu nägemuses oli aga seedimise, settimise ja sorteerimise aeg. Päris palju uusi asju ja uusi lähenemisi oli vaja nii inimesel kui ka hobusel endast läbi lasta ja leida sealt just need nipid, mis neile kahele kõige paremini sobiksid. Kolmapäevase trenni valguses võin julgelt öelda, et esimese portsu materjalid on edukalt läbi näritud ja vajalik on tallel. Nüüd tuleb vaid edasi minna ja valmis kaevatud vundamendikraavi ka vundament valada. See saab olema raske töö, sest üksjagu vana kraami tuleb uuega asendada ning "old habbits die hard". Ometi annab mulle meelekindlust see, et kui asjad tulevad hästi välja, siis teeb see uute asjade omaks võtmise väga palju lihtsamaks. Ja nii mõnigi ilus hetk oli juba kolmapäeval hüpates :)
Sellised trennid on toredad mitmel moel. Ma saan ise ka palju enesekindlust ja inspiratsiooni. Ma väga loodan, et neid tuleb veel palju palju ja ma suudan anda endast piisavalt, et sõitjad jõuaks oma unistusteni :)
Mul on hea meel, et mul on toredad õpilased, kes saavad aru, et ma olen lihast ja luust inimene oma kiiksude ja veidrustega. Mul on hea meel, et nad annavad mulle andeks minu jaburused ja energiamõõnad. Ja lisaks on mul hea meel, et nad ei pahanda (eriti palju) kui ma neist oma blogis natuke räägin :D
Tuesday, January 15, 2013
laisk päev
Pojal tõusis eile õhtul palavik. Päris korralik kohe. Südaöö paiku, kui poiss enam ei lõdisenud ja seega ka temp tõus lõppes, näitas kraadiklaas 39,4 Õnneks võttis ta ilusti rohtu ja saime palaviku alla. Öö oli rahulik.
Sellest tulenevalt veetsin väga laisa päeva kodus. Poja ärkas hommikul I-ga koos kuid lasi minul siiski 10ni magada. Mängis minu kõrval voodis vaikselt. Süüa ei taht. Õnneks polnud palavikku. Tegin tule alla ja olime kuni lõunauneni rahulikult. Magas ta kaua ja magasin ise ka. Ehk on mulle ka kasulik see väike sundpuhkus.
Kodus on nii hea olla. Palju on vaja teha, aga täna olen ma küll 100% puhanud. Niipalju kui see poja kallistamise ja sületamise juures võimalik on. Ta on ikka nati hädine ja seega tahab palju lohutust. Kui I koju jõudis, siis oli muidugi issi see A ja O ning mina olin kohe teisejärguline. See on nii lahe, kuidas DK fännab issiga tegutsemist.
Minul on aga tõeline talvine energiadefitsiit. Vahepeal korraks isegi oli päris hea särtsakas olla, aga nüüd on jälle tõeline mõõn. Peaks vist mingeid vitamiine sööma või kuidagi oma akusid laadima. Kuna nüüd tuleb kontoritööst nädalane paus, siis saan jaanuari viimased 9 tööpäeva korralikult rabada, et kõik klappima saada ja seega jääb jõusaali koos käesoleva nädalaga lausa 3 nädalat vahele :( Sellest on väga väga kahju. Loodan, et saan pärast jälle rütmi tagasi ja samasuguse hea tunde saalis rassida.
Sellest tulenevalt veetsin väga laisa päeva kodus. Poja ärkas hommikul I-ga koos kuid lasi minul siiski 10ni magada. Mängis minu kõrval voodis vaikselt. Süüa ei taht. Õnneks polnud palavikku. Tegin tule alla ja olime kuni lõunauneni rahulikult. Magas ta kaua ja magasin ise ka. Ehk on mulle ka kasulik see väike sundpuhkus.
Kodus on nii hea olla. Palju on vaja teha, aga täna olen ma küll 100% puhanud. Niipalju kui see poja kallistamise ja sületamise juures võimalik on. Ta on ikka nati hädine ja seega tahab palju lohutust. Kui I koju jõudis, siis oli muidugi issi see A ja O ning mina olin kohe teisejärguline. See on nii lahe, kuidas DK fännab issiga tegutsemist.
Minul on aga tõeline talvine energiadefitsiit. Vahepeal korraks isegi oli päris hea särtsakas olla, aga nüüd on jälle tõeline mõõn. Peaks vist mingeid vitamiine sööma või kuidagi oma akusid laadima. Kuna nüüd tuleb kontoritööst nädalane paus, siis saan jaanuari viimased 9 tööpäeva korralikult rabada, et kõik klappima saada ja seega jääb jõusaali koos käesoleva nädalaga lausa 3 nädalat vahele :( Sellest on väga väga kahju. Loodan, et saan pärast jälle rütmi tagasi ja samasuguse hea tunde saalis rassida.
Monday, January 14, 2013
Laupäevane hüppetrenn
Erandkorras kohtusime G-ga laupäeval, sest ratsakooli õpilastel oli hommikul loosihobustega väike võistlus ja rada jäeti ülesse ka teistele kasutda. Väga mugav ju, kui ei pea ise tõkkeid tassima ja pärast ära koristama :)
kell 14 oli JB ja Jonny trenn. Poni oli eelmisest korrast kõvasti õppinud ja alustasime sealt kui pooleli jäi. Ta ei süstinud ühelegi tõkkele, vaid ootas säärt ja haaras natuke. Nii äge :D Mõned vead tulid ka ikka sisse, aga see on normaalne. JB on ka nagu käsn ja õpib väga kiiresti. Ütled korra ja ta kohe püüab teha. Ma olin väga väga rahul.
Siis viskasin Ottokale kiirelt riided selga ja sooja tegema. Toppisin omale turvavesti ka selga, et enne võistlust kodus ka proovida, mis tunne on. Esailgu oli imelik ja hingata oli raske. Kui hüppamiseks läks, siis enam ei mõelnud üldse sellele, et midagi lisaks seljas on. Väga soe oli ainult :)
Kohe esimesest traavisammust sõitsin suhtumisega, et mina sõidan edasi ja ükskõik mis juhtub, ma ei hakka katkuma vaid surun ta säärega läbi. Pööretes tegin põlvega poolpeatusi ja jalaga tagumine ots alla. Mõnusalt jooksis. Suurema sammuga aga lõdvemalt. Isegi ilusaid puhtaid jalavahetusi tegi. Tavaliselt tuleb ikka tagant traavisamm vahele.
Kõik hüpped olid head. 1x tuli vist maha, aga ma ei teagi miks. Samas mina suutsin normaalne olla. Esimene rada oli poni kõrgem rada, ehk siis ülipisike :D mingi 70cm ehk oli. Tõkked polnudki olulised vaid just rütm ja tempo ja istak. Siis pani G kõrgemaks. Vb 80-85cm. Korraks võttis küünarnukkidesse surina sisse, aga korrutasin endale, et need on minu käed ja nad ei ela oma elu! Keskendusin jalgadele ja rada tuli väga ilusti välja. Mõnus!!! Särasin kohe palju palju.
Nii tore on endaga tööd teha. Ehkki see on ka kõige raskem. Samas on selle töö viljad ikka nii mõnusalt magusad :)
Järgmine hüppamine ongi juba 19ndal Veska võistlustel :s Ma ei teagi, kas karta või olla ootusärevuses. Ilmselt olen mõlemat. Aga sees hakkab ikka surisema, kui sellele mõtlen :s
kell 14 oli JB ja Jonny trenn. Poni oli eelmisest korrast kõvasti õppinud ja alustasime sealt kui pooleli jäi. Ta ei süstinud ühelegi tõkkele, vaid ootas säärt ja haaras natuke. Nii äge :D Mõned vead tulid ka ikka sisse, aga see on normaalne. JB on ka nagu käsn ja õpib väga kiiresti. Ütled korra ja ta kohe püüab teha. Ma olin väga väga rahul.
Siis viskasin Ottokale kiirelt riided selga ja sooja tegema. Toppisin omale turvavesti ka selga, et enne võistlust kodus ka proovida, mis tunne on. Esailgu oli imelik ja hingata oli raske. Kui hüppamiseks läks, siis enam ei mõelnud üldse sellele, et midagi lisaks seljas on. Väga soe oli ainult :)
Kohe esimesest traavisammust sõitsin suhtumisega, et mina sõidan edasi ja ükskõik mis juhtub, ma ei hakka katkuma vaid surun ta säärega läbi. Pööretes tegin põlvega poolpeatusi ja jalaga tagumine ots alla. Mõnusalt jooksis. Suurema sammuga aga lõdvemalt. Isegi ilusaid puhtaid jalavahetusi tegi. Tavaliselt tuleb ikka tagant traavisamm vahele.
Kõik hüpped olid head. 1x tuli vist maha, aga ma ei teagi miks. Samas mina suutsin normaalne olla. Esimene rada oli poni kõrgem rada, ehk siis ülipisike :D mingi 70cm ehk oli. Tõkked polnudki olulised vaid just rütm ja tempo ja istak. Siis pani G kõrgemaks. Vb 80-85cm. Korraks võttis küünarnukkidesse surina sisse, aga korrutasin endale, et need on minu käed ja nad ei ela oma elu! Keskendusin jalgadele ja rada tuli väga ilusti välja. Mõnus!!! Särasin kohe palju palju.
Nii tore on endaga tööd teha. Ehkki see on ka kõige raskem. Samas on selle töö viljad ikka nii mõnusalt magusad :)
Järgmine hüppamine ongi juba 19ndal Veska võistlustel :s Ma ei teagi, kas karta või olla ootusärevuses. Ilmselt olen mõlemat. Aga sees hakkab ikka surisema, kui sellele mõtlen :s
Friday, January 11, 2013
Mõnus maheratsutamine
Ma võin ennast täieõiguslikuks maheratsutajaks pidada. Ehk on mu mõtted kuhugi poole vildakad, või hoopiski valearusaamadest välja kasvanud, kuid mina eelistan igatahes seda, et hobusega on koostöö usalduslik ja toetav, mitte pelgalt hirmu võimuga ja tugevama õigusega. Nimelt on ju hobune tegelikult ikkagi jõu poolest üle ning kõrgema inteligentsiga inimene peaks ju ometi leidma ka rahumellseid viise, et selle suursuguse loomaga koostööd teha. Et see loom tahaks inimesega koostööd teha...
Hobune ei näita tavaliselt oma ebamugavust ja valu välja. Ta kannatab ja kompenseerib. Kannatab, kuni enam ei suuda ja siis on asi tavaliselt juba nii kaugel, et vigastusest pole pääsu. Tavaliselt longe või väga valus selg. Hobusel on sisse kodeeritud, et karja nõrguke langeb rünnaku ohvriks, seega tuleb olla tugev ja oma hädasid varjata.
Minu jaoks näitab see usaldust, kui hobune oma hädad kohe välja näitab. Samas mõni ongi selline, kes kohe ja kõik välja näitab ja mõni on jälle väga kinnine. Ottokas on aastatega muutunud järjest avatumaks. Või siis olen mina õppinud teda paremini kuulama. See kolmapäevane sadula ja pehmenduse teema oli väga hea näide sellest, et ratsanik peab olema tähelepanelik ja tark. Ja kuulama oma hobust, kui too muresid kurdab. Mul on nii kahju, et ma kohe trenni alguses ei osanud selle peale tulla, et see lammas ära võtta. Edaspidi olen targem.
Ja muidugi. On olukordi, kus on vaja, et hobune hoolimata mingist kollist põõsas või tõkke all, siiski inimest kuulaks. Olgu siis usaldus inimesse piisav või hirm tema ees suurem kui kolli ees, aga kuulama peaks. On endalgi tulnud ette olukordi, kus vaja natuke kannusega veenda, et me siiski lähme sinna, kuhu mina tahan, aga nüüdseks pole ma enam nii võitlusvalmis. Mulle meeldib trenni teha nii, et see on mulle pingutus ja hobusele nauding. Sellepärast ma olengi maheratsutaja ja harrastaja. Sportlasel peab ikka võidujanu ja hasarti üle mägede olema :)
Hobune ei näita tavaliselt oma ebamugavust ja valu välja. Ta kannatab ja kompenseerib. Kannatab, kuni enam ei suuda ja siis on asi tavaliselt juba nii kaugel, et vigastusest pole pääsu. Tavaliselt longe või väga valus selg. Hobusel on sisse kodeeritud, et karja nõrguke langeb rünnaku ohvriks, seega tuleb olla tugev ja oma hädasid varjata.
Minu jaoks näitab see usaldust, kui hobune oma hädad kohe välja näitab. Samas mõni ongi selline, kes kohe ja kõik välja näitab ja mõni on jälle väga kinnine. Ottokas on aastatega muutunud järjest avatumaks. Või siis olen mina õppinud teda paremini kuulama. See kolmapäevane sadula ja pehmenduse teema oli väga hea näide sellest, et ratsanik peab olema tähelepanelik ja tark. Ja kuulama oma hobust, kui too muresid kurdab. Mul on nii kahju, et ma kohe trenni alguses ei osanud selle peale tulla, et see lammas ära võtta. Edaspidi olen targem.
Ja muidugi. On olukordi, kus on vaja, et hobune hoolimata mingist kollist põõsas või tõkke all, siiski inimest kuulaks. Olgu siis usaldus inimesse piisav või hirm tema ees suurem kui kolli ees, aga kuulama peaks. On endalgi tulnud ette olukordi, kus vaja natuke kannusega veenda, et me siiski lähme sinna, kuhu mina tahan, aga nüüdseks pole ma enam nii võitlusvalmis. Mulle meeldib trenni teha nii, et see on mulle pingutus ja hobusele nauding. Sellepärast ma olengi maheratsutaja ja harrastaja. Sportlasel peab ikka võidujanu ja hasarti üle mägede olema :)
Wednesday, January 9, 2013
Väikeste asjade valu ja võlu
Eile ma sõitmas ei käinud. M sõitis. Ta pani lambakarva sadula alla.
Täna oli plaanis endal teha kerge liigutamine ja siis M hüppatrenn. Kohe algusest peale oli Ottokas kuidagi vastik. Küll ma püüdsin igas allüüris teda mõnusaks saada. Sättisin oma jaluseid siia ja sinna. Sõitsin ilma jalusteta. Ei midagi. Kuidagi vastik oli nii suust, säärest kui ka seljast. Trenni lõpuks siis turgatas- LAMMAS. Tirisin selle jama sadula alt ära ja hobune oli kui ümber vahetatud. Sai seljale vabadust ja hoopis parem oli. Ma ei hakanud teda rohkem enam kiusama. Jalutasin ära ja panin puhkama. Andsin väikese müsliampsu maiustamiseks ja tegin massaazi talle.
Nii palju jama ühest pehmendusest :(
Tuju rikkus see luhta läinud trenn natuke ära. Õnneks ootas hüppekas M ja JB-ga veel ees. Tegime järjest hüppamist. Ottokas on ikka paras lennuk ja M peab harjuma. Loodan, et ehk ikka õnnestub meil kahepeale ta natukenegi normaalse hobuse moodi toimima saada :D
Jonny on aga nooruke nagu iga teine. Teeb vigu ja loodetavasti õpib neist. Tore oli see, et täna alustasime hüpetega just sealt, kust eelmine trenn pooleli jäi. Seega progress :)
Aga enne kogu Otto teemat sõitsin ma natuke Motuga ka. Kah omamoodi püss, aga mulle meeldib :)
Täna oli plaanis endal teha kerge liigutamine ja siis M hüppatrenn. Kohe algusest peale oli Ottokas kuidagi vastik. Küll ma püüdsin igas allüüris teda mõnusaks saada. Sättisin oma jaluseid siia ja sinna. Sõitsin ilma jalusteta. Ei midagi. Kuidagi vastik oli nii suust, säärest kui ka seljast. Trenni lõpuks siis turgatas- LAMMAS. Tirisin selle jama sadula alt ära ja hobune oli kui ümber vahetatud. Sai seljale vabadust ja hoopis parem oli. Ma ei hakanud teda rohkem enam kiusama. Jalutasin ära ja panin puhkama. Andsin väikese müsliampsu maiustamiseks ja tegin massaazi talle.
Nii palju jama ühest pehmendusest :(
Tuju rikkus see luhta läinud trenn natuke ära. Õnneks ootas hüppekas M ja JB-ga veel ees. Tegime järjest hüppamist. Ottokas on ikka paras lennuk ja M peab harjuma. Loodan, et ehk ikka õnnestub meil kahepeale ta natukenegi normaalse hobuse moodi toimima saada :D
Jonny on aga nooruke nagu iga teine. Teeb vigu ja loodetavasti õpib neist. Tore oli see, et täna alustasime hüpetega just sealt, kust eelmine trenn pooleli jäi. Seega progress :)
Aga enne kogu Otto teemat sõitsin ma natuke Motuga ka. Kah omamoodi püss, aga mulle meeldib :)
Monday, January 7, 2013
E. 7.01.2013
Kuna plaan on nii mind kui ka hobust harjutada suurema liikumisega, siis sellega ma esmaspäeval ka tegelesin.
Kohe sammust alates suunasin teda maad haarama ja ette-alla sirutama. Sammus oli hea. Tegin nii kerge kontaktiga kui ka päris vaba ratsmega kaari, volte ja suunamuutusi. Traavis ei tahtnud ta alguses hästi lõdvestada. Ilmselt oli selg hüppamisest veidi pinges. Vaikselt sai lihase soojaks ja vähehaaval painutades ja venitades muutus asi järjest paremaks. Minu jaoks on päris harjumatu teda niimoodi edasi uhada, ehkki uhamiseks seda nimetada ei saa, sest ta jookseb ilusti ette-alla ja tõukab ning kannab ennast. Poolpeatused tulid imekergelt ja kohati reageeris ta isegi üle, jäädes kohe seisma.
Tegin ka sammupause tihedalt vahele. Puhaksin ise ja lasin hobusel ka hinge tõmmata.
Galopis küsisin ka suurt ja hoogsat liikumist. Esialgu oli väga imelik seal istuda ja ma ei saanud päris täpselt aru, et mis valesti on. Natukese aja pärast aga loksus see miski ise paika ja täitsa hea oli. Tegin kaari ja poolpeatusi, volte ja tempomuutusi. Ottokas hakkas lõpuks nii mõnusalt lõdvestama ja samas jooksis tagant peale. Jah, samm oli päris lennukas, aga ta tegi hästi poolpeatusi ja kui küsisin, siis oli kohe ka peatus või traav või samm. Mida just küsisin, seda sain. Lõpupoole tegin ka 10-12m poolvoldi, tagasisõidu ja siis kontrat rajal ning suure poolvoldi kontras ja jälle diagonaalis suunaka. Esimene kord vajus ta kontrakaare lõpus traavile. Poolpeatus, uus tõste ja ei midagi hullu. Järgmisel katsel istusin ise hoolsamalt ja toetasin rohkem säärega. Tagumine ots püsis all, tasakaal paigas ja harjutus tuli välja. Mõlemale poole sai ta ilusti asjale pihta ja töötas kaasa.
Hea trenn oli. Natuke teistsugune, kui me mõlemid harjunud oleme, aga vaheldus ongi hea. Kolmapäeval lähen uuesti sõitma ja siis teen rahulikuma trenni ja pusin oma täisistaku ja skeemi elementide kallal.
Kohe sammust alates suunasin teda maad haarama ja ette-alla sirutama. Sammus oli hea. Tegin nii kerge kontaktiga kui ka päris vaba ratsmega kaari, volte ja suunamuutusi. Traavis ei tahtnud ta alguses hästi lõdvestada. Ilmselt oli selg hüppamisest veidi pinges. Vaikselt sai lihase soojaks ja vähehaaval painutades ja venitades muutus asi järjest paremaks. Minu jaoks on päris harjumatu teda niimoodi edasi uhada, ehkki uhamiseks seda nimetada ei saa, sest ta jookseb ilusti ette-alla ja tõukab ning kannab ennast. Poolpeatused tulid imekergelt ja kohati reageeris ta isegi üle, jäädes kohe seisma.
Tegin ka sammupause tihedalt vahele. Puhaksin ise ja lasin hobusel ka hinge tõmmata.
Galopis küsisin ka suurt ja hoogsat liikumist. Esialgu oli väga imelik seal istuda ja ma ei saanud päris täpselt aru, et mis valesti on. Natukese aja pärast aga loksus see miski ise paika ja täitsa hea oli. Tegin kaari ja poolpeatusi, volte ja tempomuutusi. Ottokas hakkas lõpuks nii mõnusalt lõdvestama ja samas jooksis tagant peale. Jah, samm oli päris lennukas, aga ta tegi hästi poolpeatusi ja kui küsisin, siis oli kohe ka peatus või traav või samm. Mida just küsisin, seda sain. Lõpupoole tegin ka 10-12m poolvoldi, tagasisõidu ja siis kontrat rajal ning suure poolvoldi kontras ja jälle diagonaalis suunaka. Esimene kord vajus ta kontrakaare lõpus traavile. Poolpeatus, uus tõste ja ei midagi hullu. Järgmisel katsel istusin ise hoolsamalt ja toetasin rohkem säärega. Tagumine ots püsis all, tasakaal paigas ja harjutus tuli välja. Mõlemale poole sai ta ilusti asjale pihta ja töötas kaasa.
Hea trenn oli. Natuke teistsugune, kui me mõlemid harjunud oleme, aga vaheldus ongi hea. Kolmapäeval lähen uuesti sõitma ja siis teen rahulikuma trenni ja pusin oma täisistaku ja skeemi elementide kallal.
Sunday, January 6, 2013
Pühapäev ja hüppetrenn
Eilne pühapäev oli üle tüki aja väga teguderohke.
Hommikul ärkasin 9.15 ja 9.30 pidin tallis olema. Ehmatasin end üles ja hea oli, sest muidu oleksin mõnuga hiljaks jäänud. Hüppasin kiirelt riietesse, haarasin jogurti näppu ja lippasin talli.
Trennid olid rahulikud. Pinnas on päris jube. Ma ei ole enam harjunud selliste ekstreemsustega. Tegime sammu ja peatusi. Hobused on küll harjunud sellise pinnasega jne, aga nad on päris pikalt puhanud, seega toimetame rahulikult.
Edasi lippasin Arumäele. Seal läks trenn päris hästi. Tegime mõned kõksud ja panin tekke tõkke alla ja peale. Üks hobune ei vaadanud ka. Teine ajas korraks silmad punni, aga siis otsustas, et ega see tekk teda ikka ära ei söö. Väga tore on see, et töö on edukas olnud ja näitab tasapisi tulemusi :)
Edasi Ponikooli Talvepäevale. Panime ponud sadulasse, liigutasime nad soojaks ja siis haakisime kelgud sappa. Ma loodan, et lastele meeldis samapalju kui mulle. Väga tore oli :) Kui ponud puhkama panime tegid kaasas olnud isad lõkke ja grillisime vorstikesi. Igaüks oli midagi kaasa toonud ja kõik said süüa :)
Kõht täis, vurasin järvele.
Tassisin tõkked maneezi ja tegin Otto boksi ära. Pühapäeviti järvel bokse ei tehta. Siiamaani sai ilusti ka ise teha, aga eile ei suutnud ma kusagilt saepuru leida ja siis sain teada, et see on see ruum on lukku pandud. Peab uurima, et kas see on ajutine lahendus, kuniks on väike saepurukriis, või peabki hakkama ise kotiga saepuru tooma :s
Esimesena sõitisn lapsed. M harjutab tasapisi galoppi. Ottokas tõusb minu hääle peale väga vahvalt, aga pärast ei taha enam rahuneda ja siis M riputab end ratsme otsa :( Not good at all :( Aga noh, kuidagi peab ju õppima. Hea on see, et ta istak on ajaga ilusti arenenud.
JB ja Jonny hüppasid. Panin 4 ristikest, mida sai siis 8 kujuliselt järjest tulla. Esimene kord läks ponu ikka päris lendu. Peale puhkepausi oli juba natuke mõistlikum. Siis puhkasime veel ning viimane kord oli poni väga tubli. JB-le tuleb ka kasuks niimoodi järjest pisikesi hüpata, sest saab hästi tunde kätte. Tõkked olid max 30cm keskelt ja seega piisavalt kerged, et saaks asja rahulikult võtta. Trenni lõpuks olin väga rahul.
Minu põrkekas:
Lõpuks oli see kaua oodatud minu enda hüppetrenni aeg. Otto oli juba soe ja hakkasin kohe tasakesi toimetama. Suust oli ta vastik, sest M ikka sikutas natuke teda suust, aga pold hullu. Siis tuli ka G ja ma olin kohe rõõmus. Ennist ma ei näinudki teda ja mõtlesin, et kas ta ikka tuleb. Tuli ja see oli hää.
Hüppasime neidsamu ristikesi. Küll pidin vahe tulema 5 sammuga, siis 4ga. Siis jälle 5ga jne. Maanduma õigesse jalga, mis ei tulnud üldse välja :s Jalavahetused on ka veel sellised ärevust tekitavad ja molukene läheb sabinasse. Siis jäin ise peale hüpet kõrvade vahele kõõluma liiga kauaks. Ohh jahh, vigu palju. Küll aga suutsin mõelda sellele, et säär peab toimima kogu aeg. Vahet pole, kas 4 v 5 fuleed, ikka säärega koos. Ja see osa toimis.
G pani siis ristid lattaedadeks ja tegi ühe okseri ka.
Tundsin, kuidas võttis põlved värisema. Sisendasin endale ma ei tea mis mantraid ja püüdsin mõelda mitte hirmule, vaid sellele, mis ma tegema pean. Võdin põlvedest edasi ei liikunud ja suutsin oma keha üle kontrolli tagasi võidelda. Ei olnud päris ilus ühtlane hüppamine, aga iga korraga sain ise kindlama tunde ja õppisin midagi. Okserile ei näinud üldse sammu. Täiesti kohutav. Ottokas päästis iga kord. Arutasime siis läbi, et kuhu ma pean vaatama ja mida tegema.
Vaatama peab okseri tagumist latti! Vähemalt minu ja Otto puhul see sobib. Kohe oli palju parem tunne. Kui ma sammu näen, siis ei ole see nii hirmutav, kui ta tõkke ees haarab. Ma näen kuhu ta läheb ja kust tõukab ja siis on kindel tunne hüppele minna. Kui ta suvaliselt rebib tõkke suunas, siis on hirmus, sest ma ei saa aru, kas klapib või mitte.
Viimased 2 tulid päris okeilt. Natuke ta küll lendas, aga sellest polnud hullu, sest ta ei vajunud väga lamedaks ja hüpped klappisid hästi ning mina olin peaaegu okei. Sel trennil käed ei hakanudki värisema :D Veel hammustasin lahti selle, et mis mind selle kiirema hoo juures hirmutab. Nimelt see, et ta mitte ei lähe edasi ja ei haara maad, vaid läheb laiali. Eest jookseb minema, aga tagumine ots ei tõuka. Nüüd, kui tean, mis täpsemalt mulle ei meeldi, siis on seda lihtsam parandada.
Märksõnad ja kodused ülesanded:
* Okseril vaata tagumist latti.
* Harjuta elavamat galoppi, et hobune haaraks maad, aga ei läheks laiali ja ratsmest välja.
* Edasi-tagasi üleminekud, et vastaks mõlemale poole.
* Tõsta oma taluvusläve tempo suhtes.
* Palju üleminekuid.
Hommikul ärkasin 9.15 ja 9.30 pidin tallis olema. Ehmatasin end üles ja hea oli, sest muidu oleksin mõnuga hiljaks jäänud. Hüppasin kiirelt riietesse, haarasin jogurti näppu ja lippasin talli.
Trennid olid rahulikud. Pinnas on päris jube. Ma ei ole enam harjunud selliste ekstreemsustega. Tegime sammu ja peatusi. Hobused on küll harjunud sellise pinnasega jne, aga nad on päris pikalt puhanud, seega toimetame rahulikult.
Edasi lippasin Arumäele. Seal läks trenn päris hästi. Tegime mõned kõksud ja panin tekke tõkke alla ja peale. Üks hobune ei vaadanud ka. Teine ajas korraks silmad punni, aga siis otsustas, et ega see tekk teda ikka ära ei söö. Väga tore on see, et töö on edukas olnud ja näitab tasapisi tulemusi :)
Edasi Ponikooli Talvepäevale. Panime ponud sadulasse, liigutasime nad soojaks ja siis haakisime kelgud sappa. Ma loodan, et lastele meeldis samapalju kui mulle. Väga tore oli :) Kui ponud puhkama panime tegid kaasas olnud isad lõkke ja grillisime vorstikesi. Igaüks oli midagi kaasa toonud ja kõik said süüa :)
Kõht täis, vurasin järvele.
Tassisin tõkked maneezi ja tegin Otto boksi ära. Pühapäeviti järvel bokse ei tehta. Siiamaani sai ilusti ka ise teha, aga eile ei suutnud ma kusagilt saepuru leida ja siis sain teada, et see on see ruum on lukku pandud. Peab uurima, et kas see on ajutine lahendus, kuniks on väike saepurukriis, või peabki hakkama ise kotiga saepuru tooma :s
Esimesena sõitisn lapsed. M harjutab tasapisi galoppi. Ottokas tõusb minu hääle peale väga vahvalt, aga pärast ei taha enam rahuneda ja siis M riputab end ratsme otsa :( Not good at all :( Aga noh, kuidagi peab ju õppima. Hea on see, et ta istak on ajaga ilusti arenenud.
JB ja Jonny hüppasid. Panin 4 ristikest, mida sai siis 8 kujuliselt järjest tulla. Esimene kord läks ponu ikka päris lendu. Peale puhkepausi oli juba natuke mõistlikum. Siis puhkasime veel ning viimane kord oli poni väga tubli. JB-le tuleb ka kasuks niimoodi järjest pisikesi hüpata, sest saab hästi tunde kätte. Tõkked olid max 30cm keskelt ja seega piisavalt kerged, et saaks asja rahulikult võtta. Trenni lõpuks olin väga rahul.
Minu põrkekas:
Lõpuks oli see kaua oodatud minu enda hüppetrenni aeg. Otto oli juba soe ja hakkasin kohe tasakesi toimetama. Suust oli ta vastik, sest M ikka sikutas natuke teda suust, aga pold hullu. Siis tuli ka G ja ma olin kohe rõõmus. Ennist ma ei näinudki teda ja mõtlesin, et kas ta ikka tuleb. Tuli ja see oli hää.
Hüppasime neidsamu ristikesi. Küll pidin vahe tulema 5 sammuga, siis 4ga. Siis jälle 5ga jne. Maanduma õigesse jalga, mis ei tulnud üldse välja :s Jalavahetused on ka veel sellised ärevust tekitavad ja molukene läheb sabinasse. Siis jäin ise peale hüpet kõrvade vahele kõõluma liiga kauaks. Ohh jahh, vigu palju. Küll aga suutsin mõelda sellele, et säär peab toimima kogu aeg. Vahet pole, kas 4 v 5 fuleed, ikka säärega koos. Ja see osa toimis.
G pani siis ristid lattaedadeks ja tegi ühe okseri ka.
Tundsin, kuidas võttis põlved värisema. Sisendasin endale ma ei tea mis mantraid ja püüdsin mõelda mitte hirmule, vaid sellele, mis ma tegema pean. Võdin põlvedest edasi ei liikunud ja suutsin oma keha üle kontrolli tagasi võidelda. Ei olnud päris ilus ühtlane hüppamine, aga iga korraga sain ise kindlama tunde ja õppisin midagi. Okserile ei näinud üldse sammu. Täiesti kohutav. Ottokas päästis iga kord. Arutasime siis läbi, et kuhu ma pean vaatama ja mida tegema.
Vaatama peab okseri tagumist latti! Vähemalt minu ja Otto puhul see sobib. Kohe oli palju parem tunne. Kui ma sammu näen, siis ei ole see nii hirmutav, kui ta tõkke ees haarab. Ma näen kuhu ta läheb ja kust tõukab ja siis on kindel tunne hüppele minna. Kui ta suvaliselt rebib tõkke suunas, siis on hirmus, sest ma ei saa aru, kas klapib või mitte.
Viimased 2 tulid päris okeilt. Natuke ta küll lendas, aga sellest polnud hullu, sest ta ei vajunud väga lamedaks ja hüpped klappisid hästi ning mina olin peaaegu okei. Sel trennil käed ei hakanudki värisema :D Veel hammustasin lahti selle, et mis mind selle kiirema hoo juures hirmutab. Nimelt see, et ta mitte ei lähe edasi ja ei haara maad, vaid läheb laiali. Eest jookseb minema, aga tagumine ots ei tõuka. Nüüd, kui tean, mis täpsemalt mulle ei meeldi, siis on seda lihtsam parandada.
Märksõnad ja kodused ülesanded:
* Okseril vaata tagumist latti.
* Harjuta elavamat galoppi, et hobune haaraks maad, aga ei läheks laiali ja ratsmest välja.
* Edasi-tagasi üleminekud, et vastaks mõlemale poole.
* Tõsta oma taluvusläve tempo suhtes.
* Palju üleminekuid.
Friday, January 4, 2013
The road to hell is laid with good attentions.
Kirjutasin eile:
Nüüd on kaks võimalust.
Kas ma sain just hakkama ühe suure lollusega. JÄLLE. Või siis aitasin kaasa millegi täitsa toreda juhtumisele.
Ma väga loodan, et on valik kaks, ehkki ajalugu näitab, et seni ei ole ma samade koostisosadega osanud head saia teha. Seekord aga lisandusid retsepti mõned uued tegurid ja mõned jäid välja. Päris palju jäi välja. Seega ma väga väga väga loodan, et tuleb ikka hea asi kokku. PALUN PALUN... See oleks ilus algus uuele aastale. Elame näeme.
Kirjutan täna:
See on lausa usukumatu, kui kärsitu ma olen. Jaaaa ma tean, et tark ei torma, aga samas liigne uimasus võib ka kätte maksta. Igatahes ootan ma ärevusega asjade arenemist.
Väsimus on peal. See nädal on küll ulmeliselt lühike, aga ma olen läbi nagu käbi. Öö vastu kolmapäeva ei saanud üldse magada. Ei tea miks. Ja sellest ühest unetust ööst on selline unevõlg, et jube. Muidugi oleme ka 3 õhtut jutti I-ga kinos käinud ja seega alles peale südaööd voodisse saanud :) Aga kuna poja on nagunii ära, siis pidime ju kasutama võimalust koos lustida.
Skyfall oli täitsa hea, aga no ei ole minus seda bondi fanatismi. Ja kuna ma ei ole kursis ka bondi ajalooga, siis see juurte juurde jutt jäi mulle vaid sõnadeks. Lapsepõlvekodu teema oli arusaadav jah, aga muidu.. Ei tea. I materdab mind ikka sellepärast, et no kuidas ma ikka ei ole bondi fänn, aga no näed..
Siis vaatasime mingit komöödia nime all olevat filmi, mis pigem oli väikese huumoriga vürtsitatud tavaelufilm.
Mingi diagnoosimata bibolaarse häirega mees flippis ära, kui tabas oma naise petmiselt. Kloppis armukese vaeseomaks ja sattus hullarisse. Film ise oli sellest, kuidas ta oma bibolaarsusega peale haiglast koju saamist elama õppis. OCD-ga isa, natuke naiivne ema ja kogu muu kirev seltskond "aitamas". Tegelased olid väga ameerikalikud. Vahel ma mõtlen, et kas need ameerika inimesed ongi sellised, nagu filmides kujutatakse. Vargsi loodan, et ehk ikka ei ole. Samas kui šotis vaatasin mingeid tõsiel sarju, siis seal oli ikka igasugu rahvast.
Aga see selleks. Ootasin head komöödiat, aga seda ma ei saanud. Film oli okei. Hea stoori ja nalja sai ka, aga polnud selline kinos vaatamise film.
Eile vaatasime Jack Reacher'it. See oli minu jaoks nendest kolmest parim. Cruise ei ole mu lemmik. Kaugeltki mitte. Aga actionfilmi kohta oli hea. Ei olnud ülepaisutatud eriefekte. Kakluses väsisid ikka mõlemad mehed reaalse aja jooksul ja pahad olid ikka päris pahad :s Kohati sai korralikult naerda ka. Veel jäi kõrvu see, et nii nagu erieffektid olid natuke erinevad tavalisest, siis ka heli oli kuidagi teistsugune. Lasud olid teravad, mootorimüra minu jaoks isegi kohati liig. Ainuke asi mis natuke silma riivas, oli peanaiska, kel pidevalt selline teolt tabatud pahareti ehmunud suured silmad peas, aga tal pidvatki selline nägu olema, seega annan andeks. Ja mis veel.. Ehkki paaris kohas viidati küll seksuaalsele energiale, siis tegudeks ei läinud. Ei olnud seda niiiiiii tavalist "kangelaste romantikat". Polnud vaja. Väikesed peened hästi mängitud killukesed siin-seal oli minu jaoks väga hea toon.
Vot selline kinonädal on mul olnud. Väga tore. Väljas söömas käisime ka ja eile patustasin "Komeedis" šokolaadikoogiga. Ma küll kujutasin ette, et hullult koristan ja kraamin kodus jne, aga tegelikkus on see, et kodu on pesa ja mina olen väsinud :)
Täna tuleb poja koju. Pean ta arumäe trenni kaasa lohistama ja siis õhtul veel järve. Seda ma ootan, sest tahan ise ka sõitma jõuda. Ja pühapäeva ootan kohe erilise õhinaga :)
Nüüd on kaks võimalust.
Kas ma sain just hakkama ühe suure lollusega. JÄLLE. Või siis aitasin kaasa millegi täitsa toreda juhtumisele.
Ma väga loodan, et on valik kaks, ehkki ajalugu näitab, et seni ei ole ma samade koostisosadega osanud head saia teha. Seekord aga lisandusid retsepti mõned uued tegurid ja mõned jäid välja. Päris palju jäi välja. Seega ma väga väga väga loodan, et tuleb ikka hea asi kokku. PALUN PALUN... See oleks ilus algus uuele aastale. Elame näeme.
Kirjutan täna:
See on lausa usukumatu, kui kärsitu ma olen. Jaaaa ma tean, et tark ei torma, aga samas liigne uimasus võib ka kätte maksta. Igatahes ootan ma ärevusega asjade arenemist.
Väsimus on peal. See nädal on küll ulmeliselt lühike, aga ma olen läbi nagu käbi. Öö vastu kolmapäeva ei saanud üldse magada. Ei tea miks. Ja sellest ühest unetust ööst on selline unevõlg, et jube. Muidugi oleme ka 3 õhtut jutti I-ga kinos käinud ja seega alles peale südaööd voodisse saanud :) Aga kuna poja on nagunii ära, siis pidime ju kasutama võimalust koos lustida.
Skyfall oli täitsa hea, aga no ei ole minus seda bondi fanatismi. Ja kuna ma ei ole kursis ka bondi ajalooga, siis see juurte juurde jutt jäi mulle vaid sõnadeks. Lapsepõlvekodu teema oli arusaadav jah, aga muidu.. Ei tea. I materdab mind ikka sellepärast, et no kuidas ma ikka ei ole bondi fänn, aga no näed..
Siis vaatasime mingit komöödia nime all olevat filmi, mis pigem oli väikese huumoriga vürtsitatud tavaelufilm.
Mingi diagnoosimata bibolaarse häirega mees flippis ära, kui tabas oma naise petmiselt. Kloppis armukese vaeseomaks ja sattus hullarisse. Film ise oli sellest, kuidas ta oma bibolaarsusega peale haiglast koju saamist elama õppis. OCD-ga isa, natuke naiivne ema ja kogu muu kirev seltskond "aitamas". Tegelased olid väga ameerikalikud. Vahel ma mõtlen, et kas need ameerika inimesed ongi sellised, nagu filmides kujutatakse. Vargsi loodan, et ehk ikka ei ole. Samas kui šotis vaatasin mingeid tõsiel sarju, siis seal oli ikka igasugu rahvast.
Aga see selleks. Ootasin head komöödiat, aga seda ma ei saanud. Film oli okei. Hea stoori ja nalja sai ka, aga polnud selline kinos vaatamise film.
Eile vaatasime Jack Reacher'it. See oli minu jaoks nendest kolmest parim. Cruise ei ole mu lemmik. Kaugeltki mitte. Aga actionfilmi kohta oli hea. Ei olnud ülepaisutatud eriefekte. Kakluses väsisid ikka mõlemad mehed reaalse aja jooksul ja pahad olid ikka päris pahad :s Kohati sai korralikult naerda ka. Veel jäi kõrvu see, et nii nagu erieffektid olid natuke erinevad tavalisest, siis ka heli oli kuidagi teistsugune. Lasud olid teravad, mootorimüra minu jaoks isegi kohati liig. Ainuke asi mis natuke silma riivas, oli peanaiska, kel pidevalt selline teolt tabatud pahareti ehmunud suured silmad peas, aga tal pidvatki selline nägu olema, seega annan andeks. Ja mis veel.. Ehkki paaris kohas viidati küll seksuaalsele energiale, siis tegudeks ei läinud. Ei olnud seda niiiiiii tavalist "kangelaste romantikat". Polnud vaja. Väikesed peened hästi mängitud killukesed siin-seal oli minu jaoks väga hea toon.
Vot selline kinonädal on mul olnud. Väga tore. Väljas söömas käisime ka ja eile patustasin "Komeedis" šokolaadikoogiga. Ma küll kujutasin ette, et hullult koristan ja kraamin kodus jne, aga tegelikkus on see, et kodu on pesa ja mina olen väsinud :)
Täna tuleb poja koju. Pean ta arumäe trenni kaasa lohistama ja siis õhtul veel järve. Seda ma ootan, sest tahan ise ka sõitma jõuda. Ja pühapäeva ootan kohe erilise õhinaga :)
Tuesday, January 1, 2013
1.01.2013
Head Uut Aastat!
Eile ma ei käinud tallis poistele porgandeid viimas ja seega läksin täna, et uue aasta esimesel päeval oma karvikuga aega veeta ja teda nunnutada.
Tõin ta õuest ära, panin valmis ja siis maneezi. Marit ole oma Motuga ka ja palus, et ma natuke sõidaks. Ronisin siis kohe Motu selga. Ta oli täna väga tore. Natuke meenutab mulle Fortuunat. Selline paras energiat täis tulehark :) Marit oli ka pärast rõõmus ja see tegi minu meele ka rõõmsaks.
Siis pakkus Lea mulle oma hobust ka sõita. No vot see on suur hobune. Ta pole niipalju kõrge, kui on massiivne. Lai suur kael, tugev jõuline keha. Alguses natuke kakles, aga siis lasi pehmeks. Oii kui mõnus seal oli istuda. Paras jõusaal on ta, sest ma ei ole temaga harjunud ja väga ei usalda. Pidevalt on selline tunne, et tal on nii palju jõudu ning ega ta ei näita kõike välja. Kui ta peaks otsustama, et tahab minust lahti saada, siis võiks ta seda vaevata teha. Ega ta ilmselt ei tee midagi halba, aga kuidagi ettevaatlikuks teeb ta mind. Olen varem ka mõned korrad temaga sõitnud aga mitte piisavalt, et õpiks korralikult tundma ja usaldama.
Kolmas proovida oli Roxann. Pilgrimiga sarnane, aga eest hääästi pehme. Suur nagu laev aga samal ajal selline vingerdis. Jalga oli palju vaja, et ta otse jookseks ja tagumise otsa alla tooks. Väga äge hobune, aga hüpata ma ei julgeks :D Vb kui ma rohkem sõidaks ja harjuks ja harjutaks. Istuda oli hea ja kui galopis tööle ta sain, siis oli mõnus. Palju ta ei jaksanud aga nii ägedalt põrkas :)
Siis tegin ponile natuke kordet, et ta jalgu sirutaks. Lasin ta siis maneezi lahti. Jooksis, pukitas ja mängis. Tore väike ponipunn on. Kohati on lausa kahju, et ma pole pisem, või et ta pole hobusemõõtu :D
Väga vahva kogemus oli igatahes. Tore on vahepeal teisi hobuseid proovida. Pärast tuli G oma tibuga ka sõitma ja aitasin tal natuke kõksida. Vähemalt aitan latti tõsta, kui muud mitte.
Eile ma ei käinud tallis poistele porgandeid viimas ja seega läksin täna, et uue aasta esimesel päeval oma karvikuga aega veeta ja teda nunnutada.
Tõin ta õuest ära, panin valmis ja siis maneezi. Marit ole oma Motuga ka ja palus, et ma natuke sõidaks. Ronisin siis kohe Motu selga. Ta oli täna väga tore. Natuke meenutab mulle Fortuunat. Selline paras energiat täis tulehark :) Marit oli ka pärast rõõmus ja see tegi minu meele ka rõõmsaks.
Siis pakkus Lea mulle oma hobust ka sõita. No vot see on suur hobune. Ta pole niipalju kõrge, kui on massiivne. Lai suur kael, tugev jõuline keha. Alguses natuke kakles, aga siis lasi pehmeks. Oii kui mõnus seal oli istuda. Paras jõusaal on ta, sest ma ei ole temaga harjunud ja väga ei usalda. Pidevalt on selline tunne, et tal on nii palju jõudu ning ega ta ei näita kõike välja. Kui ta peaks otsustama, et tahab minust lahti saada, siis võiks ta seda vaevata teha. Ega ta ilmselt ei tee midagi halba, aga kuidagi ettevaatlikuks teeb ta mind. Olen varem ka mõned korrad temaga sõitnud aga mitte piisavalt, et õpiks korralikult tundma ja usaldama.
Kolmas proovida oli Roxann. Pilgrimiga sarnane, aga eest hääästi pehme. Suur nagu laev aga samal ajal selline vingerdis. Jalga oli palju vaja, et ta otse jookseks ja tagumise otsa alla tooks. Väga äge hobune, aga hüpata ma ei julgeks :D Vb kui ma rohkem sõidaks ja harjuks ja harjutaks. Istuda oli hea ja kui galopis tööle ta sain, siis oli mõnus. Palju ta ei jaksanud aga nii ägedalt põrkas :)
Siis tegin ponile natuke kordet, et ta jalgu sirutaks. Lasin ta siis maneezi lahti. Jooksis, pukitas ja mängis. Tore väike ponipunn on. Kohati on lausa kahju, et ma pole pisem, või et ta pole hobusemõõtu :D
Väga vahva kogemus oli igatahes. Tore on vahepeal teisi hobuseid proovida. Pärast tuli G oma tibuga ka sõitma ja aitasin tal natuke kõksida. Vähemalt aitan latti tõsta, kui muud mitte.
Subscribe to:
Posts (Atom)