Meie niidu võistlus ongi võistledud. Ottokal on selg valus ja see tähendab puhkust, massaazi ja sadula kontrolli, mitte võistlusi.
Tehke minu sõnade, mitte minu tegude järgi! See on kuldne ütlus. Sest ikka ja jälle oskan ma eksida just nende reeglite vastu, mis mulle tegelikult väga meeltmööda on.
Eile oli Otto juba puhastades sejast hell ja ei lasknud katsuda. Ma ei tea mis tige pisik mind hammustas ja sundis teda siiski sadulasse panema. Tegime trenni. Ta oli vastik. Tõesti vastik. Ta ei kangutanud, ei vaielnud, aga oli igale poole kange, pinges ja pulk.
Ma kiusasin teda ikka üksjagu lootes, et ehk läheb soojaks ja pehmeks. Tutkit. Pärast parkisin ta suurde talli ja tegin jalad, saba ja laka korda. Selg läks aga iga mööduva 10 minutiga valulikumaks. Pakkisin ta siis sisse ja M viis ta boksi. Meie sõidud see nv on sõidetud.
Rääkisin sadula teemadel Ingridiga ja plaanis on korde ja massaaz, kui ta seda teha laseb. Poputan ja nunnutan teda kuis oskan ja loodan ise, et see läheb kiiresti üle. Teeme kordel lõdvestavat liigutamist ja siis proovin teda natuke mudida, kui ta laseb. Meelon kurb ja olen enda peale pahane ka, et ma sinna selga üldse ronisin. Oleks võinud kohe ma molukest kuulata ja talle hoopis pai teha.
No comments:
Post a Comment