Kolmapäev oli penerollide päev. Panime üles ühe tavalise 3-se ja teise rea: latt, lattaed, latt, kitsas okser, latt, lattaed, latt. Vahed olid kõik kitsad, umbes 2,70 või isegi vähem. Suurele hobusele paras pähkel pureda. Keskmisele oli liiga lihtne ja trenni lõpus panin pika rea kitsamaks. Ponile oli see esimene kord päris penerolle hüpata ja alguses ei saanud ta väga hästi pihta ja seega jäi kitsaks. Lõpus oli täitsa tubli.
Trenn oli ülimõnus. Soojenduseks tegime latte 20m ringil. Esmalt nii, et suur ring ja väikesed ringid sisse poole. Pärast üle ühe lati väike voldike välja poole. Oii kuidas hobused hakkasid painde vahetusel tööle ja säärele tähelepanelikuks. Suurel elukal oli kõige keerulisem, aga kõik said hakkama. Põhiliselt tegimegi traavi ja ainult natukene galoppi enne kõksima hakkamist.
Mulle nii väga meeldivad sellised trennid. On tegevust, on pusimist. On õnnestumisi ja ka väikesi vigu, mis õpetavad nii sõitjat kui ka hobust. Ma olen pidev mida, kuidas, kas jne küsiv inimene. Küsin teistelt, aga eelkõige endalt. Mida ma teen? Kuidas? Kas teen õigeid asju ja kas teen õigesti? jne jne jne. See on kohutavalt väsitav, aga ma ei saa sinna ka midagi parata. Oli aeg, mil ma pidasin seda madala enesehinnangu kõige selgemaks ilminguks. Pidev kahtlemine endas ja oma veendumustes ei anna just palju alust enesekindluseks. Aga mida aeg edasi, seda vähem ma sellist küsimist enesehinnanguga seon. Natuke ikka, aga mitte palju. Pigem olen ma õppinud ja seega ka avastanud, kui vähe ma tean :D Ja seega on nii nii palju veel õppida ja avastada. Iga väike või suur karvane molukene on uus õpetaja ja samas tahaks ma väga ka minust pikema tee käinud kahejalgsetelt õppida.
Ei tea miks see kohutav hunnik motivatsiooni ise trennitada ja ka treenerina õppida just nüüd on tulnud. Kuhu see viib või milleks hea on. Siiamaani pole ma veel alla sadanud, aga kes saatust narrib ei jää oma matsust ilma :s Eks näis, kas sellega lõppeb ka minu entusiasm. Seni tundub, et hakkan vanadusest ogaraks minema :D
No comments:
Post a Comment