Kuidagi on elu nii läinud, et 10 a ei ole ma regulaarselt KS treeneri pilgu alla trenni teinud. Mitte et ma oleks üldse mõne treeneri pilgu all trenni teinud viimase 10 a jooksul, aga see selleks.
2008 sai võetud mõned trennid Marleeni käest ning 1 hüppekas Pille Elsoni ja 1 hüpekas Merle Männiku juurs. Siis 2011 alguses 1 trenn James'i juures. Suvel käis mõni kord Aldo ja paaril korral olen Merle grupiga koos platsile sattunud. Rohkem ma ei mäletagi, et oleks treeneri abi saanud kasutada. Mingil ajahetkel sai 2x ka R. Sederi trennis oldud, kuid need korrad läksid mõlemid suhteliselt aia taha.
Suvel mõned korrad aitas Grete mul hüpata ja ehkki ta on väga tore, siis pole ta siiski päris treener, seega jääb siit loetelust välja. Viimasel ajal olen saanud G abi ja ehkki ka tema pole justnagu päris treener, siis on tal arvestatav kogemustepagas ja seega ka teadmisi, mis mulle väga palju abiks on olnud. Ma loodan, et see koostöö jätkub veel kaua kaua.
Eile siis oli aga see õnnis hetk, kui tuli treener ja tegime tööd. Eva on enne ka traavlitega kokku puutunud ja sellepärast on mul kohe eriti hea meel, et lõpuks õnnestus mul ka oma molukesega löögile pääseda. Jälle oli seesama jutt, mida ma ise ka tean, aga mille tegemiseks mul enesekindlusest puudu tuleb: ehk siis sõida lõpuni läbi ja siis ära rohkem näpi. Kui hakkab üles minema, uuesti kiire poolpeatus ja kohe käsi pehmeks.
kerge öelda, raske teha. Eriti kui ta poolpeatusele kohe ei taha vastata. Aga sain päris hea tunde siiski kätte ja loodan, et järgmine trenn pole nii kaugel, et jõuab selleks ajaks meelest ära minna.
Galopp on muidugi omaette teema. See tempo, mida ma küsima pidin oli minu jaoks ikka laus uhamine. Samas oli siis tagumist otsa päris hästi tunda. Iseasi kuidas ma sellise tempo pealt midagi tegema peaksin. Traavile üleminek oli igatahes õudukas :s
Olin päris väsinud lõpuks, aga tunne oli hea. Mis ja kuidas edasi teha. Ma ei tea, mis mul ometi viga on, et ma suudan oma õpilastele seda sama juttu rääkida ja nõuda, et nad teeks, kuid ise olen nagu hädapätakas seal seljas.
Kuid nagu Eva ütles, siis tuleb mõelda positiivselt! Nii ma püüangi vaadata tulevikku ikka helgete silmadega. Aasta on ees pikk ja seega on Niidu skeem vaid esimene märk maas, mis annab juhised kätte, kuhu edasi minna.
No comments:
Post a Comment