Olen haige ja see ei ole tore. Hommikul vedasin end Lagedi talli, aga ülejäänud aja olen voodis maganud ja värisenud kordamööda. E sünnipäevale ei saanud ka minna, sest seal pisike tita ja oleks ikka väga ebanormaalne minna sinna oma pisikuid levitama.
Neljapäeval sain väikese tuuletõmbusega oma tutaka kätte. Võitlesin mis ma võitlesin, ikka murdis see jama mind maha.
Ottoka selg vindub ka ja ma ei oska isegi ennustada, kui kaua see paraneb, aga salaja unistan, et saaks ikka ruttu korda. Seniks aga kordetame ja ravime. Jagasime Miinaga järgmise nädala päevad ära, kes millal käib ja poputab :)
Laupäeval oli Järvel ponikarikas.
JB sõitis esimest avatud 70t ja oli väga tubli. Alt ei oska Jonny veel hästi hüpata, aga JB pingutas ja tegi oma osa ära. Sõitis pöördeid hoolega, hoidis sääre peal, püsis rahulik ja pehme käega. Teeme aga hoolega trenni ja sätime kõik arengukivid vaikselt üksteise peale. Mul on hea meel, et tasapisi aga järjekindlalt kinnistuvad nii ponile kui lapsele vajalikud oskused ja võtted. Tuleb enesekindlus ja vilumus. Kõige tähtsam, et trennist oleks rõõmu ja häid elamusi :)
L ja G sõitsid 105te. Ehkki võistlus venis pikaks ja ma peaaegu läksin poole päeva pealt koju, siis otsustasin siiski jääda ja ma ei kahetse. Sain palju mõtteid, mida trennides teha ja harjutada. L tegi puhta sõidu, mis oli tore :) Minu jaoks oli aga veel toredam, et ta kohati sai lubada hobusel liikuda ja püsis ise rahulik. Sadulasse istumisega on veel keerulised lood ja samuti õige rütmi leidmisega, aga see ongi keeruline ja tahab palju harjutamist. Püsivust, mis tekib aga vaid järjepideva usina harjutamisega.
No comments:
Post a Comment