Talve selgroog on murtud ja ehkki külma ilma on veel ees ootamas palju, siis on mul südamest hea meel, et päevad pikenema hakkavad. See pimedus ja päikese puudus on mulle päris laastavalt mõjunud. Olen kogu aeg väsinud ja pahur. Otsest põhjust nagu polegi, aga ikka on tuju paha ja energiat napib. Ohh kuidas mulle see pima ja külm aeg ei meeldi. Püüan küll näha head poolt ka, et on puhas lumi ja jõulud jne, kuid minusugune stabiilse soojemapoolse kliima lembeline hing saab talvega ikka üksjagu rusutud.
Hetkel on väga palju ringi sebimist ja mu elu on paras kaos. Ma tunnen kuidas see mind väsitab veel lisaks lühikesele päevale. Ehk peaks midagi käest ära andma.. millestki loobuma.. Ehk ma siis saaks oma asjad paremini sätitud ja oleks rohkem hingamise ruumi ja puhkehetki. Rohkem tasakaalu.
Samas võib see vaid soovunelm olla, sest viimasel ajal ei oska ma ka oma kodust vaba aega hästi planeerida ja kasutada, ning seega kaob see nii kiiresti käest, nagu seda poleks olnudki.
Võibolla peaks end virisemise asemel hoopis kokku võtma, vitamiine sööma ja siis oma asjad paremini planeerima. Ehk oleks see lahendus ja siis oleks nii hundid söönud kui ka lambad terved. Eks aeg näitab, mis, kus ja kuidas, aga mingi lahenduse peab leidma, sest päris nii enam edasi ei saa. Ma olen väsinud ja mulle ei meeldi see rapsimine enam. Tahan tasakaalu, rõõmu ja rahu.
No comments:
Post a Comment