Pühapäev ja hüppetrenn

Eilne pühapäev oli üle tüki aja väga teguderohke.

Hommikul ärkasin 9.15 ja 9.30 pidin tallis olema. Ehmatasin end üles ja hea oli, sest muidu oleksin mõnuga hiljaks jäänud. Hüppasin kiirelt riietesse, haarasin jogurti näppu ja lippasin talli.
Trennid olid rahulikud. Pinnas on päris jube. Ma ei ole enam harjunud selliste ekstreemsustega. Tegime sammu ja peatusi. Hobused on küll harjunud sellise pinnasega jne, aga nad on päris pikalt puhanud, seega toimetame rahulikult.

Edasi lippasin Arumäele. Seal läks trenn päris hästi. Tegime mõned kõksud ja panin tekke tõkke alla ja peale. Üks hobune ei vaadanud ka. Teine ajas korraks silmad punni, aga siis otsustas, et ega see tekk teda ikka ära ei söö. Väga tore on see, et töö on edukas olnud ja näitab tasapisi tulemusi :)

Edasi Ponikooli Talvepäevale. Panime ponud sadulasse, liigutasime nad soojaks ja siis haakisime kelgud sappa. Ma loodan, et lastele meeldis samapalju kui mulle. Väga tore oli :) Kui ponud puhkama panime tegid kaasas olnud isad lõkke ja grillisime vorstikesi. Igaüks oli midagi kaasa toonud ja kõik said süüa :)

Kõht täis, vurasin järvele.
Tassisin tõkked maneezi ja tegin Otto boksi ära. Pühapäeviti järvel bokse ei tehta. Siiamaani sai ilusti ka ise teha, aga eile ei suutnud ma kusagilt saepuru leida ja siis sain teada, et see on see ruum on lukku pandud. Peab uurima, et kas see on ajutine lahendus, kuniks on väike saepurukriis, või peabki hakkama ise kotiga saepuru tooma :s

Esimesena sõitisn lapsed. M harjutab tasapisi galoppi. Ottokas tõusb minu hääle peale väga vahvalt, aga pärast ei taha enam rahuneda ja siis M riputab end ratsme otsa :( Not good at all :(  Aga noh, kuidagi peab ju õppima. Hea on see, et ta istak on ajaga ilusti arenenud.
JB ja Jonny hüppasid. Panin 4 ristikest, mida sai siis 8 kujuliselt järjest tulla. Esimene kord läks ponu ikka päris lendu. Peale puhkepausi oli juba natuke mõistlikum. Siis puhkasime veel ning viimane kord oli poni väga tubli. JB-le tuleb ka kasuks niimoodi järjest pisikesi hüpata, sest saab hästi tunde kätte. Tõkked olid max 30cm keskelt ja seega piisavalt kerged, et saaks asja rahulikult võtta. Trenni lõpuks olin väga rahul.


Minu põrkekas:

Lõpuks oli see kaua oodatud minu enda hüppetrenni aeg. Otto oli juba soe ja hakkasin kohe tasakesi toimetama. Suust oli ta vastik, sest M ikka sikutas natuke teda suust, aga pold hullu. Siis tuli ka G ja ma olin kohe rõõmus. Ennist ma ei näinudki teda ja mõtlesin, et kas ta ikka tuleb. Tuli ja see oli hää.
Hüppasime neidsamu ristikesi. Küll pidin vahe tulema 5 sammuga, siis 4ga. Siis jälle 5ga jne. Maanduma õigesse jalga, mis ei tulnud üldse välja :s Jalavahetused on ka veel sellised ärevust tekitavad ja molukene läheb sabinasse. Siis jäin ise peale hüpet kõrvade vahele kõõluma liiga kauaks. Ohh jahh, vigu palju. Küll aga suutsin mõelda sellele, et säär peab toimima kogu aeg. Vahet pole, kas 4 v 5 fuleed, ikka säärega koos. Ja see osa toimis.
G pani siis ristid lattaedadeks ja tegi ühe okseri ka.
Tundsin, kuidas võttis põlved värisema. Sisendasin endale ma ei tea mis mantraid ja püüdsin mõelda mitte hirmule, vaid sellele, mis ma tegema pean. Võdin põlvedest edasi ei liikunud ja suutsin oma keha üle kontrolli tagasi võidelda. Ei olnud päris ilus ühtlane hüppamine, aga iga korraga sain ise kindlama tunde ja õppisin midagi. Okserile ei näinud üldse sammu. Täiesti kohutav. Ottokas päästis iga kord. Arutasime siis läbi, et kuhu ma pean vaatama ja mida tegema.
Vaatama peab okseri tagumist latti!  Vähemalt minu ja Otto puhul see sobib. Kohe oli palju parem tunne. Kui ma sammu näen, siis ei ole see nii hirmutav, kui ta tõkke ees haarab. Ma näen kuhu ta läheb ja kust tõukab ja siis on kindel tunne hüppele minna. Kui ta suvaliselt rebib tõkke suunas, siis on hirmus, sest ma ei saa aru, kas klapib või mitte.

Viimased 2 tulid päris okeilt. Natuke ta küll lendas, aga sellest polnud hullu, sest ta ei vajunud väga lamedaks ja hüpped klappisid hästi ning mina olin peaaegu okei. Sel trennil käed ei hakanudki värisema :D Veel hammustasin lahti selle, et mis mind selle kiirema hoo juures hirmutab. Nimelt see, et ta mitte ei lähe edasi ja ei haara maad, vaid läheb laiali. Eest jookseb minema, aga tagumine ots ei tõuka. Nüüd, kui tean, mis täpsemalt mulle ei meeldi, siis on seda lihtsam parandada.

Märksõnad ja kodused ülesanded:
* Okseril vaata tagumist latti.
* Harjuta elavamat galoppi, et hobune haaraks maad, aga ei läheks laiali ja ratsmest välja.
* Edasi-tagasi üleminekud, et vastaks mõlemale poole.
* Tõsta oma taluvusläve tempo suhtes.
* Palju üleminekuid.