Ma võin ennast täieõiguslikuks maheratsutajaks pidada. Ehk on mu mõtted kuhugi poole vildakad, või hoopiski valearusaamadest välja kasvanud, kuid mina eelistan igatahes seda, et hobusega on koostöö usalduslik ja toetav, mitte pelgalt hirmu võimuga ja tugevama õigusega. Nimelt on ju hobune tegelikult ikkagi jõu poolest üle ning kõrgema inteligentsiga inimene peaks ju ometi leidma ka rahumellseid viise, et selle suursuguse loomaga koostööd teha. Et see loom tahaks inimesega koostööd teha...
Hobune ei näita tavaliselt oma ebamugavust ja valu välja. Ta kannatab ja kompenseerib. Kannatab, kuni enam ei suuda ja siis on asi tavaliselt juba nii kaugel, et vigastusest pole pääsu. Tavaliselt longe või väga valus selg. Hobusel on sisse kodeeritud, et karja nõrguke langeb rünnaku ohvriks, seega tuleb olla tugev ja oma hädasid varjata.
Minu jaoks näitab see usaldust, kui hobune oma hädad kohe välja näitab. Samas mõni ongi selline, kes kohe ja kõik välja näitab ja mõni on jälle väga kinnine. Ottokas on aastatega muutunud järjest avatumaks. Või siis olen mina õppinud teda paremini kuulama. See kolmapäevane sadula ja pehmenduse teema oli väga hea näide sellest, et ratsanik peab olema tähelepanelik ja tark. Ja kuulama oma hobust, kui too muresid kurdab. Mul on nii kahju, et ma kohe trenni alguses ei osanud selle peale tulla, et see lammas ära võtta. Edaspidi olen targem.
Ja muidugi. On olukordi, kus on vaja, et hobune hoolimata mingist kollist põõsas või tõkke all, siiski inimest kuulaks. Olgu siis usaldus inimesse piisav või hirm tema ees suurem kui kolli ees, aga kuulama peaks. On endalgi tulnud ette olukordi, kus vaja natuke kannusega veenda, et me siiski lähme sinna, kuhu mina tahan, aga nüüdseks pole ma enam nii võitlusvalmis. Mulle meeldib trenni teha nii, et see on mulle pingutus ja hobusele nauding. Sellepärast ma olengi maheratsutaja ja harrastaja. Sportlasel peab ikka võidujanu ja hasarti üle mägede olema :)
No comments:
Post a Comment