klats ja tagarääkimine

Kolmapäeval oli põrkekas minu väga vahvatele õpilastele.

JB ja Jonny
Mõned trennid tagasi sai ponipunn lõpuks aru, et pole vaja hullu tempoga tõkkele kihutada. See on suur samm edasi. Nüüd on aga vaja JB-l säärega korralikult poni tõkkele viia ja selle juures veel sammu ka näha. Suur ülesanne väikesele tüdrukule. Aga ta on tubli. Eile oli esimene rada 60cm kanti ja teine 75-80. Eks vigu tuleb ikka siia sinna. Küll poni poolt, küll sõitja, aga üldiselt olen ma nende mõlemiga väga rahul.
Loodan, et võistlus läheb hästi ja nad lõpetavad mõlemad sõidud.
JB ja Joonatahni koostöö on tänaseks kestnud aasta. Pikk tee on käidud ja see tee pole sugugi sile olnud. Ikka üle kivide ja kändude. Esmalt ei olnud meil sadulat ja kui selle saime, siis hakkas kohe paaritushooaeg. Siis mingi jama jalaga ja ta oli kuu aega tööst väljas. Sügisel oli lonke pärats lausa 2 kuuline täilik puhkus.
Vahepal oli lisaks JB-le ka teine sõitja aga too neiu sai omale oma poni ja peale seda on JB üksi olnud. Otsisime küll tist sõitjat, aga veebruarist siis ametlikult täisrent. Eks see on raske kõigile. Aili võtab ravikulud enda kukile. Mina loobun treeneritasust. JB vanemad peavad rahakotti pingutama. Aga ma olen enam kui kindel, et see tasub end kuhjaga ära. Siiamaani on iga pingutus topelt tagasi andnud.

M ja Otto
Uue hobusega harjumine võtab aega ja vastupidi ka. Esimene hüppetrenn ei olnud hea, aga seekord oli hoopis parem. M sõitis julgemalt ka pööretes hobust sääre vahele ja seega ei olnud vaja Ottokal ka minema kihutada. Muidugi võiks ta rahulikuma rütmi leida ja rohkem tagumist otsa alla tuua, aga pole hullu. jõuab veel. Mina isegi olen alles ennast selles vallas leidmas. Kõik võtab aega. Mulle meeldib see, kuidas on kaugele näha neiu rõõm trennist ja tegevusest ja ka see, kuidas Ottokale tema uus sõitja sobib. Eks laupäeval ole üks proovikivi. M peab Ottoka auto peale laadima. Näis, kas usaldab või mitte.

L ja V
Nüüdseks on koostöö kestnud juba täitsa viisaka aja. Alguses oli palju uusi asju ja siis jäid ohvri silmis asjad natukeseks sesima. Minu nägemuses oli aga seedimise, settimise ja sorteerimise aeg. Päris palju uusi asju ja uusi lähenemisi oli vaja nii inimesel kui ka hobusel endast läbi lasta ja leida sealt just need nipid, mis neile kahele kõige paremini sobiksid. Kolmapäevase trenni valguses võin julgelt öelda, et esimese portsu materjalid on edukalt läbi näritud ja vajalik on tallel. Nüüd tuleb vaid edasi minna ja valmis kaevatud vundamendikraavi ka vundament valada. See saab olema raske töö, sest üksjagu vana kraami tuleb uuega asendada ning "old habbits die hard". Ometi annab mulle meelekindlust see, et kui asjad tulevad hästi välja, siis teeb see uute asjade omaks võtmise väga palju lihtsamaks. Ja nii mõnigi ilus hetk oli juba kolmapäeval hüpates :)


Sellised trennid on toredad mitmel moel. Ma saan ise ka palju enesekindlust ja inspiratsiooni. Ma väga loodan, et neid tuleb veel palju palju ja ma suudan anda endast piisavalt, et sõitjad jõuaks oma unistusteni :)

Mul on hea meel, et mul on toredad õpilased, kes saavad aru, et ma olen lihast ja luust inimene oma kiiksude ja veidrustega. Mul on hea meel, et nad annavad mulle andeks minu jaburused ja energiamõõnad. Ja lisaks on mul hea meel, et nad ei pahanda (eriti palju) kui ma neist oma blogis natuke räägin :D