Tort

Minu kallis poja sai 6 aastaseks ja selle tähtpäeva puhul võtsin julguse kokku ja tegin oma elu esimesed tordid. Esimene katsetus oli laste peole batuudiseskuses ja tuli täitsa hea aga oli väikesi vigu, mida edaspidi meeles pidada ja vältida.

Katse kaks sai tehtud eile õhtul tänaseks kodupeoks ja see tuli ausalt ka väga hea. Siinkohal püüangi retsepri ka kirja panna.

Mahlane vahukoorekreemi tort šokolaadiglasuuriga. (Ümar lahtikäiv koogivorm 24cm)

Biskviitpõhi (2tk)

3 muna

3 supilusikat suhkrut

3 supilusikat jahu

Pane ahi sooja 220 kraadile. Kata koogivormi põhi küpsetuspaberiga ja pane serv tagasi. Määri paber ja küljed õliga.

Vahusta munad korraga köögikombainis või miksriga (umbes 10 min). Kui vaht on paks, lisa vahustades aeglaselt suhkur. Vahusta veel natuke. Sõelu!!! jahu ja sega ettevaatlukult natuke haaval sisse. Vala tainas vormi, silu ühtlasemaks ja pane ahju.
Küpseta 220ga u 15min, kuni on kuldpruun ja tikk jääb puhtaks. Vahepeal ei ole hea ahju ust väga lahti teha, sest temperatuuri kõikumine ei mõju hästi. 

Keera pliit välja ja lase põhjal ahjus rahulikult jahtuda tehes ahju ukse vahele esmalt väikese praokese, siis suurema ja siis jälle natuke suurema jne. Kui kohe uks lahti teha või küpsetis välja võtta, siis vajub lössi. Kui ahi on jahtunud võta kook vormist ettevaatlikult välja ja korda protsessi teise põhja jaoks.

Täidis:

400ml vahukoort

150g toorjuustu

kohupiimakreemi (oli umbes pool toru järgi)

3 supilusikat suhkrut, või maitse järgi rohkem või vähem.

Meelepäraseid pehmemaid marju. Mustikaid, vaarikaid või mis just meeldib. Mina panin mustikaid.

Vahusta vahukoor 1 supilusika suhkruga tugevamapoolseks vahuks. Vahusta toorjuustu ja kohupiimakreemi segu ülejäänud suhkruga. Pane magusat just oma maitse järgi. Klopi vahud kokku.

Immutamiseks:

Vaarika toormoosi ja piima segu umbes 1:1. Või mõni muu meelepärane hapukas mahl.

Kata tordialuse ääred küpsetuspaberi ribadega ja aseta peale üks põhi nii, et paberi servad oleks põhja all. Immuta natuke. Laota peale kiht marju ja siis veidi üle poole vahukoorekreemi. Pane teine põhi ja immuta julgemalt. Peale marjad ja ülejäänud kreem. Silu pealt nii siledaks kui saad ja pane külmkappi.

Šokolaadiglasuur:

100g piimašokolaadi

100g tumedat šokolaadi

100ml vahukoolt

Kuumuta vahukoor peaaegu keemiseni, tõsta pliidilt ja lisa tükeldatud šokolaad. Lase šokolaadil sulada ja sega ühtlaseks. 

Lase segul natuke jahtuda. Kalla veel voolav segu koogi keskele ja silu võimalikult suure noaga siledaks. Lase ka külgedele voolata ja kata küljed ning silu. Lase külmikus taheneda. Soojenda glasuur uuesti voolavaks ja kata kook teise kihi glasuuriga.

Kaunista meelepärasega ja lase natuke külmikus taheneda. Naudi kas kohe või järgmisel päeval :)

Tingimusteta armastus

Ma olen sel teemal palju mõelnud. Palju just vanemate armastusele oma laste vastu. Et kui kerge või raske ikkagi on oma lapsi tingimusteta armastada ja mida see annab või ei anna. Mis juhtub, kui vanem seab tingimusi, liiga palju tingimusi. Kust jookseb piir kasvatamise ja armastuse ning tunnustusega kauplemise vahel?

Mõni päev tagasi lugesin artiklit sellest, kuidas valesti kiitmine suunab lapsi leidma motivatsiooni ja eesmärke fikseeritud saavutustest, mitte protsessist ja seeläbi arenemisest ning kuidas see kujundab inimese, kes ei julgegi midagi ette võtta, kui pole oma edus 100% veendunud. Ebaedu tähendaks ju seda, et ta pole piisavalt "ilus, tark ja osav".  Väga huvitav ja igati loogiline artikkel oli. Leidsin sellest palju kattuvusi oma eluga. Olen sarnastel teemadel uurimusi juba päris mitmeid läbi töötanud ja olen täiesti seda usku ning püüan oma mugulaid nö õigesti kiita.

Samuti püüan ma kogu hingest vältida neile ootuste panemist. Nad on just need kes nad on ja ma tahan olla abiks, et neist saaksid parimad versioonid neistendist, mis vähegi võimalik, mitte et nad peaks kujunema kelleksi vastavalt minu nägemusele.

Just lugesin artiklit, et vanemate poolne tingimusteta armastus on see, mis juba sünnist alates istutab lapsesse enesekindluse ja elurõõmu, mis on aluseks nii õnnelikule lapsepõlvele kui ka edukale elule. Lisaks olevat lapsed, kel on tugev ja usalduslik suhe oma vanetamtega, ka rohkem ohtude ja õnnetuste eest kaitstud.

Kõik see jutt on igati õige aga kahe lapse emana julgen ma öelda, et ehkki ma tõepoolest armastan oma kallikesi nii palju, et see on kohati lausa mõistusele arusaamatu, siis selle armastuse väljendamine on vähemalt minu jaoks üpris keeruline. Või no vb mitte keeruline, aga mul on ikka ja jälle hirm, et kas mu lapsed ikka teavad ja tunnevad, kui olulised ja kallid nad mulle on. Sest no ma olen ema, ma pean olema lapsevanem, kes kehtestab piirid ja hoiab ka korda. Ma ei saa olla ainult ninnu-nännu. Ma ei oska :(

Ilmselt on ka siin nii nagu kõiges muus, et tähtis on tasakaal. Piirid ja reeglid ja kiitus ning imetlus jne jne. Kõike õiges koguses. Aga no ole tark ja leia need õiged kogused :D

Beebisid on üldiselt väga lihtne tingimusteta armastada. Eriti veel oma beebit. Mida suuremaks laps, seda keerulisem on leppida, et ka lapsed teevad omi valikuid ja otsuseid ning on isiksused. Pubekatest pole mõtet rääkidagi. Aga ka noore täiskasvanuna päris oma elu elades tahaks ikka tunda, et vanemad on su turvavõrk ja igal juhul sinu jaoks olemas. Kas siis nõu või jõuga. Ja ma saan aru, et vanematele võib tunduda, et nende 25+ laps teeb valesid valikuid ja et nemad ise otsustaks teisiti, aga minu arust peaks ikkagi oma last toetama, ükskõik, kas tema valik tundub õige või vale. Tuleks tunnustada ja austada oma last hoolimata tema vanusest. Arvamused võivad erineda, aga vanemate tugi ja poolehoid ei tohiks lõppeda enne, kui nende jaoks on ka kõik muu lõppenud.

Jaaaaa jälle

Eile sai jälle põllalt hobust püütud aga seekord polnud jooksik meie omade seast. Kellegi nooruke oli kodust plehku pannud ja otsaga talli lähistel asuva lehmade karjamaa äärde jõudnud. R tuli oma jeebiga ja käskis mul nööri haarata ning minna appi hobust püüdma.
Kohale jõudes selgus, et tegu on ponimõõdus puberteediga, kel pole lisaks kõigele päitseid ka peas. Õnneks haarasin tallist kaks nööri ja seega sain ühest talle päitsed monteerida ja teisega teda talutada. Kuidagimoodi sain nööri otsa ümber kaela ja siis tasakesi ümber nina ka. Lõua alla tegin risti ja sõlmisin kinni nii hästi kui sain. Hakkasime siis talli poole minema. Hops oli ilmselgelt segaduses ja hirmunud. Inimesega koos käimine oli ka täielik müstika tol hetkel. Isegi, kui ta seda tegelikult oskas, siis tol hetkel oli ta ikka täitsa ajutu.
Poolele maale saime ilusti, aga siis nägi ta nuhja karja ja keeras täitsa sassi. Esmalt püüdsin ta endast kaugemal hoida ja kuidagimoodi ringitades talli poole liikuda. Ta rabeles päris korralikult ja minu "päitsed" hakkasid lagunema. Võtsin ta siis täiesti enda ligi. Hõidsin lõua alt kinni, et nöörike ikka ümber pea püsiks ja kuidagimoodi ukerdasime edasi. Hobune osa ajast kahel jalal ja mina kõvasti vastu ta õlga, et ta ei saaks mulle esijalaga vehkides pihta lüüa. Jummel kui raske see oli. Ühe käega hoidsin hobust ja teisega oma kõhtu. Koplite nurga juurde jõudes nägis A-d ja karjusin talle elueest et ta appi tuleks, sest ma ei jaksanud enam seda puiklevat elukat hoida. Ta tuli vastu ja võttis talutamise üle. Saime kuidagi tallini ja talli ees tegi jooksik korraliku küünla ja A sai pihta ka. Õnneks mitte valusalt, aga ehmatus oli suur. Surusime ta boksi aga ega see polnud hopsile mitte meeltmööda. Püüdis sealt elueest välja saada kasvõi üle serva ronides. Õnneks on hobuinimesed ikka omavahel tuttavad ja kiire telefonimängu tulemusel oli omanik leitud. Tuli talli koos päitsete ja nööriga ja suundus hüplev 2 aastane pubekas käe kõrval kodu poole. Sälukesel oli ilmselgelt kogu asjast oma arvamus, aga no paraku ei olnud see ei tema ega kellegi teise huvides, et keegi meist oleks seda kuulda võtt. Kas ja kuidas nende teekond koduni kulges, ma ei tea, aga mul on ausalt võõraste hobuste põllult püüdmise kvoot täis :D

Minu karvikud aga saavad nüüd paar päeva must puhta. Preilil on päris paha nohu ja ma ei taha teda väntsutada. Hoian oma liikumise nii miinimumi peal, kui vähegi saan. Kahju tegelt, sest ilmad on ilusad ja nii mõnus oleks punnidega toimetada, aga prioroteedid on mul paigas. Pere on nr 1 ja siis tulevad alles hobused.

Kappab minu ponukene... mööda põldu :D

Käisin täna ponudega tegelemas ja plaan oli nad ükshaaval ringaeda tuua ja tegeleda sellega, et nad hakkaks minus karjajuhti nägama, mitte lihtsalt mingit suvalist kahejalgset, kes aeg-ajalt neid näpib ja siis porgandeid toob.

Esimene oli Kessu.
Ringaeda tuli ilusti, aga siis avastas, et sõber jäi boksi ja hakkas hirnuma. Saatsin teda muudkui aga liikuma. Sissekäigu juures võttis ta kogu aeg hoogu maha ja mina muudkui aga saatsin teda rohkem liikuma, et ta hakkaks mulle ka tähelepanu pöörama. Siis juba tuli ring ja teinegi nii, et silmanurgast vaadati mind ka ja tundus, et hakkab looma. Aga tutkit. Järgmise ringiga tegi poni vupsti jaaa hüppas ringaia sissekäigu ees olevate lattide vahelt välja :D Seal on üks kinnituskoht katki ja seega on lattide vahel üsna suur ava ja no ega siis loom loll ei ole. Rihtis ja sihtis ja pani plehku. Otsejoones suurele põllule. Läksin võtsin Joice boksist näppu ja hakkasin põllu poole jalutama, kuni avastasin, et Kessu on kuidagi hobuste suvekoplisse läinud. Panin Joice ära ja natuke läks aega, kuniks Kessu kätte sain. Ta oli seal tuuritades end päris sapsu täis ajanud ja õppimisest poleks enam nagunii midagi välja tulnud. Harjasin teda veidike ja panin ära.

Teine oli Joice.
Temaga ma ei hakanud ringaeda minemagi, sest avata on, et ka tema oleks hüljest mänginud ja sealt vahest läbi pugenud. Ta on väiksem ka ja seega oleks see pugemine veel kergem olnud. Läksime hoopis ühte väikestets koplitest, kus on tihe aed ja ka väravaauk käib tihedamalt kinni.
Töö oli sama mis enne. Hoidsin teda liikumas ja kohe kui ta mulle tähelepanu suunas jätsin ta rahule. Kuna ta fännab sügamist, siis sai ta preemiaks just seda ning asi sujus täitsa hästi. Paar korda lasi ta mind rahulikult oodates temani kõndida ja sain veidi puhastada. Kui ta kibama hakkas, saatsin uuesti liikuma. Siis aga jäi ta seisma ja vaatas mind, hakkasin tema poole jalutama ja ta tuli paar sammu mulle vastu. Kiitsin, sügasin ja oligi moos. Viisin ta sõbra juurde tagasi, andsin neile juua ja jätsin heina nosima.

Homme lähen ka ja kordan tänast. Kessu lasen ka väiksesse aeda. Ringaiaga pole mõtet mässata, kuniks see värav pole tihedamalt suletav.

Uued ponid Joice ja Kessu

Nonii noniii noniii noniii. Jõudiski kätte aeg, mil ponilapsed kasvasid nii suureks, et aeg oli koolituma tulla. Eelmisel pühapäeval laeti nad kasvukodus Saaremaal treikusse ja ees ootas pikk sõit nuhja. Peale läksid nad ilusti ja pidasid ka kogu selle jube pikaks veninud sõidu vapralt vastu. Kokku olid nad treikus ca 6 tundi, sest praami järjekord oli päris hull. Kohale jõudsid nad veidi peale 10t õhtul. Tulid ilusti tasakesi autost maha ja said ringaias natuke jalgu sirutada, kuniks me talli perenaisega treiku korda tegime ja edasi saatsime. Siis viisime ponid nende uutesse boksidesse ja vot see oli neile küll natuke raske, sest vahesein oli nii kõrge, et nad ei näinud üksteist. Joice suhtus asja rahulikult. Küünitas ühe korra üle ääre ja olles veendunud, et sõber ikka alles on, hakkas rahulikult ette pandud heina nosima. Kessu tuias boksis ringi ja hädaldas kõva häälega. Peagi aga hakkas ka sööma ja ärevuse hetk oligi möödas.

Esimesel päeval oli juuksur. Kammisin nende lakad ja sabad pusadest lahti. Joicei laka lõikasin maha, sest pikkust nagunii väga ei olnud ja otsad olid väga nirud. Kessul oli keset lakka korralik rastapusa, aga sain selle lahti kammitud ja maha lõikasin vähe. Sabad lasin ka balsamit täis ja sain suuremate kadudeta lahti harutatud ning otsad kärbitud.

Tänaseks olen neid iga päev puhastamas ja sügamas käinud. Joice naudib harjamist väga. Lausa nii väga, et kui hakkan Kessut harjama, kellele see tegevus niiväga ei meeldi, siis pressib ta end jõuga vahele. Kessule on vaja pehmemat kummiharja, sest praegune metallist talvekarva maha kraapimise asi ei meeldi talle mitte üks raas. Hell preili :D

Eile käis ka väga oodatud hambaarst ja neiudel võeti susikad välja. Nägin ka hambakorki ja sain hobuste hammaste vahetumise teemadel palju uut ja põnevat teada. Siinkohal reklaam hambaarstile Joosep Tikk, kes reageeris mu palvele kiiresti ja toimetas ponudega stoilise rahuga. Lisaks oli veel nii tore ja tegi neil kabjad ka korda, sest seppa oleksime pidanud kaua ootama aga kabjad vajasid tähelepanu kiiremas korras. Nüüd on jäänud veel ussikuur teha ja vaktsiinid ning siis on suurem torkimine ja surkimine tehtud. 

Nüüd, kus kabjad on korras saan nad ühekaupa ka ringaeda tuua ja saame vaikselt tööle hakata. Ma ei tahtnud enne mitte midagi teha, kui kabjad pole korras. Suuliste tutvustamisega pole kiiret. Ringaias tahan esialgu täiesti vabalt asju teha ja küll jõuame ka varustusega tutvumise ja harjumiseni. Ikka üks samm korraga. 

Seni on nad väga mõnusad olnud ja oma iseloomud välja näidanud. Joice on vana rahu ise. Väga väga leplik ja naudib iga sügamist ja harjamist. Ja ta on ka paras paksuke, niiet võib juhtuda, et talle pean suukorvi vaatama, et ta ennast üleliia rulliks ei sööks.

Kessu, ehk Monos Que, on iseteadlikum ja pirtsakam. Kui talle miskit ei meeldi, siis on see kohe kõigile teada. Tagumine jalg on kiire reaktsiooniga :p Samas on ta üsna uudishimulik ja tuleb ikka ka kohe uudistama, et mis tehakse ja mis jagatakse. Maiasmokad on aga mõlemad. Porgand ja kuivik maitsesid väga hästi :)

Minu mugulad.

D-ga läheb hetkel kõik väga hästi. Ei julge kohe hõisatagi, sest äkki sõnun ära :s Mida rohkem ma õpin lapsevanem olema seda paremini asjad sujuvad. Püüan kõik need õppetunnid endasse imeda ja iga korraga olla osavam diplomaat, kannatlikum kuulaja ning mõistvam meel. Ainult see mängimise osa ei taha kuidagi välja tulla :( Kui ma aus olen, siis ma ei mäleta oma lapsepõlvest ka eriti mänge..
Mulle meeldis metsadel ja niitudel kolada ja korileda. Saagi vedasin uhkusega koju ja sellest sai moos või seenesoust.

Ma tahan oma lastega head sidet ja suhet ning ma tean, et see eeldab minu poolt suurt panust. Nende hindamist ja aktsepteerimist just sellistena nagu nad on. Kasvatamine ei tohi muutuda murdmiseks. Piirid ja reeglid peavad tagama ohutuse ja kindlustunde, mitte ahistama ja enesekindlust hävitama.
Aga ma tahan neist ka korralikud inimesed kasvatada. Et nad käituks viisakalt praegu, pubekana ja ka hiljem täiskasvanuna. Et väärtused oleks paigas. Mitte nagu sellel kambal plikadel, kellega ma ükspäev poes sõna otseses mõttes kokku põrkasin.
Olin J-ga ülemiste rimi kassasabas, kui minu seljataha kogunes punt noori neiukesi. Vanuselt nii 13-15 ishhh. Ja no nii selga ronisid mulle, et ma ei saanud ennast liigutadagi oma käru ja nende vahel. Mul oli vaja aga J-le klounaadi teha, et ta kannataks küpsise söömisega kuniks olen saanud selle ära maksta. Ma nimelt ei anna oma lastele enne midagi poes, kui pole kassas ära makstud.
No ja siis ma keerasin end ringi, nühkides vastu ühte preilnat ja ütlesin, et kas oleks võimalik mitte nii selga ronida? Ning keerasin uuesti J poole. Selja tagant kostus osatamine.. Oii ma sain kurjaks. Nagu mis mõttes? Kerasin ja vaatasin imestunud näoga plikasid. Üks nähvas, et "midaaaaa, mina ei öelnud midagiiii". Ütlesin siis selle peale, et mis vahet seal on, kes ütles. Üks kamp olete. Kõik ühesugused kasvatamata jõmpsikad. Vanust vaevu 13 ja mõistust pole ollagi. Võiks ikka võõra täiskasvanud inimese vastu niipalju austust olla, et ei roni jalgupidi selga. Selle peale oldi vait. Ma ei saa aru, mis värk selle kassasabas selga ronimisega on.... Mind nii kohutavalt häirib, kui ronitakse niiiiiii lähedale, et kuklakarvad on võimalik üle lugeda.  Ei tea kas on suur hirm, et kui jätad enda ees olevale inimesele piisava isikliku ruumi, siis keegi trügib vahele või :D

Poest sain D-le sünnipäevaks väikese kingituse. Jäin lasteaeda suht viimasele hetkele, sest pidin ju ilma pojata käima seda jubinat ostmas. Mulle ei meeldi üldse poes käia. Veel enam, ei meeldi mulle lastega poes käia. Nad on mul tegelikult poes väga tublid ja toredad, aga see on nagu laste piinamine. Vea neid seal riiulit vahel ringi, kus nende silmade kõrgune ala on värvilist kila-kola täis tuubitud. Wõehh. Me teeme üldiselt nimekirja ja sellest mööda ei hiili. See hoiab ka poes vaidlemise ära, aga no lapsele on ju ikkagi raskse seal kogu seda nänni näha.

Poja on viimasel ajal üldse väga väga hea laps olnud. Lasteaias õpetajad kiidavad, et keskendub palju paremini ja teeb õppetööd süvenenumalt kaasa. Trennis treener läks ka I-le rääkima, et poiss on viimastel kuudel lausa kannapöörde teinud ja on nüüd oma rühma eesotsas, kui mitte lausa tipus. Ujub juba krooli ilusti ja kõiki harjutusii teeb hoolega kaasa ning aasta alguses vaevanud keskendumise mured ja krutskid oleks nagu peoga pühitud. Nii nii uhke tunne tuleb sellist juttu kuuldes :)

J kordab sõnu järgi ja jumaldab oma venda. See on nii lahe kuidas nad koos mängivad. Täielikud õue ja vee loomad on. Ainult õue õue ja vanni vanni :D Tegus ja asjalik preili on meil. Ja oii oii kui kange, kui on oma tahtmist vaja nõuda :p Piimapood pani opiga koos uksed kinni ja sellega on nüüd kõik. Mina vist igatsen seda rohkem kui laps. Vahel, kui ta sülle poeb ja pea rinnale toetab, siis on nii endal selline heldimus peal :) Minu väike beebsu aga juba nii suur ja asjalik.

Ma ei tea, kas see kannapööre poisiga ja koos sellega ka minu enda pidev stressifooni vähenemine olid seotud kuidagi meie söömise reeglite muutusega, aga hetkel igatahse on asjad täitsa hästi :) Kui ma olen pikka päeva preiliga kahekesi kodus, siis on selline mõnus igatsus poja järele ja no see on hea tunne. Selline magusvalus :)

Mis ei tapa, teeb tugevamaks..

10% on see, mis meiega juhutb ja 90% see, kuidas me sellesse suhtume. Nii on.
Ütlus, mis ei tapa, teeb tugevamaks, tundus mulle pikka aega jabur. Või vähemalt vildakas. Aga mida aeg edasi, seda enam tundub, et mingi tõetera on selles ütluses ikka sees.

Tänaseks päevaks on vahetunud nii mõnedki rollid. Kiires igapäevaelus tihti ei märkagi, või ei oska märgata, kuhu ollakse välja jõudnud. Või ei olda.
Ma vaatan ikka ja jälle oma lapsekesi ja imestan, kui imelised nad ikka on. Kui suur õnnistus nad on ja kui tänulik ma olen selle eest, et asjad, mis siin elus päriselt tähtsad on, on mul ikka väga hästi. Minu pere, kodu ja lähedased sõbrad on need, mis loevad.

Lisaks on ka muid asju, mis on mind viimasel ajal üllatanud. Tavaliselt pole mul ajaga just kiita ja kohati tunnen, et peaksin olema kaheksajalg, et kõigi vajalike asjadega valmis saada, aga opist taastumine on sundinud rahulikumaks jaseega on olnud aega elu ja asjade üle mõtiskleda.

Asjad, mis mind veel 10 aastat tagasi oleksid üksjagu endast välja viinud ja mu hinge närinud, tekitavad täna veel vaid pinnavirvendust. Ja no minu puhul tekitab kõik pinnavirvendust ja ka suuremaid laineid. Vahe on aga selles, et need lained on vaid pindmised ja vaibuvad sama kiiresti, kui tekkisid. Meri ise on rahul ja rahulik :)

Mul on hea meel, et see tee, mille ma olen tänaseks päevaks maha käinud, on mulle väga palju õpetanud. Et ma olen muutunud just niipalju kui olen. Ei saa öelda, et see oleks lihtne olnud, aga tõesõna, mis ei tapa, teeb tugevamaks :)

Ajalugu kipub korduma ning eriti kurb on kõrvalt näha, kui inimesed teevad ikka ja jälle samu otsuseid ja samu liigutusi korrates oma käitumismustrit ning seega ka oma vigu. Muidugi... võibolla on need vead ainult minu silmis vead ja nad kordavad ennast, sest peavad seda õigeks käiguks. Võibolla on nii, et asjad, mis mulle paistavad vildakad, on teiste silmis õiged ja õigustatud ning nad lähevad õhtul täpselt sama rahuliku südamega magama nagu minagi. Pole minu asi kedagi hukka mõista või mingeid silte kleepida. Igaüks ikka elab oma elu. Mul on lihtsalt hea meel, et vähemalt enda silmis pole ma kuhugi mustrisse kinni jäänud vaid olen edasi liikunud, õppinud ja kasvanud. Seisev vesi läheb hapuks. Edasi on vaja liikuda.

Wauuu

Oli täna ikka päev....

Eelmine nädal sain ma hakkama hiigellollusega. (Ei, ma ei pea silmas oma eelmist postitust.) Ühesõnaga, eelmine nädal helistas mulle mingi omast arust osava jutuga telefonimüüja. Hääle ja kõnemaneeri järgi selline nooremapoolne mees, kel kamaluga enesekindlust ja teine samapalju ülbust varuks. Jutu esitus oli selline, et nemad ei paku mulle midagi müüa. Nemad tahaks oma tootele tagasisidet koguda, et seda siis reklaamina kasutada. Et kas ma oleksin nõus olema see tavainimesest reaalses olukorras testija, kes annab siis oma ausa hinnangu. Tegu olevat sügavpuhastusega ja näidisena nemad tulevad ja sügavpuhastavad mul 2-3 minu poolt valitud pinda. No et näiteks vaip või tekstiildiivan või voodimadrats.
Mõtlesin siis, et no kuna ma nagunii siin kodus suht kasutuna vedelen, siis las tulevad ja koristavad. Ma võin ju pärast ankeedi täita, et kas sai puhtaks v ei saanud.

Täna siis laekus see vaibakoristaja. Ja no mis te arvate, kas tuldi mulle tolmuimejat pähe määrima või mitte? Loomulikult tuldi :D
Viisakas keskeas härra hakkas kohe alustuseks rääkima firma ajaloost, mille peale ma ütlesin, et vabandust, aga ma pole ajaloohuviline. Siis tuli pähe õpitud jutt surnud naharakkudest, tolmulestades ja nende fekaalidest. Sellest kuidas kogu see sitt on keemiat täis ja pole enam biolagunev ja kõigi hädade allikas. Katkestasin ta kiirelt, et ma olen konkreetne inimene ja ma tõepoolest ei viitsi mulli kuulata. Võta oma masin välja ja näita kuidas töötab. Et ma ei viitsi seda ümmargust mulli kuulata.
Ohkas siis see härra mul siin toas ja läks asjaga edasi. Palus mul oma masinaga nats vaipa puhastada ja siis tegi enda omaga üle. Sellele eelnes tema jutu ainuke huvitav osa- tehnoloogiate võrdlus tema pakutava ja tavalise tolmuimeja vahel. Ainuke mure oli see, et ta ei tahtnud kuidagi aru saada, et ma tean päris palju füüsikast ja mehhaanikast ning kippus asja liiga mämmutama.
Igatahes masin oli hea. Vaibalt sai muljetavaldava koguse tolmu ja muud kraami kätte veel peale minu puhastamist ja esimene tõmme tema masinaga jättis pealtnäha puhtale vaibale selgelt eristuva veel puhtama juti.
Väga tore, tehnoloogiliselt loogiline effektiivsus. Kindlasti palju parem tolmuimeja, kui see, mis mul hetkel on või kui võibolla kõik poes müüdavad tolmuimejad. Aga no kindlasti mitte 10 korda parem, et ma peaks 10 korda rohkem mingi tolmuimeja eest maksma. Hullukesed! Võibolla, kui ma oleks uipu rikas ja mul tõepoolest poleks oma rahaga targemat teha, siis ma ostaks selle lelu oma koristajale. Hetkel aga hakkas mu mees selle hinna peale naerma ja ütles talle omaselt, et noojahh kallis, et hetkel on meil küll teist autot vaja, mitte tolmuimejat :D

Kuna kell 12 oli mul vaja uksest välja astuda, siis ütlesin viisakalt härrale, et nüüd on veel 5 minutit kuniks ma pean kodust ära minema. Suunasin ta teise tuppa oma kola kokku pakima ja vahetasin kiirelt riided. Krabasin J sülle, võtsin wilburi kinni ja kiirustasin mehe väravast välja. Minu "murdjakoer" täitis oma rolli ideaalselt ja härra lahkus kiiresti ja vastupanuta.



Elamus nr 2 oli kohe vaibapuhastusele järgnenud kohtumine elektriprojekti koostajaga. Kimasin I vanemate juurest läbi, viisin J sinna ja kiirustasin kohtumisele.
Istusime ja arutasime elekrtilahendusi, võimalusi ja variante. Püüdsin kogu infot võimalikult kiiresti ja hästi salvestada ja küsida kõike, mis I oli mulle ette ladunud, aga no pooled asjad jäid ikka küsimata :D Pole hullu, tuleb katse 2 ka.

Kuna kohtumine venis lausa tund pikemaks kui pidi, siis oli mul juba talli kiire. Kimasin kodust läbi ja kähku talli. Andsin plikadele trenni ära, korjasin Ottokale natuke rohelist maiustamiseks ja oligi tallireis tehtud. Kuna mu kõht on sellest opist ikka veel jubedalt punnis, ning keha korjab kogu selle stressiga (füüsiline stress kehale lõikusest ja vaimne stress sellest, et mu tegutsemishaare on ikka veel väga piiratud) kilosid nagu seen imab vett, siis ei mahu mulle mu püksid normaalselt jalga. Seistes on okei olla, aga istudes hakkab värvel jubedalt haiget tegema ja ei lase olla.
Nii ma siis kaevasin oma ühed tavaolukoras vööst liiga suured lühkarid välja ja panin need jalga. Tallis olin nagu hilpharakas oma sinakasvalgete jalgadega, aga no mis teha. Luigelaske hooajani on õnneks veel natuke aega ja seega on lootus, et ma seal koplite vahel kuuli ei saa :p

Trenn läks okeilt. Midagi erilist polegi sellest kirjutada. Nagu kõigis muudes eluvaldkondades pean ma ka treenerina kasvatama omale tugevama selgroo, sest ma tean, et mu vaated ja arusaamad on õiged. Vaja on üles leida šoti tripiga kaduma läinud enesekindlus ja rohkem endasse uskuda. Häid raamatuid on inspiratsiooniks terve riiul täis. Ole aint hea ja leia aega lugeda :)

Ka õhtu pakkus elamusi. Kahjuks ei saa neid toredaiks nimetada, kuid "kasulik" on vast õige sõna. Veendusin hiljuti ja uuesti ka täna, et mingid "õppetunnid" on mul õnneks vist päriselt läbitud ja õpetus on ka korralikult sisse imbunud. Ja see on ausalt öeldes väga väga tore ;) See on olnud pikk ja raske rada ja mul pole aimu ka, kas ma olen kohal või on veel pikk tee minna, aga see, kuhu ma tänaseks päevaks olen jõudnud..... See on rõõmustav. Rõõmustav ja hingerahu pakkuv ;)

Trenn ja Kohila kõks

Kuna JB on reisul ja mina olen sant, siis hetkel sõidavad Ottokaga A ja L kahepeale lisaks nende endi Rillukale. Neljapäeval oli plaanis hüppamine. Kuna oli ka DK lasteaiarühmal emadepäeva pidu, siis tegime kiired trennid. Nii kähku ja kiirelt polegi ma varem suutnud trenne ära teha, aga täitsa mõistlikud trennid olid :)

L oli Ottokaga ohver nr 1. Tegi oma sooja ära ja hakkasime hüppama. Ottokas on vist seda tüüpi hobune, et mida väiksem laps ja vähem segamist, seda paremini ta käitub. Või siis lihtsalt on tal L vastu mingid eriti soojad tunded. L on lühike ja seega ulatuvad jalad umbes poole vähem üle sadulahõlma, kui näiteks minul, aga Ottokas hüppab temaga väga okeilt. Paar korda läks seotud vahes tempo sutsu üles, aga peale tõket tuli ta kohe tagasi ja järgmisele ei kadjanud. Väga imelik oli kõrvalt vaadata seda, kuidas ei olnud mingit tõkke poole kadjamist. Isegi kui ulmekaugeks jäi, siis Ottokas tegi lihtsalt suurema aga ometi rahuliku hüppe. Kõrgem rada oli 100-105 ja tuli täitsa ilusti välja.

Ohver nr 2 oli A Rillukaga. Soe oli tehtud ja hakkasime hüppama. No on ikka lahe mära. Natuke pujäänik ja natuke ikka vigurdab ka, aga neid väikseid tõkkeid hüppab küll igast asendist. A saab juhtimisega ka päris ilusti hakkama juba ja isegi raskemates seotud vahedes sai ilusti õige sõidujoone hoitud. Rada oli 75cm ja kui A suutis raja pähe õppida, siis tuli ka täitsa ilusti välja :) Süsteeme peab veel ainult harjutama sest istak kipub ära lagunema.

Täna oli siis võistluspäev Kohilas. Ohh sa juudas kuidas kuidas päev venis. Võistlejaid oli kokku 60 ringi, aga päev venis nagu oleks neid 160 olnud. Kuna JB on reisul, siis pakkusin L-le võimaluse Ottokaga minna ja ta võttis kohe tuld. Andis end 90 ja 100 parkuuridesse üles ja hakkasime transat sebima. A sõitis Rilluga 60 ja 70 ning läks väikese treikuga. Ottokale sai H treikusse tema hobuse kõrvale koht kokku lepitud. Eile siis aga teatas H, et ta ikka ei võta Ottokat autosse, et neil seal sõitja olla juba ise leidnud teise hobuse kõrvale, kelle omanikul on load ka ja siis tema veab neid. Vihastasin end täitsa ära hetkeks, et no mis kuradi lasteaed see olgu. Mulle ütleb sõitja, et ta ei tegele transa organiseerimisega, et pean ikka hobuse ja treiku omanikuga rääkima. Ja kui siis Ottoka sõitja ema helistab ja kõik asjad on kokku lepitud ja leitud, ehk siis ka lubadega juht, siis järgmine päev ikkagi selgub, et sõitja ikkagi tegeles transa ja lubadega juhi otsimisega ja tegi ise omalt poolt talle sobivad kokkulepped. Väga armas. Elu õpetab eksole. Minu jaoks on selline asi lapsik ja lausa nõme, kus esimesena kokku lepitud asjad pikalt saadetakse, sest hiljem avastatud variant on kellelegi kusagil sobilikum, aga no ma olen jätkuvalt vististi imelik inimene kah, niiet mis teha. Järgmistel kordadel olen targem. Egoism lokkab ja antud sõna on sama vaba ka tagasi võtmiseks, nagu välja tuleb.
Õnneks oli meil väike treikugi olemas ja sellega siis L isa käis edasi-tagasi ja tõi mõlemad hobused kohale. Kuna päev venis nagu ei miski muu siin ilmas, siis oli aega ka maa ja ilm ja me kõik jõudsime seal surmani ära tüdida. Õnneks aga olid sõitjad megatublid!! Jah, rosetisadu ei olnud, aga mina pole seda kunagi eesmärgiks seadnuki. Kõik parkuurid olid kiirus-puhtus ja see  kihutamine, mis seal valdav enamus tegid, oli ikka väga kole ja suisa ohtlik. Sellist väga õudsat kasaka kombel "kiiremini-kiiremini" sõitmist pole ma juba väga ammu näinud. Kurb ja masendav oli kuulata kuidas seda kiiremini-kiiremini asja karjus ka vist treenerirolli haaranud täiskasvanu platsi kõrval. Tore jah, et lapsed said siis rosetikesi ja natuke kommiraha, aga mitte midagi kasulikku või head nad sealt võistluselt ei õppinud.

Minu "lapsekesed" olid aga supertublid. A esimese sõidu parkuur, 50-60cm, oli hirmus madal. Osad tõkked olid vaevu 40cm. Käisime radaja kohe alguses leppisime kokku, et eesmärk on juhtida ilusad sõidujuuned ja kõikidele tõketele minna risti peale. Vahetada jalad õigeks, kui maandub valesti ja keskenduda istakule. 1 pööre läks pikaks, aga ülejäänu oli viisakas.
70cm rada oli juba õige kõrgusega aga sama plaaniga. Rääkisime veel üle asjad mida pidi parendama ja ma ütlen, et A pole senimaani veel nii ilusti ka trennides sõitnud. Ühtlane rütm, kõik klappis ja istak säilis. Korra, kui ta just kohtunike juurest läbi sõitis, võttis nende rekka suul küleuks tuule alla ja hakkas hirmsa kolina saatel kinni sõitma. Rillukas küll kiirendas selle peale natuke, aga nad mahtusid ilusti seotud vahesse ära ja peale seda sai A ka pöörde tehtud ja rütmi ilusti paika. Ma olin väga uhke ja kõik, kes seda paari, A ja Rillu, teavad, ei olnud kiitusega kitsid. Öeldi nii mulle, kui ka otse A-le, et ta oli väga väga tubli ja no ta oli ka!

Siis oli pikk passimine ja viimeks L kord. 90cm soojendusel Ei meeldinud Ottokale millegipärast okser ja ta jobutas sela ikka korralikult. Starti minnes olid L-l pisarad silmades, aga ta võttis end kokku. Parkuur ise aga oli väga hea! Ühtlane rütm, ümarad pöörded. Natuke liiga suured muidugi, aga no mis sest. Viimaseele tõkkele aga ei keeranud välja ja tuli tõrge, kuid ikka juhtub.
Meetris olid nad kohe esimesed ja soojendusega läks kiireks. Jõudsime vaid üksikud soojendushüpped teha ja sedagi 90cm peal. Aga polnud vahet. Parkuur tuli väga hea aga kuna rada oli sama, siis tuli ka viimasel sama viga :D L oli vässu ja ei jõudnud välja keerata. Raske pööre oli ka. Süsteemilt 90kraadi ja kohe lattaed. Väga kitsas pööre ja väga vähe ruumi. Mina olin rahul ja laps ka. Esimene meeter, kolmas kord Ottokaga hüpata niiet tubli ikkagi :)

Talli saime kella 5ks alles. Ottokas sai boksi puhkama ja mina tulin koju. Vässu on hiiglaslik aga meel on päris hea :)

Pindeerimine

Täna oli juba jupi toimekam päev, mis on väga tore, sest ehkki ma vihkan väga väheseid asju, siis sellist saamatuse ja abituse tunnet ma tõesti vihkan.

Eile õhtul tuli mõte, et kui pinderiks ennast õige kinni. Kaevasin välja ainumase, kahjuks üsnagi lühikese jupikese kunagist valget pindet ja asusin asja kallale. See oli õnneks piisavalt lai ja ei hakanud kokku rulluma, ning õnneks ulatus ka kolm tiiru ümber kere, niiet sain küll õhukese, aga siiski toetava kihi ümer endale. Oluliselt parem hakkas! Vahe oli ikka väga suur. Ma ei saa aru, miks nad haiglas ei soovita sellist asja, et panna kas tugikorsett või just max laiusega elastik kergelt haava toetama. Enam ei olnud iga liigutuse peale tunnet, et kohe kusagilt midagi rebeneb ja ma sain isegi magada. Lausa nii hästi, et sain end ka vasakule küljele keerata, mis siiani on olnud kõige piinavam asend üldse.

Helistasin igaks juhuks perearstile ka, et saada kinnitus, et ma selle pindeerimisega paranemist ei pärsi. Panin ka aja, et minna haava ette näitama ja siis saan natuke nõu ka edasise füüsilise koormuse teemal, sest massaaži tegemisest ma küll ei taha 3-4 nädalat eemal olla. Ehk tohiks ikka varem juba natuke nokitseda...

Täna oli tore päev ka sellepoolest et mul käis külaline... wippidippidoooo ja ma ei surnudki igavuse kätte ära :D Istusime mingi 3?? tundi või rohkemgi terassil päikese käes soojas ja lihtsalt loisesime. Hobustest otseloomulikult, ja töö teemadel, tatoodest ja juuksuritest ja söögist ja kindlasti ma unustasin midagi ära. Väga tore on vahelduseks naiste mokalaata pidada :D

Päeva jooksul suutsin ma ka niipalju ringi tuterdada, et põrandad tegin puhtaks ja õhtusöögiks sai lasanje ka ahju :) Loodan, et täna tuleb ka hea uni, nagu eile. Lõuna ajal ma küll pikutasin veidi, aga ei maganud, seega ei tohiks seda juhtuda, et passin unetuna poole ööni.

Jalutuskäik pargis. 4s päev- ikka veel kasutu.

Ma ütlen ausalt, et kui võrrelda sünnitamist ja pimesooleoppi koos taastumisega, siis on sünnitamine nagu jalutuskäik roosipargis. Valus ja torgib kuniks kestab, aga kui on läbi, siis on läbi. Hüppad püsti ja oled tegus edasi. Oled funktsioneeriv inimene ja saad lisaks endale hakkama ka lapse eest hoolitsemisega.

Pimesoolega oli enne opile saamist ca 17 tundi valutamist, mis tõsi küll haiglas rohtudega leebemaks võeti, kuid liigutamine oli ikka paras katsumus. Siis lühike op, mille ajal tõesti ei tundnud midagi. Ja siis ca 18 tundi tõeliselt kohutavat narksist toibumist. Ma pole vist kunagi päriselt purjus olnud ja pole ka kunagi päris pohmakat olnud, seega narksist ärkamise ja pohmaka võrdlus puudub, aga no see ärkamine ja kosumine oli ikka rõveduse tipp. Nii sitasti pole ma end küll kunagi tundnud. Ausalt ka.

Käes on neljas päev peale oppi ja ma olen ikka täiesti kasutu. Ja see kasutu olemine ajab mind üsna tigedaks. Kui mitte midagi ei tee, leban vaikselt poollamavas asendis voodis, siis haav otseselt ei valuta. On tunda küll, aga ei valuta. Kui tahan aga voodist välja ronida ja hakkanjalgu liigutama, siis see pole tore. Kõndida saan aeglaselt lühikeste sammudega aga siiski päris sirgelt, kuid see sirgeks saamine on tegu. Ja nii on kõigega. Istuda saan, aga istuma minek ja tõusmine on vastik. Naerda ja köhida ei saa. Või no saab, aga sigavalus on ja tunne,e t kõik rebeneb lahti :s

Süüa ma väga midagi ei julge, ehkki tahaks korralikku lohutussööki. Lasanjet ja mingit head magusat soksikooki :D Aga no ei julge veel mõelda sellistest asjadest. kolmapäevani püüan olla lurri dieedil ja siis väikesed portsud kala või liha tarbida. Oiii milline ikaldus. Ma olen ikka täielik karnivoor. Müts maha, taimetoitlased ja veeganid, et te suudate oma elustiilis elada. Mina tahan liha!!

Üks asi muidugi on, mis oli riiulil õiget aega ootamas ja mis seoses minu paaripäevase kodust eemal olemisega nagu iseenesest sealt riiulilt alla kolis. Jessu on kolmapäeva varahommikust tissivaba. Enne kui kiirabi mu ära viis, sai ta kiiruga mõned lonksud ja rohkem pole saanud. Kui koju sain, siis puges küll kaissu ja hakkas otsima, aga kuna kogu mu kõht oli ikka veel joodist kollane, siis vaatas plaastrit ja kollast kõhtu ning ehmatas ära. Seletasin ka, et emmel on ai ai, ja sellega asi piirdus. Üleeile ja eile olid mul muidugi söetükid põues. Pumpasin nii vähe kui sain ja kannatasin ära. Täna on selles osakonnas juba paremad lood. Toodangut on palju, aga tükke pole. Valus on ka veel, kui vastu minna, aga mitte enam nii hull. Igatsus on aga endal küll peal :) Inimene on ikka imelik loom. Rohi on alati rohelisem seal kus meid ei ole, eksole :D Kui laps tissib, tahaks ära võõrutada. Nüüd, kus elu ise mängis sellise olikorra kätte, kus sai üsna leebelt olukorra sunnil äkki võõrutatud, siis mul süda kiibitseb sees, sest midagi on nagu igast päevast puudu. 

Suveks saledamaks noa abiga

Kui muudmoodi suveks saledaks ei saa, siis on alati võimalus lasta endalt mõned jupid siit-sealt vähemaks lõigata.
Päris selline plaanmul muidugi polnud. Õigemini polnud mu plaanid üldse mingi lõikusega seotud, vaid hoopis töö ja trenniga, aga nagu ma juba korduvalt olen öelnud, et mina teen plaane ja saatus naerab :D
Tesipäeva öösel 12 paiku hakkas mul kõht tuikama ja iiveldas. Valu järjest tugevnes. Püüdsin ibukat võtta, aga oksendasin selle kohe välja. 2 korda proovisin, kasu ei midagi. Magamata öö seljataga, kutsus I mulle 6 paiku kiirabi, kes mu pikema jututa ITK-sse sõidutas. Kodus sain veel süsti kanni, et sõidu paremini välja kannataks.

Kohapeal pandi kohe kanüül, tilguti ja valuvaigistid ka peale. Saadeti röntgenisse. Ei midagi. Ootasin mingi aeg ja siis ultraheli ja ikka ei midagi. Siis rulliti mind ratastooliga naistekliinikusse. Konutasin seal ooteruumis päris pikalt. Kössitasin kuidagi oma ratastoolis, sest ainuke mõeldav asend oli olla nii krussis kui vähegi võimalik. Peale mitmeid sünnitama minejaid võeti mind letti. Kogu torustik sai põhjaliku kontrolli aga midagi ei leitud. Kõik 5+ ja värvipliiatsid. Abiline rullis mu tagasi emosse ja sain jälle koridori peal toolis kössitada.
Lõpuks sain voodisse pikali, mis oli päris tore. Siis tuli noormees ja tõi suure pudeli vett. Jess mõtlesin ma, polnudki juua saanud eelmisest õhtust saadik ja mitmed oksendamised olid keha suht kuivaks tõmmanud. Noormees ütles, et pean selle 45 minutiga ära jooma ja et ärgu ma kiirustagu, kui hakkanjooma, siis pissile ei tohi enne minna,kui kompuutertomograafia (ehk sai õige kirjapilt) tehtud. Mõtlesin, et asi see liiter siis allakulistada ja võtsin ahnelt esimese lonksu. Assssaaaasüda kui rõve see asi oli. Mingine joodilahus, ülirõveda kibeda maitsega ja suud kuivatava toimega. JÄLK!!! Kui järgmine kord emos küsitakse, kas on joodiallergia, siis ehk peaks ütlema, et on :D
Jõin selle rõveduse sisi sisse ja 13:15 sõidutati mind toru-uuringule. Kanüüli sain veel mingit kontrastainet, mis tegi keha väga soojaks ja mul oli tunne nagu oleksin end täis pissinud. Tegelikkuses aga oli see soe vedelik, mis kubemeveenidesse voolas ja sellise sooja tunde tekitas. Olin ikka õnneks viks ja väärikas ja ei mingeid lekkeõnnetusi :D

Vaevu olin jõudnud tagasi oma voodisse komberdada, kui tuli arst ja teatas, et ikkagi on pimesoolepõletik ja vaja opile minna. Ohh seda õnne eksole. Rulliti mind siis tooliga kirurgiasse, kus selgus, et pole palatikohta. Tore lugu küll. Istusin siis seal koridori peal ja vaatasin telekat. Väga külm hakkas ja panin jope peale omale. Väsimus oli nii suur, et oleks sealsamas äärepealt magama jäänud. Keha oli valuvaigisteid täis topitud ja kui ma ei liigutanud, siis polnud ka suuremat hullu valu.

Lõpuks tekkis vaba voodi ja sain pikali. Sain ka tilga ja veel valurohtusid. Siis tuli arst ja teatas, et 1 inimene on enne midn veel ja siis võetakse mind ette. Hirm hakkas nahka pugema.
Ükshetk olidki nad mu voodi ees, kamandasid mingi eest nööridega särgi selga ja kõik muu ära, toppisid mütsikese pähe ja rullisid mu opituppa. Laud oli väga kitsas. Kurtsin, et mul on külm ja sain lina ja teki peale. käed pandi kõrvale kätelaudadele ja pandi krõpsudega kinni. Jalad ka. Lebasin seal suht alasti lina all nagu risti löödud jeesuke. Hirm oli nahas. Keegi minuga otseselt ei rääkinud. Räägiti omavahel ja hakati narksi veeni laskma. Arusaamatud raviminimed ja kogused. Siis tuli üks keegi mu pea juurde ja rääkis minuga ka. Pani hapnikumaski ette, tegi pai ja lohutas, et ärgu ma kartku ja hingaku rahulikult. Selleks hetkeks oli mul aga juba suht paanikaosakond, silm niiske ja ainult ahmisin veel õhku. Pilt kiskus eest ära ja tundsinkuidas keha ja teadvus püüab sellega võidelda. Kauaks seda võitlust ei olnud.

Järgmine mälestus oli juba palatis ja oiiii ooooooi kui sitt olla. Kõht valutas roppu moodi igalt poolt ja liigutada ei saanud. Pea oli uimane ja süda nii nii paha. Ägisesin seal ja korraga tundisn, et kohe oksendan. Ma ei saanud aru, kas kedagi on seal mu juures abiks ka v ei, ütlesin nii valjult kui jaksasin, et mul on väga paha ja kuulsin kuidas keegi hüüdis, et oota kohe kutsun õe, aga ma ei jaksanud midagi ega kedagi oodata. Vinnasin pea üle voodiserva ja oksendasin põrandale. Kohe tuli ka õde ja kutsus sanitari koristama. Vabandasin kuis oskasin, aga nad polnud sugugi kurjad. Lohutasid hoopis mind, et varsti läheb kergemaks. Tegid kanüüli iivelduse vastu rohtu ja panid valuvaigisti tiksuma. Öö oli raske ja paha. Magasin vist ikka jupiti aga pidevalt oli ikka paha ja valus. Hommikune kontroll oli varakult. Siis toodi ka süüa. Alla ei läinud midagi, peale väikeste lonksukeste vee. Kummeliteed sain ka, see isegi läks alla. Iiveldas endiselt päris korralikult.
Enne lõunat sain veel valuvaigistit ja iivelduse rohtu ja siis oli murdepunkt ja hakkas oluliselt parem. Lõunasöögiks oli mulle supileem ja tee. Supp kadus nagu mutiauku. Maitses hästi ja kõht võttis ka kõik vastu. Sain veel tilka ja siis edasi rohud juba tablettidena.
I ja DK käisid ka külas ja tõid jogurtit ja tahvli ja riideid.
Kuna ma hommikul olin nii hädine jäeti mind ööseks veel sisse. Järgmine, ehk reede hommik algas vara. Magada ma ei saanud, sest haiglas on vooditel kiled peal ja see ei hinga ja ajab higistama. Vastik. Lisaks norsksas palatinaaber nagu traktor. Masendav :D Ärkasin poole 5 paiku ja enam magama ei jäänudki. 6st võeti veeniverd ja siis käisid mingi hetk arstid. 8-9 paiku saime süüa ja pks proua sai koju. Käisin oma tulemusi ka uurimas ja küsimas ja kuna veri oli ok, siis sain ka mina koju.

Nüüd olen kodus voodikaunistus, sest ega muud asja minust pole. 3-4 nädalat ei tohi füüsilist teha ega trenni. Jama! Täielik jama ma ütlen. Loodan, et selle füüsilise osas saan varem asjalikuks. Homme tahaks ikka perilasse vaatama minna natukesekski.. Näis, kuidas õnnestub.