Tingimusteta armastus

Ma olen sel teemal palju mõelnud. Palju just vanemate armastusele oma laste vastu. Et kui kerge või raske ikkagi on oma lapsi tingimusteta armastada ja mida see annab või ei anna. Mis juhtub, kui vanem seab tingimusi, liiga palju tingimusi. Kust jookseb piir kasvatamise ja armastuse ning tunnustusega kauplemise vahel?

Mõni päev tagasi lugesin artiklit sellest, kuidas valesti kiitmine suunab lapsi leidma motivatsiooni ja eesmärke fikseeritud saavutustest, mitte protsessist ja seeläbi arenemisest ning kuidas see kujundab inimese, kes ei julgegi midagi ette võtta, kui pole oma edus 100% veendunud. Ebaedu tähendaks ju seda, et ta pole piisavalt "ilus, tark ja osav".  Väga huvitav ja igati loogiline artikkel oli. Leidsin sellest palju kattuvusi oma eluga. Olen sarnastel teemadel uurimusi juba päris mitmeid läbi töötanud ja olen täiesti seda usku ning püüan oma mugulaid nö õigesti kiita.

Samuti püüan ma kogu hingest vältida neile ootuste panemist. Nad on just need kes nad on ja ma tahan olla abiks, et neist saaksid parimad versioonid neistendist, mis vähegi võimalik, mitte et nad peaks kujunema kelleksi vastavalt minu nägemusele.

Just lugesin artiklit, et vanemate poolne tingimusteta armastus on see, mis juba sünnist alates istutab lapsesse enesekindluse ja elurõõmu, mis on aluseks nii õnnelikule lapsepõlvele kui ka edukale elule. Lisaks olevat lapsed, kel on tugev ja usalduslik suhe oma vanetamtega, ka rohkem ohtude ja õnnetuste eest kaitstud.

Kõik see jutt on igati õige aga kahe lapse emana julgen ma öelda, et ehkki ma tõepoolest armastan oma kallikesi nii palju, et see on kohati lausa mõistusele arusaamatu, siis selle armastuse väljendamine on vähemalt minu jaoks üpris keeruline. Või no vb mitte keeruline, aga mul on ikka ja jälle hirm, et kas mu lapsed ikka teavad ja tunnevad, kui olulised ja kallid nad mulle on. Sest no ma olen ema, ma pean olema lapsevanem, kes kehtestab piirid ja hoiab ka korda. Ma ei saa olla ainult ninnu-nännu. Ma ei oska :(

Ilmselt on ka siin nii nagu kõiges muus, et tähtis on tasakaal. Piirid ja reeglid ja kiitus ning imetlus jne jne. Kõike õiges koguses. Aga no ole tark ja leia need õiged kogused :D

Beebisid on üldiselt väga lihtne tingimusteta armastada. Eriti veel oma beebit. Mida suuremaks laps, seda keerulisem on leppida, et ka lapsed teevad omi valikuid ja otsuseid ning on isiksused. Pubekatest pole mõtet rääkidagi. Aga ka noore täiskasvanuna päris oma elu elades tahaks ikka tunda, et vanemad on su turvavõrk ja igal juhul sinu jaoks olemas. Kas siis nõu või jõuga. Ja ma saan aru, et vanematele võib tunduda, et nende 25+ laps teeb valesid valikuid ja et nemad ise otsustaks teisiti, aga minu arust peaks ikkagi oma last toetama, ükskõik, kas tema valik tundub õige või vale. Tuleks tunnustada ja austada oma last hoolimata tema vanusest. Arvamused võivad erineda, aga vanemate tugi ja poolehoid ei tohiks lõppeda enne, kui nende jaoks on ka kõik muu lõppenud.