Jalutuskäik pargis. 4s päev- ikka veel kasutu.

Ma ütlen ausalt, et kui võrrelda sünnitamist ja pimesooleoppi koos taastumisega, siis on sünnitamine nagu jalutuskäik roosipargis. Valus ja torgib kuniks kestab, aga kui on läbi, siis on läbi. Hüppad püsti ja oled tegus edasi. Oled funktsioneeriv inimene ja saad lisaks endale hakkama ka lapse eest hoolitsemisega.

Pimesoolega oli enne opile saamist ca 17 tundi valutamist, mis tõsi küll haiglas rohtudega leebemaks võeti, kuid liigutamine oli ikka paras katsumus. Siis lühike op, mille ajal tõesti ei tundnud midagi. Ja siis ca 18 tundi tõeliselt kohutavat narksist toibumist. Ma pole vist kunagi päriselt purjus olnud ja pole ka kunagi päris pohmakat olnud, seega narksist ärkamise ja pohmaka võrdlus puudub, aga no see ärkamine ja kosumine oli ikka rõveduse tipp. Nii sitasti pole ma end küll kunagi tundnud. Ausalt ka.

Käes on neljas päev peale oppi ja ma olen ikka täiesti kasutu. Ja see kasutu olemine ajab mind üsna tigedaks. Kui mitte midagi ei tee, leban vaikselt poollamavas asendis voodis, siis haav otseselt ei valuta. On tunda küll, aga ei valuta. Kui tahan aga voodist välja ronida ja hakkanjalgu liigutama, siis see pole tore. Kõndida saan aeglaselt lühikeste sammudega aga siiski päris sirgelt, kuid see sirgeks saamine on tegu. Ja nii on kõigega. Istuda saan, aga istuma minek ja tõusmine on vastik. Naerda ja köhida ei saa. Või no saab, aga sigavalus on ja tunne,e t kõik rebeneb lahti :s

Süüa ma väga midagi ei julge, ehkki tahaks korralikku lohutussööki. Lasanjet ja mingit head magusat soksikooki :D Aga no ei julge veel mõelda sellistest asjadest. kolmapäevani püüan olla lurri dieedil ja siis väikesed portsud kala või liha tarbida. Oiii milline ikaldus. Ma olen ikka täielik karnivoor. Müts maha, taimetoitlased ja veeganid, et te suudate oma elustiilis elada. Mina tahan liha!!

Üks asi muidugi on, mis oli riiulil õiget aega ootamas ja mis seoses minu paaripäevase kodust eemal olemisega nagu iseenesest sealt riiulilt alla kolis. Jessu on kolmapäeva varahommikust tissivaba. Enne kui kiirabi mu ära viis, sai ta kiiruga mõned lonksud ja rohkem pole saanud. Kui koju sain, siis puges küll kaissu ja hakkas otsima, aga kuna kogu mu kõht oli ikka veel joodist kollane, siis vaatas plaastrit ja kollast kõhtu ning ehmatas ära. Seletasin ka, et emmel on ai ai, ja sellega asi piirdus. Üleeile ja eile olid mul muidugi söetükid põues. Pumpasin nii vähe kui sain ja kannatasin ära. Täna on selles osakonnas juba paremad lood. Toodangut on palju, aga tükke pole. Valus on ka veel, kui vastu minna, aga mitte enam nii hull. Igatsus on aga endal küll peal :) Inimene on ikka imelik loom. Rohi on alati rohelisem seal kus meid ei ole, eksole :D Kui laps tissib, tahaks ära võõrutada. Nüüd, kus elu ise mängis sellise olikorra kätte, kus sai üsna leebelt olukorra sunnil äkki võõrutatud, siis mul süda kiibitseb sees, sest midagi on nagu igast päevast puudu.