Kuna JB on reisul ja mina olen sant, siis hetkel sõidavad Ottokaga A ja L kahepeale lisaks nende endi Rillukale. Neljapäeval oli plaanis hüppamine. Kuna oli ka DK lasteaiarühmal emadepäeva pidu, siis tegime kiired trennid. Nii kähku ja kiirelt polegi ma varem suutnud trenne ära teha, aga täitsa mõistlikud trennid olid :)
L oli Ottokaga ohver nr 1. Tegi oma sooja ära ja hakkasime hüppama. Ottokas on vist seda tüüpi hobune, et mida väiksem laps ja vähem segamist, seda paremini ta käitub. Või siis lihtsalt on tal L vastu mingid eriti soojad tunded. L on lühike ja seega ulatuvad jalad umbes poole vähem üle sadulahõlma, kui näiteks minul, aga Ottokas hüppab temaga väga okeilt. Paar korda läks seotud vahes tempo sutsu üles, aga peale tõket tuli ta kohe tagasi ja järgmisele ei kadjanud. Väga imelik oli kõrvalt vaadata seda, kuidas ei olnud mingit tõkke poole kadjamist. Isegi kui ulmekaugeks jäi, siis Ottokas tegi lihtsalt suurema aga ometi rahuliku hüppe. Kõrgem rada oli 100-105 ja tuli täitsa ilusti välja.
Ohver nr 2 oli A Rillukaga. Soe oli tehtud ja hakkasime hüppama. No on ikka lahe mära. Natuke pujäänik ja natuke ikka vigurdab ka, aga neid väikseid tõkkeid hüppab küll igast asendist. A saab juhtimisega ka päris ilusti hakkama juba ja isegi raskemates seotud vahedes sai ilusti õige sõidujoone hoitud. Rada oli 75cm ja kui A suutis raja pähe õppida, siis tuli ka täitsa ilusti välja :) Süsteeme peab veel ainult harjutama sest istak kipub ära lagunema.
Täna oli siis võistluspäev Kohilas. Ohh sa juudas kuidas kuidas päev venis. Võistlejaid oli kokku 60 ringi, aga päev venis nagu oleks neid 160 olnud. Kuna JB on reisul, siis pakkusin L-le võimaluse Ottokaga minna ja ta võttis kohe tuld. Andis end 90 ja 100 parkuuridesse üles ja hakkasime transat sebima. A sõitis Rilluga 60 ja 70 ning läks väikese treikuga. Ottokale sai H treikusse tema hobuse kõrvale koht kokku lepitud. Eile siis aga teatas H, et ta ikka ei võta Ottokat autosse, et neil seal sõitja olla juba ise leidnud teise hobuse kõrvale, kelle omanikul on load ka ja siis tema veab neid. Vihastasin end täitsa ära hetkeks, et no mis kuradi lasteaed see olgu. Mulle ütleb sõitja, et ta ei tegele transa organiseerimisega, et pean ikka hobuse ja treiku omanikuga rääkima. Ja kui siis Ottoka sõitja ema helistab ja kõik asjad on kokku lepitud ja leitud, ehk siis ka lubadega juht, siis järgmine päev ikkagi selgub, et sõitja ikkagi tegeles transa ja lubadega juhi otsimisega ja tegi ise omalt poolt talle sobivad kokkulepped. Väga armas. Elu õpetab eksole. Minu jaoks on selline asi lapsik ja lausa nõme, kus esimesena kokku lepitud asjad pikalt saadetakse, sest hiljem avastatud variant on kellelegi kusagil sobilikum, aga no ma olen jätkuvalt vististi imelik inimene kah, niiet mis teha. Järgmistel kordadel olen targem. Egoism lokkab ja antud sõna on sama vaba ka tagasi võtmiseks, nagu välja tuleb.
Õnneks oli meil väike treikugi olemas ja sellega siis L isa käis edasi-tagasi ja tõi mõlemad hobused kohale. Kuna päev venis nagu ei miski muu siin ilmas, siis oli aega ka maa ja ilm ja me kõik jõudsime seal surmani ära tüdida. Õnneks aga olid sõitjad megatublid!! Jah, rosetisadu ei olnud, aga mina pole seda kunagi eesmärgiks seadnuki. Kõik parkuurid olid kiirus-puhtus ja see kihutamine, mis seal valdav enamus tegid, oli ikka väga kole ja suisa ohtlik. Sellist väga õudsat kasaka kombel "kiiremini-kiiremini" sõitmist pole ma juba väga ammu näinud. Kurb ja masendav oli kuulata kuidas seda kiiremini-kiiremini asja karjus ka vist treenerirolli haaranud täiskasvanu platsi kõrval. Tore jah, et lapsed said siis rosetikesi ja natuke kommiraha, aga mitte midagi kasulikku või head nad sealt võistluselt ei õppinud.
Minu "lapsekesed" olid aga supertublid. A esimese sõidu parkuur, 50-60cm, oli hirmus madal. Osad tõkked olid vaevu 40cm. Käisime radaja kohe alguses leppisime kokku, et eesmärk on juhtida ilusad sõidujuuned ja kõikidele tõketele minna risti peale. Vahetada jalad õigeks, kui maandub valesti ja keskenduda istakule. 1 pööre läks pikaks, aga ülejäänu oli viisakas.
70cm rada oli juba õige kõrgusega aga sama plaaniga. Rääkisime veel üle asjad mida pidi parendama ja ma ütlen, et A pole senimaani veel nii ilusti ka trennides sõitnud. Ühtlane rütm, kõik klappis ja istak säilis. Korra, kui ta just kohtunike juurest läbi sõitis, võttis nende rekka suul küleuks tuule alla ja hakkas hirmsa kolina saatel kinni sõitma. Rillukas küll kiirendas selle peale natuke, aga nad mahtusid ilusti seotud vahesse ära ja peale seda sai A ka pöörde tehtud ja rütmi ilusti paika. Ma olin väga uhke ja kõik, kes seda paari, A ja Rillu, teavad, ei olnud kiitusega kitsid. Öeldi nii mulle, kui ka otse A-le, et ta oli väga väga tubli ja no ta oli ka!
Siis oli pikk passimine ja viimeks L kord. 90cm soojendusel Ei meeldinud Ottokale millegipärast okser ja ta jobutas sela ikka korralikult. Starti minnes olid L-l pisarad silmades, aga ta võttis end kokku. Parkuur ise aga oli väga hea! Ühtlane rütm, ümarad pöörded. Natuke liiga suured muidugi, aga no mis sest. Viimaseele tõkkele aga ei keeranud välja ja tuli tõrge, kuid ikka juhtub.
Meetris olid nad kohe esimesed ja soojendusega läks kiireks. Jõudsime vaid üksikud soojendushüpped teha ja sedagi 90cm peal. Aga polnud vahet. Parkuur tuli väga hea aga kuna rada oli sama, siis tuli ka viimasel sama viga :D L oli vässu ja ei jõudnud välja keerata. Raske pööre oli ka. Süsteemilt 90kraadi ja kohe lattaed. Väga kitsas pööre ja väga vähe ruumi. Mina olin rahul ja laps ka. Esimene meeter, kolmas kord Ottokaga hüpata niiet tubli ikkagi :)
Talli saime kella 5ks alles. Ottokas sai boksi puhkama ja mina tulin koju. Vässu on hiiglaslik aga meel on päris hea :)
No comments:
Post a Comment