Wauuu

Oli täna ikka päev....

Eelmine nädal sain ma hakkama hiigellollusega. (Ei, ma ei pea silmas oma eelmist postitust.) Ühesõnaga, eelmine nädal helistas mulle mingi omast arust osava jutuga telefonimüüja. Hääle ja kõnemaneeri järgi selline nooremapoolne mees, kel kamaluga enesekindlust ja teine samapalju ülbust varuks. Jutu esitus oli selline, et nemad ei paku mulle midagi müüa. Nemad tahaks oma tootele tagasisidet koguda, et seda siis reklaamina kasutada. Et kas ma oleksin nõus olema see tavainimesest reaalses olukorras testija, kes annab siis oma ausa hinnangu. Tegu olevat sügavpuhastusega ja näidisena nemad tulevad ja sügavpuhastavad mul 2-3 minu poolt valitud pinda. No et näiteks vaip või tekstiildiivan või voodimadrats.
Mõtlesin siis, et no kuna ma nagunii siin kodus suht kasutuna vedelen, siis las tulevad ja koristavad. Ma võin ju pärast ankeedi täita, et kas sai puhtaks v ei saanud.

Täna siis laekus see vaibakoristaja. Ja no mis te arvate, kas tuldi mulle tolmuimejat pähe määrima või mitte? Loomulikult tuldi :D
Viisakas keskeas härra hakkas kohe alustuseks rääkima firma ajaloost, mille peale ma ütlesin, et vabandust, aga ma pole ajaloohuviline. Siis tuli pähe õpitud jutt surnud naharakkudest, tolmulestades ja nende fekaalidest. Sellest kuidas kogu see sitt on keemiat täis ja pole enam biolagunev ja kõigi hädade allikas. Katkestasin ta kiirelt, et ma olen konkreetne inimene ja ma tõepoolest ei viitsi mulli kuulata. Võta oma masin välja ja näita kuidas töötab. Et ma ei viitsi seda ümmargust mulli kuulata.
Ohkas siis see härra mul siin toas ja läks asjaga edasi. Palus mul oma masinaga nats vaipa puhastada ja siis tegi enda omaga üle. Sellele eelnes tema jutu ainuke huvitav osa- tehnoloogiate võrdlus tema pakutava ja tavalise tolmuimeja vahel. Ainuke mure oli see, et ta ei tahtnud kuidagi aru saada, et ma tean päris palju füüsikast ja mehhaanikast ning kippus asja liiga mämmutama.
Igatahes masin oli hea. Vaibalt sai muljetavaldava koguse tolmu ja muud kraami kätte veel peale minu puhastamist ja esimene tõmme tema masinaga jättis pealtnäha puhtale vaibale selgelt eristuva veel puhtama juti.
Väga tore, tehnoloogiliselt loogiline effektiivsus. Kindlasti palju parem tolmuimeja, kui see, mis mul hetkel on või kui võibolla kõik poes müüdavad tolmuimejad. Aga no kindlasti mitte 10 korda parem, et ma peaks 10 korda rohkem mingi tolmuimeja eest maksma. Hullukesed! Võibolla, kui ma oleks uipu rikas ja mul tõepoolest poleks oma rahaga targemat teha, siis ma ostaks selle lelu oma koristajale. Hetkel aga hakkas mu mees selle hinna peale naerma ja ütles talle omaselt, et noojahh kallis, et hetkel on meil küll teist autot vaja, mitte tolmuimejat :D

Kuna kell 12 oli mul vaja uksest välja astuda, siis ütlesin viisakalt härrale, et nüüd on veel 5 minutit kuniks ma pean kodust ära minema. Suunasin ta teise tuppa oma kola kokku pakima ja vahetasin kiirelt riided. Krabasin J sülle, võtsin wilburi kinni ja kiirustasin mehe väravast välja. Minu "murdjakoer" täitis oma rolli ideaalselt ja härra lahkus kiiresti ja vastupanuta.



Elamus nr 2 oli kohe vaibapuhastusele järgnenud kohtumine elektriprojekti koostajaga. Kimasin I vanemate juurest läbi, viisin J sinna ja kiirustasin kohtumisele.
Istusime ja arutasime elekrtilahendusi, võimalusi ja variante. Püüdsin kogu infot võimalikult kiiresti ja hästi salvestada ja küsida kõike, mis I oli mulle ette ladunud, aga no pooled asjad jäid ikka küsimata :D Pole hullu, tuleb katse 2 ka.

Kuna kohtumine venis lausa tund pikemaks kui pidi, siis oli mul juba talli kiire. Kimasin kodust läbi ja kähku talli. Andsin plikadele trenni ära, korjasin Ottokale natuke rohelist maiustamiseks ja oligi tallireis tehtud. Kuna mu kõht on sellest opist ikka veel jubedalt punnis, ning keha korjab kogu selle stressiga (füüsiline stress kehale lõikusest ja vaimne stress sellest, et mu tegutsemishaare on ikka veel väga piiratud) kilosid nagu seen imab vett, siis ei mahu mulle mu püksid normaalselt jalga. Seistes on okei olla, aga istudes hakkab värvel jubedalt haiget tegema ja ei lase olla.
Nii ma siis kaevasin oma ühed tavaolukoras vööst liiga suured lühkarid välja ja panin need jalga. Tallis olin nagu hilpharakas oma sinakasvalgete jalgadega, aga no mis teha. Luigelaske hooajani on õnneks veel natuke aega ja seega on lootus, et ma seal koplite vahel kuuli ei saa :p

Trenn läks okeilt. Midagi erilist polegi sellest kirjutada. Nagu kõigis muudes eluvaldkondades pean ma ka treenerina kasvatama omale tugevama selgroo, sest ma tean, et mu vaated ja arusaamad on õiged. Vaja on üles leida šoti tripiga kaduma läinud enesekindlus ja rohkem endasse uskuda. Häid raamatuid on inspiratsiooniks terve riiul täis. Ole aint hea ja leia aega lugeda :)

Ka õhtu pakkus elamusi. Kahjuks ei saa neid toredaiks nimetada, kuid "kasulik" on vast õige sõna. Veendusin hiljuti ja uuesti ka täna, et mingid "õppetunnid" on mul õnneks vist päriselt läbitud ja õpetus on ka korralikult sisse imbunud. Ja see on ausalt öeldes väga väga tore ;) See on olnud pikk ja raske rada ja mul pole aimu ka, kas ma olen kohal või on veel pikk tee minna, aga see, kuhu ma tänaseks päevaks olen jõudnud..... See on rõõmustav. Rõõmustav ja hingerahu pakkuv ;)