Jaaaaa jälle

Eile sai jälle põllalt hobust püütud aga seekord polnud jooksik meie omade seast. Kellegi nooruke oli kodust plehku pannud ja otsaga talli lähistel asuva lehmade karjamaa äärde jõudnud. R tuli oma jeebiga ja käskis mul nööri haarata ning minna appi hobust püüdma.
Kohale jõudes selgus, et tegu on ponimõõdus puberteediga, kel pole lisaks kõigele päitseid ka peas. Õnneks haarasin tallist kaks nööri ja seega sain ühest talle päitsed monteerida ja teisega teda talutada. Kuidagimoodi sain nööri otsa ümber kaela ja siis tasakesi ümber nina ka. Lõua alla tegin risti ja sõlmisin kinni nii hästi kui sain. Hakkasime siis talli poole minema. Hops oli ilmselgelt segaduses ja hirmunud. Inimesega koos käimine oli ka täielik müstika tol hetkel. Isegi, kui ta seda tegelikult oskas, siis tol hetkel oli ta ikka täitsa ajutu.
Poolele maale saime ilusti, aga siis nägi ta nuhja karja ja keeras täitsa sassi. Esmalt püüdsin ta endast kaugemal hoida ja kuidagimoodi ringitades talli poole liikuda. Ta rabeles päris korralikult ja minu "päitsed" hakkasid lagunema. Võtsin ta siis täiesti enda ligi. Hõidsin lõua alt kinni, et nöörike ikka ümber pea püsiks ja kuidagimoodi ukerdasime edasi. Hobune osa ajast kahel jalal ja mina kõvasti vastu ta õlga, et ta ei saaks mulle esijalaga vehkides pihta lüüa. Jummel kui raske see oli. Ühe käega hoidsin hobust ja teisega oma kõhtu. Koplite nurga juurde jõudes nägis A-d ja karjusin talle elueest et ta appi tuleks, sest ma ei jaksanud enam seda puiklevat elukat hoida. Ta tuli vastu ja võttis talutamise üle. Saime kuidagi tallini ja talli ees tegi jooksik korraliku küünla ja A sai pihta ka. Õnneks mitte valusalt, aga ehmatus oli suur. Surusime ta boksi aga ega see polnud hopsile mitte meeltmööda. Püüdis sealt elueest välja saada kasvõi üle serva ronides. Õnneks on hobuinimesed ikka omavahel tuttavad ja kiire telefonimängu tulemusel oli omanik leitud. Tuli talli koos päitsete ja nööriga ja suundus hüplev 2 aastane pubekas käe kõrval kodu poole. Sälukesel oli ilmselgelt kogu asjast oma arvamus, aga no paraku ei olnud see ei tema ega kellegi teise huvides, et keegi meist oleks seda kuulda võtt. Kas ja kuidas nende teekond koduni kulges, ma ei tea, aga mul on ausalt võõraste hobuste põllult püüdmise kvoot täis :D

Minu karvikud aga saavad nüüd paar päeva must puhta. Preilil on päris paha nohu ja ma ei taha teda väntsutada. Hoian oma liikumise nii miinimumi peal, kui vähegi saan. Kahju tegelt, sest ilmad on ilusad ja nii mõnus oleks punnidega toimetada, aga prioroteedid on mul paigas. Pere on nr 1 ja siis tulevad alles hobused.