Minu mugulad.

D-ga läheb hetkel kõik väga hästi. Ei julge kohe hõisatagi, sest äkki sõnun ära :s Mida rohkem ma õpin lapsevanem olema seda paremini asjad sujuvad. Püüan kõik need õppetunnid endasse imeda ja iga korraga olla osavam diplomaat, kannatlikum kuulaja ning mõistvam meel. Ainult see mängimise osa ei taha kuidagi välja tulla :( Kui ma aus olen, siis ma ei mäleta oma lapsepõlvest ka eriti mänge..
Mulle meeldis metsadel ja niitudel kolada ja korileda. Saagi vedasin uhkusega koju ja sellest sai moos või seenesoust.

Ma tahan oma lastega head sidet ja suhet ning ma tean, et see eeldab minu poolt suurt panust. Nende hindamist ja aktsepteerimist just sellistena nagu nad on. Kasvatamine ei tohi muutuda murdmiseks. Piirid ja reeglid peavad tagama ohutuse ja kindlustunde, mitte ahistama ja enesekindlust hävitama.
Aga ma tahan neist ka korralikud inimesed kasvatada. Et nad käituks viisakalt praegu, pubekana ja ka hiljem täiskasvanuna. Et väärtused oleks paigas. Mitte nagu sellel kambal plikadel, kellega ma ükspäev poes sõna otseses mõttes kokku põrkasin.
Olin J-ga ülemiste rimi kassasabas, kui minu seljataha kogunes punt noori neiukesi. Vanuselt nii 13-15 ishhh. Ja no nii selga ronisid mulle, et ma ei saanud ennast liigutadagi oma käru ja nende vahel. Mul oli vaja aga J-le klounaadi teha, et ta kannataks küpsise söömisega kuniks olen saanud selle ära maksta. Ma nimelt ei anna oma lastele enne midagi poes, kui pole kassas ära makstud.
No ja siis ma keerasin end ringi, nühkides vastu ühte preilnat ja ütlesin, et kas oleks võimalik mitte nii selga ronida? Ning keerasin uuesti J poole. Selja tagant kostus osatamine.. Oii ma sain kurjaks. Nagu mis mõttes? Kerasin ja vaatasin imestunud näoga plikasid. Üks nähvas, et "midaaaaa, mina ei öelnud midagiiii". Ütlesin siis selle peale, et mis vahet seal on, kes ütles. Üks kamp olete. Kõik ühesugused kasvatamata jõmpsikad. Vanust vaevu 13 ja mõistust pole ollagi. Võiks ikka võõra täiskasvanud inimese vastu niipalju austust olla, et ei roni jalgupidi selga. Selle peale oldi vait. Ma ei saa aru, mis värk selle kassasabas selga ronimisega on.... Mind nii kohutavalt häirib, kui ronitakse niiiiiii lähedale, et kuklakarvad on võimalik üle lugeda.  Ei tea kas on suur hirm, et kui jätad enda ees olevale inimesele piisava isikliku ruumi, siis keegi trügib vahele või :D

Poest sain D-le sünnipäevaks väikese kingituse. Jäin lasteaeda suht viimasele hetkele, sest pidin ju ilma pojata käima seda jubinat ostmas. Mulle ei meeldi üldse poes käia. Veel enam, ei meeldi mulle lastega poes käia. Nad on mul tegelikult poes väga tublid ja toredad, aga see on nagu laste piinamine. Vea neid seal riiulit vahel ringi, kus nende silmade kõrgune ala on värvilist kila-kola täis tuubitud. Wõehh. Me teeme üldiselt nimekirja ja sellest mööda ei hiili. See hoiab ka poes vaidlemise ära, aga no lapsele on ju ikkagi raskse seal kogu seda nänni näha.

Poja on viimasel ajal üldse väga väga hea laps olnud. Lasteaias õpetajad kiidavad, et keskendub palju paremini ja teeb õppetööd süvenenumalt kaasa. Trennis treener läks ka I-le rääkima, et poiss on viimastel kuudel lausa kannapöörde teinud ja on nüüd oma rühma eesotsas, kui mitte lausa tipus. Ujub juba krooli ilusti ja kõiki harjutusii teeb hoolega kaasa ning aasta alguses vaevanud keskendumise mured ja krutskid oleks nagu peoga pühitud. Nii nii uhke tunne tuleb sellist juttu kuuldes :)

J kordab sõnu järgi ja jumaldab oma venda. See on nii lahe kuidas nad koos mängivad. Täielikud õue ja vee loomad on. Ainult õue õue ja vanni vanni :D Tegus ja asjalik preili on meil. Ja oii oii kui kange, kui on oma tahtmist vaja nõuda :p Piimapood pani opiga koos uksed kinni ja sellega on nüüd kõik. Mina vist igatsen seda rohkem kui laps. Vahel, kui ta sülle poeb ja pea rinnale toetab, siis on nii endal selline heldimus peal :) Minu väike beebsu aga juba nii suur ja asjalik.

Ma ei tea, kas see kannapööre poisiga ja koos sellega ka minu enda pidev stressifooni vähenemine olid seotud kuidagi meie söömise reeglite muutusega, aga hetkel igatahse on asjad täitsa hästi :) Kui ma olen pikka päeva preiliga kahekesi kodus, siis on selline mõnus igatsus poja järele ja no see on hea tunne. Selline magusvalus :)