Kõvad mutid ja kutid need võistluste korraldajad..

Eile sai peetud Päkapikkude Jõuluralli Järve tallis. Esimene aasta kui ma vastu jõule sellist võistlust korraldan ja ma ei tea kas sellest, et lisaks võistluse koormusele on ju ka tööl aastalõpu sagin ja kodus ka, aga ma olen omadega täiesti läbi. Ma olen ennegi võistlusi teinud aga ma ei mäleta, et ma nii surnud oleks olnud.
Aga peetud ta sai ja äge oli tegelikult. Lapsed olid kostüümidega vaeva näinud ja 5 ägedamat kostüümi said lisakommi ka pihku. Iga start sai toblerone šokolaadi ka. Esialgu oli mõte, et anname vaid puhastele sõitudele, aga poes kommihunnikut kärru ladudes hakkasin mõtlema, et mis ma selle ülejäänuga ikka teen. Ostan ju kõigile ja las saavad kõik :)

Sedakorda asja orgunnides olin ma kuidagi eriti optimistlik, kui nii võib öelda. Ise ma küll sõnastasin selle nii, et panin paari asjaga haledalt pange, aga head sõbrad korrigeerisid mu väljaütlemist ning jäime kõik nõusse, et ma olin optimistlik :D
Ajakava oli see asi, millega ma kõrbesin. Juhtimisrajal oli meil megapalju lapsi ja ma ei tea miks ma endale ette kujutasin, et nad saavad 2 minutiga oma raja sõidetud. No ei saa. Kohe kuidagi ei saa :) Olen ju ometi varem teinud ka sellist asja ja ma ei saa aru kuidas ma nii pange panin optimistlik olin. Aga hoolimata võistluse venimisest, muudest viperustest ja mega külmast ilmast, olid inimesed rõõmsate nägudega ja virinat kuulda ei olnud. Üks "poniemme" (loe: ema, kelle lapsel on oma poni ja kes toetab oma last hästi palju ratsutamise osas. Ise ei sõida aga muidu toimetab usinalt poniga) võttis kohviku tegemise ka oma peale ja meil oli laia valikuga süüa ja juua. Erinevat kohvi isegi sai ja PÄRIS VAHVLEID :D

Teine asi, millega ma eksisin, oli mu enda võime samal päeval startida. Andsin end Acaga 90 ja 100 üles, et koduseinte vahel esimest meetrit proovida, aaaaaga sõitmata ta jäi. Ei ole minul niipalju jaksu või sportlikkust, et ise peakorraldaja rollis olles veel võistlema minna. Minu jaoks on hüppamine ikka korralikku energiat ja keskendumist nõudev asi. Ma tundsin, et ma oleks Aca suhtes eriline tropp, kui ma poolpidusena laseks tal ennast üel tõkete tassida, kui ma ise keskenduda ei jaksa. Otsus oma sõitudest loobuda ei seganud õnneks kedagi. Saimegi varem õhtale.

Aga päev oli kokkuvõttes edukas ja tore. Lapsed olid vahvad ja ehkki mõnel oli raske, siis paar eriti eredat pärli oli ka. Üks G õpilane Joycega ja minu omadest 2, kes tegid kõvasti paremad sõidud, kui nad seda trennis kunagi teinud on.



Natuke trennijuttu ka.

viimane teisipäev enne võistlusi oli mul endal ka hüppetrenn. Enne seda olin aga nädal otsa komandeeringus ja hobuse selja ei saanud. Enne komandeeringut aga ka palju sõitma ei jõudnu. Teisipäevane trenn oli aga FUN FUN FUN!!!
Alguses oli Aca suht vastik. Eest kangutas ja jube energiat täis. Sõitsin lihtsalt jalaga ja ei hakanud selle kangutamisega üldse mässama. Otsisin head rütmi. Seda on temaga viimasel ajal üha lihtsam leida ja seega asendus esimene vastik tunne kohe mõnusa rahuloluga, et hobune jookseb hästi rütmis ja annab energia mõnusalt mulle kontrollida.
Hüppamist alustame me traavihüpetega ja kohe esimesel katsel lajatas Aca sellise paugu. Pärast tõmbas natukese küüru selga ja mängis. See oli nii naljakas. Edasi läks samas joones. Tõkkele läks peale üliinnukalt ja paugatas nagu oleks tal vedrud all. Ma pidin elueest kinni hoidma. Ainult keera peale ja hoia kinnni. Väga väga kergelt hüppas oma kehaehituse ja massi kohta :D

Sõitsime 90 rada. Selleks hetkel oli ta natuke jõudnud auru välja lasta ja enam niiväga ei tuuseldanud. Ise ma ka jäin loorberitele puhkama ja ei sõitnud korralikult, mistõttu tulid mõned hüpped väga alt. Vigade paranduseks palusin G-l suts tõsta, sest kõrgus ise tundus mulle väga mugav ja Aca ei pööranud ka tõketele just liiga palju tähelepanu.
Kõrgemaks sõiduks võtsin parema tempo ja rütmikama liikumise. Aca on siiski üks tugeva kehaehitusega (loe: paras tümikas) ja mitte just maailma kõige kergejalgsem, seega on tal vaja elavamat liikumist, et hüppamine oleks lihtsam. Osad tõkked olid kerkinud ja osad mitte. Aca hüppas väga hästi. G tõstis esimese, mida parkuuri jooksul tuli pärast veel 2x hüpata peale esimest ületust 110cm peale ja nii ma siis see trenn hüppasin Acaga meie lattaia rekordi :) Esimesel korral väiksemast pöördest peale sõites tundus veidi suur, aga mõtlesin rütmile ja oma jalgadele. Acal oli see mõnus olemine, nagu tal on siis kui ta hea meelega hüppama läheb, niiet tundsin et saan teda usaldada. Ta hüppas NII HÄSTI. Palju energiat, hea liikumine. Mitte mingit kõhklust mitte ühelgi ajahetkel. Süsteemi teine oli ka täitsa tõkke moodi ja sinna Aca tegi nii suure hüppe, et hea et ma külge jäin. Peale seda oli 6 sammu ja kohe see 110 lattaed otsa. Rütm püsis ja poiss paugutas. Mul oli kriips kõrvuni :)

Ma olin nii nii rahul peale trenni ja võibolla ma kujutan omale ette, aga tundus, et Aca ka. sõgasin ja mudisin teda kümmiharjaga pärast ja sai porksi ka. Täielik musiloom :)

Oled 12 ja tahad taskuraha teenida? Väga tubli! Aga oma hobust ma sulle küll sõita ei anna!

Ükspäev sattusin kahe erineva kolleegiga erinevatel ajahetkedel rääkima, kuidas mõned noored on oma loomult seda tüüpi, et tahavad ise tööd teha ja raha teenida ja samas on neid, kes veel 25 aastaselt kodus mugavat elu elavad ja eeldavad, et emme söödab ja hoolitseb ja issi annab raha.
Igal juhul pooldan ma töökust ja püüdu ise omale taskuraha teenida aga millal see juhtus, et lapsed ja noored peavad normaalseks seda, et neile peaks keegi maksma asjade eest, milles nad ilmselgelt ei ole piisavalt pädevad või mille eest tegelikult hoopis nemad ise (või siis tegelikult nende vanemad) maksma peavad??

Mulle on viimasel ajal erinevate hobuinimeste gruppides silma hakanud õige mitu kuulutust, kus erinevas astmes teismelised on ilusa kuulutuse teinud, kuidas nad hea meelega hoolitsevad sinu hobuse eest, söödavad ja joodavad ja ratsutavad temaga, kui sul omal aega ei ole, sest nemad tahavad taskuraha teenida. Vabandust väga aga nagu päriselt ka või???? Või on minul midagi viga, et ma sellist asja normaalseks ei pea...
Ma saan aru, et kui ta teeb bokse, paneb heina boksidesse, koristab talli, aga ilma täiskasvanu järelvalveta ei lubaks ma lapseohtu tegelast võõraid hobuseid isegi mitte tekitama ja kopeldama, rääkimata siis veel ratsutamisest. Võõra hobusega sõites peab lapsel ikka treener kõrval olema ja ma tõesti tahaks teada kas on mõni hobuseomanik, kes on nõus lapsele peale maksma selle eest, et see laps tema hobusega (iseseisvalt) ratsutama õpiks. See on umbes sama, et laps peseb taskuraha eest auto puhtaks ja siis annad talle võtmed, et näe, mine käi linnas poes ja tankimas ka ära...

Hobune on suur loom ja ta ei ole mänguasi. Kes vastutab, kui midagi peaks juhtuma. Kas siis hobusega või veel hullem ja ilmselt ka tõenäolisem, et lapsega.. Kui perekonnal on oma hobune, kes on lapsele ostetud ja vanemad usaldavad lapse omaette sõitma, siis andku minna. Aga lasta võõras laps oma hobuse selga ja sellele pullile veel peale maksta... no otsige lolli ausõna...

Töö on töö, lõbu on lõbu. Ratsutamine on töö siis, kui see, kes sadulas on, hobusele midagi juurde õpetab. Siis on see väga okei, et selle eest maksta. Kuniks aga hobune inimest õpetab, tuleb ikka sellel maksta, kes sadulas uusi oskusi omandab või vanu meeles hoiab. Või siis veel hullem, omaette käkerdades nii endale kui ka hobusele halbu harjumusi külge juurutab.

Ma tahaks kohe paar sõna öelda nii nendele lastele kui ka nende vanematele, kes lubavad oma lastel sellieid kuulutusi üles panna, aga sotsiaalmeedias kähmelda on ilmselt samasugune lollus, kui 12 aastase soov ratsutamise eest raha teenida :D
Aga närvi ajab ikka.

Ja ma tean, et võibolla leidub maamunal mingi käputäis lapsi, kes on väikesed imelapsed ja teevad oma sõiduoskusega paljudele silmad ette ja minul oleks neilt ilmselt õppida niiet vähe pole, aga need lapsed ei otsi FB grupis omale taskuraha teenimiseks hobust sõita. Nendele lastele aitavad treenerid koos vanematega võistlusponisid valida, sest ilma pideva trennita treeneri silme all sinnamaani lihtsalt ei jõua. Kuniks aga pole sinnamaani jõutud, võiks aru saada, mis on töö ja mis ei ole.

Mina leidsin ka kogemata keskendumise üles :D

Kuidagi läks nii, et peale niidu võistlust ei jõudnud ma Acaga treeneriga trenni. Vähemalt pole mul väga eredaid mälestusi ühestki trennist.
Tartusse läksin Frediga täiesti puusalt, ilma ettevalmistuseta ja enne horsekat sai fretsiga tehtud 1 trenn, kuid Acaga jäi kuidagi paus sisse.
Siis muutus Järvel erakate trennisüsteem ja G-ga nad enam ei hüpanud ning seega polnud ka mul enam kuidagi head trenniaega. Ühel hetkel võtsin end kokku ja kõksisin üksi, aga õiget maiku selles ikka pole. Vähemalt sain natukenegi pusida ja käe sooja.. ei, pigem ikka leige hoida.

Nüüd siis oktoobri lõpus õnnestus mul ka G-ga lõpuks hüppetrennid saada. Esimene trenn peale pausi oli üsna ligadi logadi. Üksikud hüpped soojendusel olid veel täitsa okei, aga esimene rada... Õhhhhh... jube. Ei saanud rütmi paika, ei näinud sammu ja siis veel 107 häda. Palusin kõrgemaks ka tõsta, et oleks 90 peal, sest seda on plaanis jürri võistlema minna. Teist korda sõites ajasin "traktorile" natukese vihasema hääle sisse ja ehkki ta veidikese kiirustas, siis vähemalt püsis ta rütmis ja enam-vähem jala ees ja siis oli palju parem hüpata.

Ja siis oli eile.
Eile oli üks tuli takkus päev. Töölt jooksin poissi otsima. Sain ta kätte, kimasime talli. Treiku sappa ja ülevaatusele, siis kähku tagasi tõkkeid tassima, sest G-l oli pärast kiire ja ma hüppasin üksi. Siis juba tulid mu eratrennilised. Parkuuri panek oli pooleli, maneez oli rahvast punnis ja mul olid "kõrvad" ka kodus. Oiijahh. Nii kehva trenni pole ma jupp aega andnud ja nii jäi kripeldama. Nagu kiuste oli Aca ka põrsas ja pressis julmalt oma ratsaniku paremst jalast läbi ja vajus jõhkralt paremale ära. Minu jaoks päästis selle trenni teine sõitja, kes sai vähemalt korraks oma raskuse paika kanna peale ja sealt ka tasakaalu ja rütmi kätte.
Kui nad jalutama hakkasid tassisin kähku veel ühe okseri paika ja ronisin sadulasse. Noo oli ikka mauk see Aca alguses. Veidi pusisin ja üllatavalt ruttu sain ta päris mõnusaks.
hakkasime hüppama. Traavitõke muudkui tõusis ja tõusis. Galopis tulles tõstis G veel ja korraks võttis täitsa kõhedaks, aga surusin oma ärevuse alla ja keskendusin sellele, mida mina ise tegema pean- hoia rütmi, hoia impulssi ja sõida siis, kui näed sammu ja tead, mida tegema peab. Okseritega oli alguses pusimist, aga siis sain tunnetuse paika.
Tulin rada. G oli tõkkeid üsna lahke käega kõrgeks pannud. Püüdsin ennast nii hästi kokku võtta, kui ma vähegi oskan. Mõtlesin oma tegevusele. Hoia rütmi, oota tõket. Sõida siis, kui näed, kuhu sa sõidad, Hoia külma närvi. Peale maandumist kohe keha paika, ei loperda peale tõket.. Vaata kaugele ette ja hoia silmad järgmisel tõkkel..
Ja esimest korda vist üldse ma päriselt suutsingi kogu ärevuse ja muretsemise kõrvale panna ja päriselt tehagi kõiki neid asju. 1 tõkkel küll käkerdasin ja lükkasin ta liiga põhja ning see tuli alla, kuid järgmistel parandasin oma vead ära. See oli nii nii hea tunne peale parkuuri. Tõesti.. See oli verstapost. Kui nüüd saaks kuidagi nii, et ma tihemini suudaks ennast niimoodi kokku võtta, vot siis oleks päriselt äge :D

TIHS ehk Tallinn International HorseShow 2018

Eelmisel aastal vabatahtlikuna tundsin, et see etapp minu elus on läbi ja rohkem ma seda rallit kaasa ei sõida. Päriselt ma oma sõnu sööma ei ole pidanud aga no nii poole kohaga. Horsekast kõrvale ei jäänud ma ka seekord. Osalesin, aga hoopiski võistlejana.

2018 on olnud väga tegus aasta ja esimest korda õnnestus mul harrastajate Porshe sarja kaasa sõita. Hooaeg oli õpetlik ja põnev. Sain mõne tutiku, mõne hea ja mõne kibeda kogemuse. Viimane õnnestunud start Tartus tõi mulle ka pääsme Saku Halli liivale.

Esimene tööpäev peale horseka nädalavahetust oli kuidagi kummaline tunne. Aastaid on olnud see esmaspäev kohutavalt raske ja väsinud olla, sest seljataga on 4 päeva meeletut rassimist.  Seekord oli aga päris okei olemine. Natuke kummaline ja veider. Natuke rõõmus ja natuke kurb.

Aga sõidust endast siis ka. Rada oli täitsa okei. Kõrgus ei olnud laes, vist. Ma ausalt ei hakanudki seekord tõkke kõrvale seisma, et mõõta, kas on triiki v mitte. Sel polnud tähtsust. Vahed olid kõik pikad, peale viimase sirge, kus oli 4 sammu+ süsteem. 2 okserit oli vaja ekraani hüpata ja teine neist tuli mul alla ka. G tegi ka video ning häbi ma endale ei teinud. Hea seegi. Alla ei kukkunud ja välja ei tõrkunud. Sellest ühest kukkunud latist on hirmus kahju. Otsest põhjust nagu ka ei olnud. Lihtsalt hobune pani jalad varem maha. See on üks ratsasportlaste vältimatuid õppetunde.. kuidas time tulla selle tundega, kui sinu partner justkui oleks sind alt vedanud. Ja siin on rõhk sõnal JUSTKUI, sest ega me ju ei näe hobuse sisse, et mis täpselt juhtus, et tal ei õnnestunud mingist olukorrast puhtalt välja tulla. Aga fakt on ka see, et see väike kibe torge ikkagi on. Kui ise käkerdad, siis on vähemalt kelle peale tige olla. Hobuse peale nagu ei saa ju tige olla :D

Tänaseks on horsekast juba jupp aega möödas. Tunded ja mõtted on saanud settida. Kui ma sellele päevale tagasi mõtlen, siis tegelikult oli ikka päris äge kogemus. Samas jäi ehk ka palju asju, mida ma ise oleks saanud veel palju palju paremini teha. Ja mul on tegelikult mega hea meel, et vähemalt siiamaani on mul motivatsioon ikka väga laes.
Täna ma enam Frediga ei sõida. Olen kogu hingest tänulik, et see võimalus mul oli. See oli ilmselt õige asi õigel ajal :) Nüüd teen ma niipalju trenni Acaga, kui ma jõuan ja trenni teha on äge :)

Milliseks järgmine hooaeg kujuneb, ma täna veel öelda ei julge. Kindlasti tahan mõned parkuurid võistelda ja ilmselt tahaks ka porshe sarja Acaga kaasa sõita. Kindlasti tahan aga kolmevõistlust sõita :D Selles olen ma päris päris kindel, sest see üks kogemus oli ikka megaäge :)

Sada ja seened.. ÄRA TEGIN!!! Minu ja ka hobuse esimene 3V ja lõpuni saime sõidetud!

Vot oli see alles laupäev ma ütlen. On uskumatult hämmastav ja värskendav ja raputav enda kohta uusi piire avastada. Või õigemini seda avastada, et need piirid on oluliselt kaugeml, kui oleks eales osanud arvata.

Ma olen alates sellest ajast, kui G Ottokaga kolme sõitis, mõelnud, et leiaks ma ka kunagi endas niipalju julgust, et seda ala proovida. Alati oli ettekäändeid ja vabandusi ning ka üsna adekvaatseid põhjusi, miks ma selle proovimiseni ei jõudnud. 8.09.2018 lõpuks jõudsin!

Möödunud teisipäeval võtsin töölt puhkepäeva, et oma akusid laadida ja teha midagi enda jaoks. Rentisin auto, pakkisin hobuse sisse, võtsin kurtnast veel ühe hobuse ja omaniku ning Raul Kauna peale ja kimasime Koordi päris krossitõkkeid proovima. Oli see alles power-rush! Ehkki Aca ei olnud maailma kõige kindlam hobune.. noo olgem ausad, ta pole isegi keskmiselt kindel hobune, oli see krossi katsetamine tõeliselt äge.  Aca on pigem selline veidi ebalev aga tugev ning ehk just selle veendumuse pärast, et madalatest tõketest jaksab ta ka kohapealt üle ronida, kui vaja ja tema suur kael ja turi annavad mulle pidepunkti, kust tuge otsida, julgen ma teda endalegi üllatsulikult ka siis tõkkele juhtida, kui ta ise sinna sugugi minna ei tahaks. Eks meil oli teisipäeval omajagu pusimist nii mõnelgi tõkkel. Samas mõnel värvilisel ja kõrgemal "kollil" üllatas ta mind väga ja kalpsas sealt üle niiet kõrv ka ei liikunud. Tagasi sõites küsisin Kaunalt, et kas mul on mõtet sinna niitu minna ja tema arvas, et mudiugi... Midagi hullu seal rajal ei olevat.

Ja nii ma siis ärkasin laupa hommikul kell 5, sest ärevus sai unest võitu. Pakkisin oma kola kokku ja läksin talli. Haakisin treiku sappa, pakkisin auto kokku, tegin tund aega patse (ma pole elusees ühele hobusele nii kaua patse teinud, aga no joppenpuhh kui palju Aca taidles..).
Õpilase isa R tuli appi vedama. Mudisime Aca autosse ja minek.

(*mental note to myself vol 1: õpeta Aca normaalselt laadima. Muidu ei saa ma teha neid asju, mida ma tahan. Hetkel ta jobutab ja see on elutüütu)

Õnnekombel sain ma hommikul omale boksikoha ka. See oli tõeline õnnistus, sest päev oli megapikk ja ehkki mul oli hommikul abilisi ka, kes aitasid valmis panna, siis poleks olnud mõeldav seal päev otsa hobune näpu otsas passida.

(*mental note vol 2: 3V sõitma minnes võta alati boks. ALATI!)

Ks sooja läksin hästi vara tegema. Pooleldi oma närvide rahustamiseks, pooleldi selleks, et Aca saaks ringi vaadata ja harjuda kohaliku elu-oluga. Õnneks oli antud võimalus ka ühest veetõketest läbi jalutada. Jaurasin jupp aega seal ees ja olin juba lootust kaotamas, kui üks teine võistleja tuli oma hobusega ja meid sleppi võttis. Teise sabas julges Aca ka väriseva jalaga vette minna ja lõpuks oli seal päris okei olla. Kui seda võimalust poleks olnud, siis oleks see meile ka saatuslikuks saanud, nagu hiljem selgus.

(* mental note vol 3: Käi PALJU ROHKEM maastikul ja kolista läbi igast lombist, kust vähegi saad!)

Skeem läks meil üle kivide ja kändude. Väga nigel ettevalmistus, minu enda närvid ja hobuse olematu kogemus andsid tunda. Aca passis aedu ja peale esimest galopivolti ülemineku ajal koperdas kah veel. Peale seda oli ta pulk ja ma ei saanud teda enam toimima. Üllatuslikult oli tulemuseks suts üle 61%. 3v keeles siis 38,3 miinust.

Parkuus oli puhas. Hüpata Acale meeldib. Ma ise panin 3-l tõkkel haledalt pange aga kuna parkuur oli vaid 85cm, siis ei lasknud hobune end sellest üldse häirida ja pagutas mõnuga. See oli niiiiii hea tunne, kui ta ei passinud mitte ühtegi planku ega midagi. Siputas end üle meie jaoks laia vahega süsteemist ja päästis ära kõik minu käkid. Täielik musiloom oli ta sel hetkel!

Jaa siis kross :D Minu kõige rohkem kardetud ja oodatud sündmus.
Esmalt lükkus kross 20min edasi, sest kiirabi ei jõudnud kohale. Soojendama läksin liiga vara, nagu mulle selgitati. Ma olen jätkuvalt vaimustuses sellest, kui muhe see 3v seltskond on! Krossi käies haakisin end Juurimaa pundile külge ja kohe võeti kapma. Sooja tehes tuli Sirje Argus mind rahustama, et ma üle ei küpsetaks oma hobust ja siis aitas Krissu sooja ka teha.

Juba krossi käies võrdlesin iga tõket nendega, mida ma koordis proovisin aga juba ette valmistusin selleks, et ta ei taha ühtegi neist hüpata ja pidasin sõjaplaani, kuida ma ta ikkagi üle peaks saama pressitud. Ja nii me siis alustasime.
Stardikiirendus oli päris muljetavaldav, arvestades, et kutsun teda hellitavalt traktoriks :D
Esimene tõke oli pisike palgike. Enam kutsuvamat tõket ei saa krossile välja mõelda. Hoolimata sellest surusin jalad vastu ja kannuse ka aga ikkagi vedas see ca 700kg elukas mind tuima näoga paremale minema. Oiii ma olin kuri. Tirisin ta tagasi ja ei lasknud tõkke liinist mööda, keerasin nina uuesti tõkke suunas ja kupatasin ta sealt diagonaalis üle. Mõtlesin ainult, et no on ikka sitapea, et ta nii lihtsal tõkkel jobutab ja mind kohe võitlema sunnib. Järgmine mõte oli see, et see kross saab olema minu jaoks tõeline titaanide heitlus ja ma ei kujuta ette, kas mul jätkub jõudu kõik 20 tõket ja 2 km vastu pidada.
Edasi oli pikk sõidumaa, mis viis metsast läbi. Ilmselgelt hakkas Aca blokkima ja ei tahtnud metsa minna. Küllap ta arvas, et seal elab mõni nälgas karu.
Metsast välja tulles, oli maapinnal peenikest kruusa, mis krõbises kapjade all ja selle peale sain ägedaid õhkuhüppeid.
Tõke nr 2 oli diivani/pargipingi moodi asi. Taaskord tuttav põige paremale, aga seekord olin ma selleks rohkem valmis ja jõudsin kiiremini ta tagasi tirida. Taaskord nina diagonaalis tõkkese ja kanusega veensin ta sealt üle. Hüpe ise oli kerge ja ilma igasuguse pingutuseta, aga ikka oli vaja jobutada. 3s oli natuke kaldus 3st peenemast palgikesest asjandus ja see oli juba veidi parem. Natuke vingerdas sääre vahel, aga minema ei tassinud.
4a-b oli okei. Tegin väikese pöörde, et natukenegi aega tagasi teha. Veits vajus paremale, aga hüppas juba julgemalt.
5 oli veidi mäest üles herdliga palgike. tõkkest endast oli mul täiesti savi. Tõkke taga 1 fulee kaugusel oli vesi. See oli mu suurim murekoht tervel rajal. Ja sealt saime me ka tõrke, sest ta tõstis nokka ja astus tagasi. Vette ta ei läinudki ega ka vee äärest mööda. Pressis end suure sinise pea ja teise tõkke vahelt läbi, niiet hea et see pea terveks jäi. Tegime kaare ümber lombi ja teisel pool seda oli taas herdliga palgike. Hoogu meil polnud aga mul oli savi. Surusin ta ninapidi tõkkesse ja ta kalpsas sealt supsti üle. Kupatasin hoo sisse ja võtsin suuna sinisele laevale. See oli juba täitsa hea hüpata. Enam ta ei võdisenud. Iga tõkke ees karjusin talle täiest kõrist "hopp-hopp-hopp" ja peale igat hüpet kiitsin ja patsutasin. Enne järgmist oli pikem sõit ja ma püüdsin oma hingamist kuidagi toimima saada, sest tunne oli selline, et kohe annan saba.
8s oli "vanker", mis pildilt tundus suur, aga kohapeal polnud hullu. Sinna tegi ta vägeva hüppe. Edasi taaskord vette, millest me õnneks olime juba korra läbi käinud. Ometi pungitas silmi ja veest välja hüpatava tõkke ees oli ta sammu vajunud. Julgustasin häälega ja pressisin jalaga ja üle ta sealt astus. Tõesti.. astus :D Õnneks oli see herdliga palgike üsna pisike, seega ma ei põdenud.

10 oli angaar, mida ta hüppas väga mõnusalt. Edasi kaare peal 11s kast-Jälle mõnus.
12 oli sinine kitsas kast, mille peale oli värvilisi vahtralehti laotatud. Olin valmis, et seda ta passib, aga tema hoopis laksatas end sellise hooga maast lahti, et mul polnud ei jalust, ega ratsmeid. Krabasin kiirelt ratsmed kätte ja surusin teda mäest üles. Üles ta läks ja üle tõkke kah. Edasi mäest alla hüpe ja kohe vasakule roosa tõke, mille taga kraav. Sellega polnud häda.
16 oli taaskord kaugemal ja vaja sõita. Olin nii väsinud, et kõõlusin igal võimalusel jalusel ja püüdsin ennast kokku võtta. Sisinie palk ümbritsetud lumememmedest oli taaskord kole koll. Juba kaugelt hakkas Aca pidurdama aga ma sudidin ja pressisin ja karjusin kuis jaksasin, et ta ikka edasi saada. Tõkkeni jõudes ta vist avastas, et need mememmed ei söö teda ära ja hüppas ilusti. Väike pööre paremale ja ülikitsas kolmnurk, mille peal õunad. Juba rada käies oli mul taktikaline otsus ta traavile võtta ja traavis minna, et kontroll oleks suurem. Nii ma tegin ja see tõke tuli võistluseta.
Edasi pikk sõit ja siis minu järjekordne suur mure. Üleshüpetega süsteem. Andsin minna niipalju kui ma jaksasin ja seal ees ei osanud ma muud teha, kui teda keskele juhtida ja edasi pressida. Kuidas sealt üles minna, jäi puhtalt tema otsustada. Kust tõugata või kuidas hüpata. Üllataval kombel ta hüppas väga okeilt.
Siis järsult mäest alla, mida ma ei kartnud, kuna koordi sai seda proovida ja finish paistis. Viimased 2 olid kastid ja neid hüppas Aca super hästi.

Peale lõppu oli kergendus ja õnnetunne ja meeletu väsimus kõik läbisegi. Korraks tahtis isegi nutt peale tulla, kui taipasin, mida ma just olin korda saatnud.  Kurk oli megavalus nii hingeldamisest kui ka hobuse peale karjumisest. Kurat teab keda meist see minu kriiskamine seal aitas, aga ausalt... vahet ei ole, me saime lõpuni sõidetud ja see oli peamine!! Mul oli hull plaan, et ma peale lõppu ronin alla ja teen lõputraavi vapralt käekõrval, aga mul polnud jaksu mingit traavi teha, ei seljas ega käekõrval. Komberdasin G ja K juurde ja anusin, et emb-kumb neist hobuse võtaks. Veeresin sealt alla ja kukkusin käpuli maha. Tunne oli selline, et oksendan kohe kogu sisikonna välja. Lõõtsutasin hetke ja kogusin end ja võtsin oma eluka taas enda kätte.
Olin korraga nii õnnelik kui ka tige. Milleks ta pidi ometigi jobutama. Oleks ju võinud sõita nii, nagu ta parkuuri hüppas. Samas andsin endale aru, et tegelikult sai minu eesmärk täidetud. Ma tahtsin hüpata krossi viimast tõket ja ma tegingi seda :)

Kokkuvõtteks.
3V on megaäge ala, kus on vaja tõesti olla igal alal hea.
Ma pole sugugi lootusetu, vaid minus on peidus nii palju rohkem, kui ma ise oleks osanud arvata. Ja selle kõik on Acamar minus välja toonud. temaga ma julgen. Ehkki see on omamoodi veider, sest ta ise on paras jänes :D
Järgmine suvi tahan ma kindlasti veel 3v sõita ja mul on hulganisti mõtteid, mida teha selleks, et Aca ehk enam vee ees ei ploki ja et ma ei peaks nii hirmsasti võitlema iga hüppe nimel. Usun, et on lootust, sest tavalisi tõkkeid hüppab ta nii mõnusalt :)
Ja mul on 2 suurt eesmärki juures. 1- teha omale BE-kat load, et saaks ise oma hobusega minna ja tulla kuidas süda soovib ja 2- õpetada Aca ilma juramiseta auto peale käima :D
Ilmselgelt on ka oma füüsilise vormiga vaja vaeva näha, aga see on igikestev teema, niiet selles osas ma mingeid veksleid välja ei käi :p

Lõppu jäävad tänusõnad kõigile, kes on kuidagigi aidanud kaasa selle imelise teekonna juhtumisele. Alustades sellest, kuidas ma üldse Acat vaatama läksin. 1000 tänu Jõgeva seltskonnale, kes tegid ära esmase raske töö ja Aca tõkkeid hüppama panid ja temast natukese vähem punnsilma tegid. Tänud kõigile, kes on mulle trenni andnud, kes on mind vedanud kuhugi, kes on aidanud millega iganes ja ka neile, kes on mu lõputut hala või siis ka kelkimist viitsinud kuulata. Tänud neile, kes on minusse uskunud siis, kui ma ise ei usu...
Kniks ja kummardus... ma olen kohe täitsa õnnelik :)

15 aastat läks, et üks eesmärk täita. Aeg on uue jaoks küps.

Umbes niikaua olen ma püüdnud ühte eesmärki täita. Ma arvan, et see oli kuskil ülikooli minnes (2003), kui tekkis esimene paus ratsutamises ja sellest ajast saati olen mõelnud, et tegelt oleks päris tore sõita 90cm rada mõnusa tunde ja naudinguga. Sõita nii, et pea töötab ja käed-jalad kuulavad sõna ka :D Võib vist öelda, et lõppude lõpuks olen sinnamaani jõudnud :D

Aga ega siis loodus tühja kohta ei salli ja kui üks eesmärk sai täidetud tuleb ju kohe ikka uus püstitada. Aastate eest, kui Ottokas kolmevõistlust proovis, hakkas see ala mindki huvitama, kuid julgust seda proovida ei olnud. Eile sai aga Acaga esimene tuleproov tehtud. Lagedi platsil käisin proovisin tillukesi krossitõkkeid hüpata. Kraav oli esialgu väga jube asi ja Aca kõhkles ikka pikalt, kuid pärast paari konnakat oli ta juba väga enesekindel ja vaata et astus sealt üle. Kõik tõkked, mida oli sel hetkel võimalik proovida, me ka üle hüppasime. Enamik neist olid pisitillukesed, aga esimeseks prooviks just paras. Tõkked olid piisavalt pisikesed, et minul oleks vaprust piisavalt, et ka Acat julgustada ja nii me siis kahekesi seal pusisime. Megalahe oli!! Nüüd peaks mõtlema, kuhu veel minna uusi elamusi otsima :)

Ükskord on ikka esimene kord

See suvi on üks põnev suvi. Ei mäletagi millal ma nii lühikese perioodi jooksul niipalju asju esimest korda tegin :D Tõele au andes, on osad neist küll ka sellised patuga pooleks esimesed, ehk siis gümna ajal sai tehtud aga täiskasvanuna mitte. Aga ütlemata põnev on ikka ja ma olen hästi tänulik, et mul sellised võimalused avanenud on :)

Ma võistlen 2 hobusega sel hooajal. (Varem olen vaid ühel võistlusel teinud 2 hobusega stardid.)
Üks on mu enda noor Aca. Temast on uskumatult vahva tegelane kasvanud. Pool aastat Jõgeval tegi imesid ja ma tõesti naudin temaga sõitmist. Ta ei ole kiire võiduhobune, aga ta on see, kes on andnud mulle väga palju enesekindlust tagasi. Ja ma loodan, et kunagi annab ta seda enesekindlust veel mõnelegi lapsele või täiskasvanule.
Teine, kellega mul on au võistelda, on Pfeer. Tema omanikuks on üks minu õpilane ja ma olen iga ihurakuga tänulik, et ta lubab mul Frediga sõita ja võistelda. Ma olen tänulik selle võimaluse eest ja õnnelik ka. Fredi on ka just selline hobune, kes annab enesekindlust ja sõidurõõmu. Ei ole maailma kõige lihtsam või pehmem sõita, aga ta on mõistlik ta turvaline ja tore. Ja ta tõesti õpetab oma sõitjat. Temaga ma tunnen, kuidas mu oma vead mulle vastu näppe lajatavad. Kui ei keskendu ja olen lohakas, siis on tema ka lohakas koos minuga. Kui ma ise panustan, siis tema annab enda osa ka.

Koos selle võistlemisega ongi mul selle suvega kogunenud hulgi uusi kogemusi ja neid tuleb veel juurde.
Ma käisn esimest korda Ruila platsil võistlemas. Täitsa tore oli ja mõlemad hobused olid supertublid.
Ma käisin esimest korda Juurimaal võistlemas, kus sõitsin 4 nulliringi 2 hobusega kokku ja kukkusin esimest korda võistlustel alla. Õnneks peale finišit :D See oli ka esimene kukkumine, mis ei tekitanud minus umbusaldust hobuse vastu, sest see oli nii tobe juhus ja poole kohaga mu oma lollus.
Esimene kord Vändra karikal. Seal sai muru peal Acaga 2 sõitu sõidetud ja saime ka esimesel autasustamisel temaga käidud.
Esimene kord on mul porshe sarja sõita.
Esimene kord omaette trenni tehes 105cm hüpata.
Esimene kord Hiiumaal, Kärdla Ratsupäevadel võistelda.
Ja plaanis on veel minna Tartusse ka :)

Aga mis minu jaoks kõikse olulisem... alates sellest ajast, kui ma ülikooli läksin, on mul olnud nüüd viimased 2 hüppetrenni sellised, kus mu käed ei värise ja süda pole paha. See on olnud minu unistus oi ooooooi kui pikka aega, et ma saaks sõita 90cm nii, et ma ei karda. Täna parkuuri sõites olin väga liimist lahti ja ei suutnud ennast kuidagi kokku võtta ja Frediga jutu peale saada. Tegin vigu. Aga ma ei kartnud tõkkeid. Vändras Acaga 90 sõites oli ka mõnus tunne, sest olgugi, et ta ei liikunud üldse ja me vaata et roomasime tõkkest tõkkeni, siis see kõrgus ise ei olnud enam hirmus. Ja see on nii tore :)

Kui siht on silme ees, siis on, kuhu roomata :D

Eesmärgistamises peitub edu võti!

Alates mai algusest hakkasinma uuesti (jah, jälle uuesti :D) ratsutama. Tõime Acamari Jõgevalt ära ja kui juba oma hobune on, siis peab ju ikka natukese ratsutama kah. Siis aga aitasin ühele oma õpilasele päris oma hobuse leida ja kuna sai nii äge elukas, siis küsisin seda laenuks, et Porshet sõita. Esimene etapp jäi meil küll vahele aga ülejäänud oleme kaasa pusinud ja täitsa tore on :) Paras eneseületus, aga tore kah :)

Tihti ma just sadulasse ei jõua. Valdavalt püüan sõitma jõuda nädal enne võistlusi. Vahepealsel ajal jõuan heal juhul hüppama. Täna oli üle 2 nädala hüppetrenn(id) kuhu ma ka kohale jõudsin. Väsitav, aga äge oli. Ja peale trenni kodus oma elamusi mehele edasi vaterdades avastasin äkki, et täna oli vist üle 15 aasta esimene hüppetrenn, kus mul hirmuvärinaid ei tulnud ja süda pahaks ei läinud :) Niidu aegadest ma ei mäleta, kas mul oli selline hirm tõkete ees v ei olnud, aga peale ülikooli see tuli ja võimenes iga aastaga. D sünd aga tegi minust täieliku jänese, seega minu jaoks on see suur samm edasi, kui saan kasvõi trennis ilma hirmutundeta kõksida :) Täna oli muidugi lihtne ka, sest hüppasime ridu ja mulle on alati meeldinud penerolle ja võimlemisridu hüpata. Ja kuna mõlemas trennis oli meiega ka pisemaid preilisid, siis ei kerkinud tõkked ka suureks. Meetrike tuli ära, aga väga palju rohkem mitte.

Mul ei ole mingeid erilisi suuri sportlikke ambitsioone kunagi väga olnud. Mul on olnud rohkem sellised isikliku arengu eesmärgid. Nii ka praegu. Ma tahan sõita 90-100cm radu mõnusa tundega ja nii, et jõuan mõelda ja tegutseda ja ei pea hirmuhalvatusega võitlema. Täna sai sellele eesmärgile sammuke lähemale astutud. Mõnus muhe tunne.... kahtlemata ääretult rahuldustpakkuv :)

Natuke hobustest ka.

Aca. Ohh sa mu väike paks Aca... Põhiliselt sõidab temaga B. Ma olen õnnelik ja tänulik selle eest, sest üksi ma ei jõuaks mingil juhul piisavalt trenni ja B klapib Acaga ilusti ning elu on selles osas lill. Hobune on liigutatud, mina saan rahulikult korra nädalas hüppamas käia ja kõik on rõõmsad. Mis sa hing veel ihkad :D
Ja Acaga on tore tegeleda ja tore sõita. Ta on mulle nii palju julgust ja enesekindlust juurde andnud. See on hämmastav, et üks noor hobune seda üldse suudab, aga tema on suutnud. Ta on korralik tümakas. Mitte niiväga kõrge, aga igatepidi suur ja tugev. Ja kogu selle massi ja jämeduse juures on ta üllatavlt pehme ja paindlik ja elastne. Tal on kombeks natuke hirmsale tõkkele minnes hoog maha pidurdada ja siis põhjast hea latakaga üle hüpata. Esimesed korrad oli see pääääris hirmus, aga mida aeg edasi, seda enam ma õppisin teda usaldama. Usaldama tema võimet ka põhjast üles tulla ja meid mõlemaid koos üle tõkke vedada. Kuna tal on hiigelsuur kael ja see on püsti koos selle puhvis lakaga, siis tõke väga välja ei paistagi ja siis ei tundu see tõke ka nii hirmus :)
Eile pusisime väiksemate galopivoltide kallal ja ehkki need ei ole veel ilusad skeemivoldid, aga ta püsis galopis, tagumine ots tegi koostööd ja ta oli võimeline ka peale volti kohe edasi minema. Tema edasi minek, on ka muidugi omaette teema :D Kutsun teda hellitavalt kiirusepiirajaga traktoriks, Ma võin lapatsi põhja vajutada aaaaaaga ega sealt palju välja ei pigista :D
Täna hüpates tuli ta nii hästi maast lahti, et kohe rõõm oli :) Kolli peal sain korraliku õhulennu. Ta hüppas nii igaks juhuks pool meetrikest kõrgemalt :D Õnneks on ta mulle õpetanud ka seda,kuidas säärega hüppe ajal korralikult kinni hoida, et need paugutamised üle elada :)

Laenu"poni" Pfeer on ka superäge pill. Ma olen ikka väga väga tänulik, et mul lubatakse temaga Porshe sarja sõita. Ta on üks igati vinge elukas. Hea iseloom, hästi mõnus käsitleda ja mõnus sõita ka. AITÄH G, et sa kingid mulle selle võimaluse ja selle rõõmu!!!

Miks on nii keeruline kellelegi toeks olla ja veel keerulisem päriselt vabandada...???

".....I have never been in a situation like that, so I can not imagine what you are going through.... But I believe it must be very very difficult... I'm so sorry it happened.... I'm sorry, that things are the way they are...."


".... Whatever you need, just say it. I'll do what I can. I am sure you can get through this and if you need me, I'm there. Whatever you decide, I believe it is the best solution and I'll support you in any way I can...."


Ehk siis miks on nii raske olla oma kallitele inimestele toeks lihtsalt olemas olemise, ära kuulamise ja nendesse uskumisega? Miks kipub inimene ilmtingimata alati mingit nõu andma.... Seda ka siis, kui nõu pole küsitud? Miks on nii raske USKUDA ja USALDADA, et inimene ise on juba kaalunud 107 erinevat võimalust oma mure lahendamiseks ja siis veel natuke pealegi enne, kui ta midagi otsustab. Miks on nii hirmus raske näidata nimesele raskes olukorras, et temasse usutakse. Tema võimesse olukorraga hakkama saada tema omal moel usutakse ka siis, kui ta ise ehk enam niiväga ei ususgi. See kõrvaline usk võimesse õigeid otsuseid teha ja keeruliste asjadega hakkama saada rasketes olukordades, kus eneseusk on kõikuma löönud, on just see asi mida inimene vajab. Mitte kellegi targutamine või nõuanded...

"... sa peaks nüüd vot seda tegema.... Aga mul oli ka jus sama seis ja siis mina tegin vot seda ja toda ja toimis nagu naksti.... Kuule kas sa seda oled proovinud.... " 
jne jne jne jne. 1001 nõuannet, mida pole keegi küsinud ega vajanud.
Inimene, kes tahab soovitusi või kellegi kogemusi kuulda, KÜSIB.
Inimene, kes tahab lihtsalt hingelt ära rääkida, et jagatud mure ehk natukese väiksemaks läheks, JUTUSTAB.... Miks on nii raske lihtsalt kuulata, kaasa elada ja näidata üles, et oled olemas, kui vaja??

Ja no mis vabandus see selline peaks olema?? "Palun vabandust, aga....     aga ma ei mõelnud seda nii, sa said valesti aru..... aga no see olukord oli selline...." jne jne. Nagu mis mõttes? See pole vabandus, see on õigustamine. Kui sa oled käki kokku keeranud, pole õigustamisel enam kohta. Kui vabandad, siis tunnista oma viga, võta see omaks ja vabanda päriselt. Ilma ühegi õigustuseta. Ilma ühegi kilbita. Ole siiras ja avatud ja aus. Siis on su vabandusel ka kaalu. Muidu puhub see "vabanduseks/õigustuseks" kasutatud hingeõhk vaid lõkkele tuld juurde.



Miks ma seda kirjutan?

Mul on omal olnud nii palju kordi, kus ma ei taha mingit nõu, ega soovitust, sest ma olen ise oma peas kõiki võimalikke ja ka võimatuid variante olukorra lahendamiseks kaalunud. Olen rääkinud spetsialistidega. Ma olen lihtsalt tahtnud kellegagi jagada.. Jaaaaaa siis hakatakse targutama. Õhhhhh.. Kas siis nii vähe minust arvataksegi, et ma pole kõiki asjaolusid ja lahendusi hoolega kaalunud enne otsuse tegemist. Et ma polegi võimeline õiget ja/või head otsust vastu võtma... Ei no tänan selle komplimendi eest tõesti...

Samas on mul olnud ka olukordi, kus ma olen näinud kõrvalt väikest inimesehakatist, kelle eneseusk on välja kolinud ja kes on valmis käega lööma.... Ma surusin siis selja sirgu ja nõudsin vanematelt.. ma lausa käskisin neid, et mitte mingil juhul ei tohi meie ALLA ANDA! Ei tohi loobuda!!! Me peame talle näitama, et meie usume temasse ka siis, kui ta ise ei usu... Ja teate mis... TA SAIGI HAKKAMA! See lapseke ei andnud alla sest meie vanematega ei lasknud tal seda teha. Toetasime ja julgustasime ja andsime niipalju aega kui ta vajas ja nüüd on ta jalul ja VÄGA VÄGA TUBLI!


Niiet kallid sõberid, Uskuge oma lähedastesse ja olge nende jaoks olemas. Usaldage ja austage neid niipalju, et te ei kahtle nende otsuste õigsuses ning olete neile toeks misiganes nad siis ka ei otsustaks. Olgem oma kallite jaoks olemas nii, et nad seda ka päriselt tajuvad ja tunnevad, sest ausalt ka, SEE ON TÄHTIS!

Naer läbi pisarate, ehk ma käisin skeemi sõitmas

Vaidlust ja paksu verd minu harrastaja staatuse üle on olnud kaua ja palju. Lausa naeruväärselt palju arvestades fakti, et ma ei ole peale ülikooli minekut ratsaspordis kohe mitte midagi saavutanud. Oii valetan, 2010 võitsin veskimetsa harrastajate karikasarja ära, aga see on ka kõik. Kogu see minu ratsutamine peale ülikooli minekut on olnud üle kivide ja kändude. Üle suurte ja väga suurte kivide. kas pole olnud raha ja peale D sündi pole olnud ka julgust. Peale J sündi aga pole lisaks julgusele olnud ka tervist. Aastast 2014 on mul ratsanetis 5 TS tulemust ja 3 KS. Parkuurid on 75-90cm, millest puhtaid 3 ja 4kp-ga 2 sõitu. KS olen võistelnud nüüd viimase 15 aasta jooksul 2 korda. Micastroga noorponide tsempionaadil A5 ja NH4, kus ma jäin A5-s eelviimaseks ja noorte skeemis viimaseks, seega saavutus missugune :D ja nüüd siis see skandaalne ratsakoolide meistrikate ABC1, kus sain 2 koha. Aga sellest hiljem.
Igatahes. Ainus, mis mul on, on ports teoreetilisi teadmisi ja oma üsna kindel ja selge nägemus kuidas ja mida teha ning oskus seda ka seletada ja teisteni viia. Julgustada ja aidata. Teisi, aga mitte iseennast kahjuks. Ja ma olen üsna kindlalt oma liistude, ehk siis algõppe ja madalamate klasside võistlemise õpetamise juurde jäänud. Ma tunnen oma piire ja kui ma näen, et õpilane on jõudnud sinnamaani ning on potensiaali, tahet ja võimalusi kaugemale minna, siis ma leian selle koha, treeneri ja tee talle. Või vähemalt püüan seda teha. Võibolla see ongi minu viga, sest mul pole õnnestunud oma õpilasi ponikarikale viia enne seda aastat ja hetkel vähemalt ei ole me seal just eriti edukad.

Aga see selleks... olen ma treenerina milline ma olen, sel pole hetkel vahet. Ainult see fakt, et mul on atesteering, oleks justkui määrav. Aga tegelikult.... minu enda ratsutamise jaoks pole sellest ju ometigi kuigi palju tolku. Mu keha lihtsalt ei tee neid asju, mida ma tean, et on vaja teha. Ja oma hirmudest ma pole ka osanud jagu saada. Ratsutamisel on sees aastate pikkused pausid. Nüüd enne uuesti alustamist oli vahe 2 aastat. Head püssi hobust pole mul ka kunagi olnud. Mina ise pean ennast igast otsast tädiratsutajaks. Isegi mitte harrastajaks, vaid just tädiratsutajaks, sest erilist sportlikku ambitsiooni mul ei ole ning isegi kui see korraks tekib, siis nullib selle kohe ära kas minu tervisehädad või hirmu suured silmad.


Aga ometi jään ma ikka ja jälle siin-seal inimestele hambusse, kui tahan ka omasuguste seltsis võistelda. Ehkki mul tõesti ei ole erilist võidujanu või ambitsiooni tutikuid püüda, siis omati tahan ma seda tunnet, et ülesanne oli mulle jõukohane ja ma sain jätta võistlusplatsile endast kõik ja siis veel natuke. Üle oma varju ei suuda meist keegi hüpata. Miks peaksin siis mina seda üritama. Kui ma juba valged püksid jalga tirin, siis tahan, et mul oleks vähemalt võimalus endast maksimum anda ja mitte haledalt hävida.
Käisime 6.05 meie väikese ratsakoolikesega ka niidus Ratsakoolide MV-l võistlemas. Oh seda pasarahet. Proua peadirektor kargas mulle kohe hommikul turja, et kuidas ikka mina seal võistlejana kirjas olen. Eneselegi üllatuseks jäin täitsa rahulikuks ja selgitasin kõike seda, mida ma ka siia kirjutasin. Argument "aga sa ju annad trenne... sul on atesteerin..." tõesti ei mängi minu jaoks hetkel rolli. Mina tean oma hinges, et ma pole 2a ratsutanud ja mu puus on kõver ja valutab jne jne. Ühegi reegli v juhendi vastu ma ei eksinud. Sekretär võttis mu ülesandmise vastu ja nii oligi.
Ilmselt olen ma inimesena üsna palju kasvanud, sest eneselegi üllatuslikult suutsin ma selle "armsa" vestluse oma hingest kõrvale jätta. Selleks hetkeks vähemalt.

Aga päev polnud veel läbi. Kui läksin ise saapaid jalga panema ja redikat selga, siis selgus, et jalad on paistes nagu pakud ja saapad kinni ei lähe. Tiri ja suru palju tahad- no ei lähe. Aili kamandas mu seliti maha ja jalad taeva poole püsti ning tiris jõuga lukud kinni. Siputasin nagu kilpkonn seal ja saime kõik kõhutäie naerda. Saapad jäid terveks, mina mitte. Niipea kui ma püsti tõusin oli vasak jalg hoobilt krampis. No ikka tükkis mis tükkis. Aili vana jõujuurikas pani mulle õla kanni alla ja tõstis mu sõna otseses mõttes Raatusele selga. Assa vana kui valus mu jalg oli. Raputasin ja lõdvestasin, venitasin ja mudisin niipalju kui sain. Sooja tehes oli iga kord jalga hobuse vastu pannes tunne nagu lõikaks noaga. ja no loomulikult paksuke Raatus ei kinkinud ka ühtegi sammu niisama. Kohe üldse mitte.

Võistluspoolele paistis aknast päike. Seal oli peegel ja plakatid. Kõik ilmselgelt tahtsid raatust nahka panna niiet see püüdis ära põgeneda. Ja kohtunik oli tema arust ka paras draakon. meil läks jupp aega, et hobune veenduks vastupidises. Oii oli see skeem alles raske. Ütleme nii, et ma panin endast ikka 200% välja ja siis veel natuke. Igat sammu sõitsin edasi kogu jõust ja kogu kehaga, sest muudmoodi ma lihtsalt ei saanud. vasak jalg olitulivalus ja ega raatus sellest jalast ka suurt ei arvanud. Üllatuslikult ei vahtinud ma hobuse kaela vaid hoidsin silmad tähtedel. Iga galopisamm hoidsin hinge kinni, et kas nüüd kustub ära või teeb veel ikka ühe sammukese. Kui galopiosa läbi sai, siis hingasin kergendusega. 1 harjutus veel ja tehtud ta saigi. Ma ei ole vist kunagi varem elus nii selge peaga ja nii eesmärgipäraselt oma jõuvarusid võistlustel kasutanud. Seekord võin enda üle uhke olla, sest sinna platsile jäi minust küll kõik. Enam paremini ma ei oleks suutnud selles olukorras mitte midagi teha. Surusin ta nurkadesse, sirgetel hoidsin jõuga otse ja galopi pressisin ka samm haaval välja. Tõde on ka see, et sellist skeemi ma ei taha vist kunagi enam sõita. See oli nii raske. Aga hea on teada, et ma olen selleks tegelikult võimeline. Võimeline üle olema säärekrambi valust, väsimusest, valutavast puusast ja punnsilmsest hobusest. See iseendaga hakkama saamise kogemus oli just see, mida ma vajasin.

Siis hakkasid parkuurid. Jalutasime 70cm rada kui trehvasime rajal stjuuardiga. Küsisin, et mitu korraga soojendama saab. Vastus: max 10. Selge. Arvestasime selle teadmisega. Soojendama minnes selgus aga, et hoopis 6 lastakse korraga. Okei, ootame. Ühel hetkel oli platsil 4 hobust. Nimekirjast soojendama minejatest oli 1 poni ja siis meie. Küsisin et no 4 neid on, +see 1 ja siis meie peaks ju ka juba mahtuma. Sain vastuseks, et ei, see 1 tuleb enne. Aga teda ei tulnud ega tulnud. Küsisin siis et aga mis siis saab, kui ta ei tulegi?? Et me siis ei saagi sooja teha või? Stjuuard väitis ainult, et soojendama saab nimekirja järgi ja miks ta ei peaks tulema. hobune on olemas ja alles sõitis, seega ta kohe tuleb. No tore, aga miks meie ootama peame, kui me mahume ju nagunii. vahepealoli kohale jõudnud ka võistluste korraldaja proua direktor kes samuti ütles, et see on nimekirja järgi, mitte arvu järgi. Eks me siis ootasime. Saime 5min sooja teha, mida oli ilmselgelt vähe, aga no kuidagi saime hakkama. lapse sõit läks muidugi aia taha, aga mis seal enam.
Korra kihvatas, et ütles ühele oma tuttavale, et kuule.... sul hopbune soe, oota ka viimase sekundini ja tee siis 2 hüpet ja mine starti, vaatame kas siis ka sinust järgmisi soojendama ei lasta. Aga no lolliga ei maksa vaielda, tirib su oma tasemele ja võidab kogemusega.

Kui 80cm hakkas, siis sain veelkord peapesu selle eest, et üks neiu oma rendiponiga oli starti lubatud. Nimelt on see poni täkk ja laps treenib Järvel. Selle poniga ta aga ratsakoolis ei käi. Otsisin sellele ponile just sellepärast rentniku, et ta on igati lahe poni, aga täkk ja seega pole minul temaga midagi peale hakata. Kuna meil oli hobuseautos 1 vaba koht, siis ütlesin talle, et kirjuta ja küsi, kas sa tohid oma poni niitu kaasa võtta või ei tohi. Ratsakooli poni ta ei ole ja seega mina tema eest kosta ei saa. Neiu kirjutas ja sai vastuseks, et ta on registreeritud ja nii ta kaasa tuli. Soojendusplatsil aga kargas korraldaja taaskord mulle turja, et kas ma ikka tean mis tingimused on ratsakoolile. Et täkku ei tohi olla ja mis see lapiline siis siin teeb? Selgitasin, et jah, meie autoga tuli, aga laps andis end ise üles ja pidi küsima selleks luba sekretärilt, kes peaks oskama ju ometigi seletada, kas saab osaleda või ei saa. Et mina ei saa ju ometigi vastutada selle eest, mida sekretär lubab või ei luba. Mul ei ole ka aega ega jaksu kõigi Järve talli sõitjate eest vastutada.
Rohkem minuga rääkima ei tuldud.

Oma skeemi ponnistuste eest teenisin 64% ja teise koha. Autasustamisel surus korraldaja mul kätt ja soovis palju õnne. Tänasin viisakalt ja mõtlesin endamisi, et milleks ometi oli seda tralli vaja. Kas tõesti oli see pingete maandamine minu peal ainult sellepärast, et mul on atesteering või sellepärast, et ma kunagi ise niitväljal ju käisin. Johhaidii sellest on ju 15 aastat möödas... Ma tean jah, et olin üsna nõme pubekas, aga võiks juba üle saada.

Tore oli aga see, et Aili sai 70cm ka II koha. Täiesti teenitult! Ta oli megatubli. kahepeale kokku teenisime me meeskondlikult 7p. Kuimeie kolmas liige poleks parkuuri ära unustanud, siis vb oleksime meeskondliku tädiarvestuse äragi võitnud, sest I ja II koht olid 8p ja meie 7ga siis meeskondlikult 3ndad. Aga no jumal tänatud, et ei võitnud. Siis oleks kindlasti ma veel ühe sõimu saanud :D

It takes a village....

On vaja tervet küla, et kasvatada last.

Ma olen miskipärast ikka ja jälle selle üle juurelnud, et miks selline ütlus. Tänapäeval ju kõik räägivad, et laps on kodu peegel ja kodune kasvatus lonkab ja siis ongi meie lapsed nagu pöörased.
Juhtusin FB koertegrupis ühte postitust lugema, kus täiskasvanu andis sõbraliku soovituse selle grupi liikmetele, et kui lasete oma lapsed koeraga jalutama siis ikka rääkige, kuidas on ohutu ja viisakas jne oma pisikese minikoeraga jalutada. Iseenesest jutt hea ju, aga kallid täiskasvanud.... ÖELGE SIIS MIDAGI ISE KA! Lapsele on oluline VAHETU, olukorraga seostuv lahke ja soe õpetus. Mis see ema või isa rääkimine takkajärgi ikka aitab.
Lapsed on ÜHISKONNA peegel, mitte ainult kodu. Igaüks on nii hirmsasti küüned ainult enda poole ja kui midagi kusagil lonkab, siis ainult näidatakse näpuga, selmet minna ja aidata hea nõu või vajadusel ka jõuga. Pidevalt räägitakse, et lapsed ja noored on vastutustundetud.. Aga kui nad näevad iga päev ja kogu aeg avalikus ruumis täiskasvanuid, kes väldivad vastutuse võtmist. Enda eest jah võetakse, aga ühiskondlikku vastutuse tunne on surnud. Kui midagi juhtub, keertakse pea ära ja vaadatakse mööda. Pole minu mure....
Aga just see on see, mis õpetab meie kõigi lastele hoolimatust, ükskõiksust ja isekust. Kodus võib ju rääkida, mis on õige, õilis ja austusväärne, aga kui ühiskond iga päev näitab hoopis teist palet, siis õpib ka kõige visam tegelane lõpuks ikkagi huntidega koos uluma. Ehkki see hudi metafoor on tegelikult täiesti kohatu, sest erinevalt tänapäeva inimesest on huntidel väga kindel karjahierarhia ja igaüks annab oma panuse karja hüvanguks.

Igatahes.. Kuidagi torkas see mõte hetkel ja panin kirja. Mõeldes kasvõi oma mugulate peale, siis nad veedavad oma noore ea kohta väljaspool kodu ikka väga palju aega. Alates 3ndast eluaastast veedab üks tavaline eesti laps kodus oldud ajast enamuse magades. Päeval on ta kas lasteaias, koolis või huviringis. Seega....

Kuidas purunevad unistused....

Kiiresti.. umbes 5 minutiga.

Käisin 2 nädalat tagasi kiropraktiku juures. Tulevaks nädalaks püüan uue aja saada. Avastasin nii mõndagi. Sain natukeseks lahti mind viimased pool aastat piinanud seljavalust. Päris tore on elada, kui kogu aeg ei valuta. Kujutan ette, et ilmselt olin ma kohe hoobilt palju toredam inimene :D

Igasuguseid mõtteid tekkis.. Unistusi ja lootusi. Siis aga, umbes 5min sadulas ja kõik need lootused kukkusid kolinaga kokku. 5min sadulas, millest enamus sammu ja u 2 ringikest traavi ja tulemuseks uuesti seesama painav puusavalu ja võimetus kummardada, midagi tõsta, mis kaalub rohkem kui piimapakk...

Väga kibe pill alla neelata. Päris päriselt ma veel ei ole alla andnud. LÄhen uuesti arsti juurde ja lasen end uuesti paika väänata. Teen edasi harjutusi. Ehk olingi liiga naiivne lootes, et 2 nädalat harjutuste vihtumist annab piisava stabiilsuse, et kasvõi korrakski sadulasse ronida. Peale Jessu sündi läks võimlemisega pool aastat enne, kui ma oma vasaku jala alla sain.... Seega ma ei anna alla. Mitte päriselt. Aga selle aasta plaanid on küll korstnas. It sucks.. Vilina ja lurinaga.

Eile oli õde külas ja ma olin nii löödud sellest nõmedast puusavalust, et vajusin lihtsalt magama. Ei saanudki rääkida temaga. Täna õnneks ta sai jääda kauemaks kui plaanis ja saime natukenegi aega veeta. Ta elab kaugel ja ehkki telefonis on tore rääkida, siis üle laua päriselt inimese häält kuulda on ikkagi hoopis midagi muud.

Lisaks.. ma olen hakanud tahtma asju. Suuri asju... Aga hirm on nahas, et kas kogu see vaev ja töö ikka tasub ära. Ons seda kõike vaja.... Võibolla peaks oskama rahulikult päevatööl käia ja õppima oma vaba aega kuidagi muudmoodi veetma, kui pidevlt tööd rahmates.
Ohh muremõtteid on pea täis. Kevad hakkab vist tulema, sest tunnen, et vaja on uut hingamist. Mingit inspiratsiooni, värskust. Peaks kuhugi  koolitusele minema. Õppima midagi uut ja kasulikku.

Ja 2018 algas..

Sel korral on mul selle aasta kokkuvõtte tegemisega ikka eriti pikale veninud. 2017 oli üks kiire ja tegus aasta. Aeg libises läbi sõrmede kiirelt nagu liivatolm tuules. Elu kees ja keerles. Tegin palju, jõudsin palju. Oli kergeid ja raskeid otsuseid. Tagasi vaadates saan seekord tõdeda, et oli edukas aasta hoolimata mõnedest rasketest hetkedest.

Üle ega ümber ei saa Willest. See oli õige otsus, sest süda jäi kergeks, aga ometigi tuleb ikka klimp kurku, kui ma tema peale mõtlen või tast räägin. Ma olen igast otsast hobuinimene kuid tõesõnu... koer on pere liige ja tema kaotus on valus laks.

Aga siiski läheb 2017 ajalukku kui hea aasta.

Ma sain uue töökoha, mis on ühekorraga nii põnev kui ka raske kui ka arendav ja eneseteostust pakkuv. Uhke on öelda, et ma õppisin lennundusettevõtte juhtimist ja ma töötan lennundusettevõttes juhtival kohal ;) Ma ei ole tähtis tippjuht, ent ometi on mul võimalus oma sõna sekka öelda ja otsuseid teha, mis meie inimeste tööelu tõhusamaks ja paremaks teeks.

Ja minu oma pisike "südamebeebi".. mu oma Equitor, on kasvanud sellise mühinaga, et vahel on raske sammu pidada. Esimese tegevusaasta eesmärgid said linnukesed külge. Kohati üle noatera, aga tehtud nad said. Omajagu elukorraldusest on saanud kasvamise pärast ka kohandatud ja ma ise tunnen, et paljuski on veel paika loksumata. Töö käib. Selleks aastaks on ka juba mõned sihid paigas, aga pikemad eesmärgid ja strateegiad vajavad korralikku üle vaatamist ja paberile panekut. Pean enda jaoks hästi selgeks mõtlema, kuhu ja mismoodi ma liikuda tahan ning milline peaks olema see tempo, et asjad püsiksid tasakaalus ja üle pea ei kasvaks. Tark ei torma... ja ka siis kui otsustada tuleb kiiresti, peaks pea selge hoidma ja võtm selle hetke, et asjad läbi mõelda.

Meie kodu on üks suur ja püha lehm, mille nimel ma pingutan kogu jõuga. Vahel mulle tundub, et lausa liigagi palju, sest ikka ja jälle sähvatab siin-seal üleväsimuse märke. Püüan enda suhtes tähelepanelik olla ja võtta puhkamiseks hetki ka siis, kui tegelikult oleks vaja midagi toimetada. Kui aga need toimetamised otse ei kipita, siis sätin oma tervise ettepoole.
Hetkel on elus kuidagi selline etapp, kus on palju palju teha. Erinevaid projekte voolab sisse uksest ja aknast ja vaja on valida ja kaaluda, mida ette võtta või mida kõrvale jätta. Kõike tahaks ju teha, aga kõike ei jõua.

2017 näitas mulle hästi selgelt, kui palju asju sõltub enda suhtumisest. Ja sedagi, et kui ikka punnitada ja tööd teha, siis tulevad saavutused ka. Ma olen hästi tänulik oma sõbrannale, kes mõni aeg tagasi ütles, et esimesest "EI"-st alles päris töö hakkab. See on kuldne tõde. See oli hetk, kus mul oli vaja seda kuulda ja teadvustada ja olen seda teadmist pidevalt oma meeltes hoidnud. See lihtne tõde on aidanud nii nii paljudel kordadel mind edasi, et see on kohati lausa hämmastav.

Teine oluline õppetund oli see, et kui ise ei investeeri, siis ei tule ka tulemust. Kui ette ei planeeri, siis ei ole ka midagi ennustada või saavutada. Eesmärgid peab püstitama ja siis nende nimel süsteemselt toimetama. Nii tulevad saavutused.