Mental note vol... (kes neid ikka lugeda jõuab).

Varsti saab aasta sellest, kui ma oma viimases töökohas kodinad kokku pakkisin ja uut eluetappi alustasin. See on olnud üks huvitav ja õppimist täis aasta. Esimene pool  kulus selleks, et leida endas julgus, proovida teha asju teistmoodi. Ma arvutasin oma plaani vist viis korda läbi enne kui ma lõpuks üsna suure värinaga hinges otsustasin, et okei... ma ei lähe kohe tööle. Lähen hoopis kooli ja vaatan siis, kas jõuan kooli (ja ka talli) kõrvalt veel ka mingit tööd teha. Esimene semester kihutab tuhatnelja lõpu poole ja sellist tunnet, et aega üle oleks, küll ei ole kogenud. Ikka kogu aeg on aega ikka puudu :D

Ma olen selle 2021 aastaga päris palju enda kohta õppinud. Päris karm, olla 36 ja ikka veel ennast tundma õppida :D Võiks nagu juba teada, kes v mis ma selline olen, aga tutkit vasja.. ikka tuleb mõni üllatus ette. Lisaks sai kõvasti õpitud ka muu ühiskonna kohta. Kui elad oma väikest mõnusat elu omas mullis ja ühes rütmis, siis polegi imestada, kui sellest kirjust maailmast omajagu avastamata jääb. Tekib aga ettekujutus (või siis ka ootus), et asjad toimivad mingil viisil ja nii ongi. Tuleb aga välja, et see ongi just seda- ettekujutus. Reaalsuses on aga inimesi igasuguseid ja arusaamad, normid ning tõekspidamised kõiguvad päris suure amplituudiga.

Aga tegelikult ei hakanud ma seda postitust teps mitte sellepärast kirjutama, et vastikute käitumismallide üle halada. Nagu mulle täna öeldi- mõnedel inimestel ei ole olemas seda kohta, millega tunda kahetsust, kui nad egoistlikult käitudes teistele liiga teevad. Neil ei ole ka kohta, mis ütleks kui mingi käitumine on ebaeetiline. Nad näevad asju oma mätta otsast ja kui tulemus on neile kasulik, siis muu ei loe. Ja mitte et ainult muu ei loe, vaid nad isegi ei saa reaalselt aru, et oleks midagi valesti teinud. Eesmärk pühitseb abinõu ja nii ongi. 
Ma hakkasin seda postitust tegelikult hoopis tänutundest kirjutama :)
Ma olen siin oma kodus oma kontorinurgas ja hea on olla. See mental note ongi täna see, et tuleb osata näha häid asju. Õnnelik olemine olevat otsus ja ma olen ühe rohkem selle väitega nõus. Ma olen otsustanud, et ma märkan iga päev neid asju, mis mu elus hästi on ja see otsus toob kaasa nii palju hingerahu. Kõik inimesed ei ole ilusad ja head, seda ma pean ka meeles pidama, aga samas on mu ümber ka terve posi neid, kes on ilusad ja head. 

Lähen teen nüüd omale ühe tassi teed, võtan bleedi ümber ja hakkan oma mõnusas kodukontoris koolitöid tegema. Ja varsti trenni :)

Ja J ongi juba 8 aastane! + natuke maailmavaatelist häma

Mitte et ma tahaks tunnistada, et ma juba nii vana olen, aga ega ma ei saa seda väga eitada ka, sest mu väiksem laps sai juba 8 aastaseks. Päris kreisi värk :D
Tema sünnipäeva päeval mul kooli ei olnud seega koristasin ja kokkasin kodus terve päeva. Inz tegi eelmisel õhtul omajagu ettevalmistusi juba ära seega ma sain rohkem kodule keskenduda. Suur kodu tähendab palju koristamist, aga no on ikka mõnus küll oma kodus olla. 
Õhtusöök sugulastega õnnestus väga hästi :) Söögid tulid head, lapsed olid rõõmsad. J sai kingiks legosid, millega siis terve õhtu mängiti ja millest jagub rõõmu veel pikaks ajaks. Mõlemad lapsed on legofännid. Jah, ka poiss ikka veel :D
Lisaks sai J nüüd omale ka kaua igatsetud kõrvaaugud. Ise on ta väga rahul ja ka hoolas nende puhastamisel. Käib ja asjatab. Pole väga võimalik enam eitada... suur tüdruk juba :)

Koristamisele lisaks oli see ka päev kus sai mitu huvitavat pikka telefonikõnet tehtud. Õigemini mulle helistati ja sai rääkida huvitavatel teemadel.
Mulle on alati meeldinud metafoorid ja igasugused kujundlikud näited, mis aitavad erinevaid asju mõista. Kasutan neid nii endale asjade lahti mõtestamiseks kui ka trennis õpilastele mingite asjade seletamisel. Ühe eilse vestluse käigus tuli taaskord teemaks eesmärgid, nende saavutamise viisid ja ka see, kuidas me endid väärtustame ning kas üks teekond on kuidagi õigem kui teine... Kas ühe viisi valinud inimene on kuidagi väärikam kui mõne muu teekonna valinu...
Kui meie kõigi eesmärk on ronida mäe tippu, siis kas on vahet kuidas sinna minna? Kui meil on näiteks võimakas mägironija, kes läheb mööda järsku nõlva üles. Ta pingutab palju. On tugev nii seest kui väljast. Tal on motivatsioon ja ka tugimeeskond kõrval, kes teda aitavad ja toetavad. See on tema tee ja ta jõuab oma eesmärkideni sihikindlalt ja üsna kiiresti. Ta on paljudele inspiratsiooniks. Ütleme näiteks, et see on Dina, kes on ise koos oma meeskonnaga ennast treeninud ja oma hobuse treeninud ja jõudnud olümpiale. On mille poole vaadata. 
Siis võime võtta teise, kes samuti tahab sinna tippu, kuid kellel on võibolla veel paremad võimalused. Ta laseb end seekord sinna helikopteriga viia. Ta on teinud ära kogu eeltöö- ta oskab seal olla, saab hakkama väljakutsega. Tal on võimalik lihtsalt see ronimise etapp vahele jätta. Ilmselt on ta ka mõnel korral ise roninud, kuid seekord on nii, et ta saab lasta end kohale viia. Olgu selleks mõni teine olümpiasportlane kes on ise hobuseid nii kaugele viinud aga kes on ka ostnud või on talle ostetud mõni valmis hobune sellel tasemel. Ja vahet ei ole kas siis TS või KS poolel. 
Ja siis on need, kes lähevad rahulikult mööda pikka looklevat teed. Silmanurgast vaatavad ka nemad sinna tippu poole. Kes rohkem, kes vähem ja ilmselt on neil endil mingid tipud, mille poole nad pürgivad. Ja mis siis, et nad on pikemal, kergem ja laugemal teekonnal, nad siiski liiguvad edasi. See tee on teistsugune, need inimesed on teistsugused ja mitte midagi muud. Ei vähemat ega rohkemat. 
Näiteks mina, kes ma ei ole olümpiat isegi oma eesmärgiks võtnud. See on minu jaoks utoopia :D Aga see ei tähenda, et ma ei vaataks imetlusega neid, kes sinna on jõudnud. Vaatan ja kuidas veel. Mul on aga oma väikesed "tipud", mida ma püüan. Ja kui ma ka vaataks olümpia suunas siis sureks ma oma tempo juures ilmselt enne ära, kui ma sina jõuaks :D Aga see ei tee minust ju kuidagi halvemat või vääritumat.
Ehk siis kogu selle heietuse mõte on selles, et eesmärgid ja nende saavutamise viisid on erinevad ja see ei tähenda et üks oleks kuidagi kehvem kui teine. Mul võttis omajagu aega, et seda endale ka rohujuure tasandil selgeks teha. Ja eks vahepeal tuleb jälle peale see tunne, et oi oleks see v teine, aga tegelikult seisneb eduelamusekogemine ikkagi tarkades ja õigetes eesmärkides :) Seega olgem endi vastu lahked ja hoolivad ning püstitagem õigeid ja tarku eesmärke ;)

Aga miks me kahtleme arstide ja poliitikute ja ma ei tea veel kelle jutus, et vaktsiin on hea ja ilmtingimata kõigile vajalik???

 Mina olen üks neist "idiootidest" (nagu ma täna ühe tulise ja emotsionaalse arutelu käigus kuulsin), kes ei vaktsineeri ennast lihtsalt sellepärast, et poliitikud ja arstid ütlevad, et nii on vaja. Aga mis värk sellega siis ikkagi on? Miks ma ei usalda meie med-süsteemi nii, et ilma küsimusi esitamata paneks aga kohe "õla alla" ja laseks endale süsti ära teha? 
Mõtlesin jupi aega ja vist välja mõtlesin...
Nimelt, kui J väiksem oli, siis ta oli oma hingamisteedega ikka megahädas. Ja lausa 3x kirjutati talle rohtusid, mis tegid rohkem kahju, kui kasu, sest antud bakter oli sellele rohule täiesti resistentne ja kuna AB kuur pühkis ära ka lapse oma kaitse, siis sai bakter vaba voli hullata. Asjale saime jaole alles siis, kui ma peale 2 ravikuuri, enne 3nda portsu AB ostmist ja lapsele sisse söötmist hakkasin jalgu trampima, et aitab küll sellest imiku mürgitamisest. Nõudsin lolli järjekindlusega proovide võtmist ja külvi ja analüüsi, et kes tal seal ninaneelus ikkagi elab ja millega me võitleme. Tulemuseks oli 2 bakterit, mis olid haruldased ja sellesama lastearsti sõnutsi ilmselt haiglast saadud ning talle juba 2x sisse söödetud ja ka 3ndana määratud AB olid nendele tegelastele täiesti nagu hane selga vesi. 
Ja kui nii kergekäeliselt kirjutatakse rohtusid imikutele (6 kuu vanune beebsu oli ta siis), siis paraku ei jäta see just head mälestust. 
Ma loen ennast pigem teaduse usku inimeseks, aga ma usun asja siis, kui on see teaduse ja uurimise osa ka ikka ära tehtud. Poliitikute juttu ma väga ei usu. Viimasel ajal üha vähem. Ma tahan statistikat, ausaid numbreid, protsente. Tõenäosust ja infot, et riski hinnata. 
Kindlasti ei usu ma seda, et haigusi saab ainult ja ainult keemialaborist tulnud medikamentidega ravida. Samas ei usu ma ka seda, et alternatiivmeditsiin alati aitaks. Ma usun koostöösse. 
Täna ma tunnen aga, et koostööst pole halli haisugi.

Tänases tulises arutelus käisid läbi väited, et need, kes ei vaktsineeri, on idioodid ja paras aeg on käsi väänata ja vaktsineerimine peaks kohustuslik olema. Riik peabki sundima. Ühiskonna heaolu on igal juhul kõrgemal indiviidi isiklikest tahtmistest ja isikuvabadustest. Selline kultuur ei ole tõesti eestlastele väga omane. 
Ma ei eita, et sellised kiiresti levivad ja väga kehvasti ennustatava ja seinast-seina kuluga (mõni põeb nii, et arugi ei saa ja mõni reaalselt surebki ära) viirused on salakavalad ja ohtlikud. Kindlasti on mõistlik ja vajalik teha liigutusi, et haigus ei laastaks ei riigi inimesi ega ka majandust. Minu silmis aga peaks need tegevused olema läbimõeldud ja strateegilised ning see strateegia peaks olema inimestele ka läbipaistev ja arusaadav. Kui jääb kasvõi väikene tunne, et mingit infot varjatakse, räägitakse pool-tõdesid, siis see on soodne pinnas vandenõuteooriate tekkeks, hirmudeks ja umbusuks. 

Ma ei ole kommunikatsioonigeenius, aga kogu selle koroona taustal on mul nii palju kogemusi, kus niigi keerulises olukorras on ülimalt kehva kommunikatsiooniga muidu igati arusaadav ja mõistlik plaan vähemalt pooltest poolehoidjatest ilma jäetud. Kas meil riigis tõesti ei ole korralikke kommunikatsioonispetsialiste, kes sellises keerulises olukorras poliitikute otsused ja avaldused enne rahvani toomist mõistlikuks vormiks?

Talgupäev Karjamõisas

 Ma olen nii väsinud. Puusad valutavad ja selg ka. Sokkides olid hiigelsuured augud ja sõrmed on paistes ja töntsid. Aga...

AGA...

Ma ei suuda sõnadesse panna, kui TÄNULIK ma olen kõigile neile suurtele ja väikestele, kes täna tallis abis käisid. See oli uskumatu kui palju asju me kambaga tehtud saime. 

1) Talli esised koplid said uueks. Välispiiridesse said uued jämmud puitpostid. Vahele läksid vanad postid + plastik ning veetud sai 2 liini uusi linte + kõige alumine vana lindiga.
2) "Maltsaplats" sai puhtaks trimmertatud ja enamik maltsa ka lõkkes ära põletatud. 
3) Päev otsa põlenud lõkke abil sai põletatud hunnikus oksi, vanu pakke ja muud värvimata puidusodi.
4) Heinaküünis sai tehtud päris suur hulk koristustööd ning terve konteiner prügi täis veetud. Seda sodi on seal veel min 1 konteineri jagu, aga suur osa sai ikkagi tehtud :)
5) Tallivahele said kummimatid uuesti pandud nii, et on 3 rida ja seega ei tohiks need enam laiali vajuda.
6) Talli esine sai puhtaks riisutud ja vana heina ja põhu sodi ära veetud.
7) Kopli ääres oleva õunapuu alune sai puhtaks.
8) Söödaruum sai koristatud
9) Üks post tallis sai uuesti kinni.
10) hobused said ussirohud

Vot niipalju asju sai tehtud. Päris uskumatu!! Istun siin kodus, riided lõkkesuitsust läbi imbunud, ja olen lihtsalt nii nii tänulik ja õnnelik, et meie talliperes on nii imelised inimesed!

Eesmärgid ja motivatsioon

Mulle on alati meeldinud eesmärke seada ja siis neid püüda. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte, aga teekond on alati olnud elamuste rohke. Mida aeg edasi, seda parmini olen õppinud eesmärke valima ja seda magusamad on olnud need hetked, kui olen oma "mäetipu" kätte saanud :) Eriti siis, kui midagi lisaks ka potsatab ;)

Spordipsühholoogia kursustel (jap, ma olen mitu korda osalenud, sest see teema on lihtsalt väga põnev ja kasulik) on alati rõhutatud, et tähelepanu ja keskendumine on piiratud ressurss ja seega on väga oluline õppida oma tähelepanu suunama. Õppida keskenduma ja hoidma oma fookust õigetel asjadel. Kerge öelda, raske teha. Olen korduvalt näinud, kuidas näiteks võistlustel pinge murrab ja närv ei pea vastu ning sooritus kannatab selle all. Üldjuhul on aga asi selles, et mingi mõte kas saavutusest või soorituse tulemusest võtab nii suure osa tähelepanust ära, et enam ei jää midagi üle, millega oma hetke tegevust just õigeks tuunida ja nii need kehvad sõidud tulevad. 

Mäletan esimest kolmevõistlust, mis oli ühtlasi kohe ka selle aasta harrastajate MV. Olin peale parkuuri vist isegi 3 kohal, kui mitte paremal positsioonil ja mäletan seda hetke kui vahetulemusi vaadates mõtlesin, et issand kui äge oleks puhas kross sõita... Hetkeks lasin meelest tõsiasja, et see oli meie esimene katsetus, esimene kross ja argliku ning ebakindla hobusega oodata puhast tulemust on natuke liiga suur unistus. Kohe esimesel tõkkel aga hakkas Aca pabistama ja tahtis mind ära koju tassida ning mulle sai väga selgeks, et mu esialgne eesmärk- rada lõpuni sõita, on palju adekvaatsem ja kättesaadavam. See kross on mul veel tänagi väga elavalt meeles ja see võitlus ja pingutus, millega oli vaja Acat esimesed 6 tõket veenda, et peaks ikka hüppama neid asju. Aga lõpuni me saime ja see elamus saavutatud eesmärgi üle oli mega hea! Ma olin viimane, kes tulemuse kirja sai, seega pelgalt pingerida vaadates võiks öelda, et suht sitasti läks... viimaseks jäin. Aga tegelikult läks hästi, sest ma saavutasin OMA eesmärgi. 

Sel hooalaj on mul olnud 2 sellist võistlust, kus olen oma eesmärgi pea 100% täidetud saanud. Esimene 100 ja siis nüüd meistrikad. 100 puhul olin taaskord viimane, kes tulemuse kirja sai aga oooo kui rahul ma olin. Üsna rahul endaga aga veelgi rohkem rahul hobusega. Hooaeg sai lõpetatud ka ilusa võistlusega. Eesmärk oli ise korralik töö teha ja seda ma ka suutsin. Ehkki hobune oli liimist lahti, siis õnnestus tehtud plaani järgida ja see osutus ka edukaks. Ma tahtsin sõita hooaja lõppu hea krossi ja see kross oli hea. Mõnusa tundega ja ehkki oli ka raskeid hetki, siis vigu ei tulnud. See oli olukord, kus olin lõpetades megarahul ja pärast sain veel lisaboonusena hooaja esimese ja ainukese võidu ka :)

But what goes up, must come down...
Ma ei tea kas teistel on ka nii, aga minul on see nii iga kord. Kui eesmärgid on saavutatud ja kohe uusi ees ootamas ei ole, siis tuleb pingelangus. Ja kui juba siis juba, mis tähendab, et jään tavaliselt haigeks ning tekib täielik motivatsioonipuudus. Hetkel on mul mõlemad asjad taaskord korraga.
peale MV andsin Acale puhkuse ja endale ka. Oli vaja ka eksamiks õppida, mis oli hea asi, et end joonel hoida, kuid trenni ma ka ei teinud. Nüüd aga sai eksam tehtud, aga trennimotti ikka ei ole. Ja see on päris masendav. Hetkel muidugi olen ma duumanohus ja see teeb olemise omajagu vastikuks, seega trenni ma nagunii teha ei jaksaks, kui hingatagi väga hästi ei saa. Aga ikkagi ma tunnen, kuidas mul on vaja leida uus eesmärk. Uus mägi, mille otsa ronima hakata. Teekonda on vaja ja sihti, mille poole esimest sammu teha. Niisama tatsata ma kuidagi ei viitsi ja paigal seistes hangun ära ning tahan ainult laiselda ja magada :D
See olukord on mulle nii tuttav. See on nagu lõputu ring, mis ikka ja jälle ja jälle kordub. Ja lõppeks pole sellest ka midagi halba, sest puhata on vaja ja mingi regulaarsusega on tegelikult hea kett maha lasta ja päriselt puhata. Jama ainult kui seda duumanohuga peab tegema. See pole kuigi nauditav puhkamine :D

Seega kokkuvõtteks.
Tuleb püstitada targad eesmärgid. Tuleb nautida teekonda. Ja lõpetuseks tuleb osata hinnata ka seda mõõna, mis tõusule alati järgneb, sest see on hea aeg teha kokkuvõtteid, analüüsi ning uueks teekonnaks jõudu koguda :)

Lõpp hea- kõik hea ehk Harrastajate meistrikad ja hooaja lõpp.

 18-19.sept sai 2021 kolmevõistlushooaeg joone alla. Läksin sellele nädalavahetusele vastu ühe ootusega- teha hea sooritus kõigil kolmel alal. Teha hooaja lõppu üks hea start ka, viisaka skeemi, viisaka parkuuri ja puhta krossiga. Sõita nii, et ei jääks midagi närima.
Stardinimekirjas oli seltskond väike aga kirju ja sealhulgas ka nimesid, kes olid üllatus. Mul on oma arvamus selle kohta, et kes peaks saama harrastajate meistrikatel startida ja kes mitte, aga noh jah, see on minu arvamus. Ja see pole isegi nimeline arvamus vaid näiteks see, et kui sa ikka pole terve hooaeg 3V sõitnud, siis mis mõttes sa tuled medalit püüdma... Ma vaatan seda asja nii, et ala harrastajad ja võistlejad toovad ju raha selle ala juurde- makstes treeneritele, makstes krossi platsi omanikule, tuues panuse võistluse eelarvesse... Kui aga harrastaja X võistleb terve hooaja kas TS või KS, siis viib ta raha nende alade võistluste korraldajatele, mitte 3V korraldajale. Ja see on tahes tahtmata see raha, mille eest ka platse tehakse, tõkkeid ehitatakse jne jne. Seega mina laseks meistrikatel starti need, kes on min 2x aastas sellel alal startinud. Kui KS ja TS on meistrivõistlustele peale saamiseks kvalifikatsiooninorm vaja täita, siis nõue teha 2 starti, pole ju palju palutud. Või no minu meelest mitte..

Aga see selleks. Räägime parem minu võistlusest. Teiste tegemisi nagunii kontrollida ei saa.

Ettevalmistus:
Kuna koordi võistlus läks kergelt öeldes keeruliselt, siis tahtsin kindlasti enne koset veel jõuda krossitrenni. Eesmärk oli harjutada kraave ja alla hüppeid, sest nendel oli Aca kõige ebakindlam. 
Trenni esimeses pooles oli Aca nagu kurjast vaimust vaevatud. Vahtis igasuguseid asju, tegi haake ja püüdis iga hinna eest Mässu juurde kapata. Hüppama hakates oli esimene pool rabe ja ebakindel. Ta küll hüppas, aga oli kuidagi punnis ja ettevaatlik. Siis ühel hetkel vabanes nagu mingi nuka tagant ja suhtumine muutus. Harjutasime samu tõkkeid mitu korda ja ühel hetkel ta vist leidis oma enesekindluse jälle üles. Ma ei oska seda seletada, aga kogu tema olek kuidagi muutus. Pingest sai toonus ja ta vaatas ise ka tõket ning mõtles kaasa. Vana hea Aca oli tagasi :) Viimase kahe hüppe vahel oli omajagu maad kapata ja ta jooksis kohe mõnuga... 
TS pool jäi üsna unarusse, kuid lootsin, et ehk pole see 95cm nii kõrge, et me sellega toime ei tuleks. Enda jaoks ei ole see enam selline kõrgus, kus käsi väga värisema hakkaks, seega jäi lootus, et saame hakkama.
KS osaga nägin rohkem vaeva. Põhiline töö sai tehtud selle kallal, et püüda rütmi heaks ja samme avaramaks saada. Üsna keeruline lugu, aga ehk natuke ikka aitas :)

Võistlus:
Laupäev algas skeemiga A3. Soojendus oli isegi päris hea. Plaan oli teha sammupaus veidi varem ja enne ks aeda minekut ikkagi sõita ja liikuda nii, et ei tekiks pausi vahele. Lootus oli, et ehk siis ei ole tal suurt põhjust krampi minna. Tegin oma ringi ära, sain kella ja läksin sama voolavusega ka kohe starti. Skeemis tulid mõned vead, mida me tavaliselt ei tee. Esimese peatuse kohal ta hakkas juba ennetama ning vajus liiga vara ära- peatus tuli läbi sammu. Samuti tuli traav-samm üleminek liiga vara, sest ta vastas üle ja kukkus sammu. Endale siit tähelepanek, et tuleb need viimased traavisammud ise samm-haaval ikka sõita. Üks galopp-traav üleminek tuli aga hilja, sest ta ei taht traavile tulla :D koondas ja koondas, aga traavile tulla ei tahtnud. Hoolimata nendest näpukatest oli see selle hooaja kõige mõnusam skeem. Sammude venitamised on meil olematud, nagu ikka, aga no ega ma elevandist gaselli välja ei võlu, seega las ta jääda :D Kokku 71, midagi % Not bad ma ütleks. Not bad at all.

Parkuuri soojendus oli veider. Ta kippus jala taha ja ei olnud kuidagi head tunnet. Ja parkuur ise oli kah keeruline. Korraliku ettevalmistuse puudumine andis kõvasti tunda. Ta on niigi viimasel ajal võistlustel parkuuris ebakindel olnud ja seekord kohe eriti. Vahtis igat tõket ja pidin kõvasti sebima. Väga tihti sikutasin ta ise alla, sest edasi mineku asemel läks ta laiali ja sealt on väga lihtne latt kaasa võtta. Suure punnimisega saime ikka puhtalt hüpatud, kuni viimase tõkkeni. Selle taga oli 1* krossitõke ja ta vahtis seda silmad punnis peas ega keskendunud üldse tõkkele. Ta ei tahtnud üldse sinna poole joosta ja ajas täiega sõrgu vastu. Tõkke ees oli ta seljast üli pinges ja tagurpidi nagu banaan ja nii see lattaed maha tuli. Muidugi olin pettunud aga samas ei muutnud see sel hetkel midagi. Ma olin ehk endas pettunud, et ei suutnud ilusamat sõitu teha, aga no ei olnud head klappi seekord ja ma lihtsalt võitlesin, et ta ikka pukkide vahelt läbi saada.
Parkuur oli teistele ka raske ja seega olin esimese päeva lõpus kolmandal kohal. Pinge oli selles suhtes maas, et unistus võidutekist sai maha maetud. Minust eespool oli 2 sõitjat, kes naljalt krossil vigu ei tee, seega oli minu jaoks see rong läinud. Kodus veel õhtul kommenteerisin mehele, et tahaks ka ükskord seda võidutekki saada. No kasvõi üks kordi.

Pühap sõitsime kosele üksi. Mässukas kaasa ei tulnud ja see tegi Aca kohe närvilisemaks. Ta on nii harjunud kaaslasega. Eelmine aasta käisime kogu aeg üksi ja nüüd on ta nagu väike suhtesõltlane :D
Kohapeal tõin numbrid ära ja läksin veelkord rada üle vaatama ja viimaseid meditatsioone tegema. Vaatasin kõik meie jaoks rasked kohad ja tehnilisemad kohad üle ja panin enda jaoks plaani paika. Olgu kuidas on, minu eesmärk oli sõita hea puhas kross. Selle aasta viimane võimalus ikkagi mingi hingerahu selles osas saada.
Soojenduses oli isegi okei, ehkki esimesele hüppele minnes ta ikka vaatas korralikult ja tõmbas küljed kõvaks. Hetkel ma isegi ei mäleta kusjuures, kas ta tõrkus ka või saime ikka kuidagi kohe esimese korraga üle. Kitsa tõkke ees oli ka natuke pusimist, aga ses suhtes oli hea, et sain selle tunde kätte, mis ma tegema pean, kui ta vibama hakkab :)

Krossi stardiks oli mul kindel plaan- enne starti tuleb ta üles kütta ja kohe alguses korralikult minema saada. Tegin enne üleminekuid ja kruttisin teda ärevamaks. Stardikastist me lausa lendasime välja. Sellise entusiasmiga ei olegi meil seni õnnestunud startida. Esimene tõke oli lilledega kaunistatud palk-okser. Sihtisin keskele, väike julgustav sips stekiga vastu õlga ja selline jalg, nagu meil oleks kari näljaseid lõvisid kannul. Starteegia töötas ja ma julgen öelda, et see oli kõige sujuvamalt ja kõige väiksema vaatamisega esimene tõke meie krossitamise aja jooksul kokku. Teise tõkkeni oli jupp maad minna ja küsisin teda edasi. Aca läks sellise hooga, et olin kohe täitsa üllatunud, kust see lennukus tuli :D  Ausalt öeldes päris mõnna :D
Teine oli üsna sõbralik kast (laud). paremalt poolt küll kaitsmata aga frondilt piisavalt lai. Võtsin veidike seda suurt hoogu kokku ja pigistasin ta tugevalt koridori vahele. Samm tuli üsna põhja aga Aca hüppas ilusti. Edasi jälle saatsin ja ta läks. Mitte küll nii suure hooga, kui ennist, aga siiski piisavalt, et tundsin kurvis vajadust teda tasakaalustada. Ja see oli päris lauge kurv :D
1. minut oli heinarullide vahel. Kell piiksus aga alles pöördel esimesele ja mul oli aeg pandud 10sek varuga. See on esimene kord, kui meil õnnestub esimese minuti marker ajaliselt ületada ja isegi ajast ette jõuda. Kolmas oli palk, mida ta natuke piidles. Pealesõit oli ümber puude nurga taha ja seal oli ümberringi ka asju, mida vaadata + veel erinevat pinnasematerjali. Tegin natukese häält seal seljas ja surusin jala elueest peale. Samm põhja aga üle läks. Neljas otse ees kergelt mäest üles kast. Samamoodi vaatas natuke ja ronis põhja, aga kuna see kast oli põhjast hüpates üsna väike, siis polnud muret. edasi pikk sõit 5ndale.
Vahepeal kappas Aca väga mõnusalt. 5s oli suurem pruun laud, mis oli sellise koha peal, et pealesõit oli õige kergelt ülesmäge aga kohe peale tõket maapind vajus alla, seega maandumine oli palu kõrgemalt, kui tõuge. Kuna tõke oli ka omajagu lai, siis kaugemalt tulles ei olnud maandumise kohta eriti nähagi. Aca tõmbas selle peale tõsiseks. Ta ei julge musta auku hüpata. Õnneks viimase sammu ajal paistis ka juba muru tõkke tagant ning seisma ta ei jäänud. Tõukas end maast lahti ja üle me saime :)
6s oli nurk enne mida oli üsna vähe ruumi, et teha täisnurkne pööre vasakule. Nurga laiem pool oli vasakul ja kitsam paremal. Igati hea asetus, et oleks lihtne teha viga ja hobusel tõkkest paremale mööda minna. Kuna ma olin trennis varasemalt sarnases olukorras näppu lõiganud, siis võtsin enne pööret hobuse kokku, tegin konkreetse pöörde ja panin ta enne tõket hästi korralikult otseks. Parema poole betoneerisin kinni- säär, ratse ja ka stekk surus talle vastu. Vasakult hoidsin ka hoolega koridori. Aca hüppas ilusti suure hüppega :)
Kiire pööre vasakule ja vette, et peale seda hüpata "õngeritv". 2 minut pidi olema enne 6ndat aga minul piiksus see alles veidi enne vett. Olin mõttes tänulik, et mul on lisaaega, sest ees ootas omajagu pusimist.
8a-b-c oli minu jaoks selle raja väljakutse- herdel-2 sammu-kraav-3sammu-herdel. Koordist oli mul kraavidega halb maitse suus.  Pool maad tõkke suunas hoidsin tempot. Siis hakkasin valmistuma. Istusin sadulasse, korjasin tagumise otsa kokku. Andsin sipsaka vastu õlga meeldetuletuseks, et ole nüüd mees Aca ja palun roni sealt kraavist üle... Enne esimest herdlit surusin kannuse ka peale ja hoidsin seda seal nii kinni kui jaksasin kuniks kraavini jõudsime.... Samm klappis natuke kaugemalt, kui ma arvasin, et ta tahaks tõugata, aga ta läks lendu. Ilma vaatamata, ilma mõtlemata, lihtsalt hüppas... tegi veel 3 sammu ja ka järgmine herdel klappis mugavalt. See minu suur hirm oligi hüpatud. Kiitsin kõva häälega.
9s oli traktor. ma ei tea mis värk mul sellega on, aga see tõke näeb SUUR välja. Aca korraks isegi vaatas, aga siis läks. Keegi tõkke juures hüüdis: "Tubli Aivee"... hea oli seda kuulda, väga hea :) Kiitsin seepeale kohe hobust ka. Üsna järsk pööre paremale ja künka otsas palk. Õnneks tundub, et selle tõkkeliigiga on Aca õppinud ilusti toime tulema. Sätib end tõkkele lähedale ja vupsab võimalikult väikese hüppega üle. Ka seekord ei olnud teisiti. Aca tegi oma töö laitmatult.
11 oli enne vett ja 12 kohe peale vett. 3s minut pidi täis saama poolel teel 11ndale. Olin endiselt püsinud samas tempos ja kell piiksus alles 11nda peal. See oli pigem sõbralik lattaed ja veeni oli ka natuke maad. Võtsin hoo veidi maha, istusin sisse ja pigistasin jala peale. Aca tegi väikese hüppe ja jättis omale enne vett ruumi veel jalgu sättida. Vesi võtab ta alati jube kinni, seega on see veest läbi sõit sellise tundega, nagu me liiguks aegluubis :D Õnneks oli ka peale vett 2 sammu aega, et ta oma jõu jälle leiaks ja tõke peale seda oli väga okei.
13 oli allahüpe. Mingi aeg olid need meile lihtsad ja siis midagi muutus. Mis ma isegi ei tea, aga sel hooajal on nendega pusimist olnud. Sõitsin sinna peale valmidusega võidelda. Õnneks polnud vaja. Võtsin galopi hästi väikeseks aga pressisin jala peale. ta tegi pisikese sammu ja vupsas alla. Ei midagi erilist...
14 oli angaar, millele oli päris muljetavaldav herdel peale sätitud. Aimasin ette, et seda Aca vaatab ja vaatski. Ajas kaugelt silma punni. Stekisips vastu õlga ja kannus ka vastu. Tundsin kuidas ta kehast järjest rohkem punni läheb. Tegin kurja häält selle peale. Kuna ta pressis jalale vastu ja sammud järjest lühenesid, siis jäi tõuke koht ulme kaugeks. Ootasin 1 minisammu veel, aga ta otsustas lendu minna. See oli ka terve krossi kõige ebamugavam hüpe. Esijalad kammisin läbi herdli ja ta maandus kohe peale tõket. 10cm veel ja ta poleks ennast sellest vist üle venitanud. Kiitsin teda ja mõtlesin, et pean järgmiste peal ise rohkem kontrolli võtma selle äratõuke koha osas. 
15 oli kollane paremalt avatud viltune asi.... lähenemine taaskord lühike järsk pööre vasakule. Kordasin nurga pealesõidu tegevusi ja panin parema poole nii kinni kui sain. Aca kuulas väga ilusti ja ei kõhelnud. 16 oli süsteem. Esimene üleshüpe ja edasi kaare pealt kitsas natuke kolmiku moodi tõke. Üleshüpet ma ise põen, aga Aca oli truu partner ja vupsas seallest ilusti üle. Kitsalt juhtisin hoolega ja polnud probleeme. 
Edasi oli natuke maad 17. tõkkeni, mis oli vanker. 4s minut pidi olema platsi nurga juures ja kui kell ei piiksunud, siis vaatasin aega. 3:50... Wauu... ma olen ajast ees. Sain 17ndale teha mõnusama lähenemise ja peale seda oli kaare peal vasakule kohe "hobune", mis olemuselt oli herdliga kast. Seal ei julenud ma veel tempot maha lasta, sest need kastid polnud just väga pisikesed.
Kui need hüpatud vaatasin jälle kella ja aega oli üle. 90s ei tohi kaliiga kiiresti sõita. Aja aken on 20sek. Teadsin, et viimasel tõkkel andis plaan ajaks 4:39. Mul oli ca 10sek lisaaega ka. võtsin tempo rahulikuks ja sõitsin nii suure kaare, kui sai. Vaatasin mitu korda kella ja kui kell oli 4:35 ning viimase tõkkeni veel vaid veidi minna, siis küsisin veidi edasi ja nii see viimane hüpatud saigi. 
Minu eesmärk sõita puhas kross oli täidetud. Ja hooaja parima tundega ka veel :) Ma olin niii nii õnnelik. Lihtsalt megarahul. Suutsin ise kõikides rasketes kohtades oma osa ilusti ära teha ja Aca usaldas ning oli vapper ning hüppas kõik asjad ilusti ära. Temaga ei ole see kross nagu trammiga sõita, aga see sõit oli väga mõnus partnerlus. Me mõlemad pidime pingutama aga ma tundsiin, et saime ka üksteisele loota :)

Kui ma olin natuke traavitanud ja alla roninud, siis hüüdis üks finiži kohtunikke, et ettevaatust hobune tuleb! Et lahtine hobune tuleb. Ma ei saanud esimese hooga aru, et mida ta mõtleb, et kas tõesti peale mind startinud sõitja juba lõpetab... et eriti kiire... ja siis ma nägin ilma ratsanikuta hobust meie poole tuiskamas. Tegin isegi mingi hädise liigutuse teda püüda, aga see oli suhteliselt mõttetu. Jalutasin Acat edasi kui starti lasti meie sõidu liider. Pakkisime Aca teki sisse ja mu abiline jalutas teda. Rääkisin vetarstiga juttu kui kuulsin lällarist, et tõrge 6ndal tõkkel. Peas käis mõte, et kas tõesti on võimalik, et C tegi tõrke... aga rohkem ma sel hetkel mõelda ei jaksanud. Pea oli tühi. 

Kui läksime Acat lahti võtma, siis tuli keegi noormees õnne soovima... Ma olin korraks segaduses ja ta küsis, et kas ma tulemusi ei ole vaadanud? mainisin, et ei ma ei vaata... et telefon vedeleb kusagil autos.. Ta keeras oma telefoni minu poole ja ma olin esimene.... enne juhtinud sõitja tegi tõrke ja kukkus 3ndaks ning 2l kohal olnu kukkus alla.... Mul valgusid silmad vett täis ja see noormees soovis õnne ja kallistas. Teised ümber olijad ka kallistasid ja õnnitlesid. Mina pühkisin pisaraid- piripill nagu ma olen. Aca sai hunniku paisid ja porgandeid. 

Ma sain oma võiduteki... selle ühegi :) Kes teab, võibolla kunagi jälle. Hetkel aga olen südamest rahul, tänulik ja õnnelik. See on olnud vägev teekond ja ma ütlen ausalt, et ehkki meil on olnud hunnikus mõõnasid tõusude vahele, siis on see olnud üks äärmiselt nauditav teekond. Mul on väga vedanud, et see ei ole kaugeltki veel läbi :D

Väike krossitrenn ja Acaga pusimine

 Oleme ikka püüdnud meie õpilasi ka krossi nuusutama viia. Käime kas Kosel või Niitväljal. Viimased 2 korda oleme esimest korda krossi proovivate lastega Kosel käinud. Seal on väga hea valik erinevaid pisikesi tõkkeid, mida esimestel kordadel proovida.

Eelmine kord olid kaasas kaks last, kes polnud varem krossi hüpanud.  Raske oli, vigu tuli, aga mõlemad olid väga tublid. Oli ilusaid hüppeid ja trenn lõppes mõnusa tundega, sest peale natukest pusimist said mõlemad ponid ka kraavikesest üle.
Esialgu olid mõlemad kaasas olnud ponid veendunud, et kraavis elavad krokodillid ja ei ole väga hea plaan sinna lähedale minna. Võtsin siis esmalt ühe poni ilma ratsanikuta käekõrvale, jalutasime minikraavini, ronisin ise sealt üle ja meelitasin. Küsisin ja meelitasin ja lõpuks ta ronis sealt üle. Kordasime protseduuri veel mõned korrad ja siis ronis laps sadulasse tagasi ning hüpati ka nii. Kordasime sama teise poniga ja ka nemad said koos kraavist ilusti üle. Mulle väga meeldib, kui on aega ja võimalust vajadusel niimoodi mängida. Ponid said ilma riiuta üle kraavi, lapsed said vahva eduelamuse. Äge oli :)

Täna käisime jälle 2 õpilasega krossil. Üks käis esimest korda, teine oli kaasas meie noore 4a tegelasega. Ponilaps sai korralikult pusida, sest tavalises hüppetrennis saab nii mõnegi vea kergemini andeks. Krossil aga hobune neid apsakaid ei kingi. Kui ratse ei püsi kontaktis või lased hobuse laiali lähenemisel, siis miks ta peaks hüppama. Ega loom loll ei ole, et asja enda jaoks ka keeruliseks teeb. Kui on eest vabadus suunda valida, siis valitakse ju ikka kergem viis :)
Laps pusis ja proovis ning rõõm on öelda, et ehkki mitte väga ludinal, siis sai ta lõppkokkuvõttes kõikide ülesannetega hakkama :)

Noore hobusega oli aga loodetavasti väike murrang täna. Eelmine kord, kui ta kaasas oli, siis tassis ta seda vaest ratsanikku mööda põldu ringi ja laps oli tõsiselt hädas. Täna algas sama jama. Haakis lõua taha ja läks õlg ees tuisates minema. Tegime siis lihtsalt sammu ja peatusi. Tõkked unustasime ära. Ratsastasime niisama põllul. Jalutamise ajal sai ta tõkkeid ka nuusutada ja uurida. Siis jälle natukene tööd ja puhkus niisama ringi vaatamiseks. Ühel hetkel tundus, et hobune tunneb end päris mõnusalt ja proovisime uuesti ühte pisikest sõbralikku tõket tulla ja see õnnestus ilusti :)
Viimaseks oli väike mõtlemisharjutus, ehk alla hüpe. Või no õige oleks öelda alla astumine :D Selle ajal oli nooreke nii keskendunud ja mõtles ja sättis ennast. Seda oli väga lahe vaadata. Kuulas ratsanikku, mõtles kaasa ja sättis oma jalgu ja keha. Sellisel hetkel trenni lõpetada on väga väga tore. Sai hobust palju kiita ja kogu trennile hea emotsiooniga joone alla tõmmata. 

Vaatasin seda noorukest täna ja selline tahtmine tuli mõnele oma elukale krossi tutvustada. Need esimesed korrad on alati rasked aga samas väga ägedad. On väga äge kogemus teha hobusega midagi talle uut ja teha seda nii, et kogu see asi on ka hobusele põnev ja äge. Mulle väga meeldib, et mul ei ole ühegi hobusega kiire. Mul ei ole ühtegi tähtaega ega terminit, et vot nüüd on vaja seda või teist klassi sõita. Tuleb nagu tuleb. Saan teekonda nautida :)

ACA
Kui nautimisest rääkida...
Eile oli Acaga ratsastustrenn treeneriga. Minu kõhulihased said vatti. Püüame tema traavi natukenegi suuremaks saada. Et ta tõukaks tagant pikemaid samme ja ei liduks eest minema. Eile kohe trenni alguses ta ehmatas kordel trallitava poni peale ja kasvatas korraks lohetiivad selga. A sai sellest inspiratsiooni ja pressis meid edasi pusima :D Täitsa põnev oli seda lohet taltsutada nii, et energiat ära ei kustutaks. Galopp oli ka päris mõnus eile. Ammu ei ole ta eest nii kergelt jooksnud. Täitsa nagu pool-päris :)
Täna peale koselt tagasi tulekut võtsin end kokku ja läksin ratsutama. Esiti ei olnud üldse jaksu aga surusin selja sirgu ronisin sadulasse.
tegin sama tööd, mida eile. Püüdsin teda natukese puhevile saada ja samme pikemaks ja lennukamaks. Kohati nagu tuli, aga samas ei olnud kontakt päris see, mis mulle oleks meeldinud. Ei olnud sellist mõnusat pehmet tõmme eest, nagu mulle meeldib. tegin natuke galopp-traav üleminekuid ja püüdsin teda järjest rohkem käte vahele sõita. Ühel hetkel käis klõps ja ta hakkas päris mõnusat traavi jooksma. Mmmmmm see oli päris mõnus :) Lasin tal lihtsalt mööda rada joosta, tegin mõned poolkaared ja tagasisõidud ja julgustasin teda sellist traavi hoidma ise samal ajal kiites. Kui ma vaid teaks kuidas seda liikumist kiiremini ja kergemini kätte saada... 
Olgugi, et ma olin väsinud ja lödi, kui ma sõitma läksin, siis pingutasin ise kogu hingest ja mu kõhulihased annavad ikka veel tunda :D See on hea tunne. Ja trenn lõppes hästi. Homme Püüan seda tunnet jälle üles leida. Esmast puhkab ja teisipäeval lähme enesekindlust taga otsima :)

CCN100, Koordi 90 ja üldine olemine

 See võistlushooaeg on olnud üle kivide ja kändude. Kohati nagu hea, aga samas hunnikute vigade, ebaõnnestumiste ja prohmakatega. Kõvasti kõvasti õppimist ja seeläbi ka tibusammudel arengut. Seda näitab juba ka see, et julgesin minna esimest 100t proovima.

Ma ise tunnen, et olen omajagu õppinud. Trennides teen vigu aga võistlustel olen ettevaatlikum, võitlen rohkem ja olen õppinud endast järjest rohkem andma. Trennis ma testin natuke vb piire ka, et kui palju ma teda usaldada saan. Kui palju ma saan lasta tal ise vaadata ja mõelda. Millistel hetkedel ta on julge ja millal vedelaks lööb. Mingi seaduspärasus on olemas aga mitte väga kindel. Kitsaste tõketega pole väga suuri muresid olnud. Seda aga just siis, kui ise olen väga hoolas. Lohakaks minnes Aca mu käkke ei kompenseeri. Probleemid on vesi ja kraavid. Ehk siis elemendid maas. Kurb on see, et olen selle pinnase pabistamisega teinud üsna järjepidevat tööd, aga olulist edasiminekut ei ole. Ikka ta passib, pabistab ja väldib. Ja ma ei tea mida ma veel teha saaks, et ta ometi lõpuks veenduks, et erinev pinnas ei tee talle liiga ja pole vaja karta. Ainuke lootus on, et rohkem aega ja rohkem harjutamist toob lõpuks edasimineku.

Aga et siis kose 100.
Skeem Lk1.
Soojenduses sain kaela mõnusa vihma. Skeemi ajaks läks natuke paremaks aga olin juba pesuni märg, seega väga vahet ei olnud. Inimesed liikusid vihmavarjudega ja see ajas Aca natukese endast välja. Ei olnud meie parim skeem. Ei olnud ka halvim. Mõned vead tulid, aga üldiselt arvestades asjaolusid ei saanud nuriseda.
Parkuur 105cm.
Me pole väga ammu nii kõrget rada sõitnud. Ja kuna see oli sama rada junnude meistrikatega, siis oli ikka korralikult ülesse pandud. Okserid olid laiad, read tehnilised. Viimati käisin ma rada nii, et vältisin teadlikult tõkete kõrguse vaatamist niidus, kui sõitsin Acaga esimest korda 105te... Seekord ma ka vaatasin tõkkest läbi, kui rada käisin, sest okserid olid ikka päris suured minu jaoks. Natuke naljakas on tegelikult, et mingi 105cm mul niimoodi kepsu värisema paneb, aga no näe... paneb.
soojenduses oli Aca hea. Kuulas ja kohati lausa liiga hästi :) Muretsesin, et kui ma mõne tõkke ette ise põdema jään, siis ta kuulabki ja jääb kah ootama.
Parkuuri algus oli hea. Esimesed kaks tõket olid isegi päris mõnusad. Kolmandale okserile oli pikk pealesõit ja umbes 4 sammu enne tundis, kuidas ta tõmbas kehast punni jäi vaatama. Andsin väikese sipsu vastu õlga, et cmoon... lähme nüüd... Selle peale ärkas lohe tema sees ja ta haaras sellise jõuga edasi, et distants jäi lühikeseks ning hüpe tuli mega põhjast. Õnneks on ta tugev ja nende põhjast ronimistega osav. 4-5 olid seotud 4 fuleega ja need tulid väga mõnusa tundega. 6 oli lattaed millele sirgel 6fuleed süsteemile, mis oli natuke laiem, kui me muidu oleme harjutanud trennis. Pöördest välja tulles kui sirgele keerasin ja ta seda rida enda ees nägi jäi ta vaatama ja ronis lattaiale alla. Olin kindel, et ta ei kata seda vahet 6ga ära ja ootasin 7 sammu ka. Arvestades, et ta on korduvalt tulnud laiemaid 1-sammu süsteeme sellises olukorras 2ga, siis olin suht kindel, et see on plaan ka seekord. Süsteemi esimesele okserile tuli põhja ja hüpe oli väike. Lattaiani paistis nii palju maad, et 2 oleks pakkinud sinna ilusti, aga oh ei... ta tegi fulee ja sööstis tõkkele. Lehvisin seal nagu märg pesu aga alla ei kukkunud. Õnneks oli järgmise tõkkeni natukese aega ja sain enda korda pandud. 8s oli okser, peale mida seotud kaarel lattaed. Okserile tundus nagu kõik klappivat, kuniks ta 3 sammu enne minema sööstis ja siis 2 sammu pealt lendu läks. Kuidas ta end sealt üle venitas... keegi ei tea. Kuna hoog oli sees, siis 9s klappis ilusti. 10dale pöörasin veidi üle. See oli korralik okser ja mul endal nats jalg värises. Pigistasin tangi peale ja lootsin, et klapib. klappis ja hüpe tuli megamõnus. Puhas parkuur. Kuidas täpselt need 3 tõket (3, 7b ja 8) püsti jäid, seda teab Aca ja ei keegi muu :)

Kross.
Junnude meistrikatele kohaselt oli kross päris korralik. Käisin rada ka enne oma skeemi ja päris paljud tõkked tundusid nii suured, et ma ei olnud päris kindel, kuidas mu väike vankrihobune neist üle peaks ronima. Peale parkuuri hüppamist krossi käies oli natuke kergem tõkkeid vaadata, sest parkuur oli lakke pandud ja siis ei tundunudki kõik krossitõkked enam nii meeletult suured :) 
Sooja tegin üksi. Sähka oli rajal. Stardist ma teda minema ei saanud. Esimene tõke oli üsna lähedal ja 4-5 sammu enne esimest oli juba tunda, et sellest ma teda üle ei pressi. Ta oli nii jala taga, et õudne. Uuel katsel andsin stekisipsu vastu õlga ja sain suurema kaare peal hoo üles. Saime üle. Teine laud, mida oleme varem hüpanud. Olin ise ebakindel, sest kartsin, et ta jälle vaatab ja natuke vaatas ka, aga ladusin kõik letti ja üle me saime. 
Kolmas oli meil ka varem hüpatud tõke, mis oli seekord pandud kaskede vahele nii, et hüpata oli vaja varju sisse. Tõkke ees muutus ka pinnas. Aca võttis juba enne pinnase vahetust ettevaatlikkuse sisse, aga jalg oli peal ja tegin häält ka ja üle ta ronis. 
4 oli "traktor" kergest kaldelt üles. Seda pabistasin ma ise aga teadsin, et pean hoogu hoidma ja ei tohi sinna ette passima jääda. Hoidsin eest kontakti peal ja samal ajal jalaga sõitsin. Üle ronis. 5 oli herdel tagumisest veest välja. Vesi võttis liikumise üli kinni, aga tõke polnud suur ja seega saime hakkama. 6a-b oli metsa ääres süsteem. Palkokser ja herdel otsa. Mäletan esimest korda, kui ma seda okserit hüppama pidin. Jeebus kui suur see tundus.... Aca tõrkus ja panime nina vastu ja teisel katsel sai ta üle. Mulle tundus see hiigelsuur. Nüüd 100 rajal olles oli see üsna sõbralik okser :) Aca hüppas seda väga ilusti ja ehkki herdlile ei klappinud, siis Aca ei kõhelnud ning vupsas üle.
Edasi ootas ees esimene tõeline katsumus. 7- päris pirakas laud, 8 künka otsas palk, mille kohta Sähka ütles, et kui suure hüppe teete, siis maandumine on 135 pealt :D ning siis üsna pea süsteem- puuriit mändide vahel ja kaare peal 6sammuga nurk, millel kuuskedest herdel ka peal. See nurk tundus väga suur.... Lauale peale sõites mõtlesin, et kaugelt ei saa minna, sest ta ei venita üle. Samas ei saa lasta alla ka paterdada, siis ka ei lenda üle. Samm peab klappima... Peab. Aga no ei klappinud. Ikka tegi väiksema valiva ette ja kopsas jalad vastu ka, aga üle ronis. Künkatõkked ei ole Aca lemmikud ja seal ees olin valmis tõsiseks võitluseks. Mäkke üles sõitsin korralikult edasi ja õnneks samm klappis. Aca ei teinud suurt hüpet vaid libistas end tasakesi üle palgi ja seega oli maandumine leebe. Puuriita oleme palju trennides hüpanud, seega seda ma ei pabistanud aga see nurk.... Minu plaan oli teha pigem rohkem samme sinna vahele, aga saada tõkkele hea lähenemine. Tegin suurema kaare ja panin ta ilusti otseks. Eest ratsmega hästi konkreetne liin paika ja tagant tõsine jalg peale. ja ta hüppas. Ilusti, kõhkluseta ja kergelt....
10 oli palkokser keset põldu ja see oli üks neist tõketest, mis enne parkuuri hüppamist tundis suur ja pärast täitsa okei... Peale seda oli tükk tühja maad. Puhkasin. 11 oli august välja lattaed. iseenesest ei olnud see kõrge aga õige äratõuke koht oli lohus ja se etegi tõkke suuremaks. Aca ronis aga põhja ja seega oli hüpe väiksem. Ees ootas süsteem + 2 veetõket. 12A oli üleshüpe, 12B kitsas. Seda viimast ma põdesin, sest see oli üks neist tõketest, mida ma trennis hüpanud ei olnud. Üleshüppele lähenedes hakkas Aca seal lähedal olevaid inimesi passima ja võdisema. karjusin talle, et ei passi inimesi ja pressisin jalaga peale. Hüppas. Kitsale võtsin rohkem kokku ja üle saime. Aga ta vajus täiesti jala taha ja ees oli hüpe vette. tegelikult oli seal taga maandumiseks ka kuiv maapind olemas, aga see ei olnud väga näha ja Aca ajas silmad punni. Sähka karjus veel, et kõva säär peale ja ma sõitsin kannusega ka, aga ei midagi.... teine tõrge. Oli ma olin kurikurb. Lükkasin ta sinna tõkke vastu ja lasin üle tõkke vaadata, et seal on ruumi küll. Teisel katsel ronis ta sealt ettevaatlikult üle, et jumala eest ei peaks vette maanduma.... Edasi oli kaarega veest välja ja palk. Üsna suur palk.... Aga Aca hüppas seda väga mõnusalt :)
Ja siis 15 kraav.... Kraav, mida ta trennis tõrkus ja tõrkus. Selleks tõkkeks pidi mulle vähemalt 1 tõrge jääma, aga enam seda ei olnud. Rohkem vigu polnud lubatud. Rääkisin iseendaga, et hoia nüüd eest kontakt tugevam ja pressi kannus peale. Ei torgi, vaid pigista.... pigista elueest.... ja ma pigistasin jala nii kõvasti peale kui ma veel jaksasin.. ja ta hüppas. Passis küll aga ronis üle. 
Ilmselt tuli siis korraks pingelangus, sest tundsin kuidas ma olin nii nii väsinud... Ees oli pikk tühi maa, kus oli plaan sõita.. aga mul ei olnud enam jaksu teda sõita. Lasin tal lihtsalt joosta nii, nagu talle sobis ja olin kaasas. Hingasin. Lihtsalt püüdsin hingata. 
16 oli päris suur laud. Keerasin metsatuka tagant välja ja kui seda lauda nägin siis mõtlesin, et okei Aca... kui sa seda nüüd tõrgud, siis ma ei ole pahane, sest ma olen nii väsinud, et ma enam ei jaksa sind pressida. Ma enam ei jõua sind sundida. Ma ainult palun. keerasin peale ja hoidsin kinni. Ja ta hüppas.
Kiitsin kõva häälega ja juhtisin ta läbi metsatuka järgmise tõkkeni. 17 oli kast vastu mäge. Sellele peale sõites tundus nagu sõidaks sõna otseses mõttes vastu suurt rohelist seina. Plaan oli sama mis eelmiselgi- hoida kinni juhuks, kui ta hüppab ja ka juhuks, kui ta ei hüppa. Nõuda ma enam ei jaksanud. Siis mäest üles ja alla ning kohe otsa 18. Nõlvalt alla astudes oleks ilusti saanud 2 fuleed teha aga ma ei jaksanud teda galopile küsida ning ta hüppas traavist. Õnneks oli see pealt kolmnurkne ja seega mugav hüpata. Jalad pani ta küll vastu aga üle ronis. Kiitsin ja võtsin suuna liivaplatsile. 2 veel.... 2 veel...
Eelviimane oli süsteem üleshüpetest. Surusin hambad risti ja tegin, mis oli kästud. Eest tugi peale, tagant jalg. jalg oli aga nii pehme, et kui esimesest Aca hüppas üles, siis peale seda vajus ta traavile ja järgmisest üleshüppest ta enam ei hüpanud vaid ronis üles. Ta lihtsalt ronis. Mäest alla pidime galoppis sõitma. Poole kallaku peal see ka õnnestus. Üks veel Aca üks veel.... ütlesin.. või õigemini rohkem palusin. Viimane oli õnneks sõbralik kast. Aca kappas omas tempos tõkke poole ja mina korjasin kokku oma viimase jõu, et tõkke ees olla rohkem toeks kui koormaks. Toetasin eest ratsme vastu ja panin viimase jõu, et jalaga suruda. Üle me saime. Lõpetasime.
Mul jooksevad praegu veel judinad üle kere, kui sellele emotsioonile mõtlen, mida ma siis tundsin. Ma olin niiiiiiiii väsinud aga nii kuradima rahul. Töllerdasin natuke galoppi ja traavi ja valgusin sealt alla. Meribel võttis ta jalutada ja ma lihtsalt vedelesin ja tuletasin meelde kuidas hingamine käib. We did it!! Esimene 100 ja lõpetatud saime. Olin üdini rahul. ja ehkki see esimene tõrge jääb ilmselt kripeldama, siis oli see väga hea õppimise koht. 

Koordi 90

Plaan oli hea.. Välja tuli.. käkk :D
Selle võistluse kohta oleks nii palju kiruda, et sõrmed väsiks ära, aga mis see enam aitab eksole. Seega panen kirja kohad, millest ise saan õppida ja siis kiirelt mõned asjad, mida ise võistlusi korraldades pean kindlasti kinni pidama.
KS oli vanal platsil. Soojendus oli poolviisakas aga muruplats oli niitmata ja seega Aca oli ettevaatlik. Plats oli veel hullem, seega Aca niigi olematu liikumine kuivas täiesti kokku. harjutused tulid aga õnneks täitsa hästi, va venitused, seega viisakas 71%
TS soojenduses oli Aca kohe väga ebakindel. Tõrkus lattaeda ja kui okserit tõsteti, siis pidurdas ette ja hüppas sisse nii, et sain korraliku obaduse kaelaga vastu nägu. Nina oli nii valus, et kartsin, et murdsin ära.. Õnneks siiski oli ühes tükis :)
Parkuur oli nn uuel platsil ja see pinnas oli keeruline. Sügav ja samal ajal sõitis alt ära.  Plaan oli hoida head liikumist, sest pinnas oli nii raske, et kui inerts tagant ära kadunud oleks, siis oleks olnud väga raske selle liiva seest välja tõugata. Aca töötas nagu tõeline väike sõdalane. Pöörded olid väga rasked aga õnneks oli igal pool paar sammu aega otseks võtta ja see aitas tasakaalu tagasi saada ning hobusel hüpata. Üks tõke sattus väga põhja aga Aca ronis välja. Ülejäänud tõkked sattusid ilusti ja parkuuri tulime 0-ga.
Mental note- kui sul pole head talutavat pinnast, ära võistlusi korralda.

Kross oli veider. Veel krossi hommikul kohendati tõkkeid. Krossi tase oli ebaühtlane. Kohati tõkked lihtsad, kohati minu hinnangul 90 kohta liiga rasked. Oli 2 3st süsteemi näiteks...
4s tõke oli üli kitsas palk keset põldu ilma ühegi suunajata.... Näiteks.
Igatahes pandi hommikul 2le kraavile saepuru alla ja sellega oli minu sõit otsustatud :(
Aca passis mõlemat kraavi. 5a-b-c keskmine oli lihtsalt kraav, saepuru sees, ja sellest sain ta üle klobitud peale suuremat kaklust. 15 oli suur kraav, suur palk peal jaaaaa saepuru sees. Pressisin, karjusin, surusin... aga ei midagi. Lükkasin ta sinna nii lähedale kui sain ja tulin uuele katsele. Pressisin kuis jaksasin ja hoidsin eest ratsme toeks. Usku mul väga ei olnud, aga imekombel ta siiski tõukas ära ja tegi üli napaka hüppe. Lehvisin sadulas ja ratsmed lendasid käest ära. Suht kiirelt oli vaja viimasele tõkkele peale sõita. Lappasin ratsmed kätte ja suundusin viimasele tõkkele. See oli vee ääres aga õnneks saime üle.
Sain krossi lõpetatud aga 90s 2 tõrget saada oli kibe. Plaan oli enne meistrikaid enesekindlust koguda aga reaalsuses sai see hoopis kannatada. 
Headest asjadest mõeldes, sain proovida stardistrateegiat ja seekord see töötas :) Peagi on kosel hooaja finaal ja siis proovin seda jälle. 
Aga Koordi ei ole mul ilmselt enam isu minna. 

Seda hooaega on veel napilt alla 2 nädala. 18-19. sept on harrastajate ja ponide meistrikad. Siis peaks hooajal joon all olema. Ma loodan. Ma olen suvest tõesti väsinud ja valmis nii endale kui ka hobusele puhkust andma :)

Puhata ja mängida...

 Eile tegime trenni seega täna oli väga mõnus tõsise töö asemel hoopis mängida :)

Olen jupp aega mõelnud, et Acale väga meeldis käekõrval mängida ja toimetada, kui ta 2a tagasi jalutusrežiimil oli. Et peaks ikka uuesti midagi vahvat tegema. Vahvat ja natukese kasulikku ka :P
Täna siis kasutasin ära mõnusat ilma, vaba platsi ja meie mõlema muhedat meeleolu, et koos natukese toimetada.
Alustasin laiemate väravatega, kust kõrvuti läbi mahtusime. Lõpuks olid väravad üsna kitsukesed. Läbisime neid traavis ka, aga minu meeletult "hea" koordinatsioon ei võimalda kuidagi joosta ja filmida korraga. Nii kõva mees Aca veel ei ole, et ma saaks paigal seista ja filmida, kuniks tema traavis värvaid võtab. Aga mine tea, äkki kunagi jõuame nii kaugele ka :D

Vahepeal kolisin värava teise kohta ja lisasin veidikese täidet. Korraks tekitas see elevust, aga mitte palju. Ka sellest väravast saime traavis läbi nii, et ta oli mul kõrval kui jooksuga läksime, aga ilmselgelt ei saanud ka seda jäädvustada :) Palju lihtsam on ju filmida, kui hobune nagu koer järgi longib :D

Kui sügeleb, siis tuleks sügada, aga mis siis kui ei saa???

 Vahepealseid juhtumisi võib ilmselt kokku võtta sõnaga "segaduses". 

Käisime Acaga Olustveres CCN90 sõitmas. Ilm oli julmalt palav ja hobune küpses üle. Parkuuris oli ta nii vässu ja tühi, et tundsin ennast tõelise hobusepiinajana teda tõketele utsitades. Öö jooksul sai kõvasti joodetud ja turgutatud ja krossiks oli poiss nagu ponks. Isegi esimesest saime natukese hääleharjutustega üle ning edasi oli juba päris mõnus sõita :) Olustveres oli ka 2 uut tõket ja 2 süsteemi. Üks allahüppelt herdlile ja üks uuelt palgilt herdlile. Mõlemad läksid ilusti. Oli ka vee poole hüpe, kus maandumine oli just ja just vee piirile või kui hobune oleks teinud suure hüppe, siis isegi vette. Aca suurt hüpet ei teinud, sest vaatas seda vett, aga ta ka ei kõhelnud hüppamisel, mis oli väga väga vahva :)
Eks need 2 pudisenud latti jäid kriipima, aga samas oli see hea õppetund- Ise osad ikka kõige paremini oma hobust lugeda ja pakkuda talle, mis ta vajab. Teised ei tunne teda nii hästi ja seega on vaja endal ikka ja alati kohal ja olemas olla.

Nädal hiljem olime Ihastes. Jälle 32 kraadi sooja ja lõõskav päike. Seekord olin paremini valmistunud- mashi ja elektrolüüti oli kaasas varuga ja lõunaks väike jõuvaru amps ka. 
Skeem oli täitsa okei. Ma ise tunnen, et üha enam suudan ma kiiremini toimetada ja rohkem mõelda skeemi ajal. Vana eit ja roosa kleit aga näe ikka veel areneb :D
Parkuuri soojenduses põrkas päris ilusti aga parkuuris endas ma head rütmi ei leidnud ja seega tuli see asi kole. Puhas, aga kole :( Meil jääb ilus sõit alati hea liikumise ja rütmi taha kinni. Leiame, siis on hea ja mõnus. Ei leia, siis on üks paras pusimine. Seekord õnneks oli Aca enesetunne hea ja jõudu jagus ning hoolimata lollakatest tõuke kohtadest ei olnud tal mingit muret end üle tõkke tõsta.
Krossi kohta ütles treener, et nohh, siin pole ühtegi lihtsat hüpet... Fun!! Lisaks oli kross üsna tihe, normiaeg kitsas ja seega polnud seal aega väga mõelda. Nurgad oli vaja väikseks sõita ja liikuda-liikuda-liikuda.
Esimesele tõkkele saime üllatavalt okeilt peale ja väga ta ei punnitanudki silmi. Teisele tõkkele lõikasin kurvi aga sättisin varakult otseks. Jaaaaa siis tassis ta mind õlaga paremale.. Jaaa paremale... peas oli paras üllatus, et mis mõttes.... alati oled vasakule vedanud ja nüüd siis paremale.... aga sikutasin tagasi enne liini, keerasin diagonaalis nina tõkkesse ja kupatasin ta sellest majakesest üle. Tõkked olid kitsad ja omajagu oli pusimist. Pinnas oli 7t erinevat värvi ja seda vaatas ta ka väga. Oli, mida harjutada :D Sain uut rada kogu raha eest :D
Lõpetades olin väga rahul, et saime ikka igalt poolt üle ja igale poole jalad peale, kust ta pidi üle/läbi jooksma. Tulemust kuulates oli mulle aga selle teise tõkke ette tõrge pandud. Käisin küsimas ka, et miks nii, sest sellist pulli on meil ette tulnud peaaegu iga kord ja seni pole kordagi karistatud. Kohtunik väitis, et läksin liinist mööda ja nii on. No mis sa enam vaidled. Tahaks nagu argumenteerida aga pole mõtet. Kohtunik on kohtunik ja nii on. Määrustikus võib ju näpuga järge ajada, aga ega sellega kuhugi ei jõua ikka. Endale õppetund, et tuleb ikka veel ja veel rohkem valvel olla ja kuidagi sellest õlaga vedamisest jagu saada. Mõru maik jäi suhu eriti arvestades, et veekraavi ees oli mitmetel probleemid. Osad said tõrke, osad aga mitte, hoolimata küünaldamisest või keksimisest. Sellised laialivalguvad otsused kohtunike poolt tekitavad aga segadust ja tunnet, et usaldus kaob ära. Minu poolest võib kohtunik olla just selline, nagu ta on niikaua, kuniks kõik saavad võrdselt koheldud. Seda tunnet Tartus aga paraku ei olnud ja see sügelus jääbki sügamata.
Õnneks sai selle võistluse eesmärk minu jaoks siiski täidetud ja rohkemal määral, kui oleksin osanud oodata. Nimelt oli seal väga palju kitsaid tõkkeid. Kõik olid uued ka. ja väga palju oli pinnase erinevusi, mis on Aca jaoks üks koll värk :D Saime mõnuga harjutada.

Suuremat pilti vaadates olen ma aga väga õnnelik, et Aca ennast üldse nii hästi tunneb, et me saame sõita ja startida. Et mul üldse on hetkel võistluskogemusi, mille üle juurelda. On, mida analüüsida ja millest õppida. Poiss on mõnus ja naudin iga hetkel temaga toimetades. Käime maastikul jalutamas ja Niidetud põllul pead tuulutamas ning see on nii kuradima äge :D

Parim harrastaja kolmevõistluses 2020!!!

Ma olin juba leppinud, et sel aastal jääb ERL-i gala ära. Just siis, kui mul on üks kord elus sinna asja :D Siis aga potsas minu postkasti kutse tänuõhtusöögile. Esimese hooga mõtlesin minna I-ga aga kuna seal olid eranditult hobuinimesed ja jututeemad hobuteemalised, siis oleks tal seal olnud hirmus igav. Nii haarasin kaasa hoopis oma treeneri :)

Õhtusöök oli restoranis Härg. Ootused olid üsna suured, sest omanikud olevat samad, mis GOODWIN Steak House'il ja sealt saime me I-ga ikka väga mõnusa elamuse. 
Eelroad olid head ja proovisin ka tar-tari ära. Ütleks, et see oli kõige parem pakutud eelroogadest. Ja ka muudest toitudest. Ja vein oli ka täitsa hää. 
Sain oma ilusa jubina ka, mis nüüd riiulis 2019a Tondi klubi meene kõrval kabineti riiulit ehib. Pole paha :) Ma ei ole küll selline võistleja, kes suudaks end alati kokku võtta või stardis oma parima anda, aga ma püüan ja seda enam on uhke tunne, et see üks hooaeg päris hästi läks :)
Aca on mõnus muhe mees ja ma usun, et meil on temaga koos veel pikk tee minna ja üksteise piire avastada. Mine sa tea, ehk julgen ikka kunagi selle meetri ka ära proovida :D

2010, kas tõesti juba nii kaua...

 Avastasin just, et hakkasin seda blogijuppi pidama 2010. Uskumatu, et see nii kaua juba mul olnud on! Ja veel uskumatum, et mina, kes ma leian, et ma kirjutada ei oska, olen suutnud siiski iga aasta siia midagi kirja saada :D Mõnikord vähem, mõnikord rohkem, aga midagi siiski. 
Lugedes vanu postitusi, siis olen olnud äärmiselt diplomaatiline ja hoolas selles osas, et ei ühtegi nime ega täpset sündmusekirjeldust. Arusaadav muidugi miks, aga samas ei mäleta ma ise enam midagi ja ega see lugemine ka eredaid seoseid enam ei too :D Aga tundub, et vahepeal on olnud see siin hea ventileerimise koht.  Seega hoiame aga elus seda asja siin edasi ;)

Seega, väike meelespea endale- Pane ikka asju rohkem siia kirja! Sest tegelikult on ikka äge vaadata ja lugeda neid vanu postitusi. Ja peaks hakkama rohkem pilte siia panema. Pildid on vahvad :)

Veidike filosofeerimist. Kuuni ja tagasi :)

 See on kohati lausa hüsteeriliselt naljakas, kuidas elu käib üles-alla, vasakule-paremale ja loobib meid ringi nagu pesumasina trumlis. Justnagu hakkaks tekkima mingi rütm ja stabiilsus ja siis tuleb järgmine kärestik. 
Hetkel olen ma oma toimetustega olukorras, kus näiliselt peaks nagu kõik okei olema. Asjad toimuvad, protsessid liiguvad.. Aga minul on tunne nagu ma püsiks vaevu-vaevu vee peal. Otseselt ei upu, aga ei uju kah. Ja miks, pole õrna aimugi. Mingi veider jõuetus on kallal. Lihtsalt kuidagi ei suuda ennast mobiliseerida. Ei tea kas mingi hiline kevadväsimus v milles asi... Igatahes, see ei meeldi mulle. Vahepeal on tunne, et tahaks kuhugi koopasse pugeda ja lihtsalt kuidagi vegeteerida... Õigemini mitte koopasse, vaid oma koju. Sest kodus on nii hea :)
Siis jälle tekib selline trots, et mida kuradit... mis vegeteerida.... tuleb selg sirgu ajada ja asi kontrolli alla saada. Njaaa tuleb tuleb... muidugi tuleb... aga kuda, kui jaksu ei ole. Ma ütlen, närvi ajab :D
Aga ega see ohkimine kah palju ei aita. Natukene, aga mitte palju.. Samas.. probleemi tunnistamine olevat esimene samm selle lahenduse suunas seega jeeeesshhh mul on probleem. Tunnistan. Nii.. palun nüüd lahendust.. hops hops.. olgu olla :D

Veel üks teema, millel olen viimasel ajal pikemalt peatunud... õppimine ja areng vs olemine nii nagu ollakse. Kes ei tahaks olla aktsepteeritud ja omaks võetud sellisena nagu ta on. Samas ei saa arengut alahinnata ja selle tingimusteta armastuse otsinguil ei saa ju jäädagi jonnides lompi istuma, et vot ma ei kavatsegi oma vigadest õppida.... Aga mis siis on vead, apsakad ja mis on see, mis teeb meist meid endid? Kust jookseb see piir? Ausalt, pole õrna aimugi, aga üha enam tunnen ma viimasel ajal, et ma olen iseendaga päääris palju tööd teinud ja päris pika maa maha käinud. Natuke tahaks nüüd puhata ka. Ja nagu ühe vestluse käigus öeldi, et krt küll ega ma mingi sarimõrvar ei ole, et mulle peaks mu asju kogu aeg nina alla hõõruma, siis justnimelt... ma olen nagu ma olen. Võtke või jätke. Ja ma saan aru, et kui ma ennast vabaks lasen ja ei mõtle hoolega läbi, mis ma ütlen, või õigemini kuidas ma seda ütlen, siis enamik inimesi ei viitsi süveneda ning kuuleb sõnu, mitte sõnumit. Kuuleb sõnu ja lause ehitust ning isegi ei püüa mõista, mida ma mõtlen ning automaatselt olen ma vastik inimene. Tegelikult olen ma lihtsalt keegi, kes ei oska eriti hästi sõnu ritta seada, kui pole just aega ja jaksu asja korralikult läbi mõelda. Emotsiooni pealt reaktsioon tuleb otse ja omadega.. ja tihtilugu otsekohene ja vahel ka julm. Samas võin ma käsi südamel öelda, et kui ma nüüd korraks mõtlen, siis ma ei tea et ma oleks kunagi meelega kellelegi sitasti öelnud lihtsalt selleks, et haiget teha või halvasti öelda. Aga ma ei jaksa kogu aeg läbi mõelda ja ette valmistuda. Ei jaksa ja ausalt, viimasel ajal on tunne, et isegi ei taha. Ilmselgelt ei ole mul seetõttu ümber suurt hulka sõpru, kes mind hoiaks ja hindaks, aga need, kes mu välja kannatavad võivad kindlad olla, et olen siiras ja aus.. päris. Ja teades ise väga hästi, kuidas elu võib olla ilus aga siis kohe ka päris kohe ja raske, siis ma olen lojaalne. Ka siis, kui asi koledaks kisub. Mis on minu silmis omadus, mis üha enam tundub haruldane olevat, sest ilus on lihtne ja koleda poolega ei taha keegi tegeleda. Siis luuakse kohe kiiresti distants ja eemaldatakse end olukorrast. Mugav. Õnneks on I mind kogu mu ilus ja "võlus" juba päris kaua välja kannatanud, seega päris võimatu see ei ole. Tehke järgi :p Kes suudab, siis armastan teid kuuni ja tagasi!

Koolitustel osalemine- Hobuse treeningfüsioloogia.

 Eile õhtul oli üks mõnus 2h + küsimustele vastamine loeng hobuse treeningfüsioloogia teemal. Põnev, ootuspärane ja väga hea infoga koolitus oli. Kes ei osalenud, siis soovitan soojalt, kui seda peaks veel tehtama.
Teemad ja põhimõtted olid üsna sarnane treenerikoolitusel inimese treeningfüsioloogia osale kuid oli ka asju, mis on just hobusele kui liigile iseloomulikud. Just neid infokilde ma sinna otsima läksin ning mul on hea meel, et need õnnestus sealt üles noppida. Mulle väga meeldib, kui erinevad koolitused ja tarkuseterad omavahel suhestuvad ja teineteist täiendavad. Tekib natuke vähem uppumise ja natuke rohkem hulpimise tunne. Ujumiseks on seda veel vara nimetada, sest ma annan endale aru, kui vähe ma tean ;)

Üks põhiline asi, mis mulle silma torkas oli aga hobuse treenituse taandumine ajaga, kui ta tööd ei tee. See on oluliselt pikem aeg, kui ma oleks arvanud, kui ta siiski iga päev õues käib ja liigub. Seda on ääretult hea teada ja annab julguse vabamalt puhkust anda, kui just ponide kehakaal selle all hirmsasti äga ma ei hakka :D
Acamari osas aga teeb see meele eriti rõõmsaks, sest olgugi, et tal on puhkusega mõnuspekikiht peale kasvanud, siis viimane kord sõites oli tegelikult tunda, et ta konditsioon ei ole üldse paha... pole pooltki nii kehva, kui ma oleks arvanud. See koolitus ja arutelu kogenud vet-arstiga kinnitas minu tunnet veelgi. Peki maha nühkimine võtab küll ilmselt omajagu aega, aga vormi osas pole see taastumine ehk üldse nii hull, kui ma kartsin :) Saame asja mõnuga võtta ja ehk mõne stardigi teha, et lihtsalt nautida ja lustida....

107 asja

 Ma istusin just hea jupi aega ja vaatasin tühja lehte ning püüdsin välja mõelda pealkirja sellele postitusele. Pealkirja, mis võtaks kuidagi hästi kokku selle, mil mu peas ja hinges toimub. Ja no kuidagi ei oska ma seda tohuva-pohu ära sõnastada. Lisaks olen ma seda postitust kirjutanud kokku päris mitu päeva, seega olen saanud omajagu teksti ka muuta. Aga peamine, et midagi taas kirja saaks üle tüki aja :)

Täna on 24 mai. Jah, MAI. Veidi veel ja juba 5 kuud 2021 aastast on möödas. Karjamõisas oleme olnud juba pool aastat... Juba. Päris metsik. Natukese olen jõudnud seal ära teha aga kaugeltki mitte nii palju, nagu ma oleks tahtnud. Tark ei torma, ma tean. Aga see ei tähenda, et mu hing ei ihkaks näha muutusi paremuse poole. Näha ja käe all tunda. Oi kui palju jõudu ja rõõmu see praegu tooks :)

Aga mis siis hetkel kõik toimub...

ACA
Ikka veel katki. Kui palju ja kust ma täpselt ei teagi. Igatahes on ta kõver ja ebaühtlane ja mul ei ole mingit isu sinna selge ronida, sest mul on tunne, et tal on paha, kui ma sadulas olen. Ta on mul selline hingeloom ja ma kohe mitte ei taha talle kuidagi ebamugavaks asju teha. Kõik see aeg, mis me oleme trenni teinud ja võistelnud, on see olnud kooskasvamine ja areng. Ta on olnud nii töökas ja mõnus poiss ja see teeb hinge haigeks, et tal on halb. 
Igaks juhuks tegin borrelioosi testi ka. See oli negatiivne, seega üks asi välistatud. Üldvere tulemustes olid mingid asjad punases aga ega mina sealt ju midagi välja ei loe. 
Hooaeg hooajaks... Ma olen harrastaja, mis tähendab, et mul on aega just nii kaua kuniks ma ise tunnen, et tahan ratsutada või võistelda. Aca on ka noor, 8 alles, seega meil on ka koos aega kõvasti. Mul ei ole kuhugi kiiret. Tahaks ta terveks saada ja siis saaks tasakesi hakata kogunenud ülekaalu maha kõndima ja siis tasakesi uuesti vormi ja enesekindlust üles ehitama. Mul on aega ja kannatlikkust ja ma tean juba ette, et Acaga koos ma naudin seda aeglast tööd ja neid tunde koos. Ma ausalt ootan seda. Kohe väga....
19.05 saime lõpuks Naurisele löögile. Vaatas siit ja sealt, katsus igalt poolt. Kuulas mu ära. Ütles, et see lihaste reaktsioon katsumisele ei ole küll päris mitte midagi aga samas ei ole see ka nii väga suur, et sellest mingit suurt järeldust teha. Vaatas liikumist kordel. Painutas jalgu. Midagi ta sealt ei leidnud. Ütles, et ta ei leia midagi, mis viitaks selja või jalgade probleemile. Pigem tundub talle hobust vaadates ja mind kuulates, et tegu on üleüldise ebamugavusega ning vaevusega ning see viitab mingile siseprobleemile. Kahtlustas liiva kõhus ning tegi pildid. Saatis need ka kodukliinikusse teistele arstidele vaadata. 
Plaan sai selline, et hakkan andma mitut rohtu. Esimene on neist olemas ja juba annan. Ülejäänud lubas ta saata. Lisaks pidin hakkama teda tasakesi töösse tagasi tooma ja leppima faktiga, et kui pole kaua aega trenni teinud, siis ei ole see trenn esialgu just tore tegevus. Võrdles seda ka enda trenniga, et kui ikka pole mitu kuud jõusaalis või jooksmas käinud, siis pole see teps mitte lihtne ja veel vähem on see esialgu meeldiv. Kui siis rohtude ja tasapisi tööga asi paremaks ei lähe ja ma ikka tunnen, et ta on kuidagi veider, siis ei jää muud üle, kui kliinikusse sõita. Mitte et liiv hobuse kõhus kuidagi mingi tore asi oleks, siis ma ikkagi loodan, et asi on selles ja need rohud, mis ma talle nüüd sisse söödan, aitavad. 

Aga teistel teemadel. MAIAMI
See hobune on mulle taaskord õpetanud, kui väga ma olen harrastaja. Kui väga ma vajan ja hindan koostööd ja kiindumust ja kui vähe ma suudan teha ühepoolset tööd. See koostöö valmidus on ilmselt see miski, mida ma Acas hindan kõige enam ja mille puudumist ma Maiamis kõige enam kahetsen. Ja ma ei oska kuidagi ilma selle koostööta hobusega toimetada. Maiami on piltilus ja tal on käiku ja hüpet ja kõike, aga ta ei ole selline hobune, kes oma hinge sulle kingiks.. või noh, ta ei taha seda mulle kinkida, sest ilmselt pole mina see tema inimene ja no ei ole minus seda tugevust, et teha tööd kui pole sidet :( Ma olen ikka päriselt tädiratsutaja :) tahan, õigem oleks vist isegi öelda, et vajan pehmeid väärtusi :D

CARBON
Mul on varssade ja sälgudega reaalselt 0 kogemust. Carbon on mu esimene ralli. Ja õnneks on ta üks äärmiselt mõistlik tegelane, kes on vähemalt seni kinkinud mulle väga meeldivaid kogemusi. Natuke aega tagasi sai temast ruun ja taaskord näitas see väike, vabandust, noor, sest väike pole ta küll ühestki otsast, hobusehakatis, kui mõistlik ta on. Mul oli vaja talle 5 päeva rohtu süstida. Kui arst ette näitas kuhu ja kuidas, siis mul oli kuklas ikka natuke hirm, sest ehkki ma olen omajagu hobustele lihasesse rohtu süstinud, siis nii noorukesele mitte.. Ja ehkki ta käib päris viisakalt nööri otsas, siis pole ta ju teab mis kaua elanud, rääkimata käsitlemisest... Aga minu suureks üllatuseks olid need süstimised kõige lihtsamad, mis ma üldse kunagi teinud olen. Viimased 2 päeva ei pannud ma isegi päitseid pähe, sest ta seisis täiesti rahulikult ja ei ootas kuniks asi tehtud ja ta saab oma sügamist nautida. Eks ta mängib ja jobutab ka aeg-ajalt, aga no ta on kohe kohe aastane alles, seega oleks palju paluda, et ta käiks nagu vana rahu nööri otsas.
Ta käib ka suurel karjamaal ja ka sinna viimine ja toomine on täitsa mõistlikud. Lisaks nägin ära ka tema ilusa liikumise. Pole paha ma ütleks :D See soov, et ma saaksin hobuse, kelles on koos Acamari töötahe ja mängulembus, ema leebe ja heatahtlik iseloom ning isa julgus ja hüppevõime ning liikumine, ei tundugi enam nii jabur :)

PRIIDIK
Kuna ma tundsin üha enam, et ma pean siiski midagi ka enda jaoks tegema ja Maiami pole päris see hobune, kellega ma teeks tööd rõõmuga, siis proovisin Priiduga ratsutada. Ta on ka 1x 80cm krossi võistelnud ja see andis väheke julgust juurde. Olen temaga nüüd mõned korrad ratsastanud ja täitsa huvitav on. Hobused on ikka nii nii erinevad. Priiduga on kõige suurem mure rütmi hoidmine. Ta kiirendab, pidurda ja rütm ning sammupikkus kõigub kogu aeg ning ma kuidagi ei oska seda rütmi ühtlasena hoida. Kui niisama mööda rada ratsutada, siis pole nii hullu, aga kui hakata elemente tegema, siis juhtimise peale ta kas kiirendab või pidurdab selmet lihtsalt liini muuta. Ja oii kuidas ma ei oska sellega tegeleda :D See skeemi sõitmine saab keeruline ja huvitav olema...
Hüpata pole ma veel jõudnud ja kui nüüd päris aus olla, siis viimati oli mul plaani nii vähese ettevalmistusega 3V starti minna siis, kui oli meie esimene katsetus Acaga. Samas ma olen kuidagi rahulik, sest esmalt ei ole mul mingit ootust tulemusele ning teiseks on Priidu heas vormis hetkel ja korra varem siiski krossi hüpanud. See poleks tema esimene ralli :) 


Ja natuke minust endast ka :)

Alates jaanuarist tegelen ma ainult hobuste ja talliga. Ma tahaks öelda, et olen töötu. Väga pikalt ma seda ka ütlesin, aga tegelikult ei ole see päris õige. Ma teen ju tegelikult tööd ja päris palju, mis siis, et ma selle eest hetkel palka ei saa. Hetkel on see tasu mittemateriaalne ja pigem tulevikku suunatud. Küll ühel hetkel saab see tasu olema ka reaalne number pangaarvel, aga hetkel pole sellega õnneks väga kiire :)
Tallis tegutseda on aga täitsa tore. Trenne anda on mulle alati meeldinud ja samamoodi meeldib mulle ka tallis asju paremaks teha. Olgu selleks siis kasvõi lihtsalt koristamine.
Ratsutada on ka täitsa tore. Viimased krossitrennid Maiamiga olid küll rasked aga mõnes mõttes ka meeldivalt üllatavad. Eelmise hooaja alguses esimestel krossitrennidel oli mul ikka pabin ja värin sees. Tõkked tundusid suured ja hirmsad, isegi need väikesed. Sel kevadel esimest korda kosele minnes polnud aga üldse asi nii hull :) See on suur progress minu jaoks. Ja ma saan aru, et ma räägin pisikestest, 70 ja mõnedest 80cm tõketest, aga minu jaoks on see suur asi. Ja ma juba õige pikka aega tagasi otsustasin, et tunnen rõõmu ka pisiasjadest, seega teeb see saavutus mind siiralt rõõmsaks :)
Teine väike rõõm on istak. Minu istak on kaugel ideaalsest, aga see on tugevam ja parem, kui mõne aasta eest ja selle üle olen ma rõõmus :) 

Tõusud ja mõõnad

 Üks suur põhjus, miks mulle ratsasport meeldib, on see, et see pole kunagi igav. See pole kunagi monotoone ega üksluine. Pidevalt on tõusud ja mõõnad ja peale pausi hakkad aga jälle otsast pihta. Iga kevad on uus algus. Natuke tuttav, natuke sama, aga ikkagi uus koos kõigi ilude ja valudega.

Täna käisin esimest korda Acaga rahula väikesel põllukesel sõitmas. Meil on aasta algusest saadik pikk pikk paus, sest ta ilmselt kukkus koplis pahasti ja selle tulemusel oli jupp aega rivist väljas. Nüüd toon teda tasakesi töösse tagasi ja seega saime oma selle kevade esimesed põlluristsed täna. Ootuspäraselt, aga siiski kahjuks, oli ta vana hea Aca kogu oma hiilguses. Keksis ja tassis mind meeletu jõuga kodupoole tagasi. Sain hunniku vahvaid kõrvalehüppeid, mis eelmise aasta krossitrennide "meeldivused" eredalt meelde tuletas. Õnneks selg väga suurt pauku ei saanud. Küll aga sain tema suure kaelaga paugu vastu paremat kätt, mistõttu nüüd kahe viimase sõrme nukkide ümbruse sidemed või lihased v mis iganes seal on, teevad haiget. Väike hind arvestades asjaolusid.... Selg jäi paika :D
Lõpuks saime siiski ka põllul natukese traavi ja õige pisut galoppi teha. Unistus, et lähen teen kerge lõdvestava trenni ja tiksun natukese galopikest, unistuseks jäigi. Mees oli nii õhku täis ja kasvatas end kohe 10cm suuremaks :D Sõita sai, aga lõdvestavast tiksumisest oli asi kaugel. Aga noh, linnuke on kirjas... algus on tehtud. 
Kui kõik läheb hästi, siis peaks mai lõpus esimesed võistlused Kosel tulema ja sinna tahaks väga minna. Seega on tagumine aeg jalad kõhu alt välja ajada ja trenni tegema hakata.

Aprill on üldse olnud meeletult väsitav. Oma talli "rõõmud" on kogu raha eest käes ja ma tänan õnne, et see olukord ei ole talvel :D
Üks tallitöötajatest jäi koroonasse (õnneks oli kokkupuude peale viimast korda meil käimist seega, meil lähikontaktseid ei olnud. Üks treener sai oma beebi kätte, teisel läksid häälepaelad rivist välja ja kolmas veedab terve aprilli tarkusi kogudes. Kokkuvõtlikult tähendab see seda, et valvan 6p nädalas hunnikus hobuliigutamisi, mis kõik on üli laiali tõstetud, et tallis korraga palju rahvast ei käiks. Lisaks veel 4p nädalas ka tallitööd. Õhtused söötmised on kõik minu vastutada.
Mõned korrad on õnnestunud kedagi enda asemele leida, aga summa sumaarum on koormus olnud meeletu. Ma ei jõua ära oodata, et A tagasi tuleks. 1) Ta valvab oma lapsekesi ise ja 2) ma saan ka jälle trenni.

Kogu see piirangute asi on päris keeruliselt mõjunud. Lapsed liigutavad hobuseid vahetustega. Jagasime nad päevade peale nii laiali, kui saime, et õhtul ei oleks hunnikus rahvast. Samas on koormus siiski oluliselt väiksem, kui enne ja ponid paisuvad nagu pärmi saiad. Pooltel ei taha vööd enam kinni minna ja paari tervise pärast olen tõsiselt mures. Ribide leidmine on naljanumber. 1 poni on ok vormis ja üks hobune, 2 poni ei ole väga paksud, ehk siis kui sõrmed läbi peki pressida, siis leiab roided üles. Ülejäänud oleks nagu heinarullid alla neelanud. Süüa saavad miinimumi, vaid niipalju, et oleks kuhu mineraali sisse segada. Boksis on hein põhuga pooleks. Õues saavad heina, sest põhu tallaks nad seal lihtsalt laiali. Aga kui koormust ei ole, siis on see kõik vaid leevendus, aga mitte piisav. Õnneks pole hetkel veel muru. Siis oleks täitsa võimatu seda paisumist kontrolli alla saada.
Loodetavasti ei kesta see pull enam kaua ja saame grupid uuesti käima ja elurütmi tagasi. Vastu suve ponidele kaalukontrolli teha on paras katsumus ja kui trenni ka ei saa teha, siis tundub see ikka ääretult raske katsumus.

Aga et mitte ainult ohkida, siis väike "silver lining" ka. Kogu see töörügamine on mu füüsisele päris viisakalt mõjunud. Peale pausi uuesti ratsutama minnes kartsin, et olen nagu vaal ja ei jaksa midagi teha. Aga võta näpust- pold mul häda midagi. Jaksu jagus ja kõhulihased suutsid ka keskkoha enam-vähem ära stabiliseerida. Kobe värk.
Lisaks sellele olen alates septembrist olnud ühe väga väga ammuse soovi saavutamise lainel ja võin hetkel juba iga päev selle saavutamise üle rõõmus ja tänulik olla. Olen oma heas kaalus tagasi! Kaalunumber on alla 68kg ja nii väikest numbrit pole ma juba 10a näinud ;) 

When the past is biting your a**

 Inimese psühholoogia on ikka üks hämmastav fenomen.... Need peened keerdkäigud, kuidas mineviku varjud olevikus ja tulevikus rolli mängivad, on aeg-ajalt lihtsalt hämmastav ja samal ajal hämmastavalt jabur. Eriti veidraks kisub asi siis, kui ühelt poolt olla oma teekonnaga nii kaugel, et saad külmalt kalkuleerides aru, miks oled ebakindel ja kust need kõhklused ja kahtlused su sisse on tee leidnud... samas aga ei suuda neid ka eemale peksta, et sisemine enesekindlus saaks tulla ja olla. Et saaks hingerahuga otsuseid teha... päris frustreeriv peaks mainima... pääääääris frustreeriv...

Aga et siis milles asi... 
Nimelt on minu elus hetkel aeg, mil vabatahtlikult-sunniviisiliselt on vaja tegeleda elu üle järele mõtlemise ja uute suundade seadmisega. Jaanuari algusest olen koondatud ja nüüd tuleb 36 aastasena välja mõelda, et mida ma edasi teen. Päris keeruline on.. Ausalt kohe. 

Ma olen treener olnud juba pea 20 aastat. Nendest ca 13 kvalifikatsiooniga. See on täitsa pikk aeg. Mul ei ole selle aja kohta ette näidata hunnikus edukaid sportlasi või tulemusi edetabelites, aga mul on midagi muud.
Mul on hunnikutes mälestusi eduelamustest, mis on õnnestunud lastele luua.. Need ei ole võidud edetabelis, aga need on võidud väikestes hingedes.... need on minu väärtus.
Mul on oma ratsakool. Ma ei tea kas see on suur asi või väike, aga see on midagi mis mina olen loonud. Ma alustasin üksi ja ajaga olen enda ümber leidnud inimesed, kes seda asja koos minuga teevad. Mul on oma väike meeskond ja see on midagi.... Vahel on mul tunne, et ma alahindan seda saavutust. Miks... ma ei teagi. Kui mõtlen kellegi teise loodud ratsaklubi v kooli peale, siis ma ei arva, et see oleks väike asi. Pigem vaatan teatava hulga austusega, sest see on suur töö ja mõneti ka üllas. lastele ja noortele tegevuse ja vaba aja veetmise võimaluste loomine on natuke teise väärtusega kui lihtsalt ettevõte, mis toodab või teenindab ning sellega omanikule raha sisse toob. Aga miks ma siis oma asja nii hinnata ei oska... mine sa võta kinni. 
Võibolla on asi selles, et kõik ei ole veel valmis. Ei ole veel ilus ja korras ega toimi laitmatult. Tall on vana ja tahab megakogustes tööd ja toimetamist. Koplid on nikatsid ja hobused jooksevad ikka ja jälle läbi aedade. Palju palju on sellist, mille ma vaimusilmas olen teistsuguseks teinud aga millega ei jõua tegeleda. Pole kas endal oskusi või ei ole hetkel jaksu. Või siis pole raha, et kedagi palgata.
Hunnikus ilusaid plaane on ainult :)

Ja siis on see töö teema..
Ma tunnen et veel tublid 10+ aastat võiksin ma tööl käia ja panustada. Aga kuhu.. ja millega? Lihtsalt tööl käimise pärast ka nagu enam ei tahaks ennast hommikul voodist välja vedada. Tahaks midagi ägedat ja mõttega asja. Tahaks endast mingi märgi maha jätta.. Midagi korda saata.. Midagi, millel oleks väärtust rohke kui numbrid kellegi pangakontol. 
Ja nüüd on see koht, kus ma tahaks loota, et paljud ütlevad mulle, et aga kuule... su oma ratsakool ju ongi see midagi.. miks sa ei panusta sinna ja ehita seda... Ja siis on nüüd siin ka seesama koht, kus miski minus ei luba seda piisavalt väärtustada. Suht nõme, ma tean. Aga üks hea põhjus on mul tegelikult ka. See ettevõtmine on pisike ja põlve otsas ja seda kasvatada nii suureks, et see tooks mulle leiva lauale... Siis peaks ma hakkama hoopis teisiti otsuseid tegema ja valima. Siiamaani olen kõik otsused ja valikud teinud nii, et hobused ja nende heaolu on alati esikohal. Olgu selleks siis hea varustus või arsti kutsumine esimese käiguvahe korral. Ma olen saanud rahus kulutada hobustele, sest see ei ole kuidagi mõjutanud minu pere eelarvet ja see on olnud väga väga mõnus. Minu pere eelarve ja talli eelarve ei ole kuidagi olnud omavahel seotud ega konkureerivad ega sõltuvad. See annab mõnusa vabadus talliga toimetada :)

Ja siis on viimasel ajal juhtunud asju, mis on torganud hirmus täpselt ühte suunda. On elamusi ja kogemusi, mida on olnud ka varem ja mis natukese utsitavad mind, et ehk peaks hoopiski kooli minema. Õppima eriala, mida ma peale gümnat korra ka proovisin, aga kuhu ma tol ajal sisse ei saanud.  

Carbon Cooly

 Minu esimene hobune, kes minu otsuste tulemusel siia ilma on sündinud ja kelle kasvamise ja kasvatamise eest ma vastutan. Suur vastutus... Üllatavalt suur. Võibolla sellepärast, et ta on üks ja ainus (vähemalt hetkel, sest ma ei julge lubada, et ta selleks ainukeseks jääb aga ei julge lubada ka seda, et ei jää...)

Aga et kes see Carbon siis on?
Ema on Omeera. Kõige mõnusam mära, kes minu teele on sattunud. Torikas, keskmise kasvuga ja äärmiselt hea iseloomuga armastusväärne tegelane. 
Isa Castilion Van Groenhove. Kuulduste järgi üks väga väga hea iseloomuga SBS täkk. Tugeva kehaehitusega 169cm kõrge mürakas.
Carbon ise on aga kohe kohe (3.03) 8 kuuseks saav täkupoiss. Praeguse suurese juures julgen öelda, et temast kasvab suur hobune. Senise 8 elukuu jooksul tundub, et ta on oma vanematelt pärinud üsna selge pea. Ta käib väga ilusti käekõrval ning laseb ennast igalt poolt katsuda ja harjata. Esmaspäeval käis sepp ja tegi kabjad üle. Eks see oli selline moepärast tegemine, sest midagi sealt võtta ei olnud, aga asi oli rohkem selle protseduuri läbi tegemises. Ma olen tal jagu võtnud aga ei ole neid kaua üleval hoidnud, seega natuke oli kogu see asi ikka uus. Veidike oli aega vaja anda, et ta saaks aru, et hoitakse jalga ja kui ta rahus seisab, siis saab oma jala tervelt ilusti tagasi. Keegi seda omale päriseks ei võta. Esimestega läks natuke kauem, tagumistega väga lihtsalt. Eile võtsin tal boksis jälle jalgu üles ja nii ilusti, kergelt ja rahulikult läks. Hoidsin ka natukese kauem, kui tavaliselt olen hoidnud, et ta õpiks ka jalga kauem hoida laskma.
Teisipäevast alates algas Carbonil ka suure poisi elu, ehk siis kolis ta emmest eraldi koplisse. Esimene päev tuli ta paar korda läbi oma kopliaia aga jäi lõpuks ikka koplisse, kuniks oli tuppa tuleku aeg. Järgmisel päeval murdis välja ja jäi tuppa. Kolmandaks päevaks tegime õunaaia koplite ühisväravale puidust värava ette, et mitte loota karjusele ning see töötas hästi. Poiss käis küll kõrval koplites uute sõpradega tutvust tegemas, aga püsis õunaaias sees. Täna läks ta ilusti ja rahulikult käekõrval oma uue sõbraga koplisse. Püsis oma koplis ja tuli ka rahulikult tuppa. Ei mingit kisa, hüüdmist või kekslemist. Viks ja viisakas poiss :)
Olen ta üle väga rõõmus ja loodan kogu hingest, et edasised uute asjade õppimised lähevad samamoodi rahulikult. Olen tema esimesest elupäevast hoidnud suhtumist, et iga kontakt inimesega on hobuse jaoks õpikogemus ning olen seega väga hoolas selle osas, mida ja kuidas ma teen. Kuidas ma ise käitun ja mida tema käest palun. Ma ei ole varem ühegi varsaga tegelenud. Kõige nooremad, kellega on kokkupuuted, on olnud 2 aastased või vanemad, seega on mul omajagu õppida. Aga see on põnev ja ma loodan, et ma liiga palju pange ei pane :D 

Hetkel on minu jaoks tähtis, et tal oleks kari, kellega koos olla ja hobuseks olemist õppida ning õnneks on mul piisavalt ruunapoisse, kellega teda tuttavaks teha ja koos koplisse lasta. Saavad süüa, mängida ja hobuseelu õppida :)

Babysteps

Täna on 10 jaanuar 2021. Olen jupi aega mõelnud, et kas peaks selleks aastaks ka mingeid eesmärke kirja panema aga ausalt öeldes ma hetkel natuke isegi kardan seda teha. Mul on käes väga suur projekt. Võiks lausa öelda, et eluprojekt, seega ehk on see juba piisav eesmärk omaette, seda terve aasta jooksul elus hoida ja edasi arendada. Ära majandada nii, et arved oleks makstud, hobused hoitud, meeskonnal silmad säravad ja lastel meeled rõõmsad. Suur amps ma ütlen, suur amps :D

Esimene kuu- detsember, möödus Karjamõisas harjumise rütmis. Väga midagi teha ei jõudnud, sest muud eluvaldkonnad neelasid kogu energia. Töö oli kaos ja eraelus pühad. Jaanuaris oleme aga käinud I-ga koos + veel abilisi juba mitu korda tallis toimetamas. Iga kord saab tehtud natukene, aga need pisikesed edusammud on minu jaoks väga olulised. tavaliselt on süsteem selline et mina teen bokse ja I siis nokitseb talli kallal.
Tänaseks on söödaruumis paigas esimene riiul. Uusi lampe on I jõudnud lakke panna ja osad neist ka ära ühendada. Sepale on olemas hea valgusega koht töö tegemiseks. Enam ei ole pime nagu koobas :)
Täna said enamike bokside juurde ka sadulapuud. 3tk on vaja veel juurde osta, siis jagub igale poole.
olemas on 4 söödakasti koplitesse. Neid on juba 1x olnud vaja ka kõpitseda, aga no vähemalt ei ole hein enam kõikides koplites maas. Ühele nurgaboksile sai küljesein tehtud, et ei oleks päris nii avatud. Teine ootab veel tegemist. 

Eks kõik need asjad ole sellised pisikesed, aga minu silmis on iga väikene asjake samm edasi. Ega muudmoodi kui samm haaval pikka teed käidud ei saagi ;)

Ise ma olen vist ära harjunud mõttega, et olengi töötu.... esimest korda oma täiskasvanu elu jooksul ma kas ei õpi, ei ole lapsega kodune või ei ole ametlikult tööl. See on omajagu veider... Tegevusest puudust ei ole. Talliga on tegemist. Töötukassa asjadega sebimist. Kodus on 107 toimetust, mis kõik ootavad tegemist. Igav ei ole... aga veider on...
Nokitsen oma CV-sid ilusaks teha ja vaatan töökuulutusi. Midagi väga silma särama ei ole pannud. Õnneks saan ma ka töötuskindlustushüvitist, seega pool aastat vähemalt suur paanikat ei ole. Hiljemalt sügisel oleks aga vaja töökoht ikka leida, sest isegi kui tallis oleks toimetamist piisavalt ja ma olen täiesti veendunud, et ma võikski päevad läbi hobustega aega veeta, siis arved tuleb siiski ka maksta ja tallike tuleb hetkel just ja just ots-otsaga kokku, seega ennast ametlikult tööle mul võtta ei õnnestu. Teen aga vabatahtlikult edasi, nagu seni. Investeering tulevikku... pensionisammas noh.. praegu rügan, 15a pärast ehk saab vilju nautida :D