Täna on 31. detsember 2019. Selle aasta viimane päev. See aasta on tuhisenud meeletu kiirusega ja eriti hull oli lõpuspurt. Hea oli see, et tööde ja tegemiste suurem finiš oli enne jõule ja seega sai veel enne päris aasta lõppu hoo ja pinged maha. Jõulud olime kodus perega ja tõesti puhkasime. Oli võimalus korraks aeg maha võtta, aastale tagasi vaadata ja tõesti mõelda ning selle aasta sündmusi läbi seedida.
Meie maja ehitus on jõudsalt edenenud. Unistus jõulud uues kodus veeta, küll ei realiseerunud, aga üllatavalt ei olegi ma väga kurb. Kuidagi on õnnestunud leida endas see rahu, leppida asjade juhtumisega, mitte vihastada või pettuda, vaid tõsta pilk maasta ja suunata energia uute lahenduste otsimisele. Oleme võtnud aega otsuste tegemiseks. Ja isegi kui see vahepeal natukese frustreerib, siis hea on tõdeda, et kõik valitud värvid, plaadid, materjalid on lõpuks paika saanutena naeratuse näole toonud. Kui vahepeal oli mul sellest ehitusest nii suur väsimus peal, et lihtsalt käed ei tõusnud enam midagi tegema, siis nüüd tunne kuidas jõud tasapisi on hakanud tagasi tulema. Mu ema tuli ka mele appi ja andis väga suure panuse sellest kitsaskohast üle saamiseks. Ja ta tuleb veel. Ja ma olen talle südamest tänulik! Igatahes on väsimus tasakesi asendumas elevusega ja ma juba tahaks oma sõpru külla kutsuda ja uhkusega OMA MAJA näidata :)
Sügisel alustas D uues koolis. Oh sa sade kui suur pinge minus selle kõigega oli. See tema koolitee...... mul ei ole sõnu kui keeruline ja raske võib üks asi olla ja kuipalju mõnusam ja lihtsam see tegelikult saab olla. Kui palju sõltub inimestest sinu ümber.. See on olnud mulle ikka väga korralik õppetund. Muudatusi ei tohi karta!!! Kui ikka olukord on jama, siis tuleb süda rindu võtta, kontroll enda kätte haarata ja muudatused teha. See kooli vahetus tõi kaasa sellise pingelanguse tervele perele, et muudatust oli lausa silmaga näha ja käega tunda.
Nüüd uues koolis on mu laps jälle rõõmsam, leidnud õppimises võimaluse eneseteostust ja saavutusvajadust täita. Tal on võimalus olla hea ja veel parem. ja ma peaks ütlema, et selleks ei olnud üldse palju vaja. Talle meeldib lugeda ja kooli esimsel päeval räägiti suvelugemisest ja ta oli kõige rohkem lugenud. Ta sai selle eest tunnustust ja mitte ainult õpetajalt vaid ka klassikaaslastelt ja rohkem ei olnudki vaja. Õppeedukuse üle ei saa ka kurta. Meil ei olnud selles osas mingeid ootusi ja tulemused olid seda rohkem head elamust pakkuvad. Õnneks on tal endal ka tekkinud hasart ja ta õpib tasapisi pingutuses väärtust nägema :)
J on palju kasvanud. Sahtel on puhas ja uued hambad kasavavd. Ta käib eelkoolis ja on kuidagi arukaks hakanud. Tema on see laps kes sul sõna otseses mõttes silmade all kasvab. Kasvab koos kõigi selle juurde käivate ilude ja valudega. Vahepeal saab endast ja oma tahtmistest aru, siis aga jälle ei saa ja nii see karusell keerleb.
Minu enda jaoks oli ka 2019 tõeline kasvamise aasta. Ükski kasvamine ei tule ilma väikese (või siis suurema) valu ja vaevata. Aga sain ka häid vilju maitsta. Üle väga pika aja ma võitsin ühe võistluse. Päris vahva oli. Niitvälja 3V 80cm avatud klassi võidututt tuli mulle. Aca oli super ja ma ise suutsin ka oma osa ilusti sooritada. Konkurentidel oli veidi vähem õnna ja niita läks :) Ma ei ratsuta ammu saavutusspordi mõtte ja ei võistle ka võidu nimel, kuid siiski on võita pääääris tore :)
Tööalaselt oli ka väga tegus aasta. Oli toredaid asju ja oli raskeid asju, oli palju pinget, palju arengut. Palju õppimist. Aasta lõpuks kogunes kõike kuhja väga väga palju ja mu kuul jooksis mürinaga kokku. Täna siin neid asju seedides julgen aga väita, et ma ehk tulen sellest mäsust siiski võitjana välja. Muhkude ja kriimudega küll, aga siiski tugevamaja ja targemana. Enesekindlamana.
Ratsakoolil oli ka täitsa hea aasta. G oli valmis vabatahtlikult rohkem meie fb lehte panustama ja see panus on imeline. Lehel on täitsa elu sees nüüd. Ennist see lihtsalt oli... nüüd on seal ka mida vaadata ja millele kaasa elada. Ratsakoolis tegime me karikasarja- 6 etappi +2 päevane finaal. Tegin 2 satsi laagreid. Terve aasta usinalt treenimist. Aasta lõpus käisid lapsed väljaspool treeningvõistlustel. Selle aasta jõuluvõistlus/pidu oli megaäge. MEGAÄGE ma ütlen.. G pani korraldusele õla alla. Orgunnis ise asju juurde. Andis mulle arengumüksu ja inspiratsiooni rohkem panustada ja kokku tuli tõesti lihtsalt super üritus. Otse loomulikult ma töinasin lahinal. Siiamaani tuleb klimp kurku, kui ma mõtlen kui palju mul ikka vedanud on, et mu kõrval sellised inimesed. Kui ma vaid oskaksin kuidagi sõnadesse panna ja inimestele edasi öelda seda tänutunnet, mis minust üle voolab, kui ma sellele mõtlen. Musid-kallid-paid!!
Tuesday, December 31, 2019
Monday, November 11, 2019
Esimene isadepäev ilma isata
Üks kord on ikka esimene kord... igaks asjaks. See aasta on käes aeg, et oleks esimene isadepäev ilma isata. Paps suri 12.10.2019.
Paps oli pikalt väga raskelt haige, seega tema minek oli aja küsimus. Viimased kuu aega oli ta haiglas ja seega oli küsimus kas homme või ülehomme, mitte kas kuu v kahe pärast. Ma ei olnud temaga ka teab mis lähedane, seega ka emotsionaalselt ei olnud see minu jaoks isiklikult suur pauk. Pigem ma leian, et ta pidi niigi päris pikalt kannatama. Vahest ehk liigagi kaua. Ometigi toob inimese surm kaasa hunniku tegevusi ja toimetusi, mille peale ei oska enne mõeldagi, kui see asi käes. Eriti veel siis, kui see on esimene kord, mil endal on vaja kõigega tegeleda.
Tänaseks on matus peetud ja kõik sellega seonduv tehtud. Sai nii hästi kui sai. Andsin endast parima. Ometigi sellega asjad ei lõppe. Ma ütleks, et keerulisem osa tuli minu jaoks pärast seda ja osa on veel ees kah. Kui lahkunu lähedased on päriselt ka lähedased, siis ma eeldaks, et kogu asjaajamine ja otsused tehakse koos või läbi arutades ja kohustused jagatakse omavahel kuidagi ära. Kui aga omaksed omavahel läbi ei saa, vaat siis on alles keeruline.
Minu vanemad lahutasid kui mina olin alles väike, 4 v midagi sellist.. Ma ausalt ei teagi täpset aega. Pärast seda on papsil olnud igasugu pruute ja elukaaslasi. Viimased 14?? aastat oli tal üks kindel naiska, kellega siis mingil ajahetkel meie (tütarde) eest salaja abielluti. Ja vot see proua on mulle sellisel hulgal peavalu valmistanud, et kohati tundub see juba koomiline. Valed, vassimised ja kokkulepete murdmised. Asja kulminatsiooniks tassis ta minu korterist, kus mu isa enne temaga kohtumist elas ja kus nad siis ka vahelduva eduga resideerusid, asju minema. Kaasa võttis ka renditud digiboksi ja ruuteri. Muidugi, mu oma viga, et kohe lukke ära ei vahetanud, aga no krt kes oleks uskunud, et üle 10ne aasta inimesega koos elanud ja abielllunud naine on pärast mehe surma nii sõge, et hakkab korterist asju varastama. Keldrist müüs küttepuud ka maha ja lasi minema tassida. Pärast politsei asjasse kaasamist sain temalt vähemalt niipaljukese kohta sõnumi, et rendiseadmed viis ta ettevõttesse tagasi. Asi seegi. Aga asja iroonia on see, et ta käis seal korteris, tassis sealt asju minema, aga oma riided, vanad kosmeetika potsiku-totsikud ja kuhjades muud paska jättis sinna. Ja kui ma siis pärast meeletut üritamist ühendust saada, sain õnnetu sõnumi, et ta need laenujubinad tagasi viis vastasin, et mis ma su kolaga teen arvas ta, et ma peaks neid sealhoidma, et ta saaks omale sobival ajal järele tulla. Päriselt ka või??
Reaalsus oli see, et me koristasime seal emaga 2 pikka päeva ja õhtuti käis mu mees ka veel abis. Tassisime kottide viisi prügi ära ja pakkisime kokku hunnikus asju heategevusse viimiseks. Vahetasime lukud ja koristasime palju jõudsime. Pean veel leidma aja sinna minna ja kõik heategevuseks viidavad asjas autosse panna ja ära viia ning pesta ja kasida ning pildid teha, et korter üürile anda.
See on üks etapp, mille lõppemist ma tõesti ootan. Ma pean ise pingutama, et see lõppeks ja ma tõesti püüan. Kõike korraga aga ei jõua. Pere ja lapsed ja töö ja ettevõttekesekene vajavad ka tähelepanu. Ja kui ma oma korteri teemaga ühele poole saan, siis pärimise jant on veel vaja läbi teha. Õhhhhhh ma ütlen.. veel üks "peab" asi, millest ma mitte midagi teada ei tahaks, aga paraku meie seadused ei lase pärandist kellegi konkreetse kasuks loobuda. Seega ma pean sellega tegelema.
Aga mis sa teed. Ükskord on ikka esimene kord ja eks ma siis õpin, kuidas asi käib. Ema lubas selle tralli peale testamendi teha, et lihtsam oleks ja veel parem, kogu nodi enne surma laiali jagada, et poleks pärast mida jagama peaks :D Must huumor, ärge pahaks pange ;)
Isale panin hingedepäeval küünla põlema ja mõtlesin, et oleks muld talle kerge. Ja ehkki ma ei olnud oma isaga lähedane ega suhelnud vahel mitmed kuud, siis on ikkagi kuidagi imelik, et ma olen juba matnud ühe vanema. Kas ma tõesti olen juba niivana, et see aeg ongi käes....
Paps oli pikalt väga raskelt haige, seega tema minek oli aja küsimus. Viimased kuu aega oli ta haiglas ja seega oli küsimus kas homme või ülehomme, mitte kas kuu v kahe pärast. Ma ei olnud temaga ka teab mis lähedane, seega ka emotsionaalselt ei olnud see minu jaoks isiklikult suur pauk. Pigem ma leian, et ta pidi niigi päris pikalt kannatama. Vahest ehk liigagi kaua. Ometigi toob inimese surm kaasa hunniku tegevusi ja toimetusi, mille peale ei oska enne mõeldagi, kui see asi käes. Eriti veel siis, kui see on esimene kord, mil endal on vaja kõigega tegeleda.
Tänaseks on matus peetud ja kõik sellega seonduv tehtud. Sai nii hästi kui sai. Andsin endast parima. Ometigi sellega asjad ei lõppe. Ma ütleks, et keerulisem osa tuli minu jaoks pärast seda ja osa on veel ees kah. Kui lahkunu lähedased on päriselt ka lähedased, siis ma eeldaks, et kogu asjaajamine ja otsused tehakse koos või läbi arutades ja kohustused jagatakse omavahel kuidagi ära. Kui aga omaksed omavahel läbi ei saa, vaat siis on alles keeruline.
Minu vanemad lahutasid kui mina olin alles väike, 4 v midagi sellist.. Ma ausalt ei teagi täpset aega. Pärast seda on papsil olnud igasugu pruute ja elukaaslasi. Viimased 14?? aastat oli tal üks kindel naiska, kellega siis mingil ajahetkel meie (tütarde) eest salaja abielluti. Ja vot see proua on mulle sellisel hulgal peavalu valmistanud, et kohati tundub see juba koomiline. Valed, vassimised ja kokkulepete murdmised. Asja kulminatsiooniks tassis ta minu korterist, kus mu isa enne temaga kohtumist elas ja kus nad siis ka vahelduva eduga resideerusid, asju minema. Kaasa võttis ka renditud digiboksi ja ruuteri. Muidugi, mu oma viga, et kohe lukke ära ei vahetanud, aga no krt kes oleks uskunud, et üle 10ne aasta inimesega koos elanud ja abielllunud naine on pärast mehe surma nii sõge, et hakkab korterist asju varastama. Keldrist müüs küttepuud ka maha ja lasi minema tassida. Pärast politsei asjasse kaasamist sain temalt vähemalt niipaljukese kohta sõnumi, et rendiseadmed viis ta ettevõttesse tagasi. Asi seegi. Aga asja iroonia on see, et ta käis seal korteris, tassis sealt asju minema, aga oma riided, vanad kosmeetika potsiku-totsikud ja kuhjades muud paska jättis sinna. Ja kui ma siis pärast meeletut üritamist ühendust saada, sain õnnetu sõnumi, et ta need laenujubinad tagasi viis vastasin, et mis ma su kolaga teen arvas ta, et ma peaks neid sealhoidma, et ta saaks omale sobival ajal järele tulla. Päriselt ka või??
Reaalsus oli see, et me koristasime seal emaga 2 pikka päeva ja õhtuti käis mu mees ka veel abis. Tassisime kottide viisi prügi ära ja pakkisime kokku hunnikus asju heategevusse viimiseks. Vahetasime lukud ja koristasime palju jõudsime. Pean veel leidma aja sinna minna ja kõik heategevuseks viidavad asjas autosse panna ja ära viia ning pesta ja kasida ning pildid teha, et korter üürile anda.
See on üks etapp, mille lõppemist ma tõesti ootan. Ma pean ise pingutama, et see lõppeks ja ma tõesti püüan. Kõike korraga aga ei jõua. Pere ja lapsed ja töö ja ettevõttekesekene vajavad ka tähelepanu. Ja kui ma oma korteri teemaga ühele poole saan, siis pärimise jant on veel vaja läbi teha. Õhhhhhh ma ütlen.. veel üks "peab" asi, millest ma mitte midagi teada ei tahaks, aga paraku meie seadused ei lase pärandist kellegi konkreetse kasuks loobuda. Seega ma pean sellega tegelema.
Aga mis sa teed. Ükskord on ikka esimene kord ja eks ma siis õpin, kuidas asi käib. Ema lubas selle tralli peale testamendi teha, et lihtsam oleks ja veel parem, kogu nodi enne surma laiali jagada, et poleks pärast mida jagama peaks :D Must huumor, ärge pahaks pange ;)
Isale panin hingedepäeval küünla põlema ja mõtlesin, et oleks muld talle kerge. Ja ehkki ma ei olnud oma isaga lähedane ega suhelnud vahel mitmed kuud, siis on ikkagi kuidagi imelik, et ma olen juba matnud ühe vanema. Kas ma tõesti olen juba niivana, et see aeg ongi käes....
Friday, November 1, 2019
2019 hooaja lõpp
Selle aata viimane 3V oli Kosel toimunud harrastajate meistrikad. Sellest on tänaseks juba väääga pikk aeg mööda läinud aga see nädalavahetus oli siiski niipalju väärtuslik kogemus, et parem on ta kirja panna meeletu hilinemisega, kui et üldse mitte.
Ettevalmistus võistluseks oli heitlik. Ratsastus tundus järjest stabiilsem ja kindlam. Viimaseks planeeritud krossitrenn läks omajagu aiataha. Käisime kosel. Soojendusel jooksis Aca väga hästi. Galopp oli väga väga mõnus. Ta püsis ise mõnusalt jala ees ja liikus väga mõnusalt. Ja siis jõudsime hüppamisega "diivani"ni. Tehniliselt vägalihtne tõke, aga ma ei tea mis teema Acal sellega on igatahes u kümmekond meetrit enne tõket tegi ta hoo pealt korraliku bloki ning kargas järsult vasakule. Vasakule pole ta varasemalt ära hüpanud ja kombos blokki pidurdamisega lõi ta mind sadulast lahti ja tasakaalust välja ka. Tulemuseks oli mats ja maaühendus. Parem jalg jäi mul jalusesse kinni ja seega ei saanud ma lihtsalt niisama alla kukkuda. Rippusin seal külje peal natukese aega ja nikerdasin oma jalga lahti. Vasak kand sai esimese paugu ja siis lohisesin veidikene selle peal hobusele järgi enne kui ma oma parema jala jalusest kätte sain. Jalad vabad, lasin ma ka hobusest kätega lahti ja prantsatasin vastu maad. Paugu sai ka põlv.
Aca kepsutas teiste hobuste poole ja mina sisisesin valust. Tunne oli, et vasakus kannas on midagi täitsa katki. Saabast ma ära võtta ei julenud. Esimene valuaisting möödas, hakkasin hobuse poole liipama. G jooksis mu poole ja uuris, kas olen kombes. Tema silma läbi olin ma seal korralikus spagaadis rippunud ja ta arvas, et nüüd on raudselt mu vasak puus omadega õhtal. Üllatavalt polnud puusas midagi häda. Kand aga tegi väga haiget. Otsustasin enda jaoks, et kui ma hobuseni jõudes ikk aveel kanna peale toetada ei saa, siis ma edasi ei hüppa. Kui aga kannatab natukenegi, siis üritan ikka selga ronida. Ühel hetkel tundsin, kuidas jalg läks surinaga soojaks ja hakkas paremini liikuma. Valu andis järele ja sain üha paremini käia. Hobuseni jõudes surusin hambad kokku ja ronisin selga. Jalusele toetamine ei olnudki probleem, küll aga vasaku jala kasutamine, sest jala sisekülg oli kuradima kibe.
Aga pusisime edasi. Tõrkeid vasakule tuli ette terve pinu, aga enamik neist olidki põhjustatud sellest, et vasak jalg oli väga väga palju nõrgem, kui parem. Ometigi hüppasime ära enamiku platsil olnud tõkkeid. Hüppamata jäid suuremad peletised. Ma üllatasin ennast väga sellega, et ma peale kukkumist julgesin edasi hüpata. Ilmselt oli asi selles, et kukkumine ei olnud kuidagi ühegi tõkkega seotud, vaid lahkarvamused tekkisid meil vaata et keset põldu sileda maa peal.
Sellest kukkumisest tingituna otsustasime enne võistlusi veel niitu ka harjutama minna. Seal saime ka korralikult pusida. Proovisime paari uut tõket ka nendega isegi ei olnud hullu. Passimist ja kõhklusi oli varasemalt juba mitmeid kordi hüpatud tõketega. Sisetunne oli, et Aca ei tunne end just tippvormis ja ma ise ka ei olnud just parimas vormis. Üldiselt oli aga taaskord õpetlik trenn. Koju tulles libises Aca auto rambil simese otsaga poolpikali ja rapsides kukkus vasakule küljele maha. Alla kolistades õnnestus tal mulle parema jala peale nii astuda, et riivis rauaga mööda säärekonti ja pannes põhiraskuse hüppeliigesele. Nüüd olid mõlemad hüppeliigese piirkonnad võrdselt valusad. Fun!
Kokkuvõtlikult läksin ma kosele üsna ebakindlalt. Võistlus oli 2 päevane. terve nv sadas vahelduva eduga. Skeemi soojendusel oli Aca ülihea. Tõesti... super. Jaaaa siis me läksime valgesse aeda :s Aca tõmbas kangeks ja viimati oli nii kehva skeem meil niidus, kui esimest korda üldse seemitasime.
Krigistasin hambaid aga mis teha.
Parkuurini oli väga palju aega seega sain oma emotsioonidega tegeleda ja olukorraga leppida. Pinge oli igatahes maas. Parkuur oli pandud päris korralik. Liivaplats oli üsna plädine. Soojendus oli murul ja Aca hüppas ettevaatlikult. Sellist ettevaatlikkust ma ei olnud temas vist varasemalt tundnudki. Liivaplatsile minnes muutus hobune hetkega ja parkuuri nautisime mõlemad. Päris ilusat sõitu minu poolt ei olnud, aga Aca mees päästis kõik minu vead ja päev lõppes heade emotsioonidega.
Pühapäeval sadas. Muruväljakud olid libedad. Äge. Soojendusel oli Aca väga närviline ja ei keskendunud üldse. Mina pabistasin. Soojenduses väga head klappi ei saanud. Olin moraalselt valmis raskeks võitluseks.
Rajale minnes Aca küll passis, aga kuulas ja usaldas. 2., 3. ja 4. tõke pidin ikka päris palju teda veenma. 5 ja 6 olid juba mõnusad. 7s või 8s oli keset põldu palkidest tõusev ja selle ette tegi Aca tõrke. Võitlesin küll, aga ei olnud seda enesekindlust, et teda märjal murul jõuga hakata tõkkesse küllama. Oleks see kinnine kast v angaar olnud, siis veel, aga see palkidest tõusev... no ei. Pärast paneb jala sinna kuhugi vahele ja kellele seda jama siis veel vaja. Katse kaks oli edukas. Nüüd oli igasugune pinge maas. Ainuke eesmärk oli sõita hea liikumise ja tempoga, et võimalikult väha aja eest karistada saada. Selle krossi kõige suurem edu oli Aca väga hea liikumine. See oli kõige parema tempoga liikumine kogu hooaja jooksul. Lõpuks sain aja eest vaid mõne punkti miinuseid.
Tulemuseks oli äkki 8s koht. Kuskil keskel. Seega polnud hullu :)
Peale võistlusi on olnud puhkamine. Ca 3 nädalalt oli täielik puhkus. Peale seda on väga kerge trennitamine. Hetkel on endal eraeluliselt 107 asja teha ja Aca tiksub vahel trennis ja võimalusel sõidab temaga G.
See oli esimene hooaeg, kus ma 3v karussellis kaasa tiirlesin ja võin öelda, et see oli väga äge. Ma olen väga väga palju enda kohta õppinud ja leidnud ratsutmises hoopi suue ja põnevama suuna. Saan ratsastada ja hüpata tõkkeid, mis ei ole liiga kõrged ja samal ajal ennast proovile panna krossil. Ja Aca.. oi mu kallis kallis Aca.. Ta on üks superäge hobune :)
Ettevalmistus võistluseks oli heitlik. Ratsastus tundus järjest stabiilsem ja kindlam. Viimaseks planeeritud krossitrenn läks omajagu aiataha. Käisime kosel. Soojendusel jooksis Aca väga hästi. Galopp oli väga väga mõnus. Ta püsis ise mõnusalt jala ees ja liikus väga mõnusalt. Ja siis jõudsime hüppamisega "diivani"ni. Tehniliselt vägalihtne tõke, aga ma ei tea mis teema Acal sellega on igatahes u kümmekond meetrit enne tõket tegi ta hoo pealt korraliku bloki ning kargas järsult vasakule. Vasakule pole ta varasemalt ära hüpanud ja kombos blokki pidurdamisega lõi ta mind sadulast lahti ja tasakaalust välja ka. Tulemuseks oli mats ja maaühendus. Parem jalg jäi mul jalusesse kinni ja seega ei saanud ma lihtsalt niisama alla kukkuda. Rippusin seal külje peal natukese aega ja nikerdasin oma jalga lahti. Vasak kand sai esimese paugu ja siis lohisesin veidikene selle peal hobusele järgi enne kui ma oma parema jala jalusest kätte sain. Jalad vabad, lasin ma ka hobusest kätega lahti ja prantsatasin vastu maad. Paugu sai ka põlv.
Aca kepsutas teiste hobuste poole ja mina sisisesin valust. Tunne oli, et vasakus kannas on midagi täitsa katki. Saabast ma ära võtta ei julenud. Esimene valuaisting möödas, hakkasin hobuse poole liipama. G jooksis mu poole ja uuris, kas olen kombes. Tema silma läbi olin ma seal korralikus spagaadis rippunud ja ta arvas, et nüüd on raudselt mu vasak puus omadega õhtal. Üllatavalt polnud puusas midagi häda. Kand aga tegi väga haiget. Otsustasin enda jaoks, et kui ma hobuseni jõudes ikk aveel kanna peale toetada ei saa, siis ma edasi ei hüppa. Kui aga kannatab natukenegi, siis üritan ikka selga ronida. Ühel hetkel tundsin, kuidas jalg läks surinaga soojaks ja hakkas paremini liikuma. Valu andis järele ja sain üha paremini käia. Hobuseni jõudes surusin hambad kokku ja ronisin selga. Jalusele toetamine ei olnudki probleem, küll aga vasaku jala kasutamine, sest jala sisekülg oli kuradima kibe.
Aga pusisime edasi. Tõrkeid vasakule tuli ette terve pinu, aga enamik neist olidki põhjustatud sellest, et vasak jalg oli väga väga palju nõrgem, kui parem. Ometigi hüppasime ära enamiku platsil olnud tõkkeid. Hüppamata jäid suuremad peletised. Ma üllatasin ennast väga sellega, et ma peale kukkumist julgesin edasi hüpata. Ilmselt oli asi selles, et kukkumine ei olnud kuidagi ühegi tõkkega seotud, vaid lahkarvamused tekkisid meil vaata et keset põldu sileda maa peal.
Sellest kukkumisest tingituna otsustasime enne võistlusi veel niitu ka harjutama minna. Seal saime ka korralikult pusida. Proovisime paari uut tõket ka nendega isegi ei olnud hullu. Passimist ja kõhklusi oli varasemalt juba mitmeid kordi hüpatud tõketega. Sisetunne oli, et Aca ei tunne end just tippvormis ja ma ise ka ei olnud just parimas vormis. Üldiselt oli aga taaskord õpetlik trenn. Koju tulles libises Aca auto rambil simese otsaga poolpikali ja rapsides kukkus vasakule küljele maha. Alla kolistades õnnestus tal mulle parema jala peale nii astuda, et riivis rauaga mööda säärekonti ja pannes põhiraskuse hüppeliigesele. Nüüd olid mõlemad hüppeliigese piirkonnad võrdselt valusad. Fun!
Kokkuvõtlikult läksin ma kosele üsna ebakindlalt. Võistlus oli 2 päevane. terve nv sadas vahelduva eduga. Skeemi soojendusel oli Aca ülihea. Tõesti... super. Jaaaa siis me läksime valgesse aeda :s Aca tõmbas kangeks ja viimati oli nii kehva skeem meil niidus, kui esimest korda üldse seemitasime.
Krigistasin hambaid aga mis teha.
Parkuurini oli väga palju aega seega sain oma emotsioonidega tegeleda ja olukorraga leppida. Pinge oli igatahes maas. Parkuur oli pandud päris korralik. Liivaplats oli üsna plädine. Soojendus oli murul ja Aca hüppas ettevaatlikult. Sellist ettevaatlikkust ma ei olnud temas vist varasemalt tundnudki. Liivaplatsile minnes muutus hobune hetkega ja parkuuri nautisime mõlemad. Päris ilusat sõitu minu poolt ei olnud, aga Aca mees päästis kõik minu vead ja päev lõppes heade emotsioonidega.
Pühapäeval sadas. Muruväljakud olid libedad. Äge. Soojendusel oli Aca väga närviline ja ei keskendunud üldse. Mina pabistasin. Soojenduses väga head klappi ei saanud. Olin moraalselt valmis raskeks võitluseks.
Rajale minnes Aca küll passis, aga kuulas ja usaldas. 2., 3. ja 4. tõke pidin ikka päris palju teda veenma. 5 ja 6 olid juba mõnusad. 7s või 8s oli keset põldu palkidest tõusev ja selle ette tegi Aca tõrke. Võitlesin küll, aga ei olnud seda enesekindlust, et teda märjal murul jõuga hakata tõkkesse küllama. Oleks see kinnine kast v angaar olnud, siis veel, aga see palkidest tõusev... no ei. Pärast paneb jala sinna kuhugi vahele ja kellele seda jama siis veel vaja. Katse kaks oli edukas. Nüüd oli igasugune pinge maas. Ainuke eesmärk oli sõita hea liikumise ja tempoga, et võimalikult väha aja eest karistada saada. Selle krossi kõige suurem edu oli Aca väga hea liikumine. See oli kõige parema tempoga liikumine kogu hooaja jooksul. Lõpuks sain aja eest vaid mõne punkti miinuseid.
Tulemuseks oli äkki 8s koht. Kuskil keskel. Seega polnud hullu :)
Peale võistlusi on olnud puhkamine. Ca 3 nädalalt oli täielik puhkus. Peale seda on väga kerge trennitamine. Hetkel on endal eraeluliselt 107 asja teha ja Aca tiksub vahel trennis ja võimalusel sõidab temaga G.
See oli esimene hooaeg, kus ma 3v karussellis kaasa tiirlesin ja võin öelda, et see oli väga äge. Ma olen väga väga palju enda kohta õppinud ja leidnud ratsutmises hoopi suue ja põnevama suuna. Saan ratsastada ja hüpata tõkkeid, mis ei ole liiga kõrged ja samal ajal ennast proovile panna krossil. Ja Aca.. oi mu kallis kallis Aca.. Ta on üks superäge hobune :)
Sunday, September 1, 2019
Niitvälja Sügis 2019
Vahepeal on juhtunud igasugu asju, millest ma olen mõelnud kirjutada aga siis on aeg kuhugi käest kadunud, värske emotsioon möödas ja nii ongi kirjutamata jäänud. Nüüd on aga küll aeg vahepealne kokku võtta ja siis jõuda ka eilse päevani, ehk niidu 3V-ni.
Aga esmalt siis kiire kokkuvõte vahepealsest.
Paar päeva peale Ecut hakkas Aca lonkama. Oli asi võistluses või esimeses trennnis peale võistluste puhkekat, mine sa tea. Igatahes oli ta rivist väljas 2+2 nädalat. 2 nädalat sai rohtusid ja siis 2 nädalat käisime ainult sammu. Siis hakkasin teda tasapisi töösse tagasi tooma. Kõik plaanid see suvi mõnuga krossi võistelda olid korstnas. Õnneks olen ma juba niipalju vana, et mingeid ajaga eest ära jooksvaid tähtaegu ei ole, seega ma väga meelt ei heitnud. Mõtlesin, et vb peaks õne teise oma hobustest natukeseks luubi alla võtma ja harrastajate meistrikateks proovima klappi leida. Natukese nikerdasin ühe ja teisega, aga kuidagi ei olnud seda head tunnet.
Õnneks tuli Aca oma puhkuselt tagasi tasa aga targu ja iga trenniga üha kindlamalt. Ühel hetkel hakkasime uuesti hüppama ja kuna jalg pidas sellele vastu, siis proovisime ka krossile trenni minna. Käisime Niidus. Trenn olii äge ja õpetlik. Sain päris palju teada, millisel hetkel ta mind paremale ära võib tassida ja mis tunne on vahetult enne seda, kui tal see jõnks läbi käib. Päris mitu korda pidin selle reha otsa astuma enne kui ära tabasin, mida ma pean kas pöördel või sirgel tegema selleks, et ta jala taha ei saaks vajuda ja sealt siis tõkke ees või mõnes muus suvalises kohas omale sobivasse suunda kepsutada. Aga ma sain sellele tundele jaole ja see on väga hea asi :)
Siis sain lõpuks tehtud ka põllul ühe korralikuma galopitamise. Oi kui palju sellest kasu on olnud :) Peab selle regulaarseks saama ja käima, kuniks on, kus käia. Hetkel on vili võetud ja traktori jälgedes näeb kaugele ette ning seega saab sõita. Niisama on põld liiga kivine.
Peale põllul galopitamist oli ka krossitrennis hoopis teine tunne. Videote pealt Aca liikumist vaadates on ikka maru naljakas, sest no ei ole tal seda suurt galoppi, aga vähemalt seljast on nüüd tunne, et ta ikkagi läheb edasi ka :D
Käisime enne eilset korra niidus ja korra kosel. Niidus jõudis Aca mulle veel paar korda vimpka visata, siis kosel juba vaid korra ja seda trenni alguses. Sain sellest endal pea selgeks, et ei saa võõrale tõkkele lohakalt peale sõita ja vaja ikka viimase hetkeni ise oma tegutsemises kindlam olla.
Kosel oli väga palju uusi tõkkeid ehitatud võrreldes kevadega, kui me seal käisime. See oli väga hea, sest sai proovida, mis Aca uutest asjadest arvab. Sai mugavaid hüppeid ja mõned võitlused oli ka vaja maha pidada.
Krossitamiste vahele on olnud palju ratsastamist ja mõned tavalised hüppetrennid. Mõlemas olin ma viimased paar nädalat kuidagi liimist lahti. Ei saa istakut paika ja ei saa tunnet kätte. Kuidagi ligadi-logadi oli see värk. Õnneks sain viimases ratsastuses skeemi päris okeilt sõidetud ja kontakti ka mõnusaks seega väga hõreda tundega ei pidanud niidule vastu minema.
Aga nüüd siis põhisündmus. Niitvälja sügis 2019. CCN80 avatud klass.
Kokku oli 37 võistluspaari rajal.
4:30- äratus. Kola kokku ja talli. Inz aitas mul õhtul veel välivoodi ja magamiskoti otsida, et oleks päeval võimalik puhata.
5:20 jõusdin talli. Andsin Acale ja teistele võistlevatele hobustele heina ette. Puhastasin Aca ära. Siis Acale söök ette ja patse punuma.
6:00 minu abilised jõudsid. Hakkasid varustust puhastama ja autot pakkima.
6:30 hakkasime laadima. korjasime viimased asjad autosse ja minek.
Kohapeal oli mega udu. Igal pool oli udu :D
Õde jõudis ka õige pea peale meid niitu. Võtsime Aca maha ja lapsed jalutasid teda. meie läksime stardikaid maksma ja parkuuri õppima. Ma ei mõelnud üldse selle peale, et muru võiks märg olla ja seega mul kummikuid ei olnud. Esimese 10 meetriga olid tossud märjad. Parkuuri käimise lõpuks jalad lirtsusid.
Tagasi jõudes tegime Acale koplikese ja ma hakkasin riideid vahetama. Aca sai ka "riidesse" ja väiksed krihvid alla. G jõudis ka ja läksime soojendama. Olin 7. stardis. Soojenduses oli Aca päris tore aga liikumisest ikka veidi kinni. Ei ole tal seda suurt liikumist või head mootorit. Skeem läks päris okeilt. G tegi enne starti nalja ja nii ma sõitsin esimese sisesõidu kriips kõrvuni :D Arenguruumi on veel omajagu. Eksimused siin-seal, enda plähmerdused. Põhiline koht aga traavi suuremaks saamine.
Tänapäeval on selline hea asi nagu Equipe online, kuhu tulemused jooksvalt sisse kantakse ja seega sai tulemusi piiluda. või no niipalju kui neid sisse oli kantud. Sain skeemis 71% ehk -29p. Väga palju kõvem tulemus, kui ma oleks arvanud. Olin selle tulemusega 2. kohal. Paljude hinded polnud aga veel sisse kantud ja seega ei pruukinud see püsima jääda.
Peale skeemi tagasi oma pessa, sadula vahetus ja parkuuri sõitma. Esimesed hüpped olid jube rabedad. Siis aga läks päris mõnusaks. Aca sai kuidagi uue hingamise. Parkuuris tegin ise 2 viga, aga õnneks parandas Aca minu jama ära. Kohe esimesele tõkkele sõitsin jube põhja. Aca ronis üle. Edasi oli täitsa hea. Ma sain isegi aru kuhu ma sõidan ja puha. Viimasele aga läks jälle põhja. Õnneks ronis Aca ka sealt puhtalt üle. Teine ala 0ga.
Kui 80cm sõidud olid lõppenud ja kõik tulemused sees selgus, et skeemis juhtinud poni oli parkuuris 8 miinust juurde saanud ja seega läksin juhtima. Õnneks ei pidanud ma endale väga suurt ajupesu tegema, et emotsioon üle ei keeks. Ecus olin ma ka enne krosse väga heal kohal aga krossil on meil eksimused kerged tulema. Puhkasime viivu ja läksime krossi käima. G ütles ka, et oi sul nii hea koht. Arutasime temaga ka, et ma ei pea seda hetkel veel millekski, sest meie jaoks kõige raskem osa on alles ees. Meie tänane põhieesmärk on puhas kross. Esialgne edu on väga väga tore ja annab julgust, et hea tulemus on võimalik, aga eesmärk, millele ma keskendun, on minu enda tööv
ime säilime krossil- valvsus igal tõkkel, kindel juhtimine, tähelepanu kellale ja vastavalt sellele kiiruse ja trajektoori valik.
Käisin esimene kord rada ja rääkisin G-le, et mis mu plaan on. Kus lõikan, et aega säästa, kus ei tohi lõigata, sest pööre tõkkele muidu liiga riskantne. Ta kiitis mu lähenemise heaks. Rada oli mul juba enne netist pähe õpitud. Teine kord käisin õega koos ja laulsin talle ette iga liigutuse. Siin poolistak ja pehme põlv-edasi, siin põlved peale ja kokku.. parem külg kontrolli alla, poolpeatus, suunurgad kontrollida.. siin kuulan kella ja kui piiksub siis teen nii või naa. Plaan oli paigas. Detailideni.
Siis tuli tükk maad passimist, mille käigus magasin pool tundi ja sõin u tund enne krossi. Kui aeg käes sai Aca suuremad krihvid alla, varustuse külge ja läksime soojendama.
Ainuke paha asi on see, et soojendusplatsile ei kuule seda, kui sinu stardiaega öeldakse. Jäin starti hiljaks. Mitte palju, aga just nii, et pidin galopid boksist läbi kadjama. Kui 10t alla loeti hüüdis G, et pane kell. Panin. Kaotasin stardis 3-4 sekki. surusin Acac boksist läbi ja läksime.
KROSS
1. Esimene oli punane kast. Hoog oli sees, istusin sadulasse ja surusin kogu jalaga tangi peale. Kontakt eest tugevaks ja tagant kannus vastu. Julgustasin veel häälega ka ja hüpe tuli täitsa hea. Aca natukese vaatas, aga ei võbelenud. Parkuuriplatsil olid tõkked alles ja seega lõigata ei saanud. Kirusin omaette, et krdi tõkete kola siin ees.
2. "diivan". Pöördes suunurdad korda ja tang peale. Siis ta nägi tõket- korra vaatas. Istusin sisse ja sõitsin kindla käe ja väga väga konkreetse jalaga peale- hüppas hästi. Kiitsin kõva häälega ja vajutasin gaasi põhja.
3. Kollane maja mille eest saepurust riba. Olin valmis selleks, et ta passib. Enne tõket piiksus kell 1. minuti. Krt... olen ajast maas. Hoogu maha ei võtnud. Kontrollisin suunurgad ja panin põlved kõvemini kinni ning alt kannuse vastu. Õnneks on mul imelikud liigesed ja ma tegelt ka saan neid kahet asja korraga teha :D Hüppas ilusti. Maandumisel kohe põlv pehmeks ja täie hooga edasi.
4. Veest läbi ja palgike. Plaan oli enne vett tagasi võtta aga kuna olin ajast maas, siis see plaan ei tundunud enam hea. Otsstasin, et ise ma ei võta tagasi. Kui ta vett näeb, pidurdab nagunii ja olen siis valvel. Nii ka oli. Nägi vett, pidurdas- mul oli jalg peal ja ta tuli kokku. kannusega lükkasin ta vette ja kohe otse tõkkele peale. Väike sips õla pihta stekiga. Peale tõket kiitisn ja patsutasin ise samal ajal jalaga hoogu andes.
5. Angaar vasakule pöördest. Plaan oli teha suur pööre, sest õlaga paremale ära vedamine on Aca trikk ja tahtsin endale jätta aega sellega maadelda. Aga polnud mahti. Lõikasin kurvi nii palju kui sai ühe teise tõkke ümbert. Panin varakult paremalt põlve, kannuse ja ratsmega võimaluse trikitada kinni. keerasin kanusega ja pöördes näppisin suunurki. 2 fuleed enne olime otse ja Aca hüppas seda tõket kõhklemata. Kohe pööre vasakule.
6. Vanker söödakottidega. Juba kaugelt tuli Acal kukal ülesse ja silm punni. Võbeles. Võtsin eest tugevama kontakti ja liigutasin suunurki. Kannuse surusin peale. Läks. Kiitsin kõva häälega ja endsin minna.
7. Süsteem üleshüpetest. Siin võtsin enne kokku. Rahustasin häälega ja surusin keha taha. Tõkke ees jalg toetas ja ta kalpsas sealt üles. peale tõket mäest alla minnes korraks traavisammud ja allpool galopp. Tasasel maal kohe gaas põhja.
8. Laev. Lõikasin pealesõitu nii palju kui oli loogiline. Suunurkade kontroll ja põlv peale. Hüppas mõnuga. Peale maanudmist piiksus teine minut. Ikka ajast maas. Andsin agu.
9. väike majakene tallide suunas ümber parkuuriaia nurga. Plaan oli teha suurem pööre, et hobune näeks tõket natukene varem kui 2 fuleed. Uus plaan- lõika nurka nii palju kui saad ja pane vasakult ratse ja kanus peale- tehtud. Sellele tõkkele ma isegi ei kontrollinud suud ega midagi. Gaas põhja- niipalju kui seda võimalik vajutada oli :D
10. Sinise-valgega palklaud. Seda ma ise põdesin. Kontrollisin suunurgad, panin tangi peale ja kannuse vastu- ei vajutanud. Tõkkeni minnes katsusin pidevalt suunurkasid ja sõitsin iga fuleed kindla jalaga. Aca keskendus, kuulas ja paugutas.
11. Ringaias vette ja palgike veest välja. kaotasin natuke hoogu lähenemisel aga vette läks täitsa hästi ning tõkke võtsime galopi pealt :) tagasipöördel jäi hoog kinni. G karjus mulle, et edasi-edasi. Andsin kõigi vahenditega hobusele hoogu. Heelga, säärega ja patsutasin stekiga kergelt õla pihta. Aca võttis elu sisse ja lippa nii kiiresti kui ta ilmselt sel hetkel võimeline oli. Rohkem poleks sealt välja pigistanud.
12. Herdel. Enne pööret suunurgad, tangid. Säär ja hüpe. Kell piiksus 3nda minuti. Close.. deem close. Peaaegu ajas- maha jäämina 20m kanti.
13. Allahüpe väiksest pöördest peale herdlit. Künkale sõidul lubasin Acal pidurdada aga hoidsin jala peal. ta hüppas alla nii nii hästi. Maandumisel andsin gaasi. Veel oli vaja aega tagasi sõita. Kuidagi kaotasin jalused. Kena.. Sõita peale kraavile ilma jaluseta ja võimalik, et kuni lõpuni, sest mul ei ole mahti teda tagasi võtta, et seda otsida. No ei ole.... Kuidagi leidsin jaluse üles, tänasin jumalat ja vajutasin gaasi põhja.
14. Kraav- Hooga üle. jahmerdasin jalusega ja seega oli põlv nagunii juba rohkem kinni. Acal oli siht silme ees ja mul ei olnud vaja rohkem teha. Peale kraavi tuli pikk sirge. Sõisin edasi. Aca jooksis nii palju kui ta suutis. Meile jalutas vastu Jaagup Kallas muhe muie näol. Ma ei tea miks, aga see andis mulle kuidagi jõudu juurde. Julgustasin hobust häälega edasi ja otsustasin, et lõikan kõiki pöördeid nii palju kui see võimalik on, aga ma pean aega jõudma. Pean.
15. Palkidest kolmik- 90 kraadine pööre vasakule pealesõidul. lasin hooga üle oma esialgse kokku võtmise märgise. enne pööret näppisin suunurki ja surusin parema kannuse vastu hobust. Aca pööras kohe ümber teise tõkke nurga, kui see võimalus oli. Kohe panin ka sisemise, vasaku jala peale ja katsusin veelkord suunurgad ära- Aca oli eest pehme ja tähelepanelik vastas kohe ja haaras tõkkele. Maandumisel kohe suund paremale.
16. Pikk sinine palgike. Hea lai tõke. Lõikasin kurvi ja sain vaevu enne tõket otseks. Hoog veits pidurdus, aga polnud hullu. Peale seda oli vaja teha aas paremale ja võtta kitsas kolmnurk.
17. Kitsale kolmnurgale oli plaan teha väiksem pööre. Ühe tõkke eest aga mingi põõsakogumi ümbert. Lõikasin aga ka põõsa eest ja traavile ka ei võtnud. Hoidsin kindla jala ja veidi tugevama käe ning üle ta kalpas. Ees ootas 4nda minuti kontroll koht. Lükkasin jalaga Acat edasi ja koputasin stekiga õlale ka. Aca lidus kuis jaksas. Sadulast tundus korralik hoog. Kell piiksus 4. minuti. Ma olin graafikus! Mitte ees, aga vähemalt graafikus!
18. Kollaste külgväravatega must toru. Lähenemine tagasipöördest vasakule. Ei mingit ilusat tagasipööret. Suunurgad käes ja parem kannus vastas keerasin varem kui plaanisin ja hüppasime veidi viltu. Aca vastas igale märguandele ideaalselt ja ei mingit pabinat. Kiitsin ja kadjasime mäe poole.
19. Mäe peal palk mille all saepuru riba. Ise pabistasin. Enne mäge poolpeatus ja nina üles. Jalg peale. Palgi ees julgustasin häälega. Tõukas ja kuna maandumine oli mäest alla surusin keha kohe jaluse peale ja tahapoole.
20. Sinine toru kõrvalt valge ja musta ringiga. Seda Aca vaatas. ja võbeles. Pigistasin ta tangide vahele ja võtsin tugevama kontakti. Hoog tundus kaduvat ja see oli ainuke tõke kuhu ta alla paterdas. Kuulsin G häält, et sõidaaaaaa.. ja ma sõitsin.
21. Lohukese kohal palk ja ees ka palk. Kuusekesed all. Sinna peale sõitsin lihtsalt hooga. Enne katsusin suunurki ja Aca kuulas. Saatsin jalaga edasi ja ta läks ja hüppas. Kriiskasin rõõmust.
Tegin veidikese traavikest. patsutasin hästi palju Acat ja ronisin alla. Abilised võtsid ta ja sörkisid edasi käekõrval. Mina viskasin käpuli maha ja püüdsin kuidagi oma hingamist taltsutada. Õekene kallistas ja korrutas, kui tubli ma ikka olin. G kiitis ka. Ma olin pisarateni õnnelik. PUHAS KROSS!!! Ja nagu pärast selgus.. isegi aega sõitsin :D
Tulemuseks saime me oma esimese sini-must-valge roseti. Ma ei ole tükki aega ühtegi võistlust võitnud. See on tore tunne :) Aga kordades kordades parem on see tunne, et ma suutsin täita oma eesmärgi. Ma suutsin viimase hetkeni keskenduda ja teha oma töö ära. Ma ei lasknud ennast hetkekski lõdvaks ja hoidsin viimase hüppeni pea selge. ka viimase tõkke ees jaksasin ma veel mõelda, et on vaja suunurgad kontrollida ja ei saa lihtsalt peale uhada. Ma kuulsin kella piiksumist ja suutsin rajal vstavalt sellele oma plaani kohendada.
Ja no ACA... mu kullakallis ACA.... Ta oli lihtsalt imeline. Kuulas, usaldas ja pingutas kogu hingest. Tal ei ole suurt ja lahtist galoppi.. ta pidi ilmselt palju palju rohkem pingutama, joostes oma võimete piiril, kui mõni teien hobune, kellel on see suur galopp olemas... Aga ta pingutas :)
Edasi saime veel 2 tundi autasustamist oodata. Tüdrukud poputasid Acat ja pakkisid kola kokku. Saime oma tutiku ja sponsornänni kätte nign tulime koju. Kell oli öös ja kõik olime vässud. Minu hinges aga oli suur suur rõõm ja rahulolu. Seda tunnet ma püüan hoida ja mäletada kaua :)
Aga esmalt siis kiire kokkuvõte vahepealsest.
Paar päeva peale Ecut hakkas Aca lonkama. Oli asi võistluses või esimeses trennnis peale võistluste puhkekat, mine sa tea. Igatahes oli ta rivist väljas 2+2 nädalat. 2 nädalat sai rohtusid ja siis 2 nädalat käisime ainult sammu. Siis hakkasin teda tasapisi töösse tagasi tooma. Kõik plaanid see suvi mõnuga krossi võistelda olid korstnas. Õnneks olen ma juba niipalju vana, et mingeid ajaga eest ära jooksvaid tähtaegu ei ole, seega ma väga meelt ei heitnud. Mõtlesin, et vb peaks õne teise oma hobustest natukeseks luubi alla võtma ja harrastajate meistrikateks proovima klappi leida. Natukese nikerdasin ühe ja teisega, aga kuidagi ei olnud seda head tunnet.
Õnneks tuli Aca oma puhkuselt tagasi tasa aga targu ja iga trenniga üha kindlamalt. Ühel hetkel hakkasime uuesti hüppama ja kuna jalg pidas sellele vastu, siis proovisime ka krossile trenni minna. Käisime Niidus. Trenn olii äge ja õpetlik. Sain päris palju teada, millisel hetkel ta mind paremale ära võib tassida ja mis tunne on vahetult enne seda, kui tal see jõnks läbi käib. Päris mitu korda pidin selle reha otsa astuma enne kui ära tabasin, mida ma pean kas pöördel või sirgel tegema selleks, et ta jala taha ei saaks vajuda ja sealt siis tõkke ees või mõnes muus suvalises kohas omale sobivasse suunda kepsutada. Aga ma sain sellele tundele jaole ja see on väga hea asi :)
Siis sain lõpuks tehtud ka põllul ühe korralikuma galopitamise. Oi kui palju sellest kasu on olnud :) Peab selle regulaarseks saama ja käima, kuniks on, kus käia. Hetkel on vili võetud ja traktori jälgedes näeb kaugele ette ning seega saab sõita. Niisama on põld liiga kivine.
Peale põllul galopitamist oli ka krossitrennis hoopis teine tunne. Videote pealt Aca liikumist vaadates on ikka maru naljakas, sest no ei ole tal seda suurt galoppi, aga vähemalt seljast on nüüd tunne, et ta ikkagi läheb edasi ka :D
Käisime enne eilset korra niidus ja korra kosel. Niidus jõudis Aca mulle veel paar korda vimpka visata, siis kosel juba vaid korra ja seda trenni alguses. Sain sellest endal pea selgeks, et ei saa võõrale tõkkele lohakalt peale sõita ja vaja ikka viimase hetkeni ise oma tegutsemises kindlam olla.
Kosel oli väga palju uusi tõkkeid ehitatud võrreldes kevadega, kui me seal käisime. See oli väga hea, sest sai proovida, mis Aca uutest asjadest arvab. Sai mugavaid hüppeid ja mõned võitlused oli ka vaja maha pidada.
Krossitamiste vahele on olnud palju ratsastamist ja mõned tavalised hüppetrennid. Mõlemas olin ma viimased paar nädalat kuidagi liimist lahti. Ei saa istakut paika ja ei saa tunnet kätte. Kuidagi ligadi-logadi oli see värk. Õnneks sain viimases ratsastuses skeemi päris okeilt sõidetud ja kontakti ka mõnusaks seega väga hõreda tundega ei pidanud niidule vastu minema.
Aga nüüd siis põhisündmus. Niitvälja sügis 2019. CCN80 avatud klass.
Kokku oli 37 võistluspaari rajal.
4:30- äratus. Kola kokku ja talli. Inz aitas mul õhtul veel välivoodi ja magamiskoti otsida, et oleks päeval võimalik puhata.
5:20 jõusdin talli. Andsin Acale ja teistele võistlevatele hobustele heina ette. Puhastasin Aca ära. Siis Acale söök ette ja patse punuma.
6:00 minu abilised jõudsid. Hakkasid varustust puhastama ja autot pakkima.
6:30 hakkasime laadima. korjasime viimased asjad autosse ja minek.
Kohapeal oli mega udu. Igal pool oli udu :D
Õde jõudis ka õige pea peale meid niitu. Võtsime Aca maha ja lapsed jalutasid teda. meie läksime stardikaid maksma ja parkuuri õppima. Ma ei mõelnud üldse selle peale, et muru võiks märg olla ja seega mul kummikuid ei olnud. Esimese 10 meetriga olid tossud märjad. Parkuuri käimise lõpuks jalad lirtsusid.
Tagasi jõudes tegime Acale koplikese ja ma hakkasin riideid vahetama. Aca sai ka "riidesse" ja väiksed krihvid alla. G jõudis ka ja läksime soojendama. Olin 7. stardis. Soojenduses oli Aca päris tore aga liikumisest ikka veidi kinni. Ei ole tal seda suurt liikumist või head mootorit. Skeem läks päris okeilt. G tegi enne starti nalja ja nii ma sõitsin esimese sisesõidu kriips kõrvuni :D Arenguruumi on veel omajagu. Eksimused siin-seal, enda plähmerdused. Põhiline koht aga traavi suuremaks saamine.
Tänapäeval on selline hea asi nagu Equipe online, kuhu tulemused jooksvalt sisse kantakse ja seega sai tulemusi piiluda. või no niipalju kui neid sisse oli kantud. Sain skeemis 71% ehk -29p. Väga palju kõvem tulemus, kui ma oleks arvanud. Olin selle tulemusega 2. kohal. Paljude hinded polnud aga veel sisse kantud ja seega ei pruukinud see püsima jääda.
Peale skeemi tagasi oma pessa, sadula vahetus ja parkuuri sõitma. Esimesed hüpped olid jube rabedad. Siis aga läks päris mõnusaks. Aca sai kuidagi uue hingamise. Parkuuris tegin ise 2 viga, aga õnneks parandas Aca minu jama ära. Kohe esimesele tõkkele sõitsin jube põhja. Aca ronis üle. Edasi oli täitsa hea. Ma sain isegi aru kuhu ma sõidan ja puha. Viimasele aga läks jälle põhja. Õnneks ronis Aca ka sealt puhtalt üle. Teine ala 0ga.
Kui 80cm sõidud olid lõppenud ja kõik tulemused sees selgus, et skeemis juhtinud poni oli parkuuris 8 miinust juurde saanud ja seega läksin juhtima. Õnneks ei pidanud ma endale väga suurt ajupesu tegema, et emotsioon üle ei keeks. Ecus olin ma ka enne krosse väga heal kohal aga krossil on meil eksimused kerged tulema. Puhkasime viivu ja läksime krossi käima. G ütles ka, et oi sul nii hea koht. Arutasime temaga ka, et ma ei pea seda hetkel veel millekski, sest meie jaoks kõige raskem osa on alles ees. Meie tänane põhieesmärk on puhas kross. Esialgne edu on väga väga tore ja annab julgust, et hea tulemus on võimalik, aga eesmärk, millele ma keskendun, on minu enda tööv
ime säilime krossil- valvsus igal tõkkel, kindel juhtimine, tähelepanu kellale ja vastavalt sellele kiiruse ja trajektoori valik.
Käisin esimene kord rada ja rääkisin G-le, et mis mu plaan on. Kus lõikan, et aega säästa, kus ei tohi lõigata, sest pööre tõkkele muidu liiga riskantne. Ta kiitis mu lähenemise heaks. Rada oli mul juba enne netist pähe õpitud. Teine kord käisin õega koos ja laulsin talle ette iga liigutuse. Siin poolistak ja pehme põlv-edasi, siin põlved peale ja kokku.. parem külg kontrolli alla, poolpeatus, suunurgad kontrollida.. siin kuulan kella ja kui piiksub siis teen nii või naa. Plaan oli paigas. Detailideni.
Siis tuli tükk maad passimist, mille käigus magasin pool tundi ja sõin u tund enne krossi. Kui aeg käes sai Aca suuremad krihvid alla, varustuse külge ja läksime soojendama.
Ainuke paha asi on see, et soojendusplatsile ei kuule seda, kui sinu stardiaega öeldakse. Jäin starti hiljaks. Mitte palju, aga just nii, et pidin galopid boksist läbi kadjama. Kui 10t alla loeti hüüdis G, et pane kell. Panin. Kaotasin stardis 3-4 sekki. surusin Acac boksist läbi ja läksime.
KROSS
1. Esimene oli punane kast. Hoog oli sees, istusin sadulasse ja surusin kogu jalaga tangi peale. Kontakt eest tugevaks ja tagant kannus vastu. Julgustasin veel häälega ka ja hüpe tuli täitsa hea. Aca natukese vaatas, aga ei võbelenud. Parkuuriplatsil olid tõkked alles ja seega lõigata ei saanud. Kirusin omaette, et krdi tõkete kola siin ees.
2. "diivan". Pöördes suunurdad korda ja tang peale. Siis ta nägi tõket- korra vaatas. Istusin sisse ja sõitsin kindla käe ja väga väga konkreetse jalaga peale- hüppas hästi. Kiitsin kõva häälega ja vajutasin gaasi põhja.
3. Kollane maja mille eest saepurust riba. Olin valmis selleks, et ta passib. Enne tõket piiksus kell 1. minuti. Krt... olen ajast maas. Hoogu maha ei võtnud. Kontrollisin suunurgad ja panin põlved kõvemini kinni ning alt kannuse vastu. Õnneks on mul imelikud liigesed ja ma tegelt ka saan neid kahet asja korraga teha :D Hüppas ilusti. Maandumisel kohe põlv pehmeks ja täie hooga edasi.
4. Veest läbi ja palgike. Plaan oli enne vett tagasi võtta aga kuna olin ajast maas, siis see plaan ei tundunud enam hea. Otsstasin, et ise ma ei võta tagasi. Kui ta vett näeb, pidurdab nagunii ja olen siis valvel. Nii ka oli. Nägi vett, pidurdas- mul oli jalg peal ja ta tuli kokku. kannusega lükkasin ta vette ja kohe otse tõkkele peale. Väike sips õla pihta stekiga. Peale tõket kiitisn ja patsutasin ise samal ajal jalaga hoogu andes.
5. Angaar vasakule pöördest. Plaan oli teha suur pööre, sest õlaga paremale ära vedamine on Aca trikk ja tahtsin endale jätta aega sellega maadelda. Aga polnud mahti. Lõikasin kurvi nii palju kui sai ühe teise tõkke ümbert. Panin varakult paremalt põlve, kannuse ja ratsmega võimaluse trikitada kinni. keerasin kanusega ja pöördes näppisin suunurki. 2 fuleed enne olime otse ja Aca hüppas seda tõket kõhklemata. Kohe pööre vasakule.
6. Vanker söödakottidega. Juba kaugelt tuli Acal kukal ülesse ja silm punni. Võbeles. Võtsin eest tugevama kontakti ja liigutasin suunurki. Kannuse surusin peale. Läks. Kiitsin kõva häälega ja endsin minna.
7. Süsteem üleshüpetest. Siin võtsin enne kokku. Rahustasin häälega ja surusin keha taha. Tõkke ees jalg toetas ja ta kalpsas sealt üles. peale tõket mäest alla minnes korraks traavisammud ja allpool galopp. Tasasel maal kohe gaas põhja.
8. Laev. Lõikasin pealesõitu nii palju kui oli loogiline. Suunurkade kontroll ja põlv peale. Hüppas mõnuga. Peale maanudmist piiksus teine minut. Ikka ajast maas. Andsin agu.
9. väike majakene tallide suunas ümber parkuuriaia nurga. Plaan oli teha suurem pööre, et hobune näeks tõket natukene varem kui 2 fuleed. Uus plaan- lõika nurka nii palju kui saad ja pane vasakult ratse ja kanus peale- tehtud. Sellele tõkkele ma isegi ei kontrollinud suud ega midagi. Gaas põhja- niipalju kui seda võimalik vajutada oli :D
10. Sinise-valgega palklaud. Seda ma ise põdesin. Kontrollisin suunurgad, panin tangi peale ja kannuse vastu- ei vajutanud. Tõkkeni minnes katsusin pidevalt suunurkasid ja sõitsin iga fuleed kindla jalaga. Aca keskendus, kuulas ja paugutas.
11. Ringaias vette ja palgike veest välja. kaotasin natuke hoogu lähenemisel aga vette läks täitsa hästi ning tõkke võtsime galopi pealt :) tagasipöördel jäi hoog kinni. G karjus mulle, et edasi-edasi. Andsin kõigi vahenditega hobusele hoogu. Heelga, säärega ja patsutasin stekiga kergelt õla pihta. Aca võttis elu sisse ja lippa nii kiiresti kui ta ilmselt sel hetkel võimeline oli. Rohkem poleks sealt välja pigistanud.
12. Herdel. Enne pööret suunurgad, tangid. Säär ja hüpe. Kell piiksus 3nda minuti. Close.. deem close. Peaaegu ajas- maha jäämina 20m kanti.
13. Allahüpe väiksest pöördest peale herdlit. Künkale sõidul lubasin Acal pidurdada aga hoidsin jala peal. ta hüppas alla nii nii hästi. Maandumisel andsin gaasi. Veel oli vaja aega tagasi sõita. Kuidagi kaotasin jalused. Kena.. Sõita peale kraavile ilma jaluseta ja võimalik, et kuni lõpuni, sest mul ei ole mahti teda tagasi võtta, et seda otsida. No ei ole.... Kuidagi leidsin jaluse üles, tänasin jumalat ja vajutasin gaasi põhja.
14. Kraav- Hooga üle. jahmerdasin jalusega ja seega oli põlv nagunii juba rohkem kinni. Acal oli siht silme ees ja mul ei olnud vaja rohkem teha. Peale kraavi tuli pikk sirge. Sõisin edasi. Aca jooksis nii palju kui ta suutis. Meile jalutas vastu Jaagup Kallas muhe muie näol. Ma ei tea miks, aga see andis mulle kuidagi jõudu juurde. Julgustasin hobust häälega edasi ja otsustasin, et lõikan kõiki pöördeid nii palju kui see võimalik on, aga ma pean aega jõudma. Pean.
15. Palkidest kolmik- 90 kraadine pööre vasakule pealesõidul. lasin hooga üle oma esialgse kokku võtmise märgise. enne pööret näppisin suunurki ja surusin parema kannuse vastu hobust. Aca pööras kohe ümber teise tõkke nurga, kui see võimalus oli. Kohe panin ka sisemise, vasaku jala peale ja katsusin veelkord suunurgad ära- Aca oli eest pehme ja tähelepanelik vastas kohe ja haaras tõkkele. Maandumisel kohe suund paremale.
16. Pikk sinine palgike. Hea lai tõke. Lõikasin kurvi ja sain vaevu enne tõket otseks. Hoog veits pidurdus, aga polnud hullu. Peale seda oli vaja teha aas paremale ja võtta kitsas kolmnurk.
17. Kitsale kolmnurgale oli plaan teha väiksem pööre. Ühe tõkke eest aga mingi põõsakogumi ümbert. Lõikasin aga ka põõsa eest ja traavile ka ei võtnud. Hoidsin kindla jala ja veidi tugevama käe ning üle ta kalpas. Ees ootas 4nda minuti kontroll koht. Lükkasin jalaga Acat edasi ja koputasin stekiga õlale ka. Aca lidus kuis jaksas. Sadulast tundus korralik hoog. Kell piiksus 4. minuti. Ma olin graafikus! Mitte ees, aga vähemalt graafikus!
18. Kollaste külgväravatega must toru. Lähenemine tagasipöördest vasakule. Ei mingit ilusat tagasipööret. Suunurgad käes ja parem kannus vastas keerasin varem kui plaanisin ja hüppasime veidi viltu. Aca vastas igale märguandele ideaalselt ja ei mingit pabinat. Kiitsin ja kadjasime mäe poole.
19. Mäe peal palk mille all saepuru riba. Ise pabistasin. Enne mäge poolpeatus ja nina üles. Jalg peale. Palgi ees julgustasin häälega. Tõukas ja kuna maandumine oli mäest alla surusin keha kohe jaluse peale ja tahapoole.
20. Sinine toru kõrvalt valge ja musta ringiga. Seda Aca vaatas. ja võbeles. Pigistasin ta tangide vahele ja võtsin tugevama kontakti. Hoog tundus kaduvat ja see oli ainuke tõke kuhu ta alla paterdas. Kuulsin G häält, et sõidaaaaaa.. ja ma sõitsin.
21. Lohukese kohal palk ja ees ka palk. Kuusekesed all. Sinna peale sõitsin lihtsalt hooga. Enne katsusin suunurki ja Aca kuulas. Saatsin jalaga edasi ja ta läks ja hüppas. Kriiskasin rõõmust.
Tegin veidikese traavikest. patsutasin hästi palju Acat ja ronisin alla. Abilised võtsid ta ja sörkisid edasi käekõrval. Mina viskasin käpuli maha ja püüdsin kuidagi oma hingamist taltsutada. Õekene kallistas ja korrutas, kui tubli ma ikka olin. G kiitis ka. Ma olin pisarateni õnnelik. PUHAS KROSS!!! Ja nagu pärast selgus.. isegi aega sõitsin :D
Tulemuseks saime me oma esimese sini-must-valge roseti. Ma ei ole tükki aega ühtegi võistlust võitnud. See on tore tunne :) Aga kordades kordades parem on see tunne, et ma suutsin täita oma eesmärgi. Ma suutsin viimase hetkeni keskenduda ja teha oma töö ära. Ma ei lasknud ennast hetkekski lõdvaks ja hoidsin viimase hüppeni pea selge. ka viimase tõkke ees jaksasin ma veel mõelda, et on vaja suunurgad kontrollida ja ei saa lihtsalt peale uhada. Ma kuulsin kella piiksumist ja suutsin rajal vstavalt sellele oma plaani kohendada.
Ja no ACA... mu kullakallis ACA.... Ta oli lihtsalt imeline. Kuulas, usaldas ja pingutas kogu hingest. Tal ei ole suurt ja lahtist galoppi.. ta pidi ilmselt palju palju rohkem pingutama, joostes oma võimete piiril, kui mõni teien hobune, kellel on see suur galopp olemas... Aga ta pingutas :)
Edasi saime veel 2 tundi autasustamist oodata. Tüdrukud poputasid Acat ja pakkisid kola kokku. Saime oma tutiku ja sponsornänni kätte nign tulime koju. Kell oli öös ja kõik olime vässud. Minu hinges aga oli suur suur rõõm ja rahulolu. Seda tunnet ma püüan hoida ja mäletada kaua :)
Wednesday, June 19, 2019
Ohh Ecu Ecukene..
15-16 oli meie jaoks see kaua oodatud esimene 3V sel aastal. Seekord sai see hooaeg ikka suts varem avatud, kui viimasel võistlusel :D
Väikesed vangerdused transpordiga korraldatud ja kõikide osapooltega kõik 107 asja kokku epitud, asusid hobused reede õhtul teele. Ise kimasin koju, pakkisime oma killavoori ja pere kokku ja sõitsime hobustele järele. Kohale saime poole 11 aegu vist. Igatahes oli G just minemas ja näitas meile veel telkimiseks koha kätte.
I hakkas meie ajutist kodu lahti pakkima. Ma tegin Acale natuke pai ja lõin ka "kodu ehitamisel" kampa. Ma ei ole teab mis ajast telgis maganud. Meil on päris hea suur telk, aga madrats oli üsna nigel ja mul närvid läbi, seega magada ma ei saanud. Iga tunni või veel vähema tagant vahtisn kella. 6 paiku andsin alla ja läksin hobuseid söötma. Tundus mõtetu seal niisama külge keerata.
I päeva sooritusega jäin ma väga rahule. Skeemis oli asju, mis kripeldama jäid. Oma elu sõitu me kindlasti ei teinud. Usun, et parema tundega sõidetud skeemid on meil veel ees :) Ma olen nimelt see loll, kes otsib seda head tunnet, mitte tulemust või tutikut :D Parkuur oli vastavalt klssile pisike. Omajagu nõmedate pööretega, aga pisike. Aca hüppas hea meelega ja mul oli kriips kõrvuni. Seda osa ma nautisin. Parkuur oli ootuspäraselt puhas.
Skeemi % oli üllatavalt kobe- 70.36 Ma ise tulemusi ei vaadanud, aga tuldi ju kohe ütlema :D Püüdsin need mõtted peast ära ajada, et mitte ootusi üles kruvida ja siis pettuda, nagu niidus juhtus. Kross on meie kõge nõrgem ala.
Krossi soojendusel oli Aca supermõnus. Ei olnud närviline ega hajevil. Kuulas ja hüppas mõnuga. Starti minnes aga mured hakkasid. Esmalt ehmatas ta lippuri peale, siis oli muru sees liivane laik ja 2 tõkke juures oli fotograaf ka veel. Kõik see kokku ja minu enda otsustamatus teda nui neljaks üle suruda tõi kaasa voldi teise tõkke ees. Oiii kus ma kirusin. Pinge oli maas aga viha laes. Olin ülikuri enda peale, et ma rohkem ei võidelnud, sest tõke oli küll kitsuke, aga kõrgust ju ei olnud. Oleks pidanud ta ikka sealt kasvõi kohapealt üle lükkama. Aga mis läinud, see läinud.
3 ja 4 tõke tassis ta mind taaskord õlaga paremale minema. Olin aga ise võitlusvalis ja suunasin ikka tõkkele. Tõkke ees oli ta igati hüppamise poolt ja kalpsas üle. Mis mure selle vahepeal vingerdamisega aga on vot ma ei tea...
5 oli allahüpe ja vähemalt sellega kõik toimis. 6 oli megakitsas kaldus asjandus. Seda vahtis ka aga ma ei andnud alla ja lõpuks hüppas seda ikka väga viltu :D Ju siis oli vaja asi enda jaoks raskemaks teha.
Edasi läks juba ludinal. 7-13 tõkked olid mõnusad. Aca oli igati juhitav ja hüppas kõhklusteta. Peale 10ndat oli pikk sõit kodupoole ja korraks saime isegi päris hea hoo üles. See oli meeldiv üllatus, et sealt sellist kiirust võib kätte saada.
Kokkuvõttes olin kusagil lõpus. Lisaks tõrke miinustele sain ka aja eest korraliku portsu ja sinna see tulemus läks. Aga koht kohaks. Õppimist oli küll ja veel. Sometimes we win, sometimes we learn..
Paraku õppisin ma lisaks krossirajal pingutamisele ka seda, et korraldusel ja korraldusel on suur vahe.
See tall ja maasitk ja loodus seal on väga ilusad. Kahjuks aga sellega asi piirdus. Ei olnud seppa. Soojendusväljakult ei koristatud junne. Krossirajad olid isegi minu kogenematule silmale kuidagi... valed. Mulle tundub natuke imelik panna 70cm krossile 2ks tõkkeks kitsas tehniline takistus millele pööre on vaata et täisnurk. 4 ka täisnurk. allhüppele oli vaja eelmisets allahüppest mööda vingerdada... 6 oli veel eriti kitsas... kõik raskemd tõkked raja esimeses pooles..... Ma kuidagi arvaks, et 70cm peks selline kutsuv ja tore olema. Tõkkeid oli kokku ainult 13. See oli ka väike pettumus. Normiaeg oli selline, et ka kiired ponid ei jõudnud aega. Aega sõitsid vist vaid paar kogenud hobust.. Orfix ja Dubai vist, aga pead ma ei anna. Pole tulemusi nii hoolega uurinud. 5 koha poni sai igatahes aja eest juba miinuseid aga sõitja pärast ütles, et sõitis terve raja lapts põhjas. Kas see on päris õige 70cm rajale? Aga no kes mina olen, et siin sõna võtta eksole...
90cm raja osas oli ka kosta kriitikat. Justnimelt raskete tehniliste asjade osas. Hooaja teine võistlus ja kõrgus, mida tullakse sõitma noorte hobustega.. Aga no juu siis olid eesmärgid sellised.
Minul jäi aga kogu sellest kremplist kahjuks halb emotsioon. Ja kohe päris päris ausalt ei ole selles kuidagi osaline minu koht edetabelis. Ma ei võistle juba ammu enam tuti või tulemuse saamise eesmärgil. Mulle pakub rõõmu ja naudingut oma hobusega koos ägedate kogemuste saamine. See 70cm kross, mis peaks hobusele ka äge ja lõbus olema, oli meie jaoks nii raskelt ülesse ehitatud, et esimesel 6 tõkkel ei olnud mingit rõõmu. Hetkel on mõtted sellised, et Ecusse ma enam sõitma ei lähe. Ennemini lähen teen kusagil lähemal trenni, kui sõidan teise eesti otsa sõitma rada, kus pean oma hobust pookima. Hüpata talle meeldib ja ma ei taha, et see lust temas kaoks.
Väikesed vangerdused transpordiga korraldatud ja kõikide osapooltega kõik 107 asja kokku epitud, asusid hobused reede õhtul teele. Ise kimasin koju, pakkisime oma killavoori ja pere kokku ja sõitsime hobustele järele. Kohale saime poole 11 aegu vist. Igatahes oli G just minemas ja näitas meile veel telkimiseks koha kätte.
I hakkas meie ajutist kodu lahti pakkima. Ma tegin Acale natuke pai ja lõin ka "kodu ehitamisel" kampa. Ma ei ole teab mis ajast telgis maganud. Meil on päris hea suur telk, aga madrats oli üsna nigel ja mul närvid läbi, seega magada ma ei saanud. Iga tunni või veel vähema tagant vahtisn kella. 6 paiku andsin alla ja läksin hobuseid söötma. Tundus mõtetu seal niisama külge keerata.
I päeva sooritusega jäin ma väga rahule. Skeemis oli asju, mis kripeldama jäid. Oma elu sõitu me kindlasti ei teinud. Usun, et parema tundega sõidetud skeemid on meil veel ees :) Ma olen nimelt see loll, kes otsib seda head tunnet, mitte tulemust või tutikut :D Parkuur oli vastavalt klssile pisike. Omajagu nõmedate pööretega, aga pisike. Aca hüppas hea meelega ja mul oli kriips kõrvuni. Seda osa ma nautisin. Parkuur oli ootuspäraselt puhas.
Skeemi % oli üllatavalt kobe- 70.36 Ma ise tulemusi ei vaadanud, aga tuldi ju kohe ütlema :D Püüdsin need mõtted peast ära ajada, et mitte ootusi üles kruvida ja siis pettuda, nagu niidus juhtus. Kross on meie kõge nõrgem ala.
Krossi soojendusel oli Aca supermõnus. Ei olnud närviline ega hajevil. Kuulas ja hüppas mõnuga. Starti minnes aga mured hakkasid. Esmalt ehmatas ta lippuri peale, siis oli muru sees liivane laik ja 2 tõkke juures oli fotograaf ka veel. Kõik see kokku ja minu enda otsustamatus teda nui neljaks üle suruda tõi kaasa voldi teise tõkke ees. Oiii kus ma kirusin. Pinge oli maas aga viha laes. Olin ülikuri enda peale, et ma rohkem ei võidelnud, sest tõke oli küll kitsuke, aga kõrgust ju ei olnud. Oleks pidanud ta ikka sealt kasvõi kohapealt üle lükkama. Aga mis läinud, see läinud.
3 ja 4 tõke tassis ta mind taaskord õlaga paremale minema. Olin aga ise võitlusvalis ja suunasin ikka tõkkele. Tõkke ees oli ta igati hüppamise poolt ja kalpsas üle. Mis mure selle vahepeal vingerdamisega aga on vot ma ei tea...
5 oli allahüpe ja vähemalt sellega kõik toimis. 6 oli megakitsas kaldus asjandus. Seda vahtis ka aga ma ei andnud alla ja lõpuks hüppas seda ikka väga viltu :D Ju siis oli vaja asi enda jaoks raskemaks teha.
Edasi läks juba ludinal. 7-13 tõkked olid mõnusad. Aca oli igati juhitav ja hüppas kõhklusteta. Peale 10ndat oli pikk sõit kodupoole ja korraks saime isegi päris hea hoo üles. See oli meeldiv üllatus, et sealt sellist kiirust võib kätte saada.
Kokkuvõttes olin kusagil lõpus. Lisaks tõrke miinustele sain ka aja eest korraliku portsu ja sinna see tulemus läks. Aga koht kohaks. Õppimist oli küll ja veel. Sometimes we win, sometimes we learn..
Paraku õppisin ma lisaks krossirajal pingutamisele ka seda, et korraldusel ja korraldusel on suur vahe.
See tall ja maasitk ja loodus seal on väga ilusad. Kahjuks aga sellega asi piirdus. Ei olnud seppa. Soojendusväljakult ei koristatud junne. Krossirajad olid isegi minu kogenematule silmale kuidagi... valed. Mulle tundub natuke imelik panna 70cm krossile 2ks tõkkeks kitsas tehniline takistus millele pööre on vaata et täisnurk. 4 ka täisnurk. allhüppele oli vaja eelmisets allahüppest mööda vingerdada... 6 oli veel eriti kitsas... kõik raskemd tõkked raja esimeses pooles..... Ma kuidagi arvaks, et 70cm peks selline kutsuv ja tore olema. Tõkkeid oli kokku ainult 13. See oli ka väike pettumus. Normiaeg oli selline, et ka kiired ponid ei jõudnud aega. Aega sõitsid vist vaid paar kogenud hobust.. Orfix ja Dubai vist, aga pead ma ei anna. Pole tulemusi nii hoolega uurinud. 5 koha poni sai igatahes aja eest juba miinuseid aga sõitja pärast ütles, et sõitis terve raja lapts põhjas. Kas see on päris õige 70cm rajale? Aga no kes mina olen, et siin sõna võtta eksole...
90cm raja osas oli ka kosta kriitikat. Justnimelt raskete tehniliste asjade osas. Hooaja teine võistlus ja kõrgus, mida tullakse sõitma noorte hobustega.. Aga no juu siis olid eesmärgid sellised.
Minul jäi aga kogu sellest kremplist kahjuks halb emotsioon. Ja kohe päris päris ausalt ei ole selles kuidagi osaline minu koht edetabelis. Ma ei võistle juba ammu enam tuti või tulemuse saamise eesmärgil. Mulle pakub rõõmu ja naudingut oma hobusega koos ägedate kogemuste saamine. See 70cm kross, mis peaks hobusele ka äge ja lõbus olema, oli meie jaoks nii raskelt ülesse ehitatud, et esimesel 6 tõkkel ei olnud mingit rõõmu. Hetkel on mõtted sellised, et Ecusse ma enam sõitma ei lähe. Ennemini lähen teen kusagil lähemal trenni, kui sõidan teise eesti otsa sõitma rada, kus pean oma hobust pookima. Hüpata talle meeldib ja ma ei taha, et see lust temas kaoks.
Sunday, June 9, 2019
Krossitrenn Niidus
Leidsin mina ikka hea aja minna niitu krossi harkutama... Keset lõõskavat päikest... Lubas ju vihma ja jahedamat ilma nädalal lõpuks aga võta näpust. Aga ilma ei saa valida, seega tuleb hakkama saada kõigega, mis ette antakse.
Treenerina kaasas oli seekord üldsei mitte krossiga ise tegelev sportlane, aga siiski elu aeg hobuste ja spordiga tegelev inimene, seega abiks ikka. Kindlasti parem, kui üksi.
Aca oli täitsa tore. Ta muutub iga korraga enesekindlamaks. Kogemusi erinevatel tõketel tuleb juurde ja ta saab aru mida mingis olukorras tegema peab. Seekord ei olnud mingit silmapunnitust tavaliste pudi värvi asjade hüppamisel. Kastid ja angaarid olid ka okei. 2 nädalane treeningpaus oli muidugi võhmale hea põntsu pannud, aga tahe joosta ja hüpata kompenseeris ilusti.
Raskeid asju oli ka.
Väga tore oli tõdeda, et allahüpped tulid väga kergelt seekord. Ei mingit muret. Ta teadis täpselt, mida vaja teha ja ei kõhelnud hetkegi. Kodutöö on vilja kandnud! Jesss :D
Samuti sai hüpatud paar päris kitsast asja ja üks natukene seanina meenutav asi.
Kitsas natuke kaldus üleni kinnina nagu plaat.... ma ei oska seda väga kirjeldada... Lähenemine sellele oli minu jaoks päris ebamugav. Hüppasine 2 üleshüpet mäkke, siis üsna järsk mäest alla minek ja mitte just väga pikk pealesit sellele kitsale jubinale. Esimese korraga saime hakkama!! Aca veidi vaatas, natuke võttis hoogu maha j läks päris põhja aga hüppas keskelt ja ei vajunud kuhu poole ära. Sai pikad paid :)
Teine kitsas asi oli kolmnurk, mis oli päääris suur minu jaoks. 80cm krossis seda tõket kindlasti sees ei olnud eelmise aasta sügisel. Laiemas otsas oli veel koonus kah tõkke peal. Combo mida hüppasime oli: Palk tasasel maal. Siis laugest mäest üleshüppe ja natukene küüruga palk mäest üles. See oli ka meile esimese katsega raske tõkke aga kui Aca sai pihta mida teha ja mina oma jalad ka vastu külge pandud, siis hüppas juba mõnuga. Edasi mäest üles ja siis hpe üle piiiiisikese palgikese mäest alla. Edasi üsna laugelt mäest alla ja siis see komnurk. Mul endal oli küll võbin sees, aga panin jala kindlalt vastu ja julgustasin häälega ning üle me saime.
Kolmas kitsam asi oli palkidest kolmik, mis oli eest kitsam ja tagant laiem, ehk siis meenutas natuke seanina moodi asja, millega me koordis hakkama ei saanud. Juhtisin ise hoolega ja seal ei olnud mingit tunnet, et Aca mõtleks või kahtleks. Läks ja lendas :)
Raskusi pakkus meie tavaline komistuskivi, ehk tõke künka otsas. Videolt pärast vaadates oli see palk-asi ikka päris väike aga enne pidime 3 korda seal seisma jääma, kui Aca taga oleva olukorra ära kontrollis ja siis üle vupsas. Ei ole tal seda usaldust tundmatu maapinna suhtes ja sellist kindlust ei ole, et silmad kinni tundmatusse hüppaks. See on asi, illega kord tööd teha. Paar künkakest seal tagumise vana platsi ümber on. Vaja pinnas üle vaadata ja sinna otsa mingid tõkked leiutada. Kodune allahüppe harjutamine kandis ilusti vilja, miks siis see ei peaks aitama.
kraavid jäid seekord hüppamata ja sellest on kahju.... Oleks ise pidanud õigel hetkel häält tegema ja ütlema, et see tõkkeliik ka vaja harjutada. Kraavi meil kodus ei ole ka, et seda kodus harjutada.
Overall ma ütleks, et oli hea trenn. Mul endal ka iga kogemus hea ja kasulik. Sain kinnitust, et kodus tehtud töö toob kasu ja julgust edasi pusserdada.
Aca oli rahulik ja mõnusalt kontrollitav. Käitus ka enne ja pärast üle keskmise eeskujulikult. Auto kõrval saduldamine oli ilma jagelemiseta ja ta ei lasknud ka pidevalt mööda saalivast traktorist ennast segada. Pärast pesime vooliku all meid mõlemaid üle ja peale natukest muru söömist läks ilusti autosse.
Treenerina kaasas oli seekord üldsei mitte krossiga ise tegelev sportlane, aga siiski elu aeg hobuste ja spordiga tegelev inimene, seega abiks ikka. Kindlasti parem, kui üksi.
Aca oli täitsa tore. Ta muutub iga korraga enesekindlamaks. Kogemusi erinevatel tõketel tuleb juurde ja ta saab aru mida mingis olukorras tegema peab. Seekord ei olnud mingit silmapunnitust tavaliste pudi värvi asjade hüppamisel. Kastid ja angaarid olid ka okei. 2 nädalane treeningpaus oli muidugi võhmale hea põntsu pannud, aga tahe joosta ja hüpata kompenseeris ilusti.
Raskeid asju oli ka.
Väga tore oli tõdeda, et allahüpped tulid väga kergelt seekord. Ei mingit muret. Ta teadis täpselt, mida vaja teha ja ei kõhelnud hetkegi. Kodutöö on vilja kandnud! Jesss :D
Samuti sai hüpatud paar päris kitsast asja ja üks natukene seanina meenutav asi.
Kitsas natuke kaldus üleni kinnina nagu plaat.... ma ei oska seda väga kirjeldada... Lähenemine sellele oli minu jaoks päris ebamugav. Hüppasine 2 üleshüpet mäkke, siis üsna järsk mäest alla minek ja mitte just väga pikk pealesit sellele kitsale jubinale. Esimese korraga saime hakkama!! Aca veidi vaatas, natuke võttis hoogu maha j läks päris põhja aga hüppas keskelt ja ei vajunud kuhu poole ära. Sai pikad paid :)
Teine kitsas asi oli kolmnurk, mis oli päääris suur minu jaoks. 80cm krossis seda tõket kindlasti sees ei olnud eelmise aasta sügisel. Laiemas otsas oli veel koonus kah tõkke peal. Combo mida hüppasime oli: Palk tasasel maal. Siis laugest mäest üleshüppe ja natukene küüruga palk mäest üles. See oli ka meile esimese katsega raske tõkke aga kui Aca sai pihta mida teha ja mina oma jalad ka vastu külge pandud, siis hüppas juba mõnuga. Edasi mäest üles ja siis hpe üle piiiiisikese palgikese mäest alla. Edasi üsna laugelt mäest alla ja siis see komnurk. Mul endal oli küll võbin sees, aga panin jala kindlalt vastu ja julgustasin häälega ning üle me saime.
Kolmas kitsam asi oli palkidest kolmik, mis oli eest kitsam ja tagant laiem, ehk siis meenutas natuke seanina moodi asja, millega me koordis hakkama ei saanud. Juhtisin ise hoolega ja seal ei olnud mingit tunnet, et Aca mõtleks või kahtleks. Läks ja lendas :)
Raskusi pakkus meie tavaline komistuskivi, ehk tõke künka otsas. Videolt pärast vaadates oli see palk-asi ikka päris väike aga enne pidime 3 korda seal seisma jääma, kui Aca taga oleva olukorra ära kontrollis ja siis üle vupsas. Ei ole tal seda usaldust tundmatu maapinna suhtes ja sellist kindlust ei ole, et silmad kinni tundmatusse hüppaks. See on asi, illega kord tööd teha. Paar künkakest seal tagumise vana platsi ümber on. Vaja pinnas üle vaadata ja sinna otsa mingid tõkked leiutada. Kodune allahüppe harjutamine kandis ilusti vilja, miks siis see ei peaks aitama.
kraavid jäid seekord hüppamata ja sellest on kahju.... Oleks ise pidanud õigel hetkel häält tegema ja ütlema, et see tõkkeliik ka vaja harjutada. Kraavi meil kodus ei ole ka, et seda kodus harjutada.
Overall ma ütleks, et oli hea trenn. Mul endal ka iga kogemus hea ja kasulik. Sain kinnitust, et kodus tehtud töö toob kasu ja julgust edasi pusserdada.
Aca oli rahulik ja mõnusalt kontrollitav. Käitus ka enne ja pärast üle keskmise eeskujulikult. Auto kõrval saduldamine oli ilma jagelemiseta ja ta ei lasknud ka pidevalt mööda saalivast traktorist ennast segada. Pärast pesime vooliku all meid mõlemaid üle ja peale natukest muru söömist läks ilusti autosse.
Tuesday, June 4, 2019
Vässu on peal
Viimasel ajal kuulen ennast liigagi tihti ütlemas, et ma olen niiii väsinud. See ei ole üldse hea näitaja, aga paraku ma olengi väsinud. Kohati on tunne, et funktsioneerin veel vaid aurude peal, sest paak on täiesti tühi. Täi-es-ti.
Ma olen ennast ise päris korralikult nurka mänginud ja nüüd ei ole muud kui pea püsti hoida ja edasi rühkida, sest hetkel ei ole kohe mitte see aeg, kus murduda. Päris karm on see, et ma olen ise ennast mitmed korrad sellisesse seisu viinud ja no ei õpi.. kohe mitte ei taha õppida... Ikka ja jälle kraban endale liiga palju korraga taldrikule ja siis on jama majas, kui seda kõike läbi närida ei jaksa.
Aga nagu ikka suurte asjade korral tuleb võtta samm haaval. Ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi.
Aga paneks siis kirja, et mis mul käsil on. Asjad ei ole tähtsuse järjekorras ja on nummerdatud puhtalt leotelu jaoks.
1) PERE
J tahab sügisel eelkooli minna ja me isegi saime talle koha! Jeiiii.. D-ga aga püüame kooli vahetada. See on nii pikk jutt, et seda siin kirjutama ei hakka, aga igatahes oleme me Emilist ametlikult loobunud. Otsus on tehtud ja klassi teavitatud, seega nüüd on vaja vaid pöidlad pihus hoida, et uude valitud kooli koha saame. Kogu see kooliaasta on olnud nii kohutavalt närvesööv ja ainuke asi mis mind sel temal mõistuse juurde hoiab, on üks tore nõustaja, kelle juures perega käime, et D-d toetada.
Muskiniga pole ammu midagi jõudnud kahekesi teha ja see frustreerib. I need some grown-up time!! Kino või teater ja õhtusöök oleks kena. Kohe päris kena :D
2) Penikud
Mona ja Zulu on üldiselt mõnusad kullatükid, aga Zulu sunnik on mingi kingahull ja närib ära kõik jalanõud, mis talle kättesaadaks osutuvad. Mona on jätkuvalt tõeline kusukaru, ainuke jama on see, et tema oma kehamassiga ja mõõtudega väga hästi kaissu ei mahu :D Tahaks nendega palju rohkem tegeleda jõuda, aaaag noh...
3) Maja
Meil on viimeks ehitajad ja asjad liguvad. Paraku pole sellega meie mured murtud ja sebimist ja lahendamist on omajagu. Vaja mingeid töid koodineerida ja selgitada. Mingid asjad on vaja lõpetada, et kes neid teeb jne jne. Täna just I vihastas end päris ära, sest mingi tobe asi oli lõpetamata ja firma hakkas jonnima, et nemad ei tee, sest poelvat kokku lepitud. Homme võtan töödejuhataja vaibale ja arutame need asjad uuesti läbi.
Muidu aga ikka edeneb vaikselt. 2 külge on väljast laudise all. Sees on siseseinad pooleli. Kiviseinad on krohvitud. See on suur rõõm, et asi liigub, aga suur koormus ka, sest kogu aeg on jälle midagi vaja teha ja otsustada ja ruttu ruttu välja mõelda või tellida. Korralik ports energiat kulub selle peale. Aga no väidetavalt tahavad ehitajad septembris kola kokku pakkida, seega käes on lõpuspurt.. väidetavalt... Elame näeme :D
4) Ratsakool
Laias laastus asi sujub. Igapäevast mnageerimist on omajagu. Arved, söödad (mis on juba jupp aega tellimat :s), sepp jne. Suvise tunniplaani koostamine oli paras mäsu ja ausalt on mul endal siiamaani segadus, kes millal käib ja kes millal puhkab ja millise miinusega ma suvel ikkagi arvestama pean.
Peaks kõik teatajad ükshaaval ette võtma ja suvise kalkulatsiooni tegema, aga no ei ole aega. Lihtsalt ei jõua :s Üks poni oleks vaja ära koju tuua, et lastel oleks üks püss rohkem valikus, kellega sõita, aaaga jahh... kõigepealt tuleb aeg ja energia selle organiseerimiseks kusagilt võtta.
5) Karikasari
Ka sellega enam vähem sujub. Auhinnad om vägevad! Korraldust on palju. Teeme umbes 1 etapp kuus ja siis ongi nii, et üks etapp lõppeb ja teise korraldus juba karjub käes. Juhend, plaanid jne...
Finaali eel on õnneks 2 kuud aega, et karikaid tellida ja korraldada. Kuidas ma 2-päevase võistluse ära vean.... ma ei tea... eks see selgub.
6) Laagrid
Aeg on sellise hooga edasi lennanud, et jub kohe kohe on laagrid käes. nende orgunn on täiesti pooleli. Tööd on paigas, aga vaja lihtsalt ära teha. Millal... ma ei tea :D Täna avastasin, et ma ikka ei puhka samal ajal, seega jumal tänatud, et mul on laagrisse treener olemas. Ise saan õhtuti minna teist vahetust trenne andma, sest ma tean, et lapsed ootavad seda väga, et ma ka ise kohal oleks. Oma mugulad kupatan ka sinna... Siis saab vähemalt mõnel õhtul I-ga kahekesi midagi teha. Ma kõlan nagu mingi hull rongaema, aga kes vähegi on ema, see teab, et see kvaliteetaeg on ülioluline, sest emme ja issi peavad saama siiski ka ise olla... Muidu on jama majas.
7) Oma trenn ja Aca
Poiss on SUPER!!!! Viimasel ajal on ta küll pars ajaröövel, sest ma ei saa kuidagi tallist tulema, aga ta on hetkel üks neist sammastest, mis mind veel püsti hoiab. trennis saan ennast välja lülitada ja kõik muu unustada. Siis pea puhkab ja emotsioonid ka. Seda on vaja.
Aca hoidis jalga ja viimased 9 päeva puhkas. Eile tegime esimese trenni pele pausi ja no oooooiiiiii... ta oli nii tore :) Ei maksa nüüd mõelda, et minu paksust trakatsist oleks mingi gp-püss saanu, oh ei.... Aga ta lihtsalt on tore ja mõnus ja töötab kaasa ja on igati vahva molu :p
Täna sõitsin ka ja vasakule sain nii he galopi, et ise ka ei uskunud. Aca kepsutas mõnusalt ja pingevabalt, et palusin G-l lausa vaadata, et ega mu tunne ei peta. Ei petnud, päris kobe oli.
8) Töö
Töö on äge. Tööd on palju ja igast asju jutub, aga no krt ma olen selle tööga rahul. On õppimise kohti ja on töövõite. 100 rauda oleks nagu korraga tules aga ma tunnen, et teen õiget asja ja see on päris mõnus tunne, kui tahad tööle minna. Vahel tahaks küll magada rohkem, aga asi pole selles, et tööle ei tahaks minna. Tööle tahan küll minna aga magada tahaks kaaaa :D
Raudselt on midagi veel aga ma hetkel lihtsalt ei mäleta. Kell on pool 1 öösel. I on maja peal ja mina kirjutan blogi. Lapsed magavad ja ma peaks ka juba ammu magama. Lähen lohistan I tuppa ja vajume voodisse. Homme on uus päev!
Ma olen ennast ise päris korralikult nurka mänginud ja nüüd ei ole muud kui pea püsti hoida ja edasi rühkida, sest hetkel ei ole kohe mitte see aeg, kus murduda. Päris karm on see, et ma olen ise ennast mitmed korrad sellisesse seisu viinud ja no ei õpi.. kohe mitte ei taha õppida... Ikka ja jälle kraban endale liiga palju korraga taldrikule ja siis on jama majas, kui seda kõike läbi närida ei jaksa.
Aga nagu ikka suurte asjade korral tuleb võtta samm haaval. Ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi.
Aga paneks siis kirja, et mis mul käsil on. Asjad ei ole tähtsuse järjekorras ja on nummerdatud puhtalt leotelu jaoks.
1) PERE
J tahab sügisel eelkooli minna ja me isegi saime talle koha! Jeiiii.. D-ga aga püüame kooli vahetada. See on nii pikk jutt, et seda siin kirjutama ei hakka, aga igatahes oleme me Emilist ametlikult loobunud. Otsus on tehtud ja klassi teavitatud, seega nüüd on vaja vaid pöidlad pihus hoida, et uude valitud kooli koha saame. Kogu see kooliaasta on olnud nii kohutavalt närvesööv ja ainuke asi mis mind sel temal mõistuse juurde hoiab, on üks tore nõustaja, kelle juures perega käime, et D-d toetada.
Muskiniga pole ammu midagi jõudnud kahekesi teha ja see frustreerib. I need some grown-up time!! Kino või teater ja õhtusöök oleks kena. Kohe päris kena :D
2) Penikud
Mona ja Zulu on üldiselt mõnusad kullatükid, aga Zulu sunnik on mingi kingahull ja närib ära kõik jalanõud, mis talle kättesaadaks osutuvad. Mona on jätkuvalt tõeline kusukaru, ainuke jama on see, et tema oma kehamassiga ja mõõtudega väga hästi kaissu ei mahu :D Tahaks nendega palju rohkem tegeleda jõuda, aaaag noh...
3) Maja
Meil on viimeks ehitajad ja asjad liguvad. Paraku pole sellega meie mured murtud ja sebimist ja lahendamist on omajagu. Vaja mingeid töid koodineerida ja selgitada. Mingid asjad on vaja lõpetada, et kes neid teeb jne jne. Täna just I vihastas end päris ära, sest mingi tobe asi oli lõpetamata ja firma hakkas jonnima, et nemad ei tee, sest poelvat kokku lepitud. Homme võtan töödejuhataja vaibale ja arutame need asjad uuesti läbi.
Muidu aga ikka edeneb vaikselt. 2 külge on väljast laudise all. Sees on siseseinad pooleli. Kiviseinad on krohvitud. See on suur rõõm, et asi liigub, aga suur koormus ka, sest kogu aeg on jälle midagi vaja teha ja otsustada ja ruttu ruttu välja mõelda või tellida. Korralik ports energiat kulub selle peale. Aga no väidetavalt tahavad ehitajad septembris kola kokku pakkida, seega käes on lõpuspurt.. väidetavalt... Elame näeme :D
4) Ratsakool
Laias laastus asi sujub. Igapäevast mnageerimist on omajagu. Arved, söödad (mis on juba jupp aega tellimat :s), sepp jne. Suvise tunniplaani koostamine oli paras mäsu ja ausalt on mul endal siiamaani segadus, kes millal käib ja kes millal puhkab ja millise miinusega ma suvel ikkagi arvestama pean.
Peaks kõik teatajad ükshaaval ette võtma ja suvise kalkulatsiooni tegema, aga no ei ole aega. Lihtsalt ei jõua :s Üks poni oleks vaja ära koju tuua, et lastel oleks üks püss rohkem valikus, kellega sõita, aaaga jahh... kõigepealt tuleb aeg ja energia selle organiseerimiseks kusagilt võtta.
5) Karikasari
Ka sellega enam vähem sujub. Auhinnad om vägevad! Korraldust on palju. Teeme umbes 1 etapp kuus ja siis ongi nii, et üks etapp lõppeb ja teise korraldus juba karjub käes. Juhend, plaanid jne...
Finaali eel on õnneks 2 kuud aega, et karikaid tellida ja korraldada. Kuidas ma 2-päevase võistluse ära vean.... ma ei tea... eks see selgub.
6) Laagrid
Aeg on sellise hooga edasi lennanud, et jub kohe kohe on laagrid käes. nende orgunn on täiesti pooleli. Tööd on paigas, aga vaja lihtsalt ära teha. Millal... ma ei tea :D Täna avastasin, et ma ikka ei puhka samal ajal, seega jumal tänatud, et mul on laagrisse treener olemas. Ise saan õhtuti minna teist vahetust trenne andma, sest ma tean, et lapsed ootavad seda väga, et ma ka ise kohal oleks. Oma mugulad kupatan ka sinna... Siis saab vähemalt mõnel õhtul I-ga kahekesi midagi teha. Ma kõlan nagu mingi hull rongaema, aga kes vähegi on ema, see teab, et see kvaliteetaeg on ülioluline, sest emme ja issi peavad saama siiski ka ise olla... Muidu on jama majas.
7) Oma trenn ja Aca
Poiss on SUPER!!!! Viimasel ajal on ta küll pars ajaröövel, sest ma ei saa kuidagi tallist tulema, aga ta on hetkel üks neist sammastest, mis mind veel püsti hoiab. trennis saan ennast välja lülitada ja kõik muu unustada. Siis pea puhkab ja emotsioonid ka. Seda on vaja.
Aca hoidis jalga ja viimased 9 päeva puhkas. Eile tegime esimese trenni pele pausi ja no oooooiiiiii... ta oli nii tore :) Ei maksa nüüd mõelda, et minu paksust trakatsist oleks mingi gp-püss saanu, oh ei.... Aga ta lihtsalt on tore ja mõnus ja töötab kaasa ja on igati vahva molu :p
Täna sõitsin ka ja vasakule sain nii he galopi, et ise ka ei uskunud. Aca kepsutas mõnusalt ja pingevabalt, et palusin G-l lausa vaadata, et ega mu tunne ei peta. Ei petnud, päris kobe oli.
8) Töö
Töö on äge. Tööd on palju ja igast asju jutub, aga no krt ma olen selle tööga rahul. On õppimise kohti ja on töövõite. 100 rauda oleks nagu korraga tules aga ma tunnen, et teen õiget asja ja see on päris mõnus tunne, kui tahad tööle minna. Vahel tahaks küll magada rohkem, aga asi pole selles, et tööle ei tahaks minna. Tööle tahan küll minna aga magada tahaks kaaaa :D
Raudselt on midagi veel aga ma hetkel lihtsalt ei mäleta. Kell on pool 1 öösel. I on maja peal ja mina kirjutan blogi. Lapsed magavad ja ma peaks ka juba ammu magama. Lähen lohistan I tuppa ja vajume voodisse. Homme on uus päev!
Sunday, May 12, 2019
Kuidas unustada maailma..
Ma olen vist ekstra hajameelne inimene või siis olen leidnud omale just selle õige "juhtme seinast välja tõmbamise" meetodi, aga minuga juhtub üsna sageli seda, et kogu muu ümbritsev maailm kaob nagu musta auku, pea on muudest mõtetest täiesti tühi ja kogu tähelepanu on ainult käesolevas hetkes. MInu jaoks on selleks restardi tegemise kohaks trenn. Üha sagedamini kingib Aca mulle sellist koostööd ja keskendumist trennis, et haarab mind koos saba ja sarvedega ning kõik muu ununeb. See on mega hea vaimse rahu ja tasakaalu taastamiseks, akude laadimiseks ja positiivse emotsiooni saamiseks. Ainuke miinus, vahel ununevad mõned asjad sellepärast tegemata :D
Möödunud nädalal võtsin ma trennidega natukese rahulikumalt. Kuna Koordi 3V jäi ära, siis polnud vaja väga rapsida ja Aca oli ka ühe leboma nädala täiesti ära teeninud.
E ta puhkas. T tegin õues hästi kerge lõdvestava trenni. K ja N käis Kertu teda liigutamas ja R oli mul jälle plaan teha hästi kerge venituste ja lõdvestamise trenn. Sõita ette-alla ja küsida küljele paineid. Natuke õlga sisse ja natuke pepsi jala eest ära. Natuke sääre eest ära. See oli plaan.
Kui sõitma hakkasin oli Aca kohe mõnusalt energiline kuid samal ajal päris hea keskendumisega. Sammus kõndisime jupp aega. Traav oli kohe mõnus. Natuke traavis soojaks, küljed venima ja selg tööle ja lõdvestama ja siis galoppi ka. Galopis on hetkel põhirõhk sellel, et tagumist otsa aktiivsemaks ja rohkem enda alla saada. G andis meile nn "koduse ülesande" galopis sääre eest ära astumise kallal pusida. Traavis teeb Aca külgliikumisi oma jämeda ja pontsaka kere kohta üsna eduliselt, seega on julgust ka galopis küsida.
Kuna paremale poole on meil mõlemal lihtsam, siis alustasin sellest. Vasak kontakt on hästi hea ja kindel ja sealt see toekam tunne tuleb. Kohe esimese küsimise peale liikus ta väga mõnusalt küljele. Kiitsin ja tegime veel mõned korrad ja siis tuli mul kiusatus peale katsetada ka nö õigele poole, ehk galopis küljendust. Esialgu sattus Aca korraks segadusse ja ei saanud aru, et kuhu või kuidas siis nüüd minema peaks, aga peale paari fuleed otse ta haaras küljele ka. Kiitsin ja puhkasime hetke. Uuesti proovides astus ta juba julgemalt küljele. Painutusest ei jäänud suurt midagi järele aga kõige toredam oli see, et ta ei läinud grammigi pingesse. Jah, kukal tuli ülesse ja natukese võttis ka nina ettepoole, aga ei hakanud mind vedama ega läinud eest kuidagi vastikuks. Ka külg jäi pehmeks ja mõnusaks. Ei tea kas ma olin või sees omadega :D
Vasakule pusisime ka. Kuna ma ise olen vasakult poolt palju nõrgem ja see pole ka Aca tugevam külg, siis on kõik asjad meile vasakule raskemad. Sääre eest ära tuli võrreldes eelmiste proovimistega oluliselt paremini. Sain sellest julgust ka küljenduse moodi asja katsetada ja ta isegi astus :) Mitte nii hästi, kui paremale, aga siiski.
Kogu selle pusimise suur hea kaasmõju oli see, et meie parema ratsme kontakt läks iga katsega järjest paremaks ja stabiilsemaks. Küljele minnes sai Aca ka välimisest ratsmest tuge ja mina sain teda toetada ja küljele aidata. Oiii ma olin rahul. Minu väike paks vorstike pusis töötada ja oli sealjuures ise nii keskendudnud ja tubli.
Trenni kestel sain päris mitu korda hea traavi ka. Ta ei ole sünnipäraselt heade liikumistega ja siis me teeme selles osas tööd. Täiega vahva on see, et üha tihemini tuleb traavis seda head liikumist ette :)
Jalutasin käekõrval. Mulle meeldib peale trenni maast jalutada. Hobune on niigi tubli olnud ja mind ringi tassinud. Lõpu jalutamise ajal ei pea ma paljuks omal jalal käia.
Kogu see trenn oli nii hea ja positiivsust täis, et pühkis mu peast kõik mõtted. Unus ka see, miks ma tegelikult talli pidin minema :D Õnneks sain järgmisel päeval paluda, et M ja K ussirohud kogu kambale ära annaks ja seega ei juhtunud sellest minu unustamisest väga suurt hullu.
Möödunud nädalal võtsin ma trennidega natukese rahulikumalt. Kuna Koordi 3V jäi ära, siis polnud vaja väga rapsida ja Aca oli ka ühe leboma nädala täiesti ära teeninud.
E ta puhkas. T tegin õues hästi kerge lõdvestava trenni. K ja N käis Kertu teda liigutamas ja R oli mul jälle plaan teha hästi kerge venituste ja lõdvestamise trenn. Sõita ette-alla ja küsida küljele paineid. Natuke õlga sisse ja natuke pepsi jala eest ära. Natuke sääre eest ära. See oli plaan.
Kui sõitma hakkasin oli Aca kohe mõnusalt energiline kuid samal ajal päris hea keskendumisega. Sammus kõndisime jupp aega. Traav oli kohe mõnus. Natuke traavis soojaks, küljed venima ja selg tööle ja lõdvestama ja siis galoppi ka. Galopis on hetkel põhirõhk sellel, et tagumist otsa aktiivsemaks ja rohkem enda alla saada. G andis meile nn "koduse ülesande" galopis sääre eest ära astumise kallal pusida. Traavis teeb Aca külgliikumisi oma jämeda ja pontsaka kere kohta üsna eduliselt, seega on julgust ka galopis küsida.
Kuna paremale poole on meil mõlemal lihtsam, siis alustasin sellest. Vasak kontakt on hästi hea ja kindel ja sealt see toekam tunne tuleb. Kohe esimese küsimise peale liikus ta väga mõnusalt küljele. Kiitsin ja tegime veel mõned korrad ja siis tuli mul kiusatus peale katsetada ka nö õigele poole, ehk galopis küljendust. Esialgu sattus Aca korraks segadusse ja ei saanud aru, et kuhu või kuidas siis nüüd minema peaks, aga peale paari fuleed otse ta haaras küljele ka. Kiitsin ja puhkasime hetke. Uuesti proovides astus ta juba julgemalt küljele. Painutusest ei jäänud suurt midagi järele aga kõige toredam oli see, et ta ei läinud grammigi pingesse. Jah, kukal tuli ülesse ja natukese võttis ka nina ettepoole, aga ei hakanud mind vedama ega läinud eest kuidagi vastikuks. Ka külg jäi pehmeks ja mõnusaks. Ei tea kas ma olin või sees omadega :D
Vasakule pusisime ka. Kuna ma ise olen vasakult poolt palju nõrgem ja see pole ka Aca tugevam külg, siis on kõik asjad meile vasakule raskemad. Sääre eest ära tuli võrreldes eelmiste proovimistega oluliselt paremini. Sain sellest julgust ka küljenduse moodi asja katsetada ja ta isegi astus :) Mitte nii hästi, kui paremale, aga siiski.
Kogu selle pusimise suur hea kaasmõju oli see, et meie parema ratsme kontakt läks iga katsega järjest paremaks ja stabiilsemaks. Küljele minnes sai Aca ka välimisest ratsmest tuge ja mina sain teda toetada ja küljele aidata. Oiii ma olin rahul. Minu väike paks vorstike pusis töötada ja oli sealjuures ise nii keskendudnud ja tubli.
Trenni kestel sain päris mitu korda hea traavi ka. Ta ei ole sünnipäraselt heade liikumistega ja siis me teeme selles osas tööd. Täiega vahva on see, et üha tihemini tuleb traavis seda head liikumist ette :)
Jalutasin käekõrval. Mulle meeldib peale trenni maast jalutada. Hobune on niigi tubli olnud ja mind ringi tassinud. Lõpu jalutamise ajal ei pea ma paljuks omal jalal käia.
Kogu see trenn oli nii hea ja positiivsust täis, et pühkis mu peast kõik mõtted. Unus ka see, miks ma tegelikult talli pidin minema :D Õnneks sain järgmisel päeval paluda, et M ja K ussirohud kogu kambale ära annaks ja seega ei juhtunud sellest minu unustamisest väga suurt hullu.
Thursday, May 9, 2019
Krossitrenn vol2
Päris mitu korda on olnud plaanis minna kuhugi harjutama ja viimeks me siis ka jõudsime kohale. Küll mitte esialgu plaanis olnud koosseisuga, aga kohale me jõudsime. Käisime Koordis. Mina olin Acaga ja üks meie talli ponitüdrukutest oli ka oma poniga. G oli kaasas moraalseks toeks ja juhendajaks.
Laadimise osas on meil Acaga suured edusammud. Ise ta veel peale ei jaluta, aga vähemalt järgi tuleb ilusti ja ei rammi kohe välja tagasi. See on juba suur edu, sest isegi kui ma üksi peaksin kuhugi minema, siis küll mõni inimene ikka leidub, kes tagant puu kinni paneb. Vähemalt ei pea kordedega peale vedama teda.
Ilmaga meil ka vedas. ei olnud ülemäära soe ega külm.
Aca oli täitsa mõnus sõita ja Kosel olnud madinat soojenduse alguses ei olnud. Võib vist öelda, et esimesest sammust oli ta võimeline keskenduma mulle ka ja tööts kaasa. Korra küll ehmatas jumal teab mille peale, aga tuli väga kähku endasse tagasi ja sellega oligi kogu ärevus tehtud.
hakkasin talle pianissimot söötma ja tundub, et se vist aitab. Selliseid meeldivaid trenne, kus on vähem stressi ja mõnus rahulik keskendumine, on järjest rohkem.
Soojaks hüppamise osa oli väga mõus. Okseri moodi asioli küll rohkem nagu kolmik, aga Aca ei kõhelnud hetkegi ja mängis isegi peale hüppeid. Sundima ma ei pidanud, ainult näitasin suuna kätte ja ülejäänud aja sain niisama kaasas olla :)
Kui edasi juba natuke raskemate asjade kallale asusime, siis esimene raskus oli kraaviga. Kraavike oli väike ja palgike oli nii ees kui ka kohal, seega iseenesest ei oleks tohtinud rakse olla aga esimee katsega laksatas Aca megahüppe ja ma olin nagu märg kalts seal seljas. uuesti tulles ta enam nii entusiastlikult peale ei läinud ja kuna mina ka passima jäin, sest kartsin taaskord suurt pauku, siis jäi ta hoopis seisma.
Mental note nr 1: jalaga on ikka vaja toeks olla ka siis, kui hobune hea meelega hüppab. üksi ei tohi jätta ja eriti veel siis, kui eelmine hüpe on natukese raskem olnud.
Tulin uuesti ja siis juba olin ise rohkem julgustamas ja saime sellest ilusti üle. Mõned korrad veel enesekindluseks ja siis juba oli tunne hea. Hiljem ka suuremat kraavi tulles ei olnud Acal mingit võbinat sees. See on nii lahe kuidas ma seljast tunnen tema enda tahet ja julgst tõkkele peale minna ja hüpata. See on nii hästi tunda,kuita saab aru, mida ta mingis olukorras tegema peab ja kuidas oma keha kasutama.
Platsi esimeses osas oli ka koht, kus vist peaks veelombike olema. Vett seal ei olnud, aga üleminek murult liivale ja tagsi oli siiski ja selle ümber ka tõkked. Pinnas eerinevus oli olemas ja tegime ka seal paar kõksu. Kombos üle kitsa palgi "vette" ja siis kaarega üle kitsa palgi "veest" välja tegin ise vea, sest jalus kadus ära ja julgust ilma selleta hüpata ei olnud. Tulin uuesti ja siis kõik toimis. Ainuke asi, millega ma ei osanud arvestada oli maapinna allapoole kalle peale välja hüpet ja seega saime Acaga mõlemad korraliku õhulennu ja ootamatult raske maandumise, sest ta hüppas seda palgikest suure pauguga. Endalegi üllatuslikult kogusime mõlemad endid üsna ruttu ja galopp peale tõket sai kiirelt korda. Uuel katselolin ise taregm ja hobune ka. Läksime rahulikult peale ja Aca libistas end rahulikult sellest siledast palgikesest üle. Mina hoidsin maandused keha ka rohkem tahaoole ja siis oli kontroll väga hea. Tunne oli selline, et vabalt oleks võinud seal taga suht ruttu veel mõni tõke olla ja oleksime hakkama saanud. hea tunne oli :)
Mental note nr2: rada käies kontrolli alati maandumisel kallakut ja kui ei tea, mida maapind teeb, siis jumala eest ÄRA RONI KÕRVADE VAHELE!
Siis pusisime alla ja üleshüpetega pisikeste astetel. Tore oli näha, et meie kodusest künkaronimisest on kasu olnud, sest mingeid probleeme pisikeste banketikestega ei olnud. Minu enda suur hirm-palgike künka otsas, sai küll komistuskiviks. Kohe esimesl korrak Aca kõhkles ja see lõi mind ennast ka verest välja. Esmalt pidin alla hüppama ja see oli minu enda jaoks raske. Paari katsega saime aga hakkama ja tunne oli täitsa hea. Üles hüpates ei olnudki vist probleemi... vähemalt ma ei mäleta, et oleks olnud.
Seaninast me ei saanudki jagu. See oli ka päris suur tõke ja hästi lai, seega ei hakanud me ka ülemäära suruma. Otsustasin, et teen kodutööd sellega, et hüpata kitaid aga laiu tõkkeid, et Aca saaks rahulikult aimu, misasi see 2seanina" on ja kuidas ta sellega toime tulema peab.
Ühe angaariga maadlesime ka. See oli allahüppena ja Aca passis seda millegipärast. Ma ise kahtlustan materjali, sest see oli nagu pikupidi pooleks saetud ümaratsest aiapostidest ja ka eelmisel aastal oli selliste tõketega raske. Esimene kord jäi ette seisma. Teine kord hakkas juba kaugelt G peale küljele keksima. Kolmas kord tulin ise hästi otsustavalt, et mööda ma teda enam ei luba. kasvõi ronime üle. Suht ronimine see oligi, sest ta jäi peaaegu seisma, siis vaatas üle tõkke ja ikka otsustas jalad üle tõsta. Tulin siis uuesti ja hüppas nagu oleks sellist asja 100 korda hüpanud. Ei mingit kõhklust ega muret. Korra mõtlesin ka sileda maa peal olevat samasugust aga kõrgemat angaari tulla, aga mõtteks see jäigi. Miks, ma isegi ei tea. See polnud tegelikult liiga kõrge.. oleks võinud.
Siis hüppasime suure põllu peal laiali olevaid tõkkeid vist 4 v 5 jutti. Idee oli teisest eemale minna. Tõkked ise olid pisikesed. Acale see osa väga ei meeldinud ja ponist eemale sõites tahtis mind ikka kogu hingest nende juurde tagasi tassida kuniks sain ta ikka tõkke suunda surutud. Siis nägi takistust ja sai vist aru, milleks me eemale läksime ja enam ei jobutanud. Võttis suuna ja paugutas. Selle "põlluringi" sees oli ka üks aiapulkadest pingi moodi asi ja taaskord oli Acal silm punnis, aga kun see oli tõesti pisike, siis surusin ta sealt peaaegu sammust üle. Selle tulime korra veel ja siis ta enam ei kõhelnud.
Viimane 4st tõkkest koosnev rajakene oli põllu tagaotsas. Seal saime jälle teisest eemale minna, siis tagasi tulla ja natuke suuremasse künkasse ronida, seal hüpata ja siis kohe alla tagasi. Sedakorda sain ma tõesti ainult suuna näitaja olla. Aca jooksis super hästi ja oli väga kindel. Näita ainult kätte ja ta läks.
Kokkuvõttes oli VÄGA õpetlik trenn. Leidsin taaskord ühe teema, millega vaja tasakesi tegeleda. Eelnev kodutöö sai hea tagasiside. Kraavid on teine teema, millega vaja enesekindlust koguda. Selleks on vaja aga kraavi, mida harjutada :)
Kahekesi on hea sellist trenni teha. Tahes tahtmata venib see päris pikaks ning siis on hea kordamööda asjade kallal pusida ning puhata. Trenni lõpuks oli Aca vaid sadula alt natuke märg. Kael oli kuiv.
Mina ise sain oma selja aga valusaks. Viimasel tiirul alustades tundsin, et kange on. Püsisin poolistakus terve harjutuse ja sain ilusti sõidetud, aga peale viimast hüpet traavi kergendades tundsin, et asi on hapu. Ütlesin G-le ka, et meie trenn on nüüd lõppenud. Tal oli nagunii plaan see viimaseks komboks jätta ja seega pidasin just ja just lõpuni vastu :D
Jalutasime tagasi ja poole maa peal ronisin alla, et viimane lõpp käekõrval käia. Oii sunnik see oli valus. aga mida rohkem kõndisin, seda paremaks läks. Aca oli õnneks väga kaastundlik ja käis rahulikult tibusammudega minu tempos.
Pakkisime kola kokku ja tulime koju. Poja sai hunniku porksi ja koplipuhkuse järgmiseks päevaks. Peale puhkekat tegin hästi kerge ratsastuse. Venitasime külgi ja ette alla, lõdvestasime. Aca oli super! peale natukest galoppi oli nii mõnus traav, et sõitsin paar ringi ja diagonaali ja oligi kõik.
Mul on nii hea meel, et mul on eesmärk ja tahe pusida ja õppida. Täiega mõnus on nii trenni teha! Kiiret meil ei ole. Saame tasakesi omas tempos asju õppida ja koos enesekindlamateks saada :)
Laadimise osas on meil Acaga suured edusammud. Ise ta veel peale ei jaluta, aga vähemalt järgi tuleb ilusti ja ei rammi kohe välja tagasi. See on juba suur edu, sest isegi kui ma üksi peaksin kuhugi minema, siis küll mõni inimene ikka leidub, kes tagant puu kinni paneb. Vähemalt ei pea kordedega peale vedama teda.
Ilmaga meil ka vedas. ei olnud ülemäära soe ega külm.
Aca oli täitsa mõnus sõita ja Kosel olnud madinat soojenduse alguses ei olnud. Võib vist öelda, et esimesest sammust oli ta võimeline keskenduma mulle ka ja tööts kaasa. Korra küll ehmatas jumal teab mille peale, aga tuli väga kähku endasse tagasi ja sellega oligi kogu ärevus tehtud.
hakkasin talle pianissimot söötma ja tundub, et se vist aitab. Selliseid meeldivaid trenne, kus on vähem stressi ja mõnus rahulik keskendumine, on järjest rohkem.
Soojaks hüppamise osa oli väga mõus. Okseri moodi asioli küll rohkem nagu kolmik, aga Aca ei kõhelnud hetkegi ja mängis isegi peale hüppeid. Sundima ma ei pidanud, ainult näitasin suuna kätte ja ülejäänud aja sain niisama kaasas olla :)
Kui edasi juba natuke raskemate asjade kallale asusime, siis esimene raskus oli kraaviga. Kraavike oli väike ja palgike oli nii ees kui ka kohal, seega iseenesest ei oleks tohtinud rakse olla aga esimee katsega laksatas Aca megahüppe ja ma olin nagu märg kalts seal seljas. uuesti tulles ta enam nii entusiastlikult peale ei läinud ja kuna mina ka passima jäin, sest kartsin taaskord suurt pauku, siis jäi ta hoopis seisma.
Mental note nr 1: jalaga on ikka vaja toeks olla ka siis, kui hobune hea meelega hüppab. üksi ei tohi jätta ja eriti veel siis, kui eelmine hüpe on natukese raskem olnud.
Tulin uuesti ja siis juba olin ise rohkem julgustamas ja saime sellest ilusti üle. Mõned korrad veel enesekindluseks ja siis juba oli tunne hea. Hiljem ka suuremat kraavi tulles ei olnud Acal mingit võbinat sees. See on nii lahe kuidas ma seljast tunnen tema enda tahet ja julgst tõkkele peale minna ja hüpata. See on nii hästi tunda,kuita saab aru, mida ta mingis olukorras tegema peab ja kuidas oma keha kasutama.
Platsi esimeses osas oli ka koht, kus vist peaks veelombike olema. Vett seal ei olnud, aga üleminek murult liivale ja tagsi oli siiski ja selle ümber ka tõkked. Pinnas eerinevus oli olemas ja tegime ka seal paar kõksu. Kombos üle kitsa palgi "vette" ja siis kaarega üle kitsa palgi "veest" välja tegin ise vea, sest jalus kadus ära ja julgust ilma selleta hüpata ei olnud. Tulin uuesti ja siis kõik toimis. Ainuke asi, millega ma ei osanud arvestada oli maapinna allapoole kalle peale välja hüpet ja seega saime Acaga mõlemad korraliku õhulennu ja ootamatult raske maandumise, sest ta hüppas seda palgikest suure pauguga. Endalegi üllatuslikult kogusime mõlemad endid üsna ruttu ja galopp peale tõket sai kiirelt korda. Uuel katselolin ise taregm ja hobune ka. Läksime rahulikult peale ja Aca libistas end rahulikult sellest siledast palgikesest üle. Mina hoidsin maandused keha ka rohkem tahaoole ja siis oli kontroll väga hea. Tunne oli selline, et vabalt oleks võinud seal taga suht ruttu veel mõni tõke olla ja oleksime hakkama saanud. hea tunne oli :)
Mental note nr2: rada käies kontrolli alati maandumisel kallakut ja kui ei tea, mida maapind teeb, siis jumala eest ÄRA RONI KÕRVADE VAHELE!
Siis pusisime alla ja üleshüpetega pisikeste astetel. Tore oli näha, et meie kodusest künkaronimisest on kasu olnud, sest mingeid probleeme pisikeste banketikestega ei olnud. Minu enda suur hirm-palgike künka otsas, sai küll komistuskiviks. Kohe esimesl korrak Aca kõhkles ja see lõi mind ennast ka verest välja. Esmalt pidin alla hüppama ja see oli minu enda jaoks raske. Paari katsega saime aga hakkama ja tunne oli täitsa hea. Üles hüpates ei olnudki vist probleemi... vähemalt ma ei mäleta, et oleks olnud.
Seaninast me ei saanudki jagu. See oli ka päris suur tõke ja hästi lai, seega ei hakanud me ka ülemäära suruma. Otsustasin, et teen kodutööd sellega, et hüpata kitaid aga laiu tõkkeid, et Aca saaks rahulikult aimu, misasi see 2seanina" on ja kuidas ta sellega toime tulema peab.
Ühe angaariga maadlesime ka. See oli allahüppena ja Aca passis seda millegipärast. Ma ise kahtlustan materjali, sest see oli nagu pikupidi pooleks saetud ümaratsest aiapostidest ja ka eelmisel aastal oli selliste tõketega raske. Esimene kord jäi ette seisma. Teine kord hakkas juba kaugelt G peale küljele keksima. Kolmas kord tulin ise hästi otsustavalt, et mööda ma teda enam ei luba. kasvõi ronime üle. Suht ronimine see oligi, sest ta jäi peaaegu seisma, siis vaatas üle tõkke ja ikka otsustas jalad üle tõsta. Tulin siis uuesti ja hüppas nagu oleks sellist asja 100 korda hüpanud. Ei mingit kõhklust ega muret. Korra mõtlesin ka sileda maa peal olevat samasugust aga kõrgemat angaari tulla, aga mõtteks see jäigi. Miks, ma isegi ei tea. See polnud tegelikult liiga kõrge.. oleks võinud.
Siis hüppasime suure põllu peal laiali olevaid tõkkeid vist 4 v 5 jutti. Idee oli teisest eemale minna. Tõkked ise olid pisikesed. Acale see osa väga ei meeldinud ja ponist eemale sõites tahtis mind ikka kogu hingest nende juurde tagasi tassida kuniks sain ta ikka tõkke suunda surutud. Siis nägi takistust ja sai vist aru, milleks me eemale läksime ja enam ei jobutanud. Võttis suuna ja paugutas. Selle "põlluringi" sees oli ka üks aiapulkadest pingi moodi asi ja taaskord oli Acal silm punnis, aga kun see oli tõesti pisike, siis surusin ta sealt peaaegu sammust üle. Selle tulime korra veel ja siis ta enam ei kõhelnud.
Viimane 4st tõkkest koosnev rajakene oli põllu tagaotsas. Seal saime jälle teisest eemale minna, siis tagasi tulla ja natuke suuremasse künkasse ronida, seal hüpata ja siis kohe alla tagasi. Sedakorda sain ma tõesti ainult suuna näitaja olla. Aca jooksis super hästi ja oli väga kindel. Näita ainult kätte ja ta läks.
Kokkuvõttes oli VÄGA õpetlik trenn. Leidsin taaskord ühe teema, millega vaja tasakesi tegeleda. Eelnev kodutöö sai hea tagasiside. Kraavid on teine teema, millega vaja enesekindlust koguda. Selleks on vaja aga kraavi, mida harjutada :)
Kahekesi on hea sellist trenni teha. Tahes tahtmata venib see päris pikaks ning siis on hea kordamööda asjade kallal pusida ning puhata. Trenni lõpuks oli Aca vaid sadula alt natuke märg. Kael oli kuiv.
Mina ise sain oma selja aga valusaks. Viimasel tiirul alustades tundsin, et kange on. Püsisin poolistakus terve harjutuse ja sain ilusti sõidetud, aga peale viimast hüpet traavi kergendades tundsin, et asi on hapu. Ütlesin G-le ka, et meie trenn on nüüd lõppenud. Tal oli nagunii plaan see viimaseks komboks jätta ja seega pidasin just ja just lõpuni vastu :D
Jalutasime tagasi ja poole maa peal ronisin alla, et viimane lõpp käekõrval käia. Oii sunnik see oli valus. aga mida rohkem kõndisin, seda paremaks läks. Aca oli õnneks väga kaastundlik ja käis rahulikult tibusammudega minu tempos.
Pakkisime kola kokku ja tulime koju. Poja sai hunniku porksi ja koplipuhkuse järgmiseks päevaks. Peale puhkekat tegin hästi kerge ratsastuse. Venitasime külgi ja ette alla, lõdvestasime. Aca oli super! peale natukest galoppi oli nii mõnus traav, et sõitsin paar ringi ja diagonaali ja oligi kõik.
Mul on nii hea meel, et mul on eesmärk ja tahe pusida ja õppida. Täiega mõnus on nii trenni teha! Kiiret meil ei ole. Saame tasakesi omas tempos asju õppida ja koos enesekindlamateks saada :)
Saturday, May 4, 2019
Järve karikasari vol 2
Ükspäev käisin Auto 100 kontoris auhindade järel. Kes mind teab, see teab, et mina juba naljalt vait olla ei oska... aga vot see võttis küll sõnatuks. Ausõna.
Esmaspäeva pealelõunal sain kõne, et nad on seal usinalt pakkunud ja komplekteerinud ja valmis on KÕIK auhinnad kõikidele etappidele ja finaali. Et kas ma saaks järele minna. Aga et neid asju on palju ja ma peaks ikka mingi suurema autoga tulema, kui see minu oma väige wolkar.
Võtsin siis mehe suurema auto ja vurasin järgmisel hommikul kohale. Ohh sa püha püss :D mu auto sai otsast otsani nänni täis. Istmed lasin alla ja esiiste oli ka kotte täis. Metsik.
Mina oma emotsionaalsuses tänasin ette ja taha ja käsi ikka veits värises. Pärast kodus neid auhindu ära paigutades imestas mu mees ka, et ohh kurja kus on kingitused. Väiksemad asjad on nokamütsid, pusled ja värvipliiatsid. Edasi on erineva disainiga kergeid seljakotte, termostasse, joogitopse. Finaalidesse jäävad kõige magusamad palad nagu kõrvaklapid ja akupangad. Tegin omale nimekirja ja võttis ikka hinge värisema küll. See on mulle esmakordne kogemus sellist sarja korraldada ja leida sponsoreid võistlusi toetama. Ühekordse võistlusega on kuidagi lihtsam. Mahud on väiksemad. Kogu seda kuhja kodus imetledes olin lihtsalt kogu hingest tänulik ja õnnelik, et asjad on nii, nagu nad on :)
Täna sai siis peetud juba III etapp ja sedakorda jälle skeemitasime. See organiseerimise töö on ikka päris väsitav. Kuniks teed ja toimetad, siis ei tundugi nagu midagi, aga kõik need pisikesed asjad mis on vaja enne joonde ajada ja siis võistluspäeval toimetada. Pärast veel koristada ja kraamida, et peale üritust jääks tall ja ümbris korda. Ütleme nii, et kui pärast kodus kahe suurema õpilasega ühe lahkumispidu pidasime (loe- jõime pokaalikese lahjat huvitavat roosat jooki), siis tundsin kuidas iga rakk kehas on väsinud. Vastutusega kaasneb pinge ja pinge väsitab. Päriselt ka.
Lisaks ponnestan ma ise ka karikasarja kaasa sõita. Esinene ks A1 skeem läks üle väga suurte kivide ja kändude. Aca oli pinges ja punnitas silmu. Tänane skeem oli palju parem. Täna aga olid ka paljud asjad teisiti kui varasemalt.
Esmalt olen ma ise viimasel ajal üle keskmise palju trenni jõudnud.
Teiseks hakkasin Acale pianissimot söötma. No ei jõua iga trenni alguses pool tundi tema keskenduma saamisega madistada. Seda stressi pole kellelegi vaja.
Kolmandaks sõitis täna lisaks minule võistelnud laps oma ABC skeemi enne mind, mitte mina ei sõitnud talle ette. See avaldas ma arvan kohe eriti palju mõju. Nii positiivset kui ka negatiivset. Kindlasti oli poiske rahulikum ja plats oli nö ära nuusutatud. Samas venis meie skeemide vahe ikka niipalju pikaks, et ta oli vässu.. kohe päris lödi võiks öelda. See pole esimene kord, kui ma seda tunnen, aga skeemi sõites on see mõju kohe eriti suur. Igas nurgas ja pöördes tunned, kuidas hobusel jalad on liiva sees kinni ja no ei ole seda särtsu ja sära. Aktiivsus oli kohe päris kehvake. Õppimise koht! Aga õppida on hea. Niimõnigi viga täna jäi hinge närima. Oma lohakused. Samas kasvab minu sees üha enam see tahe ja unistus sõita üks skeem selliselt, et endal oleks nii hea tunne sees, et vot enam paremat liikumist ei ole võimalik selle hobuse seest välja võluda. Trennis juba tuleb ette neid hetki, kus ma tunnen et ooooooooo vot nüüd jookseb hästi! Praegu on need hetked veel harvad ja juhtuvad suht koba peale. Töö ja kannatlikkus... küll neid rohkem tuleb ja saame mõlemad pihta, mida kumbki meist tegema peab, et üks suudaks nii liikuda ja teine oskaks seda küsida ja toetada.
Positiivne on see, et % oli parem kui eelmine kord. 2 kuu pärast on uus skeem, siis tahaks ka enesetunde grammike paremaks saada ;)
Esmaspäeva pealelõunal sain kõne, et nad on seal usinalt pakkunud ja komplekteerinud ja valmis on KÕIK auhinnad kõikidele etappidele ja finaali. Et kas ma saaks järele minna. Aga et neid asju on palju ja ma peaks ikka mingi suurema autoga tulema, kui see minu oma väige wolkar.
Võtsin siis mehe suurema auto ja vurasin järgmisel hommikul kohale. Ohh sa püha püss :D mu auto sai otsast otsani nänni täis. Istmed lasin alla ja esiiste oli ka kotte täis. Metsik.
Mina oma emotsionaalsuses tänasin ette ja taha ja käsi ikka veits värises. Pärast kodus neid auhindu ära paigutades imestas mu mees ka, et ohh kurja kus on kingitused. Väiksemad asjad on nokamütsid, pusled ja värvipliiatsid. Edasi on erineva disainiga kergeid seljakotte, termostasse, joogitopse. Finaalidesse jäävad kõige magusamad palad nagu kõrvaklapid ja akupangad. Tegin omale nimekirja ja võttis ikka hinge värisema küll. See on mulle esmakordne kogemus sellist sarja korraldada ja leida sponsoreid võistlusi toetama. Ühekordse võistlusega on kuidagi lihtsam. Mahud on väiksemad. Kogu seda kuhja kodus imetledes olin lihtsalt kogu hingest tänulik ja õnnelik, et asjad on nii, nagu nad on :)
Täna sai siis peetud juba III etapp ja sedakorda jälle skeemitasime. See organiseerimise töö on ikka päris väsitav. Kuniks teed ja toimetad, siis ei tundugi nagu midagi, aga kõik need pisikesed asjad mis on vaja enne joonde ajada ja siis võistluspäeval toimetada. Pärast veel koristada ja kraamida, et peale üritust jääks tall ja ümbris korda. Ütleme nii, et kui pärast kodus kahe suurema õpilasega ühe lahkumispidu pidasime (loe- jõime pokaalikese lahjat huvitavat roosat jooki), siis tundsin kuidas iga rakk kehas on väsinud. Vastutusega kaasneb pinge ja pinge väsitab. Päriselt ka.
Lisaks ponnestan ma ise ka karikasarja kaasa sõita. Esinene ks A1 skeem läks üle väga suurte kivide ja kändude. Aca oli pinges ja punnitas silmu. Tänane skeem oli palju parem. Täna aga olid ka paljud asjad teisiti kui varasemalt.
Esmalt olen ma ise viimasel ajal üle keskmise palju trenni jõudnud.
Teiseks hakkasin Acale pianissimot söötma. No ei jõua iga trenni alguses pool tundi tema keskenduma saamisega madistada. Seda stressi pole kellelegi vaja.
Kolmandaks sõitis täna lisaks minule võistelnud laps oma ABC skeemi enne mind, mitte mina ei sõitnud talle ette. See avaldas ma arvan kohe eriti palju mõju. Nii positiivset kui ka negatiivset. Kindlasti oli poiske rahulikum ja plats oli nö ära nuusutatud. Samas venis meie skeemide vahe ikka niipalju pikaks, et ta oli vässu.. kohe päris lödi võiks öelda. See pole esimene kord, kui ma seda tunnen, aga skeemi sõites on see mõju kohe eriti suur. Igas nurgas ja pöördes tunned, kuidas hobusel jalad on liiva sees kinni ja no ei ole seda särtsu ja sära. Aktiivsus oli kohe päris kehvake. Õppimise koht! Aga õppida on hea. Niimõnigi viga täna jäi hinge närima. Oma lohakused. Samas kasvab minu sees üha enam see tahe ja unistus sõita üks skeem selliselt, et endal oleks nii hea tunne sees, et vot enam paremat liikumist ei ole võimalik selle hobuse seest välja võluda. Trennis juba tuleb ette neid hetki, kus ma tunnen et ooooooooo vot nüüd jookseb hästi! Praegu on need hetked veel harvad ja juhtuvad suht koba peale. Töö ja kannatlikkus... küll neid rohkem tuleb ja saame mõlemad pihta, mida kumbki meist tegema peab, et üks suudaks nii liikuda ja teine oskaks seda küsida ja toetada.
Positiivne on see, et % oli parem kui eelmine kord. 2 kuu pärast on uus skeem, siis tahaks ka enesetunde grammike paremaks saada ;)
Thursday, April 25, 2019
Käisin lõvikonservi söömas- 2019a esimene krossiproov tehtud :)
13-14 aprill toimusid avatud krossipäevad. 13. Kosel ja 14 Niitväljal. Panin end Kosele kirja.
JB tuli Maiamiga ka ja K oli nõus meile autojuht olema. (oiii ma olen enda peale kuri, et ma nende lubadega kuidagi hakkama pole saanud ja asi seisab :s)
Juhtus nii, et reedel ei jõudnud ei mina ega K Acaga sõitma, seega poiss puhkas. Mitte et ma seda juba eelnevalt ei teaks, aga puhkepäev enne mingit uut või vaimset pingutust nõudvat üritust ei ole Aca puhul üldse hea lahendus, sest tal on siis energiaülejäägid ja ta läheb päris sapsu täis. Püüdsin asja huumoriga võtta ja lõõpisin, et ohh nalja hakkab saama.. Sisimas lootsin, et äkki ikka väga palju ei saa. Sai aga ikka küll :D
Aga alustagem algusest.
Ajakava nägi ette mõnusa ajavaru hobuste laadimiseks, sest ei Aca ega Maiami pole mingid laadimisprofid ja seega jätsime omale aega rahulikuks toimetamiseks. Ma olen küll viimasel ajal käekõrval tööga tegelenud selle Aca laadimise teemaga aga ega ma suurt tulemust selle lühikese aja peale ei oodanud. Minu üllatuseks kandis seni tehtu päris head vilja. Küll just selle piirini, kuhu ma maatööga jõudnud olen, seega päris üksi ta autosse ei jalutanud, aga ikkagi oli kogu see protsess päris meeldiv, võrreldes viimase laadimisega :)
Esiti proovisin, et kui ma seisan rambi kõrval ja suunan ta treikusse, siis kas läheb õnneks. Läks poole peale ja siis avastas, et ma ei tulnud kaasa ning tuli tagurpidi tagasi. Järgmisel katsel läksin ikka ise ka triukusse sisse ja ta tuli ilusti kaasa. Maiamile panime korde toeks ja ka see läks üllatavalt valutult.
Kosele jõudes juhatati meid krossiplatsi juurde parkimisalale. Võtsime hobused maha panime sadulasse ja seiklus algas.
Saduldamise ajal suutis Aca end veel enam-vähem koos hoida. Jalutamine parklast platsile oli okei aga sinna jõudes oli seal veel 2 ratsanikku oma loomadega ja inimesi ja asju ja Aca läks päris pöördesse :D Kekutas ja keksis omajagu. Mingiks ajaks oli mul täitsa pabin hinges, et kuda kurat ma peaks sellise allumatu dünamiiditünniga hüppama minema. Püüdsin ringi peal teda traavis edasi sõita ja talle tegevust anda. Õige pea selgus, et galopis on isegi parem üleliigset energiat välja lasta ja nii me seal tiirutasime. Galopis ei tee ta nii järske haake ja keksimisi ka niiet jäin ellu. Soojenduse lõpuks oli juba rihm :D
Hakkasime siis hüppama. Kohe esimene herdel tundus mulle nii suur, et keps hakkas värisema. Meie pundis oli peale minu ja maiami veel üks suurem hall hobune ja üks ponipunn. See poni võttis kohe suuna tõkkele ja lendas sealt üle nagu püssikuul. Kui tema sai, peaks me ka saama ja nii ma Aca sinna peale juhtisin. Viimase fulee ajal ta korra ikka kõhkles ja tahtis paremale mööda põigata, aga kuna mul oli tang peal ja olime juba väga lähedal tõkkele, siis päris mööda ta ei saanud. Hüpe sattus tõkke serva kõrgemasse kohta ja sain korraliku õhulennu. Raul naeris veel, et vaata kus paugutab. Teiseks kateks oli Aca juba pihta saanud, mis toimub ja tõmbas ise tõkke peale ja hüppas väga hea enesekindlusega. Megamõnus tunne oli!
Järgmise tõkke ees võttis mul jälle jala veits pehmeks. Aca ilmselt tundis ka minu võbinat ja esimesel katsel oli natuke ettevaatlik ning sättis end tõkkele lähedale. tal on mingi teema sellega, et kui päris kindel ei ole, siis igaks juhuks on vaja asja võimalikult lähedalt näha enne kui ära tõukab :D Aga ära ta tõukab ja see on väga kena temast :)
Edasi tuli kaste ja pargipingi moodi asi ja veel mitmeid erinevaid tõkkeid. Aca oli super. Ma sain selle õige ja hea sääre ees galopitunde kätte. Sain lühendada ja edasi saata nii, et ta jäi jala ette ja ümaraks.
Ma ootasin kogu aeg, et ta esimestel kordadel passib puidu värvi asju, nagu see oli eelmine aasta võistlustel, aga meeldiva üllatusena hüppas ta kõiki meile ette antud asju väga mõnusalt.
Üks puuriit oli minu jaoks ikka suur, ehkki väidetavalt oli see ka samas kõrgusklassis meie ülejäänud tõketega. Tundus hulga suurem. Mina pabistasin, Aca läks küll põhja, aga hüppas ilusti mõlemal korral.
Kaks asja olid rasked ka. Ühe neist saime tehtud, teine jäi kodutööks. Künka otsas palk oli esimene puremine. Sellise tõkkega madistasin esimest korda koordis harjutades pikalt. Seekord Raul hüüdis, et mäest üles sõida edasi ja ma sõitsin. Palgi ees pani Aca aga plokki, sest sellise hoo pealt ta ei jõudnud tõkke taha näha või ma ei tea mis häda tal sellega on, aga igatahes ta keeldus. Katse kaks oli sama. Siis lõi endal pea selgeks ja teadsin, et pean tegema nii nagu minu hobusele vaja on, mitte teda hooga sinna sisse kütma. Läksin rahulikult traavis peale, Aca sai rahulikult vaadata ja üle ta sealt vupsas. See palk tundus oluliselt kõrgem, kui koordi künkapalk, aga ma tean Aca jõudu ja võimeid ning ta jaksab isegi väikese hoo pealt sellisest asjast üle astuda, kui ta saab olukorrast selguse ja tal on aega vaadata, kuhu oma jalad peale maandumist panna. Tulin korra veel traavis ja siis juba galopis ka. Neljas edukas katse oli juba selline, kus Aca ise tõmbas tõkkele ja ma pidin vaid kaasas olema :)
Tegemata jäi aga allahüpe. Ma ise olin väga väsinud ja Acat sundida pole minul väga ei jõudu ega julgust. Ta on suur ja tugev ja kui ta ei taha, siis minu jõud juba üle ei käi. Väiksemast astmest saime alla aga suurem jäi meil tegemata. Üles hüppas okeilt, aga alla ta kartis minna.
Nüüd oleme koduste küngaste otsas kõvasti ronimas känud ja kui esimestel kordades oli ta pigem ebakindel, siis mida aeg edasi, seda julgemalt ta ronib :)
Ootan juba uut krossitrenni, et saaks veel enesekindlust juurde nii endale kui hobusele. Ka maastikule kõndima olen jõudnud. Niiet töö käib :)
JB tuli Maiamiga ka ja K oli nõus meile autojuht olema. (oiii ma olen enda peale kuri, et ma nende lubadega kuidagi hakkama pole saanud ja asi seisab :s)
Juhtus nii, et reedel ei jõudnud ei mina ega K Acaga sõitma, seega poiss puhkas. Mitte et ma seda juba eelnevalt ei teaks, aga puhkepäev enne mingit uut või vaimset pingutust nõudvat üritust ei ole Aca puhul üldse hea lahendus, sest tal on siis energiaülejäägid ja ta läheb päris sapsu täis. Püüdsin asja huumoriga võtta ja lõõpisin, et ohh nalja hakkab saama.. Sisimas lootsin, et äkki ikka väga palju ei saa. Sai aga ikka küll :D
Aga alustagem algusest.
Ajakava nägi ette mõnusa ajavaru hobuste laadimiseks, sest ei Aca ega Maiami pole mingid laadimisprofid ja seega jätsime omale aega rahulikuks toimetamiseks. Ma olen küll viimasel ajal käekõrval tööga tegelenud selle Aca laadimise teemaga aga ega ma suurt tulemust selle lühikese aja peale ei oodanud. Minu üllatuseks kandis seni tehtu päris head vilja. Küll just selle piirini, kuhu ma maatööga jõudnud olen, seega päris üksi ta autosse ei jalutanud, aga ikkagi oli kogu see protsess päris meeldiv, võrreldes viimase laadimisega :)
Esiti proovisin, et kui ma seisan rambi kõrval ja suunan ta treikusse, siis kas läheb õnneks. Läks poole peale ja siis avastas, et ma ei tulnud kaasa ning tuli tagurpidi tagasi. Järgmisel katsel läksin ikka ise ka triukusse sisse ja ta tuli ilusti kaasa. Maiamile panime korde toeks ja ka see läks üllatavalt valutult.
Kosele jõudes juhatati meid krossiplatsi juurde parkimisalale. Võtsime hobused maha panime sadulasse ja seiklus algas.
Saduldamise ajal suutis Aca end veel enam-vähem koos hoida. Jalutamine parklast platsile oli okei aga sinna jõudes oli seal veel 2 ratsanikku oma loomadega ja inimesi ja asju ja Aca läks päris pöördesse :D Kekutas ja keksis omajagu. Mingiks ajaks oli mul täitsa pabin hinges, et kuda kurat ma peaks sellise allumatu dünamiiditünniga hüppama minema. Püüdsin ringi peal teda traavis edasi sõita ja talle tegevust anda. Õige pea selgus, et galopis on isegi parem üleliigset energiat välja lasta ja nii me seal tiirutasime. Galopis ei tee ta nii järske haake ja keksimisi ka niiet jäin ellu. Soojenduse lõpuks oli juba rihm :D
Hakkasime siis hüppama. Kohe esimene herdel tundus mulle nii suur, et keps hakkas värisema. Meie pundis oli peale minu ja maiami veel üks suurem hall hobune ja üks ponipunn. See poni võttis kohe suuna tõkkele ja lendas sealt üle nagu püssikuul. Kui tema sai, peaks me ka saama ja nii ma Aca sinna peale juhtisin. Viimase fulee ajal ta korra ikka kõhkles ja tahtis paremale mööda põigata, aga kuna mul oli tang peal ja olime juba väga lähedal tõkkele, siis päris mööda ta ei saanud. Hüpe sattus tõkke serva kõrgemasse kohta ja sain korraliku õhulennu. Raul naeris veel, et vaata kus paugutab. Teiseks kateks oli Aca juba pihta saanud, mis toimub ja tõmbas ise tõkke peale ja hüppas väga hea enesekindlusega. Megamõnus tunne oli!
Järgmise tõkke ees võttis mul jälle jala veits pehmeks. Aca ilmselt tundis ka minu võbinat ja esimesel katsel oli natuke ettevaatlik ning sättis end tõkkele lähedale. tal on mingi teema sellega, et kui päris kindel ei ole, siis igaks juhuks on vaja asja võimalikult lähedalt näha enne kui ära tõukab :D Aga ära ta tõukab ja see on väga kena temast :)
Edasi tuli kaste ja pargipingi moodi asi ja veel mitmeid erinevaid tõkkeid. Aca oli super. Ma sain selle õige ja hea sääre ees galopitunde kätte. Sain lühendada ja edasi saata nii, et ta jäi jala ette ja ümaraks.
Ma ootasin kogu aeg, et ta esimestel kordadel passib puidu värvi asju, nagu see oli eelmine aasta võistlustel, aga meeldiva üllatusena hüppas ta kõiki meile ette antud asju väga mõnusalt.
Üks puuriit oli minu jaoks ikka suur, ehkki väidetavalt oli see ka samas kõrgusklassis meie ülejäänud tõketega. Tundus hulga suurem. Mina pabistasin, Aca läks küll põhja, aga hüppas ilusti mõlemal korral.
Kaks asja olid rasked ka. Ühe neist saime tehtud, teine jäi kodutööks. Künka otsas palk oli esimene puremine. Sellise tõkkega madistasin esimest korda koordis harjutades pikalt. Seekord Raul hüüdis, et mäest üles sõida edasi ja ma sõitsin. Palgi ees pani Aca aga plokki, sest sellise hoo pealt ta ei jõudnud tõkke taha näha või ma ei tea mis häda tal sellega on, aga igatahes ta keeldus. Katse kaks oli sama. Siis lõi endal pea selgeks ja teadsin, et pean tegema nii nagu minu hobusele vaja on, mitte teda hooga sinna sisse kütma. Läksin rahulikult traavis peale, Aca sai rahulikult vaadata ja üle ta sealt vupsas. See palk tundus oluliselt kõrgem, kui koordi künkapalk, aga ma tean Aca jõudu ja võimeid ning ta jaksab isegi väikese hoo pealt sellisest asjast üle astuda, kui ta saab olukorrast selguse ja tal on aega vaadata, kuhu oma jalad peale maandumist panna. Tulin korra veel traavis ja siis juba galopis ka. Neljas edukas katse oli juba selline, kus Aca ise tõmbas tõkkele ja ma pidin vaid kaasas olema :)
Tegemata jäi aga allahüpe. Ma ise olin väga väsinud ja Acat sundida pole minul väga ei jõudu ega julgust. Ta on suur ja tugev ja kui ta ei taha, siis minu jõud juba üle ei käi. Väiksemast astmest saime alla aga suurem jäi meil tegemata. Üles hüppas okeilt, aga alla ta kartis minna.
Nüüd oleme koduste küngaste otsas kõvasti ronimas känud ja kui esimestel kordades oli ta pigem ebakindel, siis mida aeg edasi, seda julgemalt ta ronib :)
Ootan juba uut krossitrenni, et saaks veel enesekindlust juurde nii endale kui hobusele. Ka maastikule kõndima olen jõudnud. Niiet töö käib :)
Wednesday, March 13, 2019
Järve Talli karikasari 2019
Olen mina nüüd alles iseennast portsu otsa sokutanud :D
2019 saab olema huvitav aasta. Esimest korda olen ette võtnud tõeliselt suure ülesande- ma korraldan karikasarja. nagu kõigi minu tehtavate asjadega, hakkab ühest väikesest asjast asi hargnema ja ühel hetkelon ports selline ees,et jooksen ummisjalu, et kõik ära tehtud saaks. Aga no olgu mis on, üritus on üllas ja vajalik ning seega tuleb hakkama saada.
Aga et siis karikasari...
Tegu on koolisõitu ja takistussõitu ühendava sarjaga,kus etapid on korra kuus ja kordamööda skeemitame ja hüppame. Finaal on 2-päevane, kus esimene päev skeemitame ja teine päev hüppame.
Eraldi karikasari on ratsakoolide lastele tasemel ABC+60cm ja A+80cm. Avatud klassi sari on händicup süsteemis. Kõik karikasarja parkuurid on puhtusele ja stiilile. Etappidel võib lisanduda muid kõrgusi ka ja nende artiklid pole hetkel kindlad.
Kõva töö sai tehtud ka sponsorite leidmiseks. hetkel onmeil nimekirjas:
Auto 100- Porsche toetab lapsi ja treenereid.
Hobumassaaž valib avatud klassidest lemmiku.
Pull Punt- Radenska toetab mudilasklasside lapsi ja treenerieid.
Astora katering hoolitseb, et kohvikust oleks hea kõhutäis võtta.
Sandra Talpas klipib ära avatud klassi karikasarja võitja hobuse.
Estatca toetab treenereid.
Esimene etapp oli märtsi alguses ära ja ehkki korralduse poolelt on arenguruumi veelpalju, siis õnneks enamik jamadest jäi kaadri taha ning võistlejaid ei seganud. Ajakava ei osanud ma päris õigesti arvutada ja heliga tekkis probleeme. Ülejäänud asjad õnneks sujusid. Pinnase põhi pidas ka ilusti vastu, ehkki ma väga kartsin, et läheb jubedaks pudruks. Pealt oli pudi, aga põhi pidas vastu ja vagusid ei tekkinud.
Korraldulikke küsimusi on veel lahendada terve rida.
Karikad ei ole veel välja valitud ja ühele etapile on koolisõidu kohtunik puudu. Takistussõitudeks peaks meie tõketeparki täiendama. Kunstlilli tahaks ka, et saaks platsi ilusaks teha. Ja siis tahaks veel hunnikut igasugu asju :D
Aga ma olen tänulik, et meil on see, mis meil on ja kavatsen igasse juhendisse panna väikese märkuse, et kui ikka ilm käru keerab, siis meil ei ole Ruila plats. Me anname endast parima korralduse poole pealt, aga kõike ei suuda korraga.
Peamine on see, et mõte ja nägemus selle kõige taga on hea ja õige ning ma usun sellesse 110%, seega tulge võistlema!!
2019 saab olema huvitav aasta. Esimest korda olen ette võtnud tõeliselt suure ülesande- ma korraldan karikasarja. nagu kõigi minu tehtavate asjadega, hakkab ühest väikesest asjast asi hargnema ja ühel hetkelon ports selline ees,et jooksen ummisjalu, et kõik ära tehtud saaks. Aga no olgu mis on, üritus on üllas ja vajalik ning seega tuleb hakkama saada.
Aga et siis karikasari...
Tegu on koolisõitu ja takistussõitu ühendava sarjaga,kus etapid on korra kuus ja kordamööda skeemitame ja hüppame. Finaal on 2-päevane, kus esimene päev skeemitame ja teine päev hüppame.
Eraldi karikasari on ratsakoolide lastele tasemel ABC+60cm ja A+80cm. Avatud klassi sari on händicup süsteemis. Kõik karikasarja parkuurid on puhtusele ja stiilile. Etappidel võib lisanduda muid kõrgusi ka ja nende artiklid pole hetkel kindlad.
Kõva töö sai tehtud ka sponsorite leidmiseks. hetkel onmeil nimekirjas:
Auto 100- Porsche toetab lapsi ja treenereid.
Hobumassaaž valib avatud klassidest lemmiku.
Pull Punt- Radenska toetab mudilasklasside lapsi ja treenerieid.
Astora katering hoolitseb, et kohvikust oleks hea kõhutäis võtta.
Sandra Talpas klipib ära avatud klassi karikasarja võitja hobuse.
Estatca toetab treenereid.
Esimene etapp oli märtsi alguses ära ja ehkki korralduse poolelt on arenguruumi veelpalju, siis õnneks enamik jamadest jäi kaadri taha ning võistlejaid ei seganud. Ajakava ei osanud ma päris õigesti arvutada ja heliga tekkis probleeme. Ülejäänud asjad õnneks sujusid. Pinnase põhi pidas ka ilusti vastu, ehkki ma väga kartsin, et läheb jubedaks pudruks. Pealt oli pudi, aga põhi pidas vastu ja vagusid ei tekkinud.
Korraldulikke küsimusi on veel lahendada terve rida.
Karikad ei ole veel välja valitud ja ühele etapile on koolisõidu kohtunik puudu. Takistussõitudeks peaks meie tõketeparki täiendama. Kunstlilli tahaks ka, et saaks platsi ilusaks teha. Ja siis tahaks veel hunnikut igasugu asju :D
Aga ma olen tänulik, et meil on see, mis meil on ja kavatsen igasse juhendisse panna väikese märkuse, et kui ikka ilm käru keerab, siis meil ei ole Ruila plats. Me anname endast parima korralduse poole pealt, aga kõike ei suuda korraga.
Peamine on see, et mõte ja nägemus selle kõige taga on hea ja õige ning ma usun sellesse 110%, seega tulge võistlema!!
Sunday, February 17, 2019
Veskimetsa harrastajad I ja II
Võib vist öelda, et võistlushooaeg on täie hooga alanud. Täna oli juba teine võistlus 2019 aastal :)
Aga alustagem algusest.
Hooaja plaane tehes kirjutasin väriseva käega, et veeretan mõtet veska harrastajaid kaasa sõita hoolimata faktist, et see on 105, ehk siis +15cm eelmise hooaja sõitudele.... Kes mind teab, see teab, et mul ei ole takistuste kõrguse järsu kasvuga just eriti soojad suhted. 2018 hooaeg oli minu jaoks eriline, sest sain 90 sõidetud päris mõnusa tundega ja enam ei värisenud nagu haavaleht. Nüüd kohe mürinaga uuele kõrgusele peale lennata on korralik eneseületus. Aga tundub, et sellega ma just tegelengi..
Veska I etapp oli jaanuari keskel ja seal sõitisn 90cm ette ja 100 otsa. 90 oli KOHUTAV. Mitte et tõkked oleks suured ja koledad olnud- ei olnud üldse (väga veider et mina midagi sellist arvan ja kirjutan), aga kohutav oli soojendus väikeses osas ja siis parkuur platsil, mida aca ei olnud näinud. Kohe soojendusplatsile saades sõideti mulle tagant sisse, mille peale Aca suht paanikasse läks ja sealt edasi oli üks paras ellu jäämine. Hüpata ma seal tikutopsis ei saanud. Max tõkke kõrgus jäi sinna 80cm kanti, kui sedagi. Ma lihtsalt ei mahtunud sinna ära.
Parkuuris kartis ta nurki ja inimesi. Õnneks tõkkeid mitte :D 2le tõkkele läksin pm sammus peale, sest nurk selle taga oli väga kole. Aga kuidagi pusisime lõpuni ja ma olin ise ka üsna üllatunud, et mul kordagi alla andmise mõtet pähe ei tulnud. Isegi hirmu ei tulnud :)
100 oli see eest väga mõnus sõit. Tõesti. Soojendus oli juba suurel platsil ja Aca sai kõik nurgad ära nuusutada. Rada sõites sain kohe hea rütmi sisse ja poiss hüppas väga kindlalt. Teises osas sain aja eest 1k, sest ma tegin suured pöörded ja sõitsin hästi rahulikult. Jäin nii enda kui hobusega megarahule :)
Veska II etapp oli täna (eile ka aga seal ma ei käinud sõitmas). Sõitsin 90cm noori hobuseid v-a. ette. See oli vist kõige muhedam soojendus mu elus üldse. Kõik olid rahulikud ja mõnusad. Keegi ei närvitsenud ja see kuidagi maandas mind ka ära. Sõitsin ise ka rahulikult ja 0-ga.
105 soojendusel olin ise lappse. Ei saanud kuidagi rütmile pihta. Küll läks põhja ja siis jälle kaugelt ja õigesse kohta ma vist ei saanudki ühelgi hüppel. Lisaks ei oska ma piisavalt kaua istakus olla ja viskan õlad liiga ruttu püsti. Pole harjunud, et hobune ka hüppeliigutust teeb, sest Ottokas hüppas ju lamedalt.
Rada ise ei olnud õnneks ei väga triiki pandud ega ka liiga raske. Kohe alguses oli üks väike pööre ja edasi oli juba valida, kas lõigata ja julmalt või sõita normaalselt. Mina lõikama ei läinud. Värisesin nagu haavaleht seal seljas ja püüdsin meenutada kuidas hingamine käib :D Rütmiga ka mured jätkusid ja esimese 3 tõket ronis ta kõhuli sisse. Esimese okseri ronis üle aga 2. ja 3. lattaed tulid maha. Hiljem videolt vaadates on näha, kuidas ta tagumine ots on nagu järelkäruga :D Ma lihtsalt olin ise nii närvis, et ei saanud aru, et peaks nagu sõitma ka natukese.
Peale 3ndat aga tuli pilt ette ja sitsin pöördes aktiivsemaks ja kohe oli hoopis teine tunne. Mõtlesin kogu aeg, et pean kauem ise poolistakus püsima ja püüdsin pööretes tagant sõita. Kiire see aeg ei olnud, arenguruumi on. Eelkõige just pööramise osas aga sinna jõuame vb järgmine aasta, sest esialgu ma püüaks ikka enda jaoks kõrgetele tõketele otse peale saada ja mitte kusagilt nuka tagant ja viltu.
Aca oli täna aga megatubli poiss. Ei pasisnud ta nurki niiväga ja kõik hüpped olid tema poolt väga kindlad. Isegi siis, kui samm kohe üldse ei klappinud ja tõkke ette tuli mingi imelik väike sammuke, siis tema ei kõhelnud. Tegi oma minisammu sinna ette ja tuli maast lahti. Ta on üks vahva elukas :)
Aga alustagem algusest.
Hooaja plaane tehes kirjutasin väriseva käega, et veeretan mõtet veska harrastajaid kaasa sõita hoolimata faktist, et see on 105, ehk siis +15cm eelmise hooaja sõitudele.... Kes mind teab, see teab, et mul ei ole takistuste kõrguse järsu kasvuga just eriti soojad suhted. 2018 hooaeg oli minu jaoks eriline, sest sain 90 sõidetud päris mõnusa tundega ja enam ei värisenud nagu haavaleht. Nüüd kohe mürinaga uuele kõrgusele peale lennata on korralik eneseületus. Aga tundub, et sellega ma just tegelengi..
Veska I etapp oli jaanuari keskel ja seal sõitisn 90cm ette ja 100 otsa. 90 oli KOHUTAV. Mitte et tõkked oleks suured ja koledad olnud- ei olnud üldse (väga veider et mina midagi sellist arvan ja kirjutan), aga kohutav oli soojendus väikeses osas ja siis parkuur platsil, mida aca ei olnud näinud. Kohe soojendusplatsile saades sõideti mulle tagant sisse, mille peale Aca suht paanikasse läks ja sealt edasi oli üks paras ellu jäämine. Hüpata ma seal tikutopsis ei saanud. Max tõkke kõrgus jäi sinna 80cm kanti, kui sedagi. Ma lihtsalt ei mahtunud sinna ära.
Parkuuris kartis ta nurki ja inimesi. Õnneks tõkkeid mitte :D 2le tõkkele läksin pm sammus peale, sest nurk selle taga oli väga kole. Aga kuidagi pusisime lõpuni ja ma olin ise ka üsna üllatunud, et mul kordagi alla andmise mõtet pähe ei tulnud. Isegi hirmu ei tulnud :)
100 oli see eest väga mõnus sõit. Tõesti. Soojendus oli juba suurel platsil ja Aca sai kõik nurgad ära nuusutada. Rada sõites sain kohe hea rütmi sisse ja poiss hüppas väga kindlalt. Teises osas sain aja eest 1k, sest ma tegin suured pöörded ja sõitsin hästi rahulikult. Jäin nii enda kui hobusega megarahule :)
Veska II etapp oli täna (eile ka aga seal ma ei käinud sõitmas). Sõitsin 90cm noori hobuseid v-a. ette. See oli vist kõige muhedam soojendus mu elus üldse. Kõik olid rahulikud ja mõnusad. Keegi ei närvitsenud ja see kuidagi maandas mind ka ära. Sõitsin ise ka rahulikult ja 0-ga.
105 soojendusel olin ise lappse. Ei saanud kuidagi rütmile pihta. Küll läks põhja ja siis jälle kaugelt ja õigesse kohta ma vist ei saanudki ühelgi hüppel. Lisaks ei oska ma piisavalt kaua istakus olla ja viskan õlad liiga ruttu püsti. Pole harjunud, et hobune ka hüppeliigutust teeb, sest Ottokas hüppas ju lamedalt.
Rada ise ei olnud õnneks ei väga triiki pandud ega ka liiga raske. Kohe alguses oli üks väike pööre ja edasi oli juba valida, kas lõigata ja julmalt või sõita normaalselt. Mina lõikama ei läinud. Värisesin nagu haavaleht seal seljas ja püüdsin meenutada kuidas hingamine käib :D Rütmiga ka mured jätkusid ja esimese 3 tõket ronis ta kõhuli sisse. Esimese okseri ronis üle aga 2. ja 3. lattaed tulid maha. Hiljem videolt vaadates on näha, kuidas ta tagumine ots on nagu järelkäruga :D Ma lihtsalt olin ise nii närvis, et ei saanud aru, et peaks nagu sõitma ka natukese.
Peale 3ndat aga tuli pilt ette ja sitsin pöördes aktiivsemaks ja kohe oli hoopis teine tunne. Mõtlesin kogu aeg, et pean kauem ise poolistakus püsima ja püüdsin pööretes tagant sõita. Kiire see aeg ei olnud, arenguruumi on. Eelkõige just pööramise osas aga sinna jõuame vb järgmine aasta, sest esialgu ma püüaks ikka enda jaoks kõrgetele tõketele otse peale saada ja mitte kusagilt nuka tagant ja viltu.
Aca oli täna aga megatubli poiss. Ei pasisnud ta nurki niiväga ja kõik hüpped olid tema poolt väga kindlad. Isegi siis, kui samm kohe üldse ei klappinud ja tõkke ette tuli mingi imelik väike sammuke, siis tema ei kõhelnud. Tegi oma minisammu sinna ette ja tuli maast lahti. Ta on üks vahva elukas :)
Tuesday, January 15, 2019
2019 ootused ja lootused
Keep your eyes on the price. Ehk siis teen natuke plaane ja panen kirja mida võiks 2019 aastal korda saata :)
TRENN ja VÕISTLEMINE
Peamine eesmärk on sadulasse saada nii tihti, kui võimalik. Ma tean küll, et üks õige eesmärk on mõõdetav ja kontrollitav aga see on küll koht, kus ma endale mingit numbrit ette ei sea. Peamine põhjus on see, et vahel on tähtsamaid asju, kui trenn. Jõulud olid seekord väga mugavalt E-K ja siis võtsin 2 päeva puhkust ning kokku sain kodus peidus olla tervelt 9 päeva. Selle aja jooksul käisin tallis vaid korra trenne andmas ja kogu ülejäänud aja puhkasin. Ma ei mäleta millal ma viimati nii puhkasin ja oooiiii kui hea see oli :) Vahel kohe peab puhkama.
Aga trenn on hea ja võistelda tahan ma ka kindlasti, seega vean ennast talli ja sadulasse nii tihti kui vähegi saan :)
Võistluste kohalt peaks aga küll mingi valiku ja plaani paika panema. Vaatasin just kalendrit ja harrastajate sõite. Ainuke harrastajate sari on veska 105. Nii sise kui ka väli meistrikad on 105. Ausalt mõeldes, et ma võiks seda kõrgust sõita, võtab vähe kõhedaks... Aga samas.. äkki ma ikka saaks hakkama. Esimene etapp oli 12.01 veskas. Võtsin julguse kokku ja sõitsime oma esimese meetri ära. 90 sinna ette oli kohutav madin, sest Aca kartis kõike ja kõiki, aga õnneks mitte tõkkeid, seega jäin ka mina julgeks, sest temaga mina nurgakolle ei karda ja kuna tema tõkkeid ei karda, siis jaksasin taga võidelda. 100 oli puhas aga teine osa aeglane ja saime 1kp aja eest :D
Sõitamõnusa tundega ilma hirmu käes värisemata105 rada oleks päris hea hooaja eesmärk. (Päris jube on seda välja öelda :D Minu jaoks suur ambitsioon)
Teine eesmärk võistlemises on aga sõita 3V oma taseme sõite, ehk siis 70-80cm krossi. See on puhtalt enese ületamise ja enesekindluse kogumiseks. Ja justnagu minu rõõmuks on see aasta kalendris 3V starte ka rohkelt, niiet on, mida valida ja pusida :)
Tegevuskava saab olema igatahes korralik.. Aca on vaja laadima õpetada ja veest läbi sõitma. Ise pean õppima skeemi sõitma ja kusagilt mingi võhma moodi asja leidma.
2019 teen ma omale BE kati ära!
RATSAKOOLIKE
Tunniplaani täituvusega olen peaaegu, et rahul. Seda taset peab hoidma ja õige väheke on veel paranemisruumi ka.
Saavutusspordi osas kõrgeid ambitsioone ei ole. 2 väikest poni peaksid see hooaeg ponikarika väikeponide sarja kaasa sõitma. Rohkem hetkel kindlaid plaane ei ole.
Ratsakoolide meistrikatele võiks ka minna, aga ma ei tea kas meeskonna kokku saab. Noorsportlasi meil hetkel napib.
Hobupark vajab tööd ja parendamist. Hetkel ei ole mul seda, et oleks edasijõudnumaid õpilasi, kes hobustele midagi õpetaks, mitte ainult vastupidi. Noorukesed vajavad arendamist ja tähelepanu. varustuse inventuur tegemist ja sadulapark kontroolli ja üle vaatamist.
MINU PERE JA MUUD LOOMAD
Oma mummudega pole mul muid plaane, kui et hoida seda, mis mulle on antud :) Lastega tahan veeta koos aega ja teha koos asju. Naljakaid, kasulikke, toredaid ja ka vastikuid ja valusaid, kui vaja. Tahan lihtsalt olla koos ja ideaalis ilma tülina ja kisata :)
Kodu osas on ainult unistused. Lootused ja unistused aga samal ajal kerge jõuetus ka. Õnneks veab seda vankrit hetkel I. Mina lihtsalt ei jõua.
I-ga oleme ikka püüdnud leida võimalusi ka kahekesi koos olla. Käia ilma lasteta kas kinos või kasvõi niisama toidupoes. Peamine, et oleks aeg meile kahele ja saaks rääkida vabalt kõigest ilma, et peaks veel kellelegi mingeid tagamaid või peensusi seletama. Inzuga mõistame me päris tihti teineteist poole sõna pealt ja see on nii mõnus.
TRENN ja VÕISTLEMINE
Peamine eesmärk on sadulasse saada nii tihti, kui võimalik. Ma tean küll, et üks õige eesmärk on mõõdetav ja kontrollitav aga see on küll koht, kus ma endale mingit numbrit ette ei sea. Peamine põhjus on see, et vahel on tähtsamaid asju, kui trenn. Jõulud olid seekord väga mugavalt E-K ja siis võtsin 2 päeva puhkust ning kokku sain kodus peidus olla tervelt 9 päeva. Selle aja jooksul käisin tallis vaid korra trenne andmas ja kogu ülejäänud aja puhkasin. Ma ei mäleta millal ma viimati nii puhkasin ja oooiiii kui hea see oli :) Vahel kohe peab puhkama.
Aga trenn on hea ja võistelda tahan ma ka kindlasti, seega vean ennast talli ja sadulasse nii tihti kui vähegi saan :)
Võistluste kohalt peaks aga küll mingi valiku ja plaani paika panema. Vaatasin just kalendrit ja harrastajate sõite. Ainuke harrastajate sari on veska 105. Nii sise kui ka väli meistrikad on 105. Ausalt mõeldes, et ma võiks seda kõrgust sõita, võtab vähe kõhedaks... Aga samas.. äkki ma ikka saaks hakkama. Esimene etapp oli 12.01 veskas. Võtsin julguse kokku ja sõitsime oma esimese meetri ära. 90 sinna ette oli kohutav madin, sest Aca kartis kõike ja kõiki, aga õnneks mitte tõkkeid, seega jäin ka mina julgeks, sest temaga mina nurgakolle ei karda ja kuna tema tõkkeid ei karda, siis jaksasin taga võidelda. 100 oli puhas aga teine osa aeglane ja saime 1kp aja eest :D
Sõita
Teine eesmärk võistlemises on aga sõita 3V oma taseme sõite, ehk siis 70-80cm krossi. See on puhtalt enese ületamise ja enesekindluse kogumiseks. Ja justnagu minu rõõmuks on see aasta kalendris 3V starte ka rohkelt, niiet on, mida valida ja pusida :)
Tegevuskava saab olema igatahes korralik.. Aca on vaja laadima õpetada ja veest läbi sõitma. Ise pean õppima skeemi sõitma ja kusagilt mingi võhma moodi asja leidma.
2019 teen ma omale BE kati ära!
RATSAKOOLIKE
Tunniplaani täituvusega olen peaaegu, et rahul. Seda taset peab hoidma ja õige väheke on veel paranemisruumi ka.
Saavutusspordi osas kõrgeid ambitsioone ei ole. 2 väikest poni peaksid see hooaeg ponikarika väikeponide sarja kaasa sõitma. Rohkem hetkel kindlaid plaane ei ole.
Ratsakoolide meistrikatele võiks ka minna, aga ma ei tea kas meeskonna kokku saab. Noorsportlasi meil hetkel napib.
Hobupark vajab tööd ja parendamist. Hetkel ei ole mul seda, et oleks edasijõudnumaid õpilasi, kes hobustele midagi õpetaks, mitte ainult vastupidi. Noorukesed vajavad arendamist ja tähelepanu. varustuse inventuur tegemist ja sadulapark kontroolli ja üle vaatamist.
MINU PERE JA MUUD LOOMAD
Oma mummudega pole mul muid plaane, kui et hoida seda, mis mulle on antud :) Lastega tahan veeta koos aega ja teha koos asju. Naljakaid, kasulikke, toredaid ja ka vastikuid ja valusaid, kui vaja. Tahan lihtsalt olla koos ja ideaalis ilma tülina ja kisata :)
Kodu osas on ainult unistused. Lootused ja unistused aga samal ajal kerge jõuetus ka. Õnneks veab seda vankrit hetkel I. Mina lihtsalt ei jõua.
I-ga oleme ikka püüdnud leida võimalusi ka kahekesi koos olla. Käia ilma lasteta kas kinos või kasvõi niisama toidupoes. Peamine, et oleks aeg meile kahele ja saaks rääkida vabalt kõigest ilma, et peaks veel kellelegi mingeid tagamaid või peensusi seletama. Inzuga mõistame me päris tihti teineteist poole sõna pealt ja see on nii mõnus.
Wednesday, January 2, 2019
2018- Sõit ameerika mägedel
Head Uut Aastat!!
2019 ongi käes. Täitsa metsik millise hooga see 2018 mööda sai. Kuhugile kuupäeva kirjutades ma ei jõudnudki päriselt ära harjuda, et on vaja 2018 aastaks märkida aga nüüd on juba uus aasta käes ja vaja uut numbrit kirjutada.
Aastale tagasi mõeldes on hea meel tõdeda, et hea aasta oli. Eks viperusi ja huvitavusi tuli ka ikka ette, aga seekord oli head ikka kuhjaga rohkem. Seda kõike öeldes on väike hirm ikka nahavahel, sest maailm armastavat ju tasakaalu ja ei taha oma head õnne ära sõnuda, aga headest asjadest peab ju rõõmu ka ikka tundma :)
Üks suuremaid asju oli seljavaludest vabanemine. Sain õige spetsialisti juurde ja see 140.- vastuvõttude eest on üks paremini investeeritud raha üldse! Eks ma pean oma selja eest hoolitsema ka ja olengi seda järjepidevalt teinud. Aga oiii kui hea on neid vilju nautida. hea on liikuda ja olla ilma valuta. Hea on ratsutada :)
Koos valuvaba eluga sain jälle ratsutama hakata ning seda kohe erilise hooga. 2018 võistlesin ma vist rhkem kui eelneva 10 aasta jooksul kokku. Käisin võistlemas kohtades, kuhu mul seni pole asja olnud ja see oli ütlemata äge. Ruila, Pärnu, Tartu, Hiiumaa ja Saku Hall. Minu jaoks vägagi uhke nimekiri.
Tööga tuleb ju ka armastus ja mu oma Aca-mees kasvas mulle ikka väga südame külge kinni. See on nii mõnus tunne, kui istud hobuse seljas ja kindel on olla. isegi siis , kui ta mõnd tõket liiga suure kaarega hüppab või siis hoopisi vaatama jääb. Või kui ta ehmub ja võdiseb millegi peale. Ma täitsin lõpuks ometi oma aastaid sihiks olnud eesmärgi ja saan sõita 90cm rada ilma ärevuse ja hirmuta ning sain ka 3V maitse suhu. Tegin ka esimese stardi 3V-ses ja jäin isegi ellu. Kobadega ja läbi pisarate, aga ikkagi hakkama sain. Ja tegelt oli megaäge :D
Ratsakooli areng on tuure maha võtnud, sest kasvada pole väga enam kuhugi. Või tegelikult oleks, aga ma ei taha. Nüüd otsin stabiilsust ja kvaliteeti. Ostsin mitu hobust ja varustust ja eks ole näha mis uutest hobustest saab. Tunniplaanid on üsna hea täituvusega ja kool toidab end ilusti ära. Natuke on kodukorra kallal vaja nokitseda, et süsteemid paika loksuksid aga laias laastus oli ratsakoolile ka edukas aasta.
Maja ei edenenud niipalju, kui oleks soovinud, aga päris paigal ka ei püsinud. Sees on kerkinud mõned seinad ja aed sai üles küntud maakütte panemiseks. Mõned asjad kohe venivad ja see ajab hinge täis, aga no mis sa ikka teed. Püüan hoida fookust headel asjadel ja siis on meel kohe rõõmsam :)
Natukese tõrva oli ka ikka kogu selles meepotis ja kui juba kokkuvõtet kirjutada, siis tuleb ju kõik ikka kirja panna.
Oli juhuseid, kus inimesed tegid mulle täiestia rusaamatuid otsuseid ja liigutusi. Tore on selle juures see, et ükski neist ei kõigutanud mind sugugi nii palju, kui veel mõni aeg tagasi oleks kõigutanud. See asjaolu on mulle endalegi üsna meeldiv üllatus, et need kahtlased lükked nende poolt, keda ma justkui usaldusringi lugesin, ei haavanudki mind. Tundub, et see mantra pidev korrutamie hakkab lõpuks endale ka külge jääma ning veendumus, et havad sõnad ja õelad teod kannavad sõnumit autori, mitte adressaadi kohta, on lõpuks ka minu hinge imbunud. Igatahes on see väga väga VÄGA vabastav ja naudivad ideoloogia ning ma püüan seda endas iga päev üha tugevamalt kanda :)
Ise astusin ka mõne reha otsa, aga noh.. mõnikord me võidame ja mõnikord õpime :) Sain oma õppetunnid ja olen nüüd targem. Püüan kogu hingest neid elu õpetusimitte unustada, sst muidu tuleb need ämbrid taas läbi kolistada ja no mitte ei tahaks :D
Vot selline äge aasta oli. Valust vaba, sportlik, võistluslik ja tohutus koguses eneseusku andev. Olen tõesti tänulik kõige selle ägeduse eest, mille osaliseks ma 2018 aastal sain!
2019 ongi käes. Täitsa metsik millise hooga see 2018 mööda sai. Kuhugile kuupäeva kirjutades ma ei jõudnudki päriselt ära harjuda, et on vaja 2018 aastaks märkida aga nüüd on juba uus aasta käes ja vaja uut numbrit kirjutada.
Aastale tagasi mõeldes on hea meel tõdeda, et hea aasta oli. Eks viperusi ja huvitavusi tuli ka ikka ette, aga seekord oli head ikka kuhjaga rohkem. Seda kõike öeldes on väike hirm ikka nahavahel, sest maailm armastavat ju tasakaalu ja ei taha oma head õnne ära sõnuda, aga headest asjadest peab ju rõõmu ka ikka tundma :)
Üks suuremaid asju oli seljavaludest vabanemine. Sain õige spetsialisti juurde ja see 140.- vastuvõttude eest on üks paremini investeeritud raha üldse! Eks ma pean oma selja eest hoolitsema ka ja olengi seda järjepidevalt teinud. Aga oiii kui hea on neid vilju nautida. hea on liikuda ja olla ilma valuta. Hea on ratsutada :)
Koos valuvaba eluga sain jälle ratsutama hakata ning seda kohe erilise hooga. 2018 võistlesin ma vist rhkem kui eelneva 10 aasta jooksul kokku. Käisin võistlemas kohtades, kuhu mul seni pole asja olnud ja see oli ütlemata äge. Ruila, Pärnu, Tartu, Hiiumaa ja Saku Hall. Minu jaoks vägagi uhke nimekiri.
Tööga tuleb ju ka armastus ja mu oma Aca-mees kasvas mulle ikka väga südame külge kinni. See on nii mõnus tunne, kui istud hobuse seljas ja kindel on olla. isegi siis , kui ta mõnd tõket liiga suure kaarega hüppab või siis hoopisi vaatama jääb. Või kui ta ehmub ja võdiseb millegi peale. Ma täitsin lõpuks ometi oma aastaid sihiks olnud eesmärgi ja saan sõita 90cm rada ilma ärevuse ja hirmuta ning sain ka 3V maitse suhu. Tegin ka esimese stardi 3V-ses ja jäin isegi ellu. Kobadega ja läbi pisarate, aga ikkagi hakkama sain. Ja tegelt oli megaäge :D
Ratsakooli areng on tuure maha võtnud, sest kasvada pole väga enam kuhugi. Või tegelikult oleks, aga ma ei taha. Nüüd otsin stabiilsust ja kvaliteeti. Ostsin mitu hobust ja varustust ja eks ole näha mis uutest hobustest saab. Tunniplaanid on üsna hea täituvusega ja kool toidab end ilusti ära. Natuke on kodukorra kallal vaja nokitseda, et süsteemid paika loksuksid aga laias laastus oli ratsakoolile ka edukas aasta.
Maja ei edenenud niipalju, kui oleks soovinud, aga päris paigal ka ei püsinud. Sees on kerkinud mõned seinad ja aed sai üles küntud maakütte panemiseks. Mõned asjad kohe venivad ja see ajab hinge täis, aga no mis sa ikka teed. Püüan hoida fookust headel asjadel ja siis on meel kohe rõõmsam :)
Natukese tõrva oli ka ikka kogu selles meepotis ja kui juba kokkuvõtet kirjutada, siis tuleb ju kõik ikka kirja panna.
Oli juhuseid, kus inimesed tegid mulle täiestia rusaamatuid otsuseid ja liigutusi. Tore on selle juures see, et ükski neist ei kõigutanud mind sugugi nii palju, kui veel mõni aeg tagasi oleks kõigutanud. See asjaolu on mulle endalegi üsna meeldiv üllatus, et need kahtlased lükked nende poolt, keda ma justkui usaldusringi lugesin, ei haavanudki mind. Tundub, et see mantra pidev korrutamie hakkab lõpuks endale ka külge jääma ning veendumus, et havad sõnad ja õelad teod kannavad sõnumit autori, mitte adressaadi kohta, on lõpuks ka minu hinge imbunud. Igatahes on see väga väga VÄGA vabastav ja naudivad ideoloogia ning ma püüan seda endas iga päev üha tugevamalt kanda :)
Ise astusin ka mõne reha otsa, aga noh.. mõnikord me võidame ja mõnikord õpime :) Sain oma õppetunnid ja olen nüüd targem. Püüan kogu hingest neid elu õpetusimitte unustada, sst muidu tuleb need ämbrid taas läbi kolistada ja no mitte ei tahaks :D
Vot selline äge aasta oli. Valust vaba, sportlik, võistluslik ja tohutus koguses eneseusku andev. Olen tõesti tänulik kõige selle ägeduse eest, mille osaliseks ma 2018 aastal sain!
Subscribe to:
Posts (Atom)