Täna oli see tore päev, kui mulle anti trenni. Oh ma ei oska kohe kirjeldadagi kui hea see on, kui keegi vaatab ja annab nõu. Ütleb mis teha ja mida mitte.
Trenni esimene pool oli väga hea. Palju oli asju, mida ma ka ise väga hästi tean, aga ise rakendada ei suuda. Endalt nõuda on ikka kõige raskem..
Trenni esimese poole märksõnad:
*tempomuutused ja üleminekud. Teha rohkem üleminekuid ja allüüri siseseid tempomuutusi.
*jäljekujundid ja harjutused: Sõita "huvitavamalt". Kaared, voldid, poolvoldid, serpantiinid jne.
*enda istak: tasakaal, käte ruum, jalad. Kogu kupatus on hetkel ebalev.
*ei tohi minna mugavaks. Rohkem ennast jälgida ja tegutseda.
kui hüppama hakkasime, siis oli algus üllatavalt hea. Tõke oli tibatilluke ja mina ei pabistanud. Kui tõke tõusis, oli ka veel päris okei. Tunduvalt rohkem auru läks sellele, et ma ei suuda end õigesti tasakaalustada ja seega maandus hobune pidevalt valesse jalga. Isegi järjest hüpates oli enam-vähem. Minu probleem on selles, et ma ei julge teda ise tõkkele viia ja seega pöördes kaob jalg ära ja liikumine koos sellega. Lisaks iga kord tõkke ees jään ootama, et millal ta nüüd stardib. Ja kui ta seda siis teeb, klammerdun ma ratsme külge. Kui ma suudan teda säärega lõpuni viia, või kasvõi saata, siis ei stardi kuhugi, vaid ainult natuke haarab. Ja ehkki mulle tundub see ka pooled korrad päris jube, siis tegelikult on see okei. Kui ma suudaks sääre lõpuni peal hoida, siis ei läheks ta ka kuhugi, ning ka pärast tõket oleks asi lihtsam. Aga oleks poleks.. eksole..
Igatahes suutsin ka vist trenni esimeses pooles isegi natukene toimida, sest ühel hetkel jäi tema minu järgi ootama, et millal siis säär tuleb ja hüpata palub. Mina aga ronisin ette ja ootasin, et millal ta lestad teeb. Tulemuseks lattaeda sisse pidurdus ja mina kõpsti sadula ees :D Päris alla õnneks ei kukkunud.
Ja siit algab vaatus kaks:
Loomulikult ma hakkasin kartma. Värisesin nagu haavaleht. Kohati olin ka sigatige enda peale. Mille paganama pärast pean ma niimoodi käkerdama. Oehh jahh. Ma olen juba enda ootused üles kruvinud ja sellised prohmakad teevad nii kurvaks kui ka vihaseks. Mis muud, kui tuleb see pettumus hoopis enda kasuks ära kasutada ja end rohkem pingutama kannustada. See ei ole ju lõppeks ometi raketiteadus. Ma ei ole ju korralikult trenni teinud, regulaarselt hüpanud. Nii ei saagi välja tulla. Pean aga usinalt iga nädal hüppama ja küll siis hakkab ka asi paremini välja tulema. Tööd on vaja teha. Tööd, tööd ja veelkord tööd. Iseenesest ei tule mitte midagi.
Ma loodan ainult väga väga, et minu treener ikka viitsib minuga edasi tegeleda. Üksi ei jõua ma küll kuhugi ja Merle on väga selgelt välja öelnud, et tema mind oma trennidesse ei taha. Miks, ma ei tea ja vahet ei ole ka, aga abi on vaja ja seega ma väga väga loodan, et järgnevad pühapäevad kiusab mu treener mind veel usinamalt :)
Kogu trenni kokkuvõtteks: Mis iganes ka ei juhtuks, s ä ä r peab lõpuni peal olema ja istak ning käsi rahulik.
Sunday, December 30, 2012
Saturday, December 29, 2012
Väikesed võidud
Ma lihtsalt pean endale kirja panema, kui tähtis on pika protsessi juures märgata väikesi edusamme ja neist siis rõõmu tunda ja energiat ammutada.
Õnn on elustiil. Tõesti on! Sest see on enda mõtlemise küsimus, kas lubad endal olla õnnelik väikeste asjade üle, mida ikka ja jälle juhtub, siis ongi piisavalt tihti põhjust naeratamiseks.
Täna oli tore päev. Magasime kuniks und oli. I ärkas varem. Mina u 11 ajal. Kolmeks läksime linna. Sõime natuke ja siis kinno "Skyfall"-i vaatama. Päris hea oli. Jalutasime rahulikult läbi linna auto juurde tagasi ja siis koju. Nii head on need laupäevad, kui ei ole kuhugi kiire. Ei ole mingeid kohustusi. Ei pea kuhugi jõudma. Mõnus.
Neljap rassisin ma jõusaalis päris korralikult ja reede hommikul olin väsinud ja vedel. Linna pidin ikka minema, sest I oli vaja tööle viia ja mul oli autot vaja. I õhutusel võtsin trennikoti kaasa, kuigi ma olin tõesti vässu ja ennast sundida tundus ilmvõimatu. Ometi kõmpisin ma saali kohale ja vinnasin end "ovaali" peale. (selline jooksu ja jalgratta vahepealne kardiomasin) Esialgu mõtlesin, et punnin vähemalt nii palju, et väntan seal min 30 min. Mida aeg edasi, seda paremaks enesetunne läks ja peale 30 min kobisin aga oma programmi läbi tegema. Proovisin ka mõned uued masinad järgi ja siis lõppu veel 20min ovaali.
Ehkki vässu oli peal pärast, siis enesetunne oli super. Olin ületanud ennast ja veendusin selles, et ainult esimene samm on väga raske. Kui see esimene tehtud, siis edasi läheb juba kergemaks. Just selliseid pisikesi eduelamusi ma sellelt jõusaali projektilt ootasingi. Ma tean ju, et tuleb veel päevi, mil olen väsinud või niisama laisk. Kui suudan siis I toel end ikka tegutsema punnida, on see väike võit iseenda üle just see, mis tugevust ja enesekindlust juurde annab. Ehk siis on mul lihtsam ka muudes rasketes olukordades endas jõuvarud üles leida. Need varud on seal ju olemas. Vaja on ainult endasse usukuda ja teha see esimene samm ;)
Viimasel ajal on ka erinevad treenitavad palju positiivseid emotsioone pakkunud. JB on tubli nagu ikka aga lisaks sellele tegid nad emaga mulle veel jõuluüllatuse ka :) See oli väga armas. G tegi ka piparkoogi, mis rändas kiirelt kõhtu ja oli väga maitsev :)
Minu enesearendusprojektiga tundub ka hetkel töö tõusvas joones sujuvat. Meie trennid on olnud head ja ka iseseisev töö viib aina edasi, mitte tagasi. Ma väga väga.... kohe tõesti väga väga väga loodan, et tema eesmärgid saavad täidetud. Ja kui ka mitte päris nii, nagu ta esiti arvas, siis ehk liigub see lugu kasvõi natukenegi õiges suunas edasi.
Minu enda unistused aga lendavad kontrollimatult ringi ja ma püüan neile igal võimalikul moel päitseid pähe suruda. Ma ei taha liiga palju ette unistada ja mõelda, vaid tasapisi tegutseda. Teha trenni ja siis kui aeg käes ka mõni võistlus. Eks siis ole näha, kas töö oli õiges suunas ja mahus :)
Õnn on elustiil. Tõesti on! Sest see on enda mõtlemise küsimus, kas lubad endal olla õnnelik väikeste asjade üle, mida ikka ja jälle juhtub, siis ongi piisavalt tihti põhjust naeratamiseks.
Täna oli tore päev. Magasime kuniks und oli. I ärkas varem. Mina u 11 ajal. Kolmeks läksime linna. Sõime natuke ja siis kinno "Skyfall"-i vaatama. Päris hea oli. Jalutasime rahulikult läbi linna auto juurde tagasi ja siis koju. Nii head on need laupäevad, kui ei ole kuhugi kiire. Ei ole mingeid kohustusi. Ei pea kuhugi jõudma. Mõnus.
Neljap rassisin ma jõusaalis päris korralikult ja reede hommikul olin väsinud ja vedel. Linna pidin ikka minema, sest I oli vaja tööle viia ja mul oli autot vaja. I õhutusel võtsin trennikoti kaasa, kuigi ma olin tõesti vässu ja ennast sundida tundus ilmvõimatu. Ometi kõmpisin ma saali kohale ja vinnasin end "ovaali" peale. (selline jooksu ja jalgratta vahepealne kardiomasin) Esialgu mõtlesin, et punnin vähemalt nii palju, et väntan seal min 30 min. Mida aeg edasi, seda paremaks enesetunne läks ja peale 30 min kobisin aga oma programmi läbi tegema. Proovisin ka mõned uued masinad järgi ja siis lõppu veel 20min ovaali.
Ehkki vässu oli peal pärast, siis enesetunne oli super. Olin ületanud ennast ja veendusin selles, et ainult esimene samm on väga raske. Kui see esimene tehtud, siis edasi läheb juba kergemaks. Just selliseid pisikesi eduelamusi ma sellelt jõusaali projektilt ootasingi. Ma tean ju, et tuleb veel päevi, mil olen väsinud või niisama laisk. Kui suudan siis I toel end ikka tegutsema punnida, on see väike võit iseenda üle just see, mis tugevust ja enesekindlust juurde annab. Ehk siis on mul lihtsam ka muudes rasketes olukordades endas jõuvarud üles leida. Need varud on seal ju olemas. Vaja on ainult endasse usukuda ja teha see esimene samm ;)
Viimasel ajal on ka erinevad treenitavad palju positiivseid emotsioone pakkunud. JB on tubli nagu ikka aga lisaks sellele tegid nad emaga mulle veel jõuluüllatuse ka :) See oli väga armas. G tegi ka piparkoogi, mis rändas kiirelt kõhtu ja oli väga maitsev :)
Minu enesearendusprojektiga tundub ka hetkel töö tõusvas joones sujuvat. Meie trennid on olnud head ja ka iseseisev töö viib aina edasi, mitte tagasi. Ma väga väga.... kohe tõesti väga väga väga loodan, et tema eesmärgid saavad täidetud. Ja kui ka mitte päris nii, nagu ta esiti arvas, siis ehk liigub see lugu kasvõi natukenegi õiges suunas edasi.
Minu enda unistused aga lendavad kontrollimatult ringi ja ma püüan neile igal võimalikul moel päitseid pähe suruda. Ma ei taha liiga palju ette unistada ja mõelda, vaid tasapisi tegutseda. Teha trenni ja siis kui aeg käes ka mõni võistlus. Eks siis ole näha, kas töö oli õiges suunas ja mahus :)
Thursday, December 27, 2012
Enne mune, siis kaaguta
Veel enne aastalõppu võtsin ma ette ühe uue projekti. Mitte et mul oleks võimalik veel midagi oma niigi täielikult ülebronnitud graafikusse toppida, aga jahh.. Kuna eesmärk pühendab abinõu, siis nii see läks. Või noh, ega ta ei lähe midagi niisama, ikka suure töö ja vaevaga, aga see on ainult kasulik töö.
Tegelikult olen ma selles liinis juba ammu mõtteid mõlgutanud, aga siiamaani on nii motivatsioonist kui ka iseloomust puudu tulnud. Nüüd aga, kui on tekkinud väga suur soov taas ratsutada ja ka rohkem võistelda, oli just õige aeg seda energialaksu ära kasutada.
Nimelt hakkasin ma jõusaalis käima. Lasin teha kehadiagnostika ja määrata trenningkava vastavalt minu eesmärkidele. Diagnostika pilt oli ootuspärane. Veeprotsent on liiga väike, ülejäänud on enam-vähem keskmised. Natuke võiks siit-sealt pekki maha saada ja natuke siia-sinna lihaseid juurde. Samuti olen ma tasakaalust väljas. Nii parem käsi kuika lajg on tugevamad. Kui käe kohta ütles treener, et see on tavaline, siis jala fenomen oli tema jaoks põnev :) Seletasin oma tausta ja siis oli pilt selge.
Ratsutamise tausta ja minu väikeste plaanide kuulmise peale lendas prügikasti mulle esmalt välja prinditud treningkava ja pandi kokku uus. See uus ei ole tore.. aga kannatan ära :) Eks ma saan ju enesetunde järgi neid raskusi peale lappida omale. Ei pea iga kord maksimumi pressima, aga eks pingutama peab ikka. Muidu ei tule ju tulemust. Plaan on min 2x ideaalis 3x nädalas saali jõuda ja siis vähemalt 1x maksimumi teha ja siis 2x natuke kergemalt.
Täna igatahes andsin endast küll maksimumi ja oli ikka raske küll. Peale veel 30min kardiot ja siis mõnus saun. Saalist otse talli ning kerge trenn Ottoga. Eriti midagi teha ei jaksanud. Natuke täisistakut ja mõned üleminekud. Kuna saapad on alles vaja sisse sõita (jees, ma sain omale elu esimesed pikad saapad :D ) ja seega on need hetkel sigalibedad, siis ei olnud jalgadest mingit kasu. Nagu õlitatud vedelad vorstikesed rippusid seal külgede peal :D
Pärast lubas üks omanik mind oma püssi selga ka.. Lahe molukene on tal. Selline tuline.. Täna ta kannatas säärt päris hästi, aga alguses oli vaja ikka tangi võtta. Eest natuke jonnis, aga siis lasi end täitsa heaks pehmeks ning siis oli juba mõnus sõita. Mulle ta meeldib. Selline paras dünamiit :D Meenutab Fortuunat.
Aga ilmselt oli see kõik kokku liiga palju ja seega tegin mingile kõhulihasele liiga. Hullult hakkas kiskuma ja kummardada ei saanud. Hingata ja istuda oli valus. Õnneks läks see ajaga üle ja nüüd on juba hea olla. Aga oii jalakesed valutavad :D Nüüd lähen otsin massaaziõli välja ja nuian mehelt massaazi :)
Tegelikult olen ma selles liinis juba ammu mõtteid mõlgutanud, aga siiamaani on nii motivatsioonist kui ka iseloomust puudu tulnud. Nüüd aga, kui on tekkinud väga suur soov taas ratsutada ja ka rohkem võistelda, oli just õige aeg seda energialaksu ära kasutada.
Nimelt hakkasin ma jõusaalis käima. Lasin teha kehadiagnostika ja määrata trenningkava vastavalt minu eesmärkidele. Diagnostika pilt oli ootuspärane. Veeprotsent on liiga väike, ülejäänud on enam-vähem keskmised. Natuke võiks siit-sealt pekki maha saada ja natuke siia-sinna lihaseid juurde. Samuti olen ma tasakaalust väljas. Nii parem käsi kuika lajg on tugevamad. Kui käe kohta ütles treener, et see on tavaline, siis jala fenomen oli tema jaoks põnev :) Seletasin oma tausta ja siis oli pilt selge.
Ratsutamise tausta ja minu väikeste plaanide kuulmise peale lendas prügikasti mulle esmalt välja prinditud treningkava ja pandi kokku uus. See uus ei ole tore.. aga kannatan ära :) Eks ma saan ju enesetunde järgi neid raskusi peale lappida omale. Ei pea iga kord maksimumi pressima, aga eks pingutama peab ikka. Muidu ei tule ju tulemust. Plaan on min 2x ideaalis 3x nädalas saali jõuda ja siis vähemalt 1x maksimumi teha ja siis 2x natuke kergemalt.
Täna igatahes andsin endast küll maksimumi ja oli ikka raske küll. Peale veel 30min kardiot ja siis mõnus saun. Saalist otse talli ning kerge trenn Ottoga. Eriti midagi teha ei jaksanud. Natuke täisistakut ja mõned üleminekud. Kuna saapad on alles vaja sisse sõita (jees, ma sain omale elu esimesed pikad saapad :D ) ja seega on need hetkel sigalibedad, siis ei olnud jalgadest mingit kasu. Nagu õlitatud vedelad vorstikesed rippusid seal külgede peal :D
Pärast lubas üks omanik mind oma püssi selga ka.. Lahe molukene on tal. Selline tuline.. Täna ta kannatas säärt päris hästi, aga alguses oli vaja ikka tangi võtta. Eest natuke jonnis, aga siis lasi end täitsa heaks pehmeks ning siis oli juba mõnus sõita. Mulle ta meeldib. Selline paras dünamiit :D Meenutab Fortuunat.
Aga ilmselt oli see kõik kokku liiga palju ja seega tegin mingile kõhulihasele liiga. Hullult hakkas kiskuma ja kummardada ei saanud. Hingata ja istuda oli valus. Õnneks läks see ajaga üle ja nüüd on juba hea olla. Aga oii jalakesed valutavad :D Nüüd lähen otsin massaaziõli välja ja nuian mehelt massaazi :)
Tuesday, December 25, 2012
ilus ja valus 2012
Aasta hakkab lõppema ja on paras aeg kokkuvõtete jaoks. Millegipärast mõlgub mul meeles ütlus, et kui aastale tagasi mõelda, siis on kaks valikut, kas nutta või naerda. Olenevalt sellest on aasta kas õnnestunud või ebaõnnestunud.
Mõeldes 2012 aastale ma muigan. Ei naera just lõbusalt, kuid muigan ja muhelen teatava rahuloluga. On olnud päris tegus ja keeruline aasta, mis tähendab, et ka väga õpetlik.
Pere ja kodu:
Suurim sündmus oli vast see, et I sai Eestis tööle. Hetkel tundub, et kõik sujub ja seega on minu meremehe naise staatus selleks korraks läbi :)
Majakese renoveerimine oli teine suur projekt, mis kestab veel edasi ka. Majakese kallal töötades said proovile pandud nii minu keha kui ka vaimu tugevus. Keha andis korduvalt järgi ja nii palju kordi ühe aasta jooksul ei olegi ma katki olnud. Õnneks püsis vaim motiveeritud ja jõuluks saime ikka sisse kolida. Õppisin tundma uusi masinaid ja uusi tehnikaid. Tulemus paneb mind ikka ja jälle naeratama :)
Hobused:
Oma trennitamine on olnud tõusude ja mõõnadega nagu ikka, aga väga palju head on sellest välja tulnud. Purustasin oma kõrgusrekordi Ottokaga lausa kaks korda ja ka oma täisistaku kallal olen vaeva näinud. Otto sai kabja valgeks kolmevõistluses.
Trenne ja treenitavaid tuli juurde nagu seeni pärast vihma. Märksõnad on Ponikool, Arumäe, Lagedi. Veel veidi aega tagasi oleks sellesse nimekirja lisandunud ka Järve, kuid nüüd läheb ta hoopis õppetundide nimekirja.
Õppetunnid:
Neid on olnud palju ja aasta alguses tegi mõni ka päris korraliku laastustööd, kuid kokkuvõttes on olnud enesearengu kohapealt väga hea aasta. Siinkohal mõned meelespead endale:
* Uppuja päästmine on uppuja enda asi. Iseenda heaolu eest tuleb ise hoolitseda. Abi eest ei saa pahatihti ka tänusõnu mitte.
* Usalda aga kontrolli. Ja kui sisetunne ütleb, et oma arvamus tuleb peale pressida, siis püüa seda ka teha. Kui mitte muud, siis saab ise pärast rahulikuma une.
* Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Ela ise ja lase teistel elada.. endast ohutul kaugusel ;)
* Konkreetsus on hea. Distantsi hoidmine samuti.
* Ära karda väljakutseid. Kui tekib võimalus areneda, siis haara sellest kinni.
Ma ei oskagi väga muud siia kirjutada. Intriige ja "loomkatseid" on just viimasel ajal palju olnud ning need varjutavad hetkel varasemad teemad. Aga kes ikka tahaks aasta lõpus, pühade ajal, mingi jamaga tegeleda? Let it be. True words of wisdom indeed. Mina olen rahul sellega, et vähemalt hetkel olen väljunud jamadest suuremate vigastusteta, kuid hulga targemana.
Esimest korda minu mäletamist mööda mõtlen ma päris tõsiselt ka uusaasta lubaduste andmise peale. Liiga suurt suutäit ei taha ma haugata ning seega ma hetkel tõesti vaid mõtlen sellele, kuid ometi oleks see päris äge enese proovilepaneku projekt.
Mõeldes 2012 aastale ma muigan. Ei naera just lõbusalt, kuid muigan ja muhelen teatava rahuloluga. On olnud päris tegus ja keeruline aasta, mis tähendab, et ka väga õpetlik.
Pere ja kodu:
Suurim sündmus oli vast see, et I sai Eestis tööle. Hetkel tundub, et kõik sujub ja seega on minu meremehe naise staatus selleks korraks läbi :)
Majakese renoveerimine oli teine suur projekt, mis kestab veel edasi ka. Majakese kallal töötades said proovile pandud nii minu keha kui ka vaimu tugevus. Keha andis korduvalt järgi ja nii palju kordi ühe aasta jooksul ei olegi ma katki olnud. Õnneks püsis vaim motiveeritud ja jõuluks saime ikka sisse kolida. Õppisin tundma uusi masinaid ja uusi tehnikaid. Tulemus paneb mind ikka ja jälle naeratama :)
Hobused:
Oma trennitamine on olnud tõusude ja mõõnadega nagu ikka, aga väga palju head on sellest välja tulnud. Purustasin oma kõrgusrekordi Ottokaga lausa kaks korda ja ka oma täisistaku kallal olen vaeva näinud. Otto sai kabja valgeks kolmevõistluses.
Trenne ja treenitavaid tuli juurde nagu seeni pärast vihma. Märksõnad on Ponikool, Arumäe, Lagedi. Veel veidi aega tagasi oleks sellesse nimekirja lisandunud ka Järve, kuid nüüd läheb ta hoopis õppetundide nimekirja.
Õppetunnid:
Neid on olnud palju ja aasta alguses tegi mõni ka päris korraliku laastustööd, kuid kokkuvõttes on olnud enesearengu kohapealt väga hea aasta. Siinkohal mõned meelespead endale:
* Uppuja päästmine on uppuja enda asi. Iseenda heaolu eest tuleb ise hoolitseda. Abi eest ei saa pahatihti ka tänusõnu mitte.
* Usalda aga kontrolli. Ja kui sisetunne ütleb, et oma arvamus tuleb peale pressida, siis püüa seda ka teha. Kui mitte muud, siis saab ise pärast rahulikuma une.
* Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Ela ise ja lase teistel elada.. endast ohutul kaugusel ;)
* Konkreetsus on hea. Distantsi hoidmine samuti.
* Ära karda väljakutseid. Kui tekib võimalus areneda, siis haara sellest kinni.
Ma ei oskagi väga muud siia kirjutada. Intriige ja "loomkatseid" on just viimasel ajal palju olnud ning need varjutavad hetkel varasemad teemad. Aga kes ikka tahaks aasta lõpus, pühade ajal, mingi jamaga tegeleda? Let it be. True words of wisdom indeed. Mina olen rahul sellega, et vähemalt hetkel olen väljunud jamadest suuremate vigastusteta, kuid hulga targemana.
Esimest korda minu mäletamist mööda mõtlen ma päris tõsiselt ka uusaasta lubaduste andmise peale. Liiga suurt suutäit ei taha ma haugata ning seega ma hetkel tõesti vaid mõtlen sellele, kuid ometi oleks see päris äge enese proovilepaneku projekt.
Monday, December 24, 2012
Õhtu
Istun siin ja püüan 2012 kokkuvõtet kirjutada.. Kuidagi ei õnnestu päris nii nagu ma tahaks. Jutt ei jookse. vaimu pole peal.
Veetsime täna päeva kodus. Tegime süüa ja sõime liiga palju. Poja lõunat ei maganud. Ja mina.. mina vist oleksin pidanud magama.. Ma ärritun vahel ootamatult ja nii tühiste asjade peale.. Kummaline.. Vaja natuke endasse vaadata, muud midagi.
Muidu oli täitsa tore. DK on nagu energiapomm ja kui ta ei maga päeval, siis ta lihtsalt keeb üle ja siis väsib üle. Keeruline. Kiiresti on vaja leida viis tema energia suunamiseks ja keskendumise harjutamiseks. Kevadel hakkan teda talli kaasa tassima. Talle meeldib seal ja kuna mul järvel enam grupitrenne ei ole, siis saan teda rahulikult kaasa võtta.
DK magab ja I ka. Kingid ootavad kuuse all hommikut. Ma ei tea.. see aasta mul ei tulnudki mingit erilist jõulutunnet peale :( Ei teagi miks. Kirjeldamatult hea on kodus olla, aga ei ole sellist vaimustust ja õhinat kodu ehtimiseks ja kinkide otsimiseks.
Vässu on peal. Peab pikad pühad 100% ära kasutama ja puhkama nii palju kui vähegi võimalik. Akusi on vaja laadida, et siis juba uuel aastal oleks jälle jaksu ja energiat edasi rassida.
Veetsime täna päeva kodus. Tegime süüa ja sõime liiga palju. Poja lõunat ei maganud. Ja mina.. mina vist oleksin pidanud magama.. Ma ärritun vahel ootamatult ja nii tühiste asjade peale.. Kummaline.. Vaja natuke endasse vaadata, muud midagi.
Muidu oli täitsa tore. DK on nagu energiapomm ja kui ta ei maga päeval, siis ta lihtsalt keeb üle ja siis väsib üle. Keeruline. Kiiresti on vaja leida viis tema energia suunamiseks ja keskendumise harjutamiseks. Kevadel hakkan teda talli kaasa tassima. Talle meeldib seal ja kuna mul järvel enam grupitrenne ei ole, siis saan teda rahulikult kaasa võtta.
DK magab ja I ka. Kingid ootavad kuuse all hommikut. Ma ei tea.. see aasta mul ei tulnudki mingit erilist jõulutunnet peale :( Ei teagi miks. Kirjeldamatult hea on kodus olla, aga ei ole sellist vaimustust ja õhinat kodu ehtimiseks ja kinkide otsimiseks.
Vässu on peal. Peab pikad pühad 100% ära kasutama ja puhkama nii palju kui vähegi võimalik. Akusi on vaja laadida, et siis juba uuel aastal oleks jälle jaksu ja energiat edasi rassida.
Sunday, December 23, 2012
Find the silver lining!
Naerata päevale otse näkku
ja soojus su soontesse tuleb,
mida rohkem sul naeru jätkub.
2012 aastal on olnud mulle väga palju seiklusi ja sekeldusi varuks. Siinkohal räägin vaid viimastest ja aasta kokkuvõtte teen hiljem.
Uuemad uuendused on need, et eelmisel nädalal sain pakkumise hakata naabertallis trenne andma ja ma otsustasin selle ka vastu võtta. Kujutasin vaimusilmas ette rahulikku sisseelamise perioodi, et juba pikalt toimiva talli olustikuga end rahulikult kurssi viia, kuid läks hoopis nii, et pidin kohe pea ees vette hüppama. Juba sel nädalal andsin esimesed trennid ja pühadeaeg on ka vaja korraldada. Natuke keeruline on see kõik, sest mu graafik on piisavalt tihe, et sellesse muudatusi teha ei ole niisama lihtne. Aga saame hakkama.
Loodus tühja kohta ei salli. nagu näha, ei salli ka liiga täis kohta. Üks tall tuli juurde ja üks läks ära. Järvel ma enam grupitrenne ei anna. Sellest saagast oleks kirjutada oii oii kui palju, aga pole vast väga mõistlik õli tulle valada. Igatahes sain teada, et minuga manipuleeriti, minuga mängiti. Nagu oleks jälle põhikoolis :D Millegipärast olen elanud mingis soovunelmas, et täiskasvanute maailmas ollakse oma soovide ja tahtmiste väljendamisel avameelne ja ei tehta salakavalaid ja minu silmis kohati ka lausa õelaid skeeme teiste inimeste testimiseks. Aga nagu ikka ma eksisin. Tehakse, ja kuidas veel.. Igatahes kukkusin ma need testid kolinal läbi ja seega tembeldati mind ebausaldusväärseks.
Mulle jäi küll natuke selgusetuks, et mismoodi ja millega ma siis täpselt usaldust petsin. Mis ülesanded, saladused või vastutused need olid, mis mulle usaldati ja mida ma täita või pidada ei suutnud. Jäi selgusetuks, sest kõik mida minult otse paluti, sai tehtud. Jah, omast vabast tahtest ma ei rüganud tööd teha. Ma pole enam nii altruistlik. Ja samuti ei õppinud ma ka hundikarjas huntidega koos uluma, nagu vanasõna ellujäämiseks tegema manitseb. Kui nendes asjades läbikukkumine oligi minu viga, siis paraku ei suuda mina siin küll midagi halba näha.
Ma olen ennast leidnud ja ehkki ma olen tavaline vigade ja kiiksudega inimene, siis ma meeldin endale just sellisena nagu ma olen ning ei kavatse ennast tõesti muutma hakata. Ma olen aus, otsekohene, emotsionaalne, laisk ja mugav. Olen kirglik ja abivalmis, kui seda abi otse küsitakse. Ma vihkan kahepalgelisust, õelust, ussitamist ja kõige enam ebaõiglust.
Armastan oma peret, oma loomi. Armastan kodus olemist ja šokolaadi. Kaminasoojust, massaazi ja punast veini. Ja veel hiiglama palju asju. Olen luust ja lihast inimene plusside ja miinustega, tõusude ja mõõnadega. Ning täna, 23.12.2012, istudes oma vast renoveeritud soojas toas oma voodil, süües käsitöökomme ja kuulates kamina prõksumist võin ma päris ausalt endale öelda, et jumaldan ennast ja oma elu.
Istun siin ja mõtlen tagasi aegadele, mis ma olen selles väisekses majakeses veetnud. Milline see oli, kui ma esimest korda üle ukseläve astusin ja milline on siin praegu. Kuidas ma siinsamas põrandal maas kibedaid pisaraid nutsin. Kuidas ma nende seinade najal püsti ronisin ja uude päeva kõndisin. Siia tulin ma nõrga inimesena, kes ei teadnud ise ka kes v mis ta selline on. Siin olen ma ennast leidnud ja tugevaks saanud. See on minu kodu.
Ma ei välista, et tuleb aegu, kus ma end kaotan ja olen jälle nõrk ja segaduses.. Aga teadmine, et olen korra sellest pasast võitjama välja rabelenud annab mulle julguse rahuliku südamega õhtul magama minna ja homsele mõelda põnevuse, mitte hirmuga. Kuniks ma nii tunnen, ei saa küll kellegi teise arvamus panna mind ennast muutma.
Täna olen ma õnnelik. Ja täna, just nüüd ja praegu on kõik, mis meil on. Nüüd Jõulude eel soovin ma kõigile kallitele, et teil oleks rahu hinges. Et teil oleks rahu ja soojus ja valgus hinges!
ja soojus su soontesse tuleb,
mida rohkem sul naeru jätkub.
2012 aastal on olnud mulle väga palju seiklusi ja sekeldusi varuks. Siinkohal räägin vaid viimastest ja aasta kokkuvõtte teen hiljem.
Uuemad uuendused on need, et eelmisel nädalal sain pakkumise hakata naabertallis trenne andma ja ma otsustasin selle ka vastu võtta. Kujutasin vaimusilmas ette rahulikku sisseelamise perioodi, et juba pikalt toimiva talli olustikuga end rahulikult kurssi viia, kuid läks hoopis nii, et pidin kohe pea ees vette hüppama. Juba sel nädalal andsin esimesed trennid ja pühadeaeg on ka vaja korraldada. Natuke keeruline on see kõik, sest mu graafik on piisavalt tihe, et sellesse muudatusi teha ei ole niisama lihtne. Aga saame hakkama.
Loodus tühja kohta ei salli. nagu näha, ei salli ka liiga täis kohta. Üks tall tuli juurde ja üks läks ära. Järvel ma enam grupitrenne ei anna. Sellest saagast oleks kirjutada oii oii kui palju, aga pole vast väga mõistlik õli tulle valada. Igatahes sain teada, et minuga manipuleeriti, minuga mängiti. Nagu oleks jälle põhikoolis :D Millegipärast olen elanud mingis soovunelmas, et täiskasvanute maailmas ollakse oma soovide ja tahtmiste väljendamisel avameelne ja ei tehta salakavalaid ja minu silmis kohati ka lausa õelaid skeeme teiste inimeste testimiseks. Aga nagu ikka ma eksisin. Tehakse, ja kuidas veel.. Igatahes kukkusin ma need testid kolinal läbi ja seega tembeldati mind ebausaldusväärseks.
Mulle jäi küll natuke selgusetuks, et mismoodi ja millega ma siis täpselt usaldust petsin. Mis ülesanded, saladused või vastutused need olid, mis mulle usaldati ja mida ma täita või pidada ei suutnud. Jäi selgusetuks, sest kõik mida minult otse paluti, sai tehtud. Jah, omast vabast tahtest ma ei rüganud tööd teha. Ma pole enam nii altruistlik. Ja samuti ei õppinud ma ka hundikarjas huntidega koos uluma, nagu vanasõna ellujäämiseks tegema manitseb. Kui nendes asjades läbikukkumine oligi minu viga, siis paraku ei suuda mina siin küll midagi halba näha.
Ma olen ennast leidnud ja ehkki ma olen tavaline vigade ja kiiksudega inimene, siis ma meeldin endale just sellisena nagu ma olen ning ei kavatse ennast tõesti muutma hakata. Ma olen aus, otsekohene, emotsionaalne, laisk ja mugav. Olen kirglik ja abivalmis, kui seda abi otse küsitakse. Ma vihkan kahepalgelisust, õelust, ussitamist ja kõige enam ebaõiglust.
Armastan oma peret, oma loomi. Armastan kodus olemist ja šokolaadi. Kaminasoojust, massaazi ja punast veini. Ja veel hiiglama palju asju. Olen luust ja lihast inimene plusside ja miinustega, tõusude ja mõõnadega. Ning täna, 23.12.2012, istudes oma vast renoveeritud soojas toas oma voodil, süües käsitöökomme ja kuulates kamina prõksumist võin ma päris ausalt endale öelda, et jumaldan ennast ja oma elu.
Istun siin ja mõtlen tagasi aegadele, mis ma olen selles väisekses majakeses veetnud. Milline see oli, kui ma esimest korda üle ukseläve astusin ja milline on siin praegu. Kuidas ma siinsamas põrandal maas kibedaid pisaraid nutsin. Kuidas ma nende seinade najal püsti ronisin ja uude päeva kõndisin. Siia tulin ma nõrga inimesena, kes ei teadnud ise ka kes v mis ta selline on. Siin olen ma ennast leidnud ja tugevaks saanud. See on minu kodu.
Ma ei välista, et tuleb aegu, kus ma end kaotan ja olen jälle nõrk ja segaduses.. Aga teadmine, et olen korra sellest pasast võitjama välja rabelenud annab mulle julguse rahuliku südamega õhtul magama minna ja homsele mõelda põnevuse, mitte hirmuga. Kuniks ma nii tunnen, ei saa küll kellegi teise arvamus panna mind ennast muutma.
Täna olen ma õnnelik. Ja täna, just nüüd ja praegu on kõik, mis meil on. Nüüd Jõulude eel soovin ma kõigile kallitele, et teil oleks rahu hinges. Et teil oleks rahu ja soojus ja valgus hinges!
Saturday, December 22, 2012
130
Lisaks sekeldustele, kamarajurale ja kiiret reaktsiooni vajavatele üllatustele on vahepeal olnud ka head ja rahulikku. Nimelt trennid.
Tegin ühe latitrenni ja alguses oli korralik pusimine, et näeks kaugelt sammu ja ei hakkaks tõmbama-lükkama. Just sirge peal oli raske. Meile mõlemale. Aga lõpuks oli täitsa hea. Ise ei hakanud rabistama ja sain istaku paika. Ei roninud kõrvade vahele nii palju ja tasakaal püsis ka paremini.
Eile oli plaanis endale väike rist panna ja sama asja väikese tõkke peal teha, aga kuna 7st oli grupil jõulueelne traditsiooniline kõrgushüpe, siis lõin ka kampa.
Seda sorti read on lihtsad. Paned esimesele latile paika ja edasi vaid saada ja ole ise korralik. Ottokas oli või sees. Kummalisel kombel oli ta täiesti rahulik ja ma pisin isegi juurde sõitma. Lükkasin puusaga ja tundsin, kuidas ta tagumine ots hea meelega kaasa tuleb, aga samm oli kuidagi suur ja harjumatult rahulik. M isegi mainis, et kui sa nii uimerdades tuled, siis jääb talle vahe kitsaks. Küsisin siis veidi rohkem tõuget ja korrutasin endale, et pehme käsi, pehme käsi..
Päris mõnus oli tõkke ees. Seda tunnet pole varem just tihti olnud. Nüüd, kui seda trennidesse aina rohkem ära eksib, on mul väga hea meel. Eile olin ma moraalselt valmis selleks, et hakkan paanitsema ja siis teda ka sakutama, aga ei hakanudki :) Eks natuke kõhe oli ikka, aga kuna hobune oli nii kindel ja rahulik, siis see andis ka mulle kindlust juurde. Kuna ma teda eest ei kiusanud ja püüdsin vaikselt vaikselt istuda, siis tulid kõik hüpped ilusti välja :)
Rida ise oli väga hea ja lihtne: latt- ristike- latti- tõusev, millel ees rist ja taga latt. Viimane kõrgus, millest me üle lendasime oli 130. Minu ja Ottoka rekord :)
Tegin ühe latitrenni ja alguses oli korralik pusimine, et näeks kaugelt sammu ja ei hakkaks tõmbama-lükkama. Just sirge peal oli raske. Meile mõlemale. Aga lõpuks oli täitsa hea. Ise ei hakanud rabistama ja sain istaku paika. Ei roninud kõrvade vahele nii palju ja tasakaal püsis ka paremini.
Eile oli plaanis endale väike rist panna ja sama asja väikese tõkke peal teha, aga kuna 7st oli grupil jõulueelne traditsiooniline kõrgushüpe, siis lõin ka kampa.
Seda sorti read on lihtsad. Paned esimesele latile paika ja edasi vaid saada ja ole ise korralik. Ottokas oli või sees. Kummalisel kombel oli ta täiesti rahulik ja ma pisin isegi juurde sõitma. Lükkasin puusaga ja tundsin, kuidas ta tagumine ots hea meelega kaasa tuleb, aga samm oli kuidagi suur ja harjumatult rahulik. M isegi mainis, et kui sa nii uimerdades tuled, siis jääb talle vahe kitsaks. Küsisin siis veidi rohkem tõuget ja korrutasin endale, et pehme käsi, pehme käsi..
Päris mõnus oli tõkke ees. Seda tunnet pole varem just tihti olnud. Nüüd, kui seda trennidesse aina rohkem ära eksib, on mul väga hea meel. Eile olin ma moraalselt valmis selleks, et hakkan paanitsema ja siis teda ka sakutama, aga ei hakanudki :) Eks natuke kõhe oli ikka, aga kuna hobune oli nii kindel ja rahulik, siis see andis ka mulle kindlust juurde. Kuna ma teda eest ei kiusanud ja püüdsin vaikselt vaikselt istuda, siis tulid kõik hüpped ilusti välja :)
Rida ise oli väga hea ja lihtne: latt- ristike- latti- tõusev, millel ees rist ja taga latt. Viimane kõrgus, millest me üle lendasime oli 130. Minu ja Ottoka rekord :)
Friday, December 21, 2012
Tõlkes kaduma läinud... Edaspidiste saatevigade vältimiseks blogi kinniseks.
Mulle öeldi täna: "Sa oled täiskasvanud inimene ja kui sa pead blogi siis pead arvestama, et sellel on tagajärjed!"
Kuna esimesed nö tagajärjed andsid ennast täna näole, siis selleks, et inimesed, kes mind tegelikult ei tunne ja ei tea kuidas ma mõtlen ja tunnen, ei teeks minu sõnadest valesid järeldusi, läheb blogi lukku.
Seega KALLID LUGEJAD! nüüd on aeg endast märku anda. Kes tahab veel edaspidi minu ausaid ja siiraid mõtteid lugeda ja ehk ka sõpradele edasi rääkida, jätke endast jälg maha, kas siia või siis fb erasõnumitesse.
Aga igatahes, kui te loete ja veel enam edasi räägite, siis vähemalt püüdke näha maailma minu silmade läbi ja seega mõista kirjutatut nagu mina, mitte nagu teie ise.. Sest need on minu mõtted. Minu tunded. Maailm läbi minu silmade.
Need, kes mind tunnevad, saavad väga hästi aru, mida ma sellega mõtlen. Teie, kes te ei saa..... Teie õppige mind enne tundma ja alles siis andke hinnanguid! Või ka mitte... aga see teeb teist eelarvamustega inimese ja see on teie valik.
Et vältida veel rohkem minu silmis põhjendamatut paksu verd: Keegi ei reetnud kedagi ja mina tean vaid niipalju, et minu mõtteid on peetud piisavalt tähtsaiks, et neid jagada ka oma sõpradega, mis pole ju iseenesest paha. Küll aga kukkus sitasti välja see, et nii see kes jagas, kui ka see kellele jagati, ei tunne mind kuigi palju ja seega tegid nad minu jutust järeldusi lähtudes vaid oma mätta otsast vaadates.
Kes tundis end puudutatuna, kes mitte. Aga see, eks tundis end puudutatuna... Ju siis sobis diagnoos ka sulle.. Tõde on valus, sinna ei saa ma midagi parata. Samuti on sõnumitooja see, eks maha lastakse. Ka sinna ei saa ma midagi parata.
Aga Sina, kes sa pidasid vajalikuks seda blogi jagada, ära muretse! Ma ei tea kes sa oled. Ta ei öelnud mulle.
Ja kuigi minu esimene reaktsioon oli huvi, et kes see inimene on, kes loeb ja jagab, siis enam ma ei hooli. Küll aga õppisin, et ehk siiski ei ole vaja oma ausaid ja siiraid mõtteid kogu minu kirevat elu puudutavatel teemadel kõigiga jagada. Teadupärast arvas ju pime doktor, kes kompas elevadi jalga, et elevant on nagu puu. Ja teine, kel oli peos saba, arvas et elevant on hoopis nagu köis....
Ma enam ei taha, et keegi, kes näeb minust vaid jupikest ja keda tervikpilt isegi ei huvita, saaks lugeda minu isiklikke mõtteid.
Seega Kallid Sõbrad ja Teie, kes te ehk pole veel sõbrad, aga keda päriselt ka huvitab tervikpilt, kes te tahate minu möla edasi lugeda, andke endast märku ;)
Kauneid Jõule kõigile! Hingerahu ja soojust südameisse!
Kuna esimesed nö tagajärjed andsid ennast täna näole, siis selleks, et inimesed, kes mind tegelikult ei tunne ja ei tea kuidas ma mõtlen ja tunnen, ei teeks minu sõnadest valesid järeldusi, läheb blogi lukku.
Seega KALLID LUGEJAD! nüüd on aeg endast märku anda. Kes tahab veel edaspidi minu ausaid ja siiraid mõtteid lugeda ja ehk ka sõpradele edasi rääkida, jätke endast jälg maha, kas siia või siis fb erasõnumitesse.
Aga igatahes, kui te loete ja veel enam edasi räägite, siis vähemalt püüdke näha maailma minu silmade läbi ja seega mõista kirjutatut nagu mina, mitte nagu teie ise.. Sest need on minu mõtted. Minu tunded. Maailm läbi minu silmade.
Need, kes mind tunnevad, saavad väga hästi aru, mida ma sellega mõtlen. Teie, kes te ei saa..... Teie õppige mind enne tundma ja alles siis andke hinnanguid! Või ka mitte... aga see teeb teist eelarvamustega inimese ja see on teie valik.
Et vältida veel rohkem minu silmis põhjendamatut paksu verd: Keegi ei reetnud kedagi ja mina tean vaid niipalju, et minu mõtteid on peetud piisavalt tähtsaiks, et neid jagada ka oma sõpradega, mis pole ju iseenesest paha. Küll aga kukkus sitasti välja see, et nii see kes jagas, kui ka see kellele jagati, ei tunne mind kuigi palju ja seega tegid nad minu jutust järeldusi lähtudes vaid oma mätta otsast vaadates.
Kes tundis end puudutatuna, kes mitte. Aga see, eks tundis end puudutatuna... Ju siis sobis diagnoos ka sulle.. Tõde on valus, sinna ei saa ma midagi parata. Samuti on sõnumitooja see, eks maha lastakse. Ka sinna ei saa ma midagi parata.
Aga Sina, kes sa pidasid vajalikuks seda blogi jagada, ära muretse! Ma ei tea kes sa oled. Ta ei öelnud mulle.
Ja kuigi minu esimene reaktsioon oli huvi, et kes see inimene on, kes loeb ja jagab, siis enam ma ei hooli. Küll aga õppisin, et ehk siiski ei ole vaja oma ausaid ja siiraid mõtteid kogu minu kirevat elu puudutavatel teemadel kõigiga jagada. Teadupärast arvas ju pime doktor, kes kompas elevadi jalga, et elevant on nagu puu. Ja teine, kel oli peos saba, arvas et elevant on hoopis nagu köis....
Ma enam ei taha, et keegi, kes näeb minust vaid jupikest ja keda tervikpilt isegi ei huvita, saaks lugeda minu isiklikke mõtteid.
Seega Kallid Sõbrad ja Teie, kes te ehk pole veel sõbrad, aga keda päriselt ka huvitab tervikpilt, kes te tahate minu möla edasi lugeda, andke endast märku ;)
Kauneid Jõule kõigile! Hingerahu ja soojust südameisse!
Tuesday, December 18, 2012
aru ma ei või
Ikka ma ei õpi, et ma ei saa kõigi inimeste moraalinorme ja eetikataset hinnata lähtuvalt minu kriteeriumitest. Ikka veel olen ma iga kord hämmingus ja ei suuda kuidagi uskuda kui egoistlikud ja hoolimatud võivad inimesed olla. Kui palju nad on teadlikult ja tahtlikult valmis nõrgemate või sundseisus olijate seljas liugu laskma. Olgu nendeks represseeritavateks siis inimesed või loomad, vahet pole. Või õigemini on, sest inimene veel saab enda kaitseks ja ikkest pääsemiseks midagi teha. Loom on aga tumm ja peab vaikides kannatama. Kannatama ja lootma, et ehk tema piinad ükspäev lõpevad. Ta kas püüab olla oma omanikule meelejärele, et ehk see kergendab tema saatust, või siis hakab meeleheites ennast kaitsma. Paraku on inimene aga nii julm ja sõjakas olend, et vastuhakk summutatakse tavaliselt valuvõtete ja veelgi jämedama käitumisega korrakski mõtlemata põhjustele, miks vaene loom nii äärmuslikud meetmed käiku lasi.
Ma ei räägi siinkohal ju metsikutest elukatest, vaid meie oma lemmikutest, kes peaksid ju ometigi meile kallid ja armsad olema.
Jah, mõni koer hammustab oma peremeest, sest karjareeglid ei ole kohe algusest paigas ja neid pole järgitud rahumeelse järjepidevusega. Mõni hobune on samamoodi tõbras, aga sammuti on see inimese oskamatuse ja vale käitumise tulemus. Kus ja millal see apsakas on tehtud, pole siis enam oluline, kui tekib vajadus hobusega karjasuhteid uuesti klaarima hakata.
Hetkel ei räägi ma aga sugugi karjasuhete vildakusest tekkinud konfliktidest, vaid sellest, kuidas inimene oma ambitsioonide rahuldamiseks hobust kasutab, kuid vastu ei anna midagi.
Loomulikus elukeskkonnas olev hobune ei vaja inimest. Ideaalses maailmas on hobune valinud meie heaks töötamise ja seda peaks oskama hinnata. Ja kuigi me ei ela ideaalmaailmas, siis ometigi võiks anda endast maksimumi, et sel meie tahtele allutatud elusolendil oleks maksimaalselt hea elu. Piisavalt liikumisvabadust, puhas ase, hea söök, puhas varustus. Et tema tervise eest hoolitsetaks. Ka väikesed kriimud väärivad tähelepanu. Me kõik teame ju, kui vastik võib olla üks pisike "papercut".
Oled taltsutanud, siis vastutad! Aga vot sellest vastutusest ei taha kahjuks paljud midagi kuulda. Eriti palju kohtab sellist egoismi ratsakoolides, kus kas ajapuudusest, hoolimatusest või laiskusest ei pöörata "horsmanshipile" piisavalt tähelepanu. Tihti ei olegi lapsed süüdi, et neid ei ole nö korralikult kasvatatud. Et neis ei arendata päev päevalt hoolimist ja lugupidamist hobuse suhtes. Et neid ei kasvatata ajaga üha vastutustundlikemaks ja armastavamateks hobuinimesteks, kes tõesti seaksid hobuse heaolu kõrgeimale võimalikule kohale.
Lapsed on oma treeneri nägu. See on alati nii olnud ja on ka edasi. Aga kuidas ja miks on treenerite hulgas ka inimesi, kellele võistlustulemus või õpilaste toodud raha on olulisemad, kui hobuste heaolu, ma ei tea. Neid ikka on. Oli siis, kui mina olin õpilane ja on nüüd, kui minust on saanud treener. Vb ei olegi asi niipalju hoolimatuses kui prioriteetide erinevuses. Ehk pean mina puhast varustust liiga tähtsaks. Või seda, et laps teaks miks peab ühte v teist asja tegema ja just niimoodi tegema, mitte teistmoodi... Ja ma tean ka seda, et raha on väga oluline, sest arved tahavad maksmist, sööda eest tuleb maksta jne. Ometi on võimalik võtta kohe algusest peale selline seisukoht, et Ratsatrenn, mille eest lapsevanem maksab, ei tähenda ainult sadula nühkimist, vaid hobuseinimeseks õpetamist sinna juurde kuuluvate murede ja rõõmudega. Kõike seda, et hobune on oma loomuselt hell ja empaatiline elusoled. Et ta vajab tähelepanu ja hoolitsust ja hoolimist. Et tema asjade eest tuleb hoolt kanda, sest ta ise ei saa. Jne. Et trenn ei ole ainult ratsutamine, vaid hobusega tegelemine enne ja pärast trenni, ja tegelemine ka siis, kui mingil põhjusel sõita ei saa.
Minu treener pööras sellele palju tähelepanu, et mustale hobusele varustust külge ei riputata ja varustus peab olema korras ja puhas ning hobusele sobiv. Kui hobune on haige, siis see ei vabasta trennidest, vaid tuleb kohale tulla ja oma hobuse eest hoolitseda. Ta puhastada, tema boks teha, teda tohterdada ja jalutada. Loomulikult me ei manustanud ravimeid ega õmmelnud haavu ise kinni. Ometi õpetati mind haava hooldama, preid ravima, kapja kinni siduma, lihaste kanguse korral hobust soojas hoidma jne.. See oli kuidagi nii loomulik, et kui mu sõber on haige ja ei saa ise oma tuju ja enesetunde parandamiseks midagi ette võtta, siis ma käin iga päev ja poputan teda. Viin porgandit ja kuivikuid. Teen pai ja jalutan teda.
Ja ma olen selle eest väga tänulik, et tuulepäisest ja kärsitust plikast suutis mu treener vormida päriselt ka hobuse peale mõtleva hobuinimese. Tänu sellele on mul oma moluga tugev side, mis lisaks mulle on minu meelest ka mu hobusele meeltmööda ja rõõmu pakkuv. Vb ma kujutan seda endale ette ja elan mingis valearusaamade mullis, aga kui ta koplis mulle rõõmsalt vastu jookeb, põue poeb ja suhtleb, siis ei saa minuga koos olemine talle väga vastumeelne olla.
Ma ei räägi siinkohal ju metsikutest elukatest, vaid meie oma lemmikutest, kes peaksid ju ometigi meile kallid ja armsad olema.
Jah, mõni koer hammustab oma peremeest, sest karjareeglid ei ole kohe algusest paigas ja neid pole järgitud rahumeelse järjepidevusega. Mõni hobune on samamoodi tõbras, aga sammuti on see inimese oskamatuse ja vale käitumise tulemus. Kus ja millal see apsakas on tehtud, pole siis enam oluline, kui tekib vajadus hobusega karjasuhteid uuesti klaarima hakata.
Hetkel ei räägi ma aga sugugi karjasuhete vildakusest tekkinud konfliktidest, vaid sellest, kuidas inimene oma ambitsioonide rahuldamiseks hobust kasutab, kuid vastu ei anna midagi.
Loomulikus elukeskkonnas olev hobune ei vaja inimest. Ideaalses maailmas on hobune valinud meie heaks töötamise ja seda peaks oskama hinnata. Ja kuigi me ei ela ideaalmaailmas, siis ometigi võiks anda endast maksimumi, et sel meie tahtele allutatud elusolendil oleks maksimaalselt hea elu. Piisavalt liikumisvabadust, puhas ase, hea söök, puhas varustus. Et tema tervise eest hoolitsetaks. Ka väikesed kriimud väärivad tähelepanu. Me kõik teame ju, kui vastik võib olla üks pisike "papercut".
Oled taltsutanud, siis vastutad! Aga vot sellest vastutusest ei taha kahjuks paljud midagi kuulda. Eriti palju kohtab sellist egoismi ratsakoolides, kus kas ajapuudusest, hoolimatusest või laiskusest ei pöörata "horsmanshipile" piisavalt tähelepanu. Tihti ei olegi lapsed süüdi, et neid ei ole nö korralikult kasvatatud. Et neis ei arendata päev päevalt hoolimist ja lugupidamist hobuse suhtes. Et neid ei kasvatata ajaga üha vastutustundlikemaks ja armastavamateks hobuinimesteks, kes tõesti seaksid hobuse heaolu kõrgeimale võimalikule kohale.
Lapsed on oma treeneri nägu. See on alati nii olnud ja on ka edasi. Aga kuidas ja miks on treenerite hulgas ka inimesi, kellele võistlustulemus või õpilaste toodud raha on olulisemad, kui hobuste heaolu, ma ei tea. Neid ikka on. Oli siis, kui mina olin õpilane ja on nüüd, kui minust on saanud treener. Vb ei olegi asi niipalju hoolimatuses kui prioriteetide erinevuses. Ehk pean mina puhast varustust liiga tähtsaks. Või seda, et laps teaks miks peab ühte v teist asja tegema ja just niimoodi tegema, mitte teistmoodi... Ja ma tean ka seda, et raha on väga oluline, sest arved tahavad maksmist, sööda eest tuleb maksta jne. Ometi on võimalik võtta kohe algusest peale selline seisukoht, et Ratsatrenn, mille eest lapsevanem maksab, ei tähenda ainult sadula nühkimist, vaid hobuseinimeseks õpetamist sinna juurde kuuluvate murede ja rõõmudega. Kõike seda, et hobune on oma loomuselt hell ja empaatiline elusoled. Et ta vajab tähelepanu ja hoolitsust ja hoolimist. Et tema asjade eest tuleb hoolt kanda, sest ta ise ei saa. Jne. Et trenn ei ole ainult ratsutamine, vaid hobusega tegelemine enne ja pärast trenni, ja tegelemine ka siis, kui mingil põhjusel sõita ei saa.
Minu treener pööras sellele palju tähelepanu, et mustale hobusele varustust külge ei riputata ja varustus peab olema korras ja puhas ning hobusele sobiv. Kui hobune on haige, siis see ei vabasta trennidest, vaid tuleb kohale tulla ja oma hobuse eest hoolitseda. Ta puhastada, tema boks teha, teda tohterdada ja jalutada. Loomulikult me ei manustanud ravimeid ega õmmelnud haavu ise kinni. Ometi õpetati mind haava hooldama, preid ravima, kapja kinni siduma, lihaste kanguse korral hobust soojas hoidma jne.. See oli kuidagi nii loomulik, et kui mu sõber on haige ja ei saa ise oma tuju ja enesetunde parandamiseks midagi ette võtta, siis ma käin iga päev ja poputan teda. Viin porgandit ja kuivikuid. Teen pai ja jalutan teda.
Ja ma olen selle eest väga tänulik, et tuulepäisest ja kärsitust plikast suutis mu treener vormida päriselt ka hobuse peale mõtleva hobuinimese. Tänu sellele on mul oma moluga tugev side, mis lisaks mulle on minu meelest ka mu hobusele meeltmööda ja rõõmu pakkuv. Vb ma kujutan seda endale ette ja elan mingis valearusaamade mullis, aga kui ta koplis mulle rõõmsalt vastu jookeb, põue poeb ja suhtleb, siis ei saa minuga koos olemine talle väga vastumeelne olla.
Monday, December 17, 2012
-1
Nagu ma teadsin, siis igas arengut püüdvas tegevuses tuleb ette tagasilööke. Minu esimene oli eile.
Üks hobuseomanik sai trenni oma treenerilt ja ma pressisin end ka sinna vahele kõksima. Algus oli väga väga hea. Tõkked olid väga madlad ja tunne oli super. Pehme kontakt säilis ja sain teda tõkke poole sõita. Just sellise tundega, nagu mulle meeldib. Sammud klappisid jne. Rida tuli ka hästi välja, ehkki vahed olid meile laiad.
Trenni teises pooles oli süsteem, mis oli meile väga lai ja siis kaare pealt seotud vahe. Ottokas läks põlema. Ja ehkki ma ei kartnud, siis ei suutnud ma midagi asjalikku ka teha. Ratse venis ohjaks ja istak lagunes koost.
Aga pole halba ilma heata.
Sain mõtteid, mida trennides harjutada. Sain kinnitust, et regulaarsed hüppetrennid on hädavajalikud. Ehkki kõik ei läinud nii ideaalsis joones, nagu seda on viimasel ajal olnud tavatrennid, siis väga hullu jama ka ei olnud.
Mõned mõtted:
* latiharjutused,
* väikeste ristikestega rütmiharjutused,
* väikeste ristikestega seotud vahede rütm,
* istak ja pehme käsi kindlamaks.
Üks hobuseomanik sai trenni oma treenerilt ja ma pressisin end ka sinna vahele kõksima. Algus oli väga väga hea. Tõkked olid väga madlad ja tunne oli super. Pehme kontakt säilis ja sain teda tõkke poole sõita. Just sellise tundega, nagu mulle meeldib. Sammud klappisid jne. Rida tuli ka hästi välja, ehkki vahed olid meile laiad.
Trenni teises pooles oli süsteem, mis oli meile väga lai ja siis kaare pealt seotud vahe. Ottokas läks põlema. Ja ehkki ma ei kartnud, siis ei suutnud ma midagi asjalikku ka teha. Ratse venis ohjaks ja istak lagunes koost.
Aga pole halba ilma heata.
Sain mõtteid, mida trennides harjutada. Sain kinnitust, et regulaarsed hüppetrennid on hädavajalikud. Ehkki kõik ei läinud nii ideaalsis joones, nagu seda on viimasel ajal olnud tavatrennid, siis väga hullu jama ka ei olnud.
Mõned mõtted:
* latiharjutused,
* väikeste ristikestega rütmiharjutused,
* väikeste ristikestega seotud vahede rütm,
* istak ja pehme käsi kindlamaks.
Saturday, December 15, 2012
Tegus reede
Kuna ilmad on juba päris külmad ja järjest külmemaks lähevad, siis on päris palju õuetrenne ära jäänud. Olen vist piisavalt vana juba ja ka piisavalt mugav, et kohe kuidagi ei suuda end sundida liiga tuulise ja külma ilmaga õue trenni andma minema. Paha tunne on muidugi, kui inimesed tahavad trenni teha ja ootavad mind, aga mitte ei ole enam isu külmavõetud sõrmi ja varbaid valuga võideldes elule turgutada. On seda juba tehtud küll ja see pole kordamist vääriv kogemus.
Ja nii jäi ka see reede Aruküla trenn ära ning olin hoopis pikka päeva kontoris. Sealt siis Järvele, kus ise Ottokaga sõitsin ja siis 3 trenni andsin.
Esmalt Ottost:
Kuna subli tõuloomade sööt talle ei sobinud, siis on ta hetkel u kuu aega ilma lisasöödata olnud ja juba on ribid väljas. Jube kui ruttu ta ikka alla võtab. Ometi on peamiselt silo söögiks ja 3x päevas saab ka kaera ning korra päevas veel green ja fiberline juurde. Ometi on seda talle vähe. Talli poolt on see aga niigi väga korralik sööt ja lisa eest hoolitsen ise. See kuu aega on aga kulunud erinevate söötade uurimisele ja hetkel otsustasin proovida subli sporti. Neljapäeval saame kätte ja eks siis paistab, kas ja kuidas mõjub.
Sõidus on ta väga hea. Seekord sõitsin natuke traavi ja tegin ka mõned üleminekud. Oli hea. Rohkem rõhku sai selles trennis aga galopp. Esmalt täisistakus ja siis poolistakus. Lasin päris pikalt järjest joosta. Ehkki ta pööretes natuke kaotab tasakaalu ja kallutab sisse, siis kontakti stabiilsus oli super. Mõnus kerge kontakt, aga samas väga stabiilne ja hobuse poolt loodud. Andsin käe ette- tema läks alla järele. Võtsin kätt pisut enda poole, tema tuli järele. Lihtsalt mõnus!
Ka vasakule sõites, kuhu ta tavaliselt on natuke nõrgem, oli hea. Eriti just lõpupoole. Painutas ilusti pööretes ja seeläbi säilitas ka hea tasakaalu. Kontakt oli hea ja kõik oli imekerhe ja lihtne. Ainult minul ei olnud lihtne poolistakus püsida, sest ma lihtsalt väsisin ära. Pean endale mingit lisatrenni tegema, et hobusega sammu pidada :D
Grupid:
Ei ole külm talv ka järve õpilaste ridu harvendamata jätnud. Tavalise ülerahvastatuse asemel oli mul laste grupis 5 ja täiskasvanutes 4 inimest. Häbi on tunnistada, aga mul ei ole erit suurt motivatsiooni kogu oma hinge nendesse grupitrennidesse panna. Samas tunnen siis, et teen poolikut tööd ja see ka ei ole hea. Nokk kinni-saba lahti teema.
Eratund:
Seekord oli ühel lapsel Rohelise kaardi eksamipäev ja pool aega läks tal teooria vastamiseks. Pool aega jõudis sõita. Ta on aasta aega käinud, millest enamuse aja 1x nädalas. Mingist ajast hakkas käima 2x. Ta on päris tublisti arenenud ja eile märkasin viimaks ometi, et tal hakkb tekkima hea rüht. Seni on ta olnud sellne natuke kohmakas ja lödi. No mis sa teed, kui tetud eluetapil võtab keha kätte ja kasvab hopsti suureks, ning laps ei ole veel harjunud iseenda nahas hästi hakkama saama. Eile oli aga viimeks näha hea rühi algeid ja see on töövõit! Ratsutamise pool on ka hetkel selle taga kinni, sest niipalju kui ta keha tema sõna kuulab, tulevad tal asjad hästi välja. Kui aga keha ei kuula, siis pole midagi teha. Julgus ja pealehakkamine on ka palju arenenud.
Teine õplane oli üle tüki aja minu enesearendusprojekt. Me pole vist u 3 nädalat kohtunud ja ma vahepeal juba korraks mõtlesin, et ta on otsustanud minu teenustest loobuda, kuid õnneks oli see paus lihtsalt asjade kokkusattumus. Igatahes on ta olnud väga tubli. On rakendanud minu pakutud ideid ja minu silmis on need ka märgatavaid tulemusi andnud. Ta ise oli ka rahul. Rahulolev õpilane on aga hea kompliment treenerile.
Tal on suured ambitsioonid ja ma ei tea, kas minus on piisavalt, et aidata tal unistusi püüda, kuid ma kavatsen seda võimalust 100% ära kasutada. See on mulle võimalus õppida ja areneda ja mitte ainult suhtlemise ja eneseväljenduse vallas, vaid ka spordi maastikul. Mul ei olegi olnud seni kedagi, kelle ambitsioon on päris kõrged sõidud. Või kui on soov, siis pole olnud hobust, kellest mina oskaks selle kõrguse välja pressida. Seega tõotab tulla palju põnevaid trenne :)
Thursday, December 13, 2012
Sugar-rush
Mul on hetkel meeletu isu ja tahtmine trenni teha. Kui ma vaid oskaks seda ärevust, elevust, ootusärevust kuidagi kirja panna või veel parem kuhgi purki koguda. Mõte Ottokaga sõitmisest ja harjutamisest toob sooja säriseva tunde sisse ja tunnen end kui suhkru üledoosis laps, kes ei suuda 5 sekundit ka paigal olla. Tahaks talli tormata ja molukesega tegeleda. Sellist hasarti ei ole mul väga väga ammu olnud, et sirvin võistluskalendrid ja vaatan endale sobivaid asju. Endale.. mitte oma õpilastele. Veider. Väga veider. Aga samas väga lahe ka!
Ma kardan natuke juba ette tagasilööke, mis kindlasti tulevad koos esimeste paanikavärinatega järgmises hüppetrennis. Kuid samas see hea tunne mis oli laupäeval 90s.. Ma pean sellest kõvasti kõvasti kinni hoidma ja seda tunnet endas elus hoidma. Klammerduma selle külge küünte ja hammastega ja iga keharakuga. Kui suur ja napakas see adrenaliinivool oli annab tunnistust see, et ma päriselt ka kaalun hetkel võimalust ka ise sel hooajal 3V proovida :D
Ma loodan, et see samm üle mingisuguse nähtamatu, ent nii selgelt tajutava ukseläve oli püsiv samm edasi. Ja kui tulevad tagasilöögid, siis olen ma piisavalt tugev, et mitte lasta end sellest piirist tagasi puksida. Ma tõesti tahan siit ainult edasi minna!
Viimased 2 trenni on olnud head. Ma ei ole teinud peeneid elemente või hüpanud. Olen lihtsalt sõitnud traavi ja galoppi. Aga olen seda teinud olles oma hobusega koos. Tõesti koos. Nii, et ma tunnen ja mõistan teda ja tema mind. Kui ma teda ei aita, siis ei ole tasakaal parim. Samuti olen liiga palju teda eest aidanud püsti püsida ja seega ei ole ka kandmine päris see. Ometi on olnud usaldus ja töötahe super. Ottokas püüab ja mina ka ja see teeb kokku hea komplekti. Ma ei kiirusta teda takka ega nõua liigselt. Lihtsalt ootan ja püüan luua võimalikult soodsad tingimused et asjad õnnestuks. Ja kui siis õnnestub, sööme kommi ja oleme koos roosad ja rõõmsad.
Eile käis ka meie uus, loodetavasti hea ja pika-ajaline sõber Ottokaga tutvust tegemas. Tore oli. Vähemalt mulle tundus, et kõik klappisid kõigiga. Hopes are up! Loodan, et ma niipea pilve pealt maha ei prantsata.
Ma kohe ei julge oma mõtteid välja öelda, sest kardan ära sõnuda. Aga ma tõesti tõesti loodan, et murdepunkt oli ära ja edasi lähevad asjad ainult selgemaks, lihtsamaks, rõõmsamaks. Ma ei taha mingeid intriige või jamasid. Tahan, et oleks hea, pingevaba, motiveeritud, siiras, lahke ja aus. Tahan, et tall ja aeg hobusetega oleks jälle see varjupaik, kuhu ma argimurede eest põgenen ja mis laeb mu akusid, et ülejäänud asjadega toime tulla. Tahan, et mu elu oleks taas kord tasakaalus, milleks on hädavajalik kvaliteetaeg kabjalistega. Ma ei saa sinna midagi parata, kui ma olen nii kokku pandud.
Aga kui muud ei saa, siis vähemalt oma hobusega suhtlemisel olen ma teinud suure suure sammu edasi. Minu molukene on minu, sest ta on minu hinges nii nii sügaval. Ja tundub, et ma olen tema, sest olen ka talle hinge pugeda suutnud :)
Ma kardan natuke juba ette tagasilööke, mis kindlasti tulevad koos esimeste paanikavärinatega järgmises hüppetrennis. Kuid samas see hea tunne mis oli laupäeval 90s.. Ma pean sellest kõvasti kõvasti kinni hoidma ja seda tunnet endas elus hoidma. Klammerduma selle külge küünte ja hammastega ja iga keharakuga. Kui suur ja napakas see adrenaliinivool oli annab tunnistust see, et ma päriselt ka kaalun hetkel võimalust ka ise sel hooajal 3V proovida :D
Ma loodan, et see samm üle mingisuguse nähtamatu, ent nii selgelt tajutava ukseläve oli püsiv samm edasi. Ja kui tulevad tagasilöögid, siis olen ma piisavalt tugev, et mitte lasta end sellest piirist tagasi puksida. Ma tõesti tahan siit ainult edasi minna!
Viimased 2 trenni on olnud head. Ma ei ole teinud peeneid elemente või hüpanud. Olen lihtsalt sõitnud traavi ja galoppi. Aga olen seda teinud olles oma hobusega koos. Tõesti koos. Nii, et ma tunnen ja mõistan teda ja tema mind. Kui ma teda ei aita, siis ei ole tasakaal parim. Samuti olen liiga palju teda eest aidanud püsti püsida ja seega ei ole ka kandmine päris see. Ometi on olnud usaldus ja töötahe super. Ottokas püüab ja mina ka ja see teeb kokku hea komplekti. Ma ei kiirusta teda takka ega nõua liigselt. Lihtsalt ootan ja püüan luua võimalikult soodsad tingimused et asjad õnnestuks. Ja kui siis õnnestub, sööme kommi ja oleme koos roosad ja rõõmsad.
Eile käis ka meie uus, loodetavasti hea ja pika-ajaline sõber Ottokaga tutvust tegemas. Tore oli. Vähemalt mulle tundus, et kõik klappisid kõigiga. Hopes are up! Loodan, et ma niipea pilve pealt maha ei prantsata.
Ma kohe ei julge oma mõtteid välja öelda, sest kardan ära sõnuda. Aga ma tõesti tõesti loodan, et murdepunkt oli ära ja edasi lähevad asjad ainult selgemaks, lihtsamaks, rõõmsamaks. Ma ei taha mingeid intriige või jamasid. Tahan, et oleks hea, pingevaba, motiveeritud, siiras, lahke ja aus. Tahan, et tall ja aeg hobusetega oleks jälle see varjupaik, kuhu ma argimurede eest põgenen ja mis laeb mu akusid, et ülejäänud asjadega toime tulla. Tahan, et mu elu oleks taas kord tasakaalus, milleks on hädavajalik kvaliteetaeg kabjalistega. Ma ei saa sinna midagi parata, kui ma olen nii kokku pandud.
Aga kui muud ei saa, siis vähemalt oma hobusega suhtlemisel olen ma teinud suure suure sammu edasi. Minu molukene on minu, sest ta on minu hinges nii nii sügaval. Ja tundub, et ma olen tema, sest olen ka talle hinge pugeda suutnud :)
Wednesday, December 12, 2012
Argipäev
Viimasel ajal on kuidagi sage see kirjutamise tuhin. Aga küllap siis on hea tunne asjad kirja saada.
Eile olin poisiga kodune. Panin põranda äärtesse köit kinni ja kolisin voodi ka paika. Raam oli juba ootel. Ma panin liistud, madratsi ning puhtad pesud. Päris suur on see voodi ja kui kõik asjad olid peal siis tundus, et pool tuba ongi mööblit täis :s Muid asju sättides peab hoolega mõtlema ja valima, et seda natukest ruumi mitte liigselt asju täis toppida.
Uni oli üllatavalt hea selles uues kohas. Küllap siis sobib mulle magamiseks see toanurk. DK kolis ka öösel ikka meie voodisse ja ega mul selle vastu suurt midagi ei olnud. Siis on vähemalt kindel, et ta tekki maha ei aja ja tal külm ei hakka. Võtsin ta kaissu ja nii hea oli rahuliku südamega magada. Hommikul ei taht kuiagi voodist välja ronida, aga kui juba jalad alla sain, siis ei olnudki väga uimane olemine.
Õue minnes ootas mind "meeldiv" üllatus. Teesakh oli käinud ja tee puhtaks lükanud, mis on ju iseenesest tore, aga.. Kogu tee peal olev lumerisu oli minu värava all vallis. Suured tugevad känkrad ja tükid olid kuni pool meetrit kõrged. Mis tegi aga meele eriti mõruks oli asjaolu, et üle tee naabrite sissesõidu teede juurest oli sahk lükanud nii, et vall jääks hooviäärde. Natuke oli seal küll ka labidatööd, aga selliseid suuri känkraid, nagu minu väravas ilutsesid, ei olnud.
Neid tükke jõukohaseks lammutades läks kaks labidat õhtale ja mehega kahepeale kulus pea pooltund, et autoga väravast välja saaks. Püüdsin ka valda helistada ja uurida, et mis pattu ma olen teinud, et minu väravaga ei arvestata või siis mida tuleb teha, et saada naabritega samasugune erikohtlemine. Seni ei ole mul ei laua ega mobiiltelefonilt õnnestunud meie teehoolduse spetsialisti tabada.
Jõulu tunnet ei ole. Ma ei tea miks, aga ei ole. Poisi tuppa panin küll kaunistusi siia sinna, aga ikka ei ole. Vb kui võtaks piparkookide tegemise ette, siis tuleks natukeengi. Laupäevased plaanid jäid ära ja seega tuleb kodune päev. Ehk peaks perega kokkama natuke.
Ehk on ka selles asi, et pole olnud aega mõelda ei kinkide ei pidude peale. Poja silmapõletik, remont, tallimured ja töökohustused ei jäta pühadele mõtlemiseks enam ruumi. Peab tegema selle ruumi. Sest tegelikult mulle meeldivad jõulud. Küünlad ja kaunistused ja muusika. Jõulutoitude lõhn ja mandariinid :)
Eile olin poisiga kodune. Panin põranda äärtesse köit kinni ja kolisin voodi ka paika. Raam oli juba ootel. Ma panin liistud, madratsi ning puhtad pesud. Päris suur on see voodi ja kui kõik asjad olid peal siis tundus, et pool tuba ongi mööblit täis :s Muid asju sättides peab hoolega mõtlema ja valima, et seda natukest ruumi mitte liigselt asju täis toppida.
Uni oli üllatavalt hea selles uues kohas. Küllap siis sobib mulle magamiseks see toanurk. DK kolis ka öösel ikka meie voodisse ja ega mul selle vastu suurt midagi ei olnud. Siis on vähemalt kindel, et ta tekki maha ei aja ja tal külm ei hakka. Võtsin ta kaissu ja nii hea oli rahuliku südamega magada. Hommikul ei taht kuiagi voodist välja ronida, aga kui juba jalad alla sain, siis ei olnudki väga uimane olemine.
Õue minnes ootas mind "meeldiv" üllatus. Teesakh oli käinud ja tee puhtaks lükanud, mis on ju iseenesest tore, aga.. Kogu tee peal olev lumerisu oli minu värava all vallis. Suured tugevad känkrad ja tükid olid kuni pool meetrit kõrged. Mis tegi aga meele eriti mõruks oli asjaolu, et üle tee naabrite sissesõidu teede juurest oli sahk lükanud nii, et vall jääks hooviäärde. Natuke oli seal küll ka labidatööd, aga selliseid suuri känkraid, nagu minu väravas ilutsesid, ei olnud.
Neid tükke jõukohaseks lammutades läks kaks labidat õhtale ja mehega kahepeale kulus pea pooltund, et autoga väravast välja saaks. Püüdsin ka valda helistada ja uurida, et mis pattu ma olen teinud, et minu väravaga ei arvestata või siis mida tuleb teha, et saada naabritega samasugune erikohtlemine. Seni ei ole mul ei laua ega mobiiltelefonilt õnnestunud meie teehoolduse spetsialisti tabada.
Jõulu tunnet ei ole. Ma ei tea miks, aga ei ole. Poisi tuppa panin küll kaunistusi siia sinna, aga ikka ei ole. Vb kui võtaks piparkookide tegemise ette, siis tuleks natukeengi. Laupäevased plaanid jäid ära ja seega tuleb kodune päev. Ehk peaks perega kokkama natuke.
Ehk on ka selles asi, et pole olnud aega mõelda ei kinkide ei pidude peale. Poja silmapõletik, remont, tallimured ja töökohustused ei jäta pühadele mõtlemiseks enam ruumi. Peab tegema selle ruumi. Sest tegelikult mulle meeldivad jõulud. Küünlad ja kaunistused ja muusika. Jõulutoitude lõhn ja mandariinid :)
Monday, December 10, 2012
Endale
Jõudsin täna Ottokaga sõitma. Kõigeks kokku oli tund ja seega sadulas sain olla max 40min. Vaba ratsmega samm ette ja siis mõned peatused istakuga. Tasku oli porgandijuppe täis ja andsin iga kord väikese tüki talle. Ma sõidan viimasel ajal võrdlemisi lahtise kapsliga, et ta oma maiusi ikka süüa saaks.
Sõitsin ülipehme ratsmega ja tagant peale. Kui lappama hakkas, tegin poolpeatuse ja uuesti tagant peale. Vahepeal kontrollisin järeleandlikust ja kui sain pehme vastuse, siis kohe uuesti käsi pehmeks.
Traav oli imeline. Ta ei olnud eest rullis, aga oli stabiilne ja ees-all. Galopis oli tal raske. Ma ei aidanud eest üldse aga samas palusin ülimalt pehme ratsmega, et ta oleks ees-all ja sõitsin tagant peale. Mõned korrad vajus traavile, aga tõstsin kohe uuesti ja polnud häda midagi.
Mulle meeldis. Meeldis, et terve trenn oli positiivne. Olime poisiga ühel lainel ja ehkki tegime täiesti algelist asja, mida tehakse päris noorekestega või siis pikalt puhkuselt töösse tagasi tulevate hobustega, siis oli hea vahepeal teha midagi lihtsat ja pingevaba.
Kuna DK on juba 2 nädalat haige olnud ja veel 10 päeva peab rohtu panema silma, siis on endal sadulasse jõudmise võimalusi vähe. Seda enam teeb rõõmu, kui need korrad on nii mulle kui hobusele positiivsed ja toredad :)
Sõitsin ülipehme ratsmega ja tagant peale. Kui lappama hakkas, tegin poolpeatuse ja uuesti tagant peale. Vahepeal kontrollisin järeleandlikust ja kui sain pehme vastuse, siis kohe uuesti käsi pehmeks.
Traav oli imeline. Ta ei olnud eest rullis, aga oli stabiilne ja ees-all. Galopis oli tal raske. Ma ei aidanud eest üldse aga samas palusin ülimalt pehme ratsmega, et ta oleks ees-all ja sõitsin tagant peale. Mõned korrad vajus traavile, aga tõstsin kohe uuesti ja polnud häda midagi.
Mulle meeldis. Meeldis, et terve trenn oli positiivne. Olime poisiga ühel lainel ja ehkki tegime täiesti algelist asja, mida tehakse päris noorekestega või siis pikalt puhkuselt töösse tagasi tulevate hobustega, siis oli hea vahepeal teha midagi lihtsat ja pingevaba.
Kuna DK on juba 2 nädalat haige olnud ja veel 10 päeva peab rohtu panema silma, siis on endal sadulasse jõudmise võimalusi vähe. Seda enam teeb rõõmu, kui need korrad on nii mulle kui hobusele positiivsed ja toredad :)
Pikemalt paberkrohvist
Ammu olen tahtnud oma kogemused paberkrohviga kirja panna. Nüüd siis teen algust.
Sügaval minus on sisekujunduse ja disaini pisik istunud juba kaua aega ning seega on igasusgused ehituse ja kujunduse saated mulle kohustuslikud nagu mõnele mehele jalgpall. Ehk on see ehituse pisik sellest, et isa on eluaegne ehitaja ja ema teinud kõikvõimalikke sisetöid ning seega on olnud palju võimalusi hoonete valmimist ideest lõpplahenduseni nii kõrvalt näha kui kohati ka näpuga katsuda ja kaasa lüüa.
Igatahes oli see mingisugune ehitussaade, vb nurgakivi, kus räägiti vedelast tapeedist. Idee mulle meeldis ja teostus tundus piisavalt lihtne, et ise hakkama saada. Välja öeldud hind aga lasi lõual maani vajuda ja sinna see teadmine jäi. Õigupoolest polnud mul sellega too hetk ka midagi peale hakata.
Kui oma osmiku sain ja üleeelmine suvi juurdeehituse ja renoveerimisega alustasin, siis hakkasid aga rattakesed pöörlema. Juba poja toa jaoks oli mul idee, kuidas tahan kahe toa vahele jääva telliskivi seina lahendada, aga paraku sõitis tol hetkel minu isa must teerulliga üle ning surus oma arvamuse peale. Poja tuba sai tavaline kipsseinte ja laega, õnneks puitlaudadest põrandaga. Küll jäi põranda alune soojustus väheseks, sest isa väitis, et keegi ei soojusta keskelt, ikka ainult perimeeter. Õppisin sellest, et vahel pole vahet kuidas teised teevad, kui endal on tung midagi teha just nii nagu süda ihkab.
Mingi hetk mainis sõbranna, et vallamajas on paberkrohvi koolitus. Kas ma ei tahaks minna. Loomulikult ma tahtsin ja ideid voolas uksest ja aknast nagu sooja õhku südasuvel sisse. Ma olin juba enne mõelnud, et peaks selle "vedela tapeedi" asja ise ära proovima, aga natuke oli ebakindel tunne, et mis liimiga, kuidas paber purustada jne.. Koolitusel sain julgust ja tarkust kuhjaga juurde.
Esmalt katsetasin esikus:
Esimese katsega purustasin tööl vanu dokumente hästi peenikese paberihundiga ja sekka ka mõned värvilised paberid. Ühe tapeediliimi paki kõige kangema segu sisse sai segada umbes ühe kõvasti täis topitud kilekoti täie paberipudi. Paberipudi ma ei leotanud ja mördi mädisin seina paljaste kätega. Ühe portsuga katsin ära pisut rohkem kui ühe suure kipsplaadi suuruse ala. Kuivas see asi umbes nädala ja kui esialgu oli sein hallikas, siis kuivas ta kõvasti heledamaks. Värvilised paberitükid andisd kirjusust ja sein oli üsnagi krobeline. Mina olin tõelises vaimustuses.
Järgmine katseus oli seguga, kus paberist üle poole oli purustatud ajaleht, mida enne päevake vees liguneda lasin. Siis kuivaks pigistasin ja liimiga segasin. Tulemus jäi hallim ja siledam.
Kolmandal katsel lasi mees käiku koduse saumiksri ja töötles sellega vees oleva paberipudi peenemaks. Siis liim hulka ja seina. Peale kandmisel kasutasime käsi, pahtlilabidat ja papist pahtlilabida moodi asja.
Pahtlilabidaga mulle ei meeldinud. Õigupoolest ei saanud ma sellega tööd teha. Kiskus kogu aeg juba peale kantud materjalisse auke sisse. Papilapakas meeldis mu mehele, kuid sellega jäi paberimassi kiht tunduvalt paksem ja ebaühtlasem. Mulle meeldi ikka kätega teha.
Kuna esik on niiske ruum, siis segasime ajalehtedega tehtavasse segusse ka ehitupoet ostetud booriühendi vedelikku, mis peaks hallitust ja seente levikut ära hoidma. Et see kätele liiga ei teeks olid kummikindad käes ning pean ütlema, et kinnastega oli isegi mõnusam seda mädi seinale siledaks hõõruda, kui paljaste kätega.
Mass kuivas seinas jälle umbes nädalakese ja muutus samuti oluliselt heledamaks. Ometi oli ajalehega tehtud pind tunduvalt tumedam ja siledam kui ainult koopiapaberi oma.
Seinu ma millegagi üle ei teinud ja seetõttu on nad tänaseks juba määrdunud. Mitte igalt poolt, aga ukse ümbrused ja madalam osa. Koer elab meil ka esikus ja see mängib määrdumisel ka suurt rolli. Lähiajal katsetan selle pinna värvimise ka ära. Plaan on ajalehega osa katta tugeva küürimiskindla värviga ja esimesena tegtud osa põrandalakiga lakkida. Siis peaks pind jääma tugev ja ka puhastatav.
Toa tegemine.
Toa tegemiseks sain annetuseks sõbranna firma hävitamisele minevat arhiivi. Läksin ise kohale ja hundistasin hoolega. Ribad olid suured ja seega panin need mitmeks päevaks vette likku. Siis lasin aga kätel käia ja mudisin massi peeneks pudiks. Edasi segasin liimi, siis pigistasin peotäie kaupa massist nii palju vett välja kui andis ja segasin segu valmis. Paksus on selline tugeva saiataina moodi.
Kuna kaetav toa osa oli suur, siis tegin mitmes jaos. Esimesel korral kasutasin suuremas pakis olevat liimi. sellega jäi kuivanud tulemus natuke krobeline. Ettevaatlik tuleb olla ka liimitükkidega, sest kui need kuivavad, siis jääb pärast seinale auk :D Sellest pole aga palju hullu, sest väikese augukese saab hiljem ära täita ja kuivades ei jää enam midagi näha.
Teine ports pudi sai segatud väikeses pakis müüdud liimiga. Huvitav oli see, et vee kogus mõlema paki puhul oli sama- 6l kõige kangema segu jaoks.
Teise liimiga jäi segu tunduvalt ühtlasem ja siidisem. Samuti jäi kuivanud pind seinal väga palju siledam. See viimane variant on minu lemmik. Pind on üsna sile ja natuke marmori moodi mustriga.
Akna ümbruses pidin kuivanud pinda jätkama ja kuna seda väikese pakiga tegtud segi sai seinale väga õhukeselt panna, siis jäid jätkukohad natuke nähtavaks. Kui ei oska vaadata, siis otseselt silma ei hüppa, aga edaspidi olen ise lihtsalt targem.
Veel tähelepanekuid:
Värvilise paberi lisamisega tuleb olla ettevaatlik. Nimelt oli minu arhiiviribade sees helerohelist paberit, mis mitte ei jätnud tükikesi segusse, vaid andis värvi nii, et terve segu sai heleroheline. Kuivanud seinal paistis see eriti hästi välja. Ehkki see polnud kole, ei sobinud see minu nägemusega ja pidin selle osa uue kihiga üle tegema.
Kummikindad peavad olema just parajad, et ei tekiks voldikesi. Need kipuvad siledale pinnale jutid peale tõmbama. Kui suure paki liimiga seda muret ei olnud, sest terve pind jäi krobeline, siis väikese paki liimiga oli paras jama. Seinale sai märja segi väga õhukeselt kanda, ja siis oli iga kraaps kohe näha. See õhukeseks hõõrumine oli paras tegemine, kuid tulemus oli igati pingutust väärt.
Kui katta pindu, mis võivad kergesti määrduda, siis peab need millegiga katma. Lakiga näiteks. Pesta seda pinda ei saa.
Paberkrohviga kaetud seinad on soojad! Meil saavad nurgas kokku värvitud ja paberiga sein ja käsi peale pannes on vahe väga suur. See on üks materjali positiivseid külgi. Esikus saan katsetada, kas see omadus säilib ka peale värvimist/ lakkimist.
Paberkrohv on odav ja võrdlemisi vähese ajakuluga. Jah, ta kuivab kaua. Arvestama peab u nädala ajaga. Aga samas ei pea ju ise sel ajal midagi tegema. Vees liguneb paber ise. Pudi kätega peenestamine läheb suhteliselt ruttu. Mina tegin vee nii soojaks kui andis ja siis läks see töö kergelt ja kiiresti. Ühest liimipakist tehtud siledamat segu hõõrusin seinale 2-3 tundi. Suurema paki segu läks kiiremini, sest see jäi paksem ja robustsem.
Kui mõelda sellele, et kipsiseina peab pahteldama, siis uuesti pahteldama, siis lihvima ja siis kruntima. Kui ei ole väga osav, siis peale kruntimist tuleb veel teha pahtliparandusi ja uuesi lihvida. Ja siis alles saab värvida. Olen seda teinud ja tean, et see võtab kõvasti rohkem aega, kui sa just ei ole prohvesionalane maaler.
Paberkrohvi saab panna kipsile, kivile, puidule jne. Aluspind peab vaid olema puhas ja kinni. Ei tohi mureneda lahti. Ei pea olema sile, vaid seguga saab seina konarusi siluda. Kui aga pabermassi alla jäävad pahteldatud kohad, siis need jäävad pärast heledamalt näha. Oleneb muidugi, kui õhukese kihi panna. Minul jäi siledama seguga näha ja panin uue kihi peale. Siis ei olnud enam midagi näha.
Liitekohtadesse kuivavad praod. Minul on seina seest näha talade imitatsioon ja nende äärtesse kuivas igale poole pragu sisse. Mingi hetk, kui teen ühe juhtme peitmiseks väikese portsu segu, püüan neid pragusi täita. Näis, kas õnnestub.
Hetkel ei tulegi rohkem meelde. Kui tuleb, siis täiendan postitust. Kunagi tulevad pidid ka ;)
Sügaval minus on sisekujunduse ja disaini pisik istunud juba kaua aega ning seega on igasusgused ehituse ja kujunduse saated mulle kohustuslikud nagu mõnele mehele jalgpall. Ehk on see ehituse pisik sellest, et isa on eluaegne ehitaja ja ema teinud kõikvõimalikke sisetöid ning seega on olnud palju võimalusi hoonete valmimist ideest lõpplahenduseni nii kõrvalt näha kui kohati ka näpuga katsuda ja kaasa lüüa.
Igatahes oli see mingisugune ehitussaade, vb nurgakivi, kus räägiti vedelast tapeedist. Idee mulle meeldis ja teostus tundus piisavalt lihtne, et ise hakkama saada. Välja öeldud hind aga lasi lõual maani vajuda ja sinna see teadmine jäi. Õigupoolest polnud mul sellega too hetk ka midagi peale hakata.
Kui oma osmiku sain ja üleeelmine suvi juurdeehituse ja renoveerimisega alustasin, siis hakkasid aga rattakesed pöörlema. Juba poja toa jaoks oli mul idee, kuidas tahan kahe toa vahele jääva telliskivi seina lahendada, aga paraku sõitis tol hetkel minu isa must teerulliga üle ning surus oma arvamuse peale. Poja tuba sai tavaline kipsseinte ja laega, õnneks puitlaudadest põrandaga. Küll jäi põranda alune soojustus väheseks, sest isa väitis, et keegi ei soojusta keskelt, ikka ainult perimeeter. Õppisin sellest, et vahel pole vahet kuidas teised teevad, kui endal on tung midagi teha just nii nagu süda ihkab.
Mingi hetk mainis sõbranna, et vallamajas on paberkrohvi koolitus. Kas ma ei tahaks minna. Loomulikult ma tahtsin ja ideid voolas uksest ja aknast nagu sooja õhku südasuvel sisse. Ma olin juba enne mõelnud, et peaks selle "vedela tapeedi" asja ise ära proovima, aga natuke oli ebakindel tunne, et mis liimiga, kuidas paber purustada jne.. Koolitusel sain julgust ja tarkust kuhjaga juurde.
Esmalt katsetasin esikus:
Esimese katsega purustasin tööl vanu dokumente hästi peenikese paberihundiga ja sekka ka mõned värvilised paberid. Ühe tapeediliimi paki kõige kangema segu sisse sai segada umbes ühe kõvasti täis topitud kilekoti täie paberipudi. Paberipudi ma ei leotanud ja mördi mädisin seina paljaste kätega. Ühe portsuga katsin ära pisut rohkem kui ühe suure kipsplaadi suuruse ala. Kuivas see asi umbes nädala ja kui esialgu oli sein hallikas, siis kuivas ta kõvasti heledamaks. Värvilised paberitükid andisd kirjusust ja sein oli üsnagi krobeline. Mina olin tõelises vaimustuses.
Järgmine katseus oli seguga, kus paberist üle poole oli purustatud ajaleht, mida enne päevake vees liguneda lasin. Siis kuivaks pigistasin ja liimiga segasin. Tulemus jäi hallim ja siledam.
Kolmandal katsel lasi mees käiku koduse saumiksri ja töötles sellega vees oleva paberipudi peenemaks. Siis liim hulka ja seina. Peale kandmisel kasutasime käsi, pahtlilabidat ja papist pahtlilabida moodi asja.
Pahtlilabidaga mulle ei meeldinud. Õigupoolest ei saanud ma sellega tööd teha. Kiskus kogu aeg juba peale kantud materjalisse auke sisse. Papilapakas meeldis mu mehele, kuid sellega jäi paberimassi kiht tunduvalt paksem ja ebaühtlasem. Mulle meeldi ikka kätega teha.
Kuna esik on niiske ruum, siis segasime ajalehtedega tehtavasse segusse ka ehitupoet ostetud booriühendi vedelikku, mis peaks hallitust ja seente levikut ära hoidma. Et see kätele liiga ei teeks olid kummikindad käes ning pean ütlema, et kinnastega oli isegi mõnusam seda mädi seinale siledaks hõõruda, kui paljaste kätega.
Mass kuivas seinas jälle umbes nädalakese ja muutus samuti oluliselt heledamaks. Ometi oli ajalehega tehtud pind tunduvalt tumedam ja siledam kui ainult koopiapaberi oma.
Seinu ma millegagi üle ei teinud ja seetõttu on nad tänaseks juba määrdunud. Mitte igalt poolt, aga ukse ümbrused ja madalam osa. Koer elab meil ka esikus ja see mängib määrdumisel ka suurt rolli. Lähiajal katsetan selle pinna värvimise ka ära. Plaan on ajalehega osa katta tugeva küürimiskindla värviga ja esimesena tegtud osa põrandalakiga lakkida. Siis peaks pind jääma tugev ja ka puhastatav.
Toa tegemine.
Toa tegemiseks sain annetuseks sõbranna firma hävitamisele minevat arhiivi. Läksin ise kohale ja hundistasin hoolega. Ribad olid suured ja seega panin need mitmeks päevaks vette likku. Siis lasin aga kätel käia ja mudisin massi peeneks pudiks. Edasi segasin liimi, siis pigistasin peotäie kaupa massist nii palju vett välja kui andis ja segasin segu valmis. Paksus on selline tugeva saiataina moodi.
Kuna kaetav toa osa oli suur, siis tegin mitmes jaos. Esimesel korral kasutasin suuremas pakis olevat liimi. sellega jäi kuivanud tulemus natuke krobeline. Ettevaatlik tuleb olla ka liimitükkidega, sest kui need kuivavad, siis jääb pärast seinale auk :D Sellest pole aga palju hullu, sest väikese augukese saab hiljem ära täita ja kuivades ei jää enam midagi näha.
Teine ports pudi sai segatud väikeses pakis müüdud liimiga. Huvitav oli see, et vee kogus mõlema paki puhul oli sama- 6l kõige kangema segu jaoks.
Teise liimiga jäi segu tunduvalt ühtlasem ja siidisem. Samuti jäi kuivanud pind seinal väga palju siledam. See viimane variant on minu lemmik. Pind on üsna sile ja natuke marmori moodi mustriga.
Akna ümbruses pidin kuivanud pinda jätkama ja kuna seda väikese pakiga tegtud segi sai seinale väga õhukeselt panna, siis jäid jätkukohad natuke nähtavaks. Kui ei oska vaadata, siis otseselt silma ei hüppa, aga edaspidi olen ise lihtsalt targem.
Veel tähelepanekuid:
Värvilise paberi lisamisega tuleb olla ettevaatlik. Nimelt oli minu arhiiviribade sees helerohelist paberit, mis mitte ei jätnud tükikesi segusse, vaid andis värvi nii, et terve segu sai heleroheline. Kuivanud seinal paistis see eriti hästi välja. Ehkki see polnud kole, ei sobinud see minu nägemusega ja pidin selle osa uue kihiga üle tegema.
Kummikindad peavad olema just parajad, et ei tekiks voldikesi. Need kipuvad siledale pinnale jutid peale tõmbama. Kui suure paki liimiga seda muret ei olnud, sest terve pind jäi krobeline, siis väikese paki liimiga oli paras jama. Seinale sai märja segi väga õhukeselt kanda, ja siis oli iga kraaps kohe näha. See õhukeseks hõõrumine oli paras tegemine, kuid tulemus oli igati pingutust väärt.
Kui katta pindu, mis võivad kergesti määrduda, siis peab need millegiga katma. Lakiga näiteks. Pesta seda pinda ei saa.
Paberkrohviga kaetud seinad on soojad! Meil saavad nurgas kokku värvitud ja paberiga sein ja käsi peale pannes on vahe väga suur. See on üks materjali positiivseid külgi. Esikus saan katsetada, kas see omadus säilib ka peale värvimist/ lakkimist.
Paberkrohv on odav ja võrdlemisi vähese ajakuluga. Jah, ta kuivab kaua. Arvestama peab u nädala ajaga. Aga samas ei pea ju ise sel ajal midagi tegema. Vees liguneb paber ise. Pudi kätega peenestamine läheb suhteliselt ruttu. Mina tegin vee nii soojaks kui andis ja siis läks see töö kergelt ja kiiresti. Ühest liimipakist tehtud siledamat segu hõõrusin seinale 2-3 tundi. Suurema paki segu läks kiiremini, sest see jäi paksem ja robustsem.
Kui mõelda sellele, et kipsiseina peab pahteldama, siis uuesti pahteldama, siis lihvima ja siis kruntima. Kui ei ole väga osav, siis peale kruntimist tuleb veel teha pahtliparandusi ja uuesi lihvida. Ja siis alles saab värvida. Olen seda teinud ja tean, et see võtab kõvasti rohkem aega, kui sa just ei ole prohvesionalane maaler.
Paberkrohvi saab panna kipsile, kivile, puidule jne. Aluspind peab vaid olema puhas ja kinni. Ei tohi mureneda lahti. Ei pea olema sile, vaid seguga saab seina konarusi siluda. Kui aga pabermassi alla jäävad pahteldatud kohad, siis need jäävad pärast heledamalt näha. Oleneb muidugi, kui õhukese kihi panna. Minul jäi siledama seguga näha ja panin uue kihi peale. Siis ei olnud enam midagi näha.
Liitekohtadesse kuivavad praod. Minul on seina seest näha talade imitatsioon ja nende äärtesse kuivas igale poole pragu sisse. Mingi hetk, kui teen ühe juhtme peitmiseks väikese portsu segu, püüan neid pragusi täita. Näis, kas õnnestub.
Hetkel ei tulegi rohkem meelde. Kui tuleb, siis täiendan postitust. Kunagi tulevad pidid ka ;)
Hulluse ja geniaalsuse vahel on vaevuaimatav piir, ehk treeningvõistlus Järvel
Esialgu oli plaan teha 15.12 Järvel väike treeningvõistlus. Haudusin plaani JB ka sinna üles anda. Siis aga selgus, et Niidus on samal päeval "tordijaht" ja seega jäeti meie kõks ära.
Reedel aga kuulsin arumäel trenni andes, et järvel siiski on treeningvõistlus ja seda juba laupäeval. Arumäe omad olid päris kurvad, et nii hilja teada anti, sest neil olid juba plaanid tehtud.
Kuna reedel oli nagunii veel järvele minek, siis uurisin, kas G tahab Ottokaga ka minna. Ei taht, kuna 2 noort + üks uus suur elukas oli tal juba vaja teha. Minu jaoks olid sellega ka muud asjad selged ning hiljem ütles ta selle ka välja. Kuna ta sai uue hobuse, kellega ehk on lootust ka kõrgemaid sõite sõita, siis loobus ta Ottokast. Eks aeg näitab mis edasi saab, aga ma väga loodan, et ta unistused täituvad.
Ma ei teagi päris täpselt kas või mis ma tunnen. See oli ootuspärane. Igas asjas on midagi head, kui seda vaid osata näha. Esimene hea asi ootas mind juba võistlusel.
Kuna G ei läinud, siis otsustasin ise 70cm rallida. Häbi küll nii madalat sõita, aga 3 kuud jooksul olen 1x hüppanud ja siis pidin ka 80cm peal alla kukkuma, seega enesekindlust polnud ollagi. Merle ja G arvasid, et ikka 90 vaja ka sõita, aga see ei tundunud sugugi ahvatlev. Lubasin jooksu pealt otsustada.
Laupäev ja võistlus:
Jõudsin talli piisavalt vara, et varustus puhtaks teha ja 50cm vaadata. Tallis avastasin, et kodust kaasa haaratud säärised olid alt äärtest hiirte poolt täielikult ära näritud. Päris tore. Saapad on ka suht ribadeks ja ma ei taha hetkel teadagi kui palju uus komplekt maksab. Vb peaks pikad saapad hoopis ostma.. Eks näis.
Igatahes tirisin need ribad ümber jala ja läksin sooja tegema. Ottokas oli hää. Tõkkele tõmbas peale, aga ma suutsin pehme käe hoida ja mitte sakutada. 70cm on tegelikult nii nii madal, et ma peaks suutma oma haiget närvisüsteemi mõistusega maha rahustada ja seega ka toimida seal hobuse seljas. Soojenduse ajal isegi toimis, aga oma aega oodates hakkasin ikka üle keha värisema, nagu tavaliselt ja kontroll kadus.
rajale minnes olin kindel, et unustan ära ja palusin endale meelde tuletada. Nii ka läks. Peale 5ndat tegin vale pöörde aga õnneks hüüti mulle, et vale tõke! Kiire reaktsioon ja hästi toimiv hobune päästsid vale tõkke hüppamisest. Minu närvid aga keerasid viimasest vindist ka üle ja edasi suutsin mõelda ainult sellele, kus on järgmine tõke. Ainult juhtisin tõkke poole. Tempole ei mõelnud, istakule ammugi mitte. Keera ja anna järgi- kõik. Ottokale see muidugi sobis ja ta oli täiesti omas mullis. Sirutas oma pikad jalad välja ja tegi seda mida ta hästi oskab- kiire sõidu. Tulemuseks võit.
Ja oiiii kui häbi :( Ma tean küll, et võitjate üle kohut ei mõisteta, aga mul tõesti oli häbi. Ma ei oleks osanud oodata, et peale 3 kuulist hüppepausi suudan ma teda mitte tagasi sakutada. Suudan teda nii palju usaldada, et lihtsalt lasen tal minna. Suudan maha suruda oma paanikahäire, et ta pole kontrollitav, sest tegelikult, kui ma ei riputa end suu otsa, on ta päri hästi juhitav ja kontrollitav..
Aga mis seal ikka. See oli minu viimane 70cm. Kui ma järgmise hooaja alguses hakkan jälle hädaldama, siis 80cm on madalaim, mida ma stardin! Seda ma luban endale.
G tegi mulle viisakalt selgeks, et ma pean 90 ka minema. See oli valiktakistustega sõit. 6 tõket ja 45sek aega. Iga asja võib 2x hüpata, et koguda nii palju punkte kui õnnestub. Kui tõrgud, või tuleb maha, siis ei juhtu midagi, aga maha aetud asja enam tulla ei saa ja seega jäävad ka punktid kogumata.
Ma ei ole kunagi sellist asja sõitnud. Olen küll näinud, aga pole pidanud ise rada mõtlema. See on väga keeruline. Soojendusel kadus kuidagi aeg käest. Kedagi ei olnud, kes tõkked alla oleks pannud ja seega keegi ei hüpanud. Siis aga taheti meid juba ära saata sealt. Õnneks halastati ja saime kiirelt paar kõksu teha. Jalutasin siis ja vaatasin teiste sõite. Mul oli mingi rada olemas, aga enamik, kes tulid okserit soojendusele vastupidises suunas ajasid selle maha. Ma pidin esiti ka tulema, aga teadsin siis, et pean seda sama pidi tulema, mis soojendusel. Viimasel sekundil tegin raja ringi ja juba oligi minu kord.
´Teadsin, et kui ma teda sikutama hakkan, siis läheb asi hapuks. Ja kuna kiirust oli nagunii vaja, siis mõtlesin et hoian pehme käe ja ainult keeran. Tagasi ei tiri ja sääre hoian peal. Kui kell käis lõi see mu pea ka tühjaks.
Aga ma mäletan seda sõitu ja seda tunnet. Ma ei mäleta täpselt mis tunne oli tõkke ees ja kas se tundus suur või hirmus. Küll aga seda, et hobune liikus enesekindlalt ja mul ei olnud tunne, et ta kiirendab alt ära ja samm ei klapi. Kõik klappis. Vähemalt mulle tundus nii. Käsi oli pehme ja ratset kasutaisn vaid pööretel. Otto oleks nagu mu mõtteid lugenud, sest ta tõesti oli imeliselt juhitav. Esimest korda parkuuri ajal ma isegi sõitsin teda edasi ja julgesin viltu asju hüpata. Sõitsin oma raja 2 korda läbi ja eelviimase tõkke kohal hüüti mulle "neljaas!!" Kiirelt võtsin suuna sinna, kuid see oli seotud vahe ja kuna eelmisele tulin viltu, siis klappima ei saanud. Olin valmis nii tõrkeks, konnahüppeks kui ka kõigeks muuks. Andsin tõkke ees Ottole ratsmega vabaduse, sest siis ta tunneb, et ei saa haiget saada kui püüab hüpata ning seda ta ka tegi. Olime täiesti kõhuli selle nizza peal, aga kuidagimoodi vingerdas ta sealt üle - puhtalt. Uskumatu elukas ikka! Ma olin pärast sõitu nii õnnelik!
Ma olin saavutanud võidu enda üle ja astusin suure sammu edasi. Hirm oli, aga seekord ei kakelnud ma hobusega, vaid suutsin teda usaldada ning tema ei petnud mu usaldust. Ma ei saa öelda, et mina toimisin, aga ma vähemalt tundsin et oleme Ottokaga meskond, kes ei tööta üksteisele vastu. Ma luban tal teha seda mis ta oskab, ei takista teda. Ja ta oli imeline. Kiire, kindel. Vahepeal katsus natuke, aga õnneks maha ei ajanud. Mul pole õrna aimu ka, kuidas seda hullunud kihutamist kõrvalt vaadata oli. Aga vahet pole kui jube see välja nägi, sest mulle oli see hull tunne hea.
Võitsime jälle, aga seekord oli see võit minu jaoks hoopis muus, kui sini-must-valges rosetis. See oli võit iseenda üle!
Ma väga loodan, et see oli minu ja molukse jaoks uue etapi algus. Et ma ka ise tema hasarti ja tulisust suudan rakendada ja et ma püstitan endale julgemalt eesmärke. Et ma julgen proovida asju, mida ma varem pole julenud ja mille teostamise olen püüdnud teiste õlule veeretada.
Muutusi on ees ootamas veelgi. Ma loodan väga, et need on head ja rahu ning kindlust toovad. Elame näeme. Ma olen hetkel piiril, kus tuleb teha otsuseid, mis siis ikkagi mind õnnelikuks teeb? Mis rohkem annab? Kas kvaliteetaeg iseendale, oma perele, meie heaks. Või kellelegi teisele kasulik olemine...
Reedel aga kuulsin arumäel trenni andes, et järvel siiski on treeningvõistlus ja seda juba laupäeval. Arumäe omad olid päris kurvad, et nii hilja teada anti, sest neil olid juba plaanid tehtud.
Kuna reedel oli nagunii veel järvele minek, siis uurisin, kas G tahab Ottokaga ka minna. Ei taht, kuna 2 noort + üks uus suur elukas oli tal juba vaja teha. Minu jaoks olid sellega ka muud asjad selged ning hiljem ütles ta selle ka välja. Kuna ta sai uue hobuse, kellega ehk on lootust ka kõrgemaid sõite sõita, siis loobus ta Ottokast. Eks aeg näitab mis edasi saab, aga ma väga loodan, et ta unistused täituvad.
Ma ei teagi päris täpselt kas või mis ma tunnen. See oli ootuspärane. Igas asjas on midagi head, kui seda vaid osata näha. Esimene hea asi ootas mind juba võistlusel.
Kuna G ei läinud, siis otsustasin ise 70cm rallida. Häbi küll nii madalat sõita, aga 3 kuud jooksul olen 1x hüppanud ja siis pidin ka 80cm peal alla kukkuma, seega enesekindlust polnud ollagi. Merle ja G arvasid, et ikka 90 vaja ka sõita, aga see ei tundunud sugugi ahvatlev. Lubasin jooksu pealt otsustada.
Laupäev ja võistlus:
Jõudsin talli piisavalt vara, et varustus puhtaks teha ja 50cm vaadata. Tallis avastasin, et kodust kaasa haaratud säärised olid alt äärtest hiirte poolt täielikult ära näritud. Päris tore. Saapad on ka suht ribadeks ja ma ei taha hetkel teadagi kui palju uus komplekt maksab. Vb peaks pikad saapad hoopis ostma.. Eks näis.
Igatahes tirisin need ribad ümber jala ja läksin sooja tegema. Ottokas oli hää. Tõkkele tõmbas peale, aga ma suutsin pehme käe hoida ja mitte sakutada. 70cm on tegelikult nii nii madal, et ma peaks suutma oma haiget närvisüsteemi mõistusega maha rahustada ja seega ka toimida seal hobuse seljas. Soojenduse ajal isegi toimis, aga oma aega oodates hakkasin ikka üle keha värisema, nagu tavaliselt ja kontroll kadus.
rajale minnes olin kindel, et unustan ära ja palusin endale meelde tuletada. Nii ka läks. Peale 5ndat tegin vale pöörde aga õnneks hüüti mulle, et vale tõke! Kiire reaktsioon ja hästi toimiv hobune päästsid vale tõkke hüppamisest. Minu närvid aga keerasid viimasest vindist ka üle ja edasi suutsin mõelda ainult sellele, kus on järgmine tõke. Ainult juhtisin tõkke poole. Tempole ei mõelnud, istakule ammugi mitte. Keera ja anna järgi- kõik. Ottokale see muidugi sobis ja ta oli täiesti omas mullis. Sirutas oma pikad jalad välja ja tegi seda mida ta hästi oskab- kiire sõidu. Tulemuseks võit.
Ja oiiii kui häbi :( Ma tean küll, et võitjate üle kohut ei mõisteta, aga mul tõesti oli häbi. Ma ei oleks osanud oodata, et peale 3 kuulist hüppepausi suudan ma teda mitte tagasi sakutada. Suudan teda nii palju usaldada, et lihtsalt lasen tal minna. Suudan maha suruda oma paanikahäire, et ta pole kontrollitav, sest tegelikult, kui ma ei riputa end suu otsa, on ta päri hästi juhitav ja kontrollitav..
Aga mis seal ikka. See oli minu viimane 70cm. Kui ma järgmise hooaja alguses hakkan jälle hädaldama, siis 80cm on madalaim, mida ma stardin! Seda ma luban endale.
G tegi mulle viisakalt selgeks, et ma pean 90 ka minema. See oli valiktakistustega sõit. 6 tõket ja 45sek aega. Iga asja võib 2x hüpata, et koguda nii palju punkte kui õnnestub. Kui tõrgud, või tuleb maha, siis ei juhtu midagi, aga maha aetud asja enam tulla ei saa ja seega jäävad ka punktid kogumata.
Ma ei ole kunagi sellist asja sõitnud. Olen küll näinud, aga pole pidanud ise rada mõtlema. See on väga keeruline. Soojendusel kadus kuidagi aeg käest. Kedagi ei olnud, kes tõkked alla oleks pannud ja seega keegi ei hüpanud. Siis aga taheti meid juba ära saata sealt. Õnneks halastati ja saime kiirelt paar kõksu teha. Jalutasin siis ja vaatasin teiste sõite. Mul oli mingi rada olemas, aga enamik, kes tulid okserit soojendusele vastupidises suunas ajasid selle maha. Ma pidin esiti ka tulema, aga teadsin siis, et pean seda sama pidi tulema, mis soojendusel. Viimasel sekundil tegin raja ringi ja juba oligi minu kord.
´Teadsin, et kui ma teda sikutama hakkan, siis läheb asi hapuks. Ja kuna kiirust oli nagunii vaja, siis mõtlesin et hoian pehme käe ja ainult keeran. Tagasi ei tiri ja sääre hoian peal. Kui kell käis lõi see mu pea ka tühjaks.
Aga ma mäletan seda sõitu ja seda tunnet. Ma ei mäleta täpselt mis tunne oli tõkke ees ja kas se tundus suur või hirmus. Küll aga seda, et hobune liikus enesekindlalt ja mul ei olnud tunne, et ta kiirendab alt ära ja samm ei klapi. Kõik klappis. Vähemalt mulle tundus nii. Käsi oli pehme ja ratset kasutaisn vaid pööretel. Otto oleks nagu mu mõtteid lugenud, sest ta tõesti oli imeliselt juhitav. Esimest korda parkuuri ajal ma isegi sõitsin teda edasi ja julgesin viltu asju hüpata. Sõitsin oma raja 2 korda läbi ja eelviimase tõkke kohal hüüti mulle "neljaas!!" Kiirelt võtsin suuna sinna, kuid see oli seotud vahe ja kuna eelmisele tulin viltu, siis klappima ei saanud. Olin valmis nii tõrkeks, konnahüppeks kui ka kõigeks muuks. Andsin tõkke ees Ottole ratsmega vabaduse, sest siis ta tunneb, et ei saa haiget saada kui püüab hüpata ning seda ta ka tegi. Olime täiesti kõhuli selle nizza peal, aga kuidagimoodi vingerdas ta sealt üle - puhtalt. Uskumatu elukas ikka! Ma olin pärast sõitu nii õnnelik!
Ma olin saavutanud võidu enda üle ja astusin suure sammu edasi. Hirm oli, aga seekord ei kakelnud ma hobusega, vaid suutsin teda usaldada ning tema ei petnud mu usaldust. Ma ei saa öelda, et mina toimisin, aga ma vähemalt tundsin et oleme Ottokaga meskond, kes ei tööta üksteisele vastu. Ma luban tal teha seda mis ta oskab, ei takista teda. Ja ta oli imeline. Kiire, kindel. Vahepeal katsus natuke, aga õnneks maha ei ajanud. Mul pole õrna aimu ka, kuidas seda hullunud kihutamist kõrvalt vaadata oli. Aga vahet pole kui jube see välja nägi, sest mulle oli see hull tunne hea.
Võitsime jälle, aga seekord oli see võit minu jaoks hoopis muus, kui sini-must-valges rosetis. See oli võit iseenda üle!
Ma väga loodan, et see oli minu ja molukse jaoks uue etapi algus. Et ma ka ise tema hasarti ja tulisust suudan rakendada ja et ma püstitan endale julgemalt eesmärke. Et ma julgen proovida asju, mida ma varem pole julenud ja mille teostamise olen püüdnud teiste õlule veeretada.
Muutusi on ees ootamas veelgi. Ma loodan väga, et need on head ja rahu ning kindlust toovad. Elame näeme. Ma olen hetkel piiril, kus tuleb teha otsuseid, mis siis ikkagi mind õnnelikuks teeb? Mis rohkem annab? Kas kvaliteetaeg iseendale, oma perele, meie heaks. Või kellelegi teisele kasulik olemine...
Tuesday, December 4, 2012
Kodu
Ammu ei ole remondist midagi kirjutanud.
Toa paberkrohv sai valmis ja meeldib mulle üliväga! See tuli kordades ägedam, kui ma oleks osanud unistada. Pruunid puittalad, mis heleda seina sees paistavad on ka superkenad ning sepisnaelad annavad viimase lihvi :)
Pikka aega ei suutnud me ära otsustada, mida lakke panna. Esialgu oli mõte panna poomkant laud ja siis lihtsalt lakkida. Kuna me aga ei suutnud leida sobivaid laudu, mis oleks kuivad ja kohe kasutusvalmis ja just sellised nagu me tahaks, siis jäi see mõte teostamata.
Kips ei oli viimane valik, kuna see pahteldamine ja lihvimine on jube, ja pealegi ei saa vigu lubada, sest lagi on väga madal. Kuna meie võimalused eriti helged ei olnud, siis moosisin juba oma ema ära, et ta tuleb appi lage siledaks tegema.
Kammisime veel hoolega ehituspoode ja näppisime kõiki võimalikke ja võimatuid alternatiivlahendusi. Meie väga madala ja lootuseltult lainetava lae jaoks ei olnud aga midagi sobivat leida. Või vähemalt mitte sellist lahendust mis nii meile kui ka rahakotile meeldiks.
Korra oli läbi käinud ka mõte, et panna sisevoodrilauad ja need siis toonlakiga heledamaks lakkida. Kuidagi sattus I hea pakkumise peale ja nii need lauad meile koju saabusid.
Haarasin ehituspoet laki ja pintsli ning ehkki see laud haaval lakkimine ning kuivatamine ja lakitilkade ära lõikamine tappidest võtab omajagu aega, siis tulemus on seda väärt. Enamus laudadest on paigas ja tulemus on hea. Hoolimata sec B kvaliteedist ja seega paljudest oksaaukudest meeldib tulemus mulle rohkem kui ma arvasin.
Jama on muidugi see, et pidime lae ikka natkenegi sirgemaks ajama ja sellega ka 5cm veel allapoole tooma. Sellega tekkisd aga kohe ka mured, sest cm-pealt välja arvestatud mööblilahendused ei klapi enam ja telekas ei mahu seinale ära :s Minu poolest oleks muidugi lihtne lahendus see telekas maha müüa ja väiksem osta, aga seda patumõtet ei tohi ma isegi mõelda mitte. Rääkimata siis kõva häälega välja ütlemisest. Kes see siis 40 tollisest HD led-telekast loobub :D I arust on meil lihtsalt liiga väike elamine sest ideaalne telekas peaks veelgi suurem olema :D
Põranda saime ka valmis. Laudade vahede täitmine oli meeletu nokitsemine. Tavaliselt mulle selline peene töö sobib, aga no see ei olnud kohe mitte minu jaoks. I siis mässas sellega ja mina pärast õlitasin. Õli ise oli neutraalne. Kohati muutus põrand õlitades päris tumedaks, kohati jäi aga heledaks. Tulemus on äge. Põrandaliistude materjal on ka välja valitud ja vaja vaid poodi järele minna. See ootab aga aega, kui enam laudu lakkima ei pea ja saab toa puhtaks :)
Köögi kolisime ka tuppa. Ma lihtsalt ei suutnud seal külmas esikus midagi teha ja kaua sa valmistoitu ikka sööd. Mitte et mulle kevadrullid või pekingi kana ei meeldiks, aga see pole nagu päris selline toit, mida pidevalt tarbida.
Ma küll lootsin detsembriks kõik valmis saada, aga mis seal ikka. Ei saa end pooleks rabeleda. Täna koristasin terve päeva elamist. Tegin kapid korda ja pesin aknad. Panin jõulukaunistusi ka mõned. Esikus on vaja veel asju ringi tõsta, kuna köögi kolisime ju tuppa ning seal on seega hetkel kaos.
See tegemine siin on veninud pikemaks kui ma arvasin ja ma olen juba päris kannatamatu. Tahaks juba kõik sõbrad külla kutsuda ja seda kodukootud "extreme make over- home edition" asja näidata :D
Toa paberkrohv sai valmis ja meeldib mulle üliväga! See tuli kordades ägedam, kui ma oleks osanud unistada. Pruunid puittalad, mis heleda seina sees paistavad on ka superkenad ning sepisnaelad annavad viimase lihvi :)
Pikka aega ei suutnud me ära otsustada, mida lakke panna. Esialgu oli mõte panna poomkant laud ja siis lihtsalt lakkida. Kuna me aga ei suutnud leida sobivaid laudu, mis oleks kuivad ja kohe kasutusvalmis ja just sellised nagu me tahaks, siis jäi see mõte teostamata.
Kips ei oli viimane valik, kuna see pahteldamine ja lihvimine on jube, ja pealegi ei saa vigu lubada, sest lagi on väga madal. Kuna meie võimalused eriti helged ei olnud, siis moosisin juba oma ema ära, et ta tuleb appi lage siledaks tegema.
Kammisime veel hoolega ehituspoode ja näppisime kõiki võimalikke ja võimatuid alternatiivlahendusi. Meie väga madala ja lootuseltult lainetava lae jaoks ei olnud aga midagi sobivat leida. Või vähemalt mitte sellist lahendust mis nii meile kui ka rahakotile meeldiks.
Korra oli läbi käinud ka mõte, et panna sisevoodrilauad ja need siis toonlakiga heledamaks lakkida. Kuidagi sattus I hea pakkumise peale ja nii need lauad meile koju saabusid.
Haarasin ehituspoet laki ja pintsli ning ehkki see laud haaval lakkimine ning kuivatamine ja lakitilkade ära lõikamine tappidest võtab omajagu aega, siis tulemus on seda väärt. Enamus laudadest on paigas ja tulemus on hea. Hoolimata sec B kvaliteedist ja seega paljudest oksaaukudest meeldib tulemus mulle rohkem kui ma arvasin.
Jama on muidugi see, et pidime lae ikka natkenegi sirgemaks ajama ja sellega ka 5cm veel allapoole tooma. Sellega tekkisd aga kohe ka mured, sest cm-pealt välja arvestatud mööblilahendused ei klapi enam ja telekas ei mahu seinale ära :s Minu poolest oleks muidugi lihtne lahendus see telekas maha müüa ja väiksem osta, aga seda patumõtet ei tohi ma isegi mõelda mitte. Rääkimata siis kõva häälega välja ütlemisest. Kes see siis 40 tollisest HD led-telekast loobub :D I arust on meil lihtsalt liiga väike elamine sest ideaalne telekas peaks veelgi suurem olema :D
Põranda saime ka valmis. Laudade vahede täitmine oli meeletu nokitsemine. Tavaliselt mulle selline peene töö sobib, aga no see ei olnud kohe mitte minu jaoks. I siis mässas sellega ja mina pärast õlitasin. Õli ise oli neutraalne. Kohati muutus põrand õlitades päris tumedaks, kohati jäi aga heledaks. Tulemus on äge. Põrandaliistude materjal on ka välja valitud ja vaja vaid poodi järele minna. See ootab aga aega, kui enam laudu lakkima ei pea ja saab toa puhtaks :)
Köögi kolisime ka tuppa. Ma lihtsalt ei suutnud seal külmas esikus midagi teha ja kaua sa valmistoitu ikka sööd. Mitte et mulle kevadrullid või pekingi kana ei meeldiks, aga see pole nagu päris selline toit, mida pidevalt tarbida.
Ma küll lootsin detsembriks kõik valmis saada, aga mis seal ikka. Ei saa end pooleks rabeleda. Täna koristasin terve päeva elamist. Tegin kapid korda ja pesin aknad. Panin jõulukaunistusi ka mõned. Esikus on vaja veel asju ringi tõsta, kuna köögi kolisime ju tuppa ning seal on seega hetkel kaos.
See tegemine siin on veninud pikemaks kui ma arvasin ja ma olen juba päris kannatamatu. Tahaks juba kõik sõbrad külla kutsuda ja seda kodukootud "extreme make over- home edition" asja näidata :D
Subscribe to:
Posts (Atom)