Find the silver lining!

Naerata päevale otse näkku
ja soojus su soontesse tuleb,
mida rohkem sul naeru jätkub.

2012 aastal on olnud mulle väga palju seiklusi ja sekeldusi varuks. Siinkohal räägin vaid viimastest ja aasta kokkuvõtte teen hiljem.

Uuemad uuendused on need, et eelmisel nädalal sain pakkumise hakata naabertallis trenne andma ja ma otsustasin selle ka vastu võtta. Kujutasin vaimusilmas ette rahulikku sisseelamise perioodi, et juba pikalt toimiva talli olustikuga end rahulikult kurssi viia, kuid läks hoopis nii, et pidin kohe pea ees vette hüppama. Juba sel nädalal andsin esimesed trennid ja pühadeaeg on ka vaja korraldada. Natuke keeruline on see kõik, sest mu graafik on piisavalt tihe, et sellesse muudatusi teha ei ole niisama lihtne. Aga saame hakkama.

Loodus tühja kohta ei salli. nagu näha, ei salli ka liiga täis kohta. Üks tall tuli juurde ja üks läks ära. Järvel ma enam grupitrenne ei anna. Sellest saagast oleks kirjutada oii oii kui palju, aga pole vast väga mõistlik õli tulle valada. Igatahes sain teada, et minuga manipuleeriti, minuga mängiti. Nagu oleks jälle põhikoolis :D Millegipärast olen elanud mingis soovunelmas, et täiskasvanute maailmas ollakse oma soovide ja tahtmiste väljendamisel avameelne ja ei tehta salakavalaid ja minu silmis kohati ka lausa õelaid skeeme teiste inimeste testimiseks. Aga nagu ikka ma eksisin. Tehakse, ja kuidas veel.. Igatahes kukkusin ma need testid kolinal läbi ja seega tembeldati mind ebausaldusväärseks.
Mulle jäi küll natuke selgusetuks, et mismoodi ja millega ma siis täpselt usaldust petsin. Mis ülesanded, saladused või vastutused need olid, mis mulle usaldati ja mida ma täita või pidada ei suutnud. Jäi selgusetuks, sest kõik mida minult otse paluti, sai tehtud. Jah, omast vabast tahtest ma ei rüganud tööd teha. Ma pole enam nii altruistlik. Ja samuti ei õppinud ma ka hundikarjas huntidega koos uluma, nagu vanasõna ellujäämiseks tegema manitseb. Kui nendes asjades läbikukkumine oligi minu viga, siis paraku ei suuda mina siin küll midagi halba näha.
Ma olen ennast leidnud ja ehkki ma olen tavaline vigade ja kiiksudega inimene, siis ma meeldin endale just sellisena nagu ma olen ning ei kavatse ennast tõesti muutma hakata. Ma olen aus, otsekohene, emotsionaalne, laisk ja mugav. Olen kirglik ja abivalmis, kui seda abi otse küsitakse. Ma vihkan kahepalgelisust, õelust, ussitamist ja kõige enam ebaõiglust.
Armastan oma peret, oma loomi. Armastan kodus olemist ja šokolaadi. Kaminasoojust, massaazi ja punast veini. Ja veel hiiglama palju asju. Olen luust ja lihast inimene plusside ja miinustega, tõusude ja mõõnadega. Ning täna, 23.12.2012, istudes oma vast renoveeritud soojas toas oma voodil, süües käsitöökomme ja kuulates kamina prõksumist võin ma päris ausalt endale öelda, et jumaldan ennast ja oma elu.

Istun siin ja mõtlen tagasi aegadele, mis ma olen selles väisekses majakeses veetnud. Milline see oli, kui ma esimest korda üle ukseläve astusin ja milline on siin praegu. Kuidas ma siinsamas põrandal maas kibedaid pisaraid nutsin. Kuidas ma nende seinade najal püsti ronisin ja uude päeva kõndisin. Siia tulin ma nõrga inimesena, kes ei teadnud ise ka kes v mis ta selline on. Siin olen ma ennast leidnud ja tugevaks saanud. See on minu kodu.
Ma ei välista, et tuleb aegu, kus ma end kaotan ja olen jälle nõrk ja segaduses.. Aga teadmine, et olen korra sellest pasast võitjama välja rabelenud annab mulle julguse rahuliku südamega õhtul magama minna ja homsele mõelda põnevuse, mitte hirmuga. Kuniks ma nii tunnen, ei saa küll kellegi teise arvamus panna mind ennast muutma.
Täna olen ma õnnelik. Ja täna, just nüüd ja praegu on kõik, mis meil on. Nüüd Jõulude eel soovin ma kõigile kallitele, et teil oleks rahu hinges. Et teil oleks rahu ja soojus ja valgus hinges!