130

Lisaks sekeldustele, kamarajurale ja kiiret reaktsiooni vajavatele üllatustele on vahepeal olnud ka head ja rahulikku. Nimelt trennid.

Tegin ühe latitrenni ja alguses oli korralik pusimine, et näeks kaugelt sammu ja ei hakkaks tõmbama-lükkama. Just sirge peal oli raske. Meile mõlemale. Aga lõpuks oli täitsa hea. Ise ei hakanud rabistama ja sain istaku paika. Ei roninud kõrvade vahele nii palju ja tasakaal püsis ka paremini.

Eile oli plaanis endale väike rist panna ja sama asja väikese tõkke peal teha, aga kuna 7st oli grupil jõulueelne traditsiooniline kõrgushüpe, siis lõin ka kampa.

Seda sorti read on lihtsad. Paned esimesele latile paika ja edasi vaid saada ja ole ise korralik. Ottokas oli või sees. Kummalisel kombel oli ta täiesti rahulik ja ma pisin isegi juurde sõitma. Lükkasin puusaga ja tundsin, kuidas ta tagumine ots hea meelega kaasa tuleb, aga samm oli kuidagi suur ja harjumatult rahulik. M isegi mainis, et kui sa nii uimerdades tuled, siis jääb talle vahe kitsaks. Küsisin siis veidi rohkem tõuget ja korrutasin endale, et pehme käsi, pehme käsi..
Päris mõnus oli tõkke ees. Seda tunnet pole varem just tihti olnud. Nüüd, kui seda trennidesse aina rohkem ära eksib, on mul väga hea meel. Eile olin ma moraalselt valmis selleks, et hakkan paanitsema ja siis teda ka sakutama, aga ei hakanudki :) Eks natuke kõhe oli ikka, aga kuna hobune oli nii kindel ja rahulik, siis see andis ka mulle kindlust juurde. Kuna ma teda eest ei kiusanud ja püüdsin vaikselt vaikselt istuda, siis tulid kõik hüpped ilusti välja :)

Rida ise oli väga hea ja lihtne: latt- ristike- latti- tõusev, millel ees rist ja taga latt. Viimane kõrgus, millest me üle lendasime oli 130. Minu ja Ottoka rekord :)