Tegus reede

Kuna ilmad on juba päris külmad ja järjest külmemaks lähevad, siis on päris palju õuetrenne ära jäänud. Olen vist piisavalt vana juba ja ka piisavalt mugav, et kohe kuidagi ei suuda end sundida liiga tuulise ja külma ilmaga õue trenni andma minema. Paha tunne on muidugi, kui inimesed tahavad trenni teha ja ootavad mind, aga mitte ei ole enam isu külmavõetud sõrmi ja varbaid valuga võideldes elule turgutada. On seda juba tehtud küll ja see pole kordamist vääriv kogemus. 

Ja nii jäi ka see reede Aruküla trenn ära ning olin hoopis pikka päeva kontoris. Sealt siis Järvele, kus ise Ottokaga sõitsin ja siis 3 trenni andsin.

Esmalt Ottost:

Kuna subli tõuloomade sööt talle ei sobinud, siis on ta hetkel u kuu aega ilma lisasöödata olnud ja juba on ribid väljas. Jube kui ruttu ta ikka alla võtab. Ometi on peamiselt silo söögiks ja 3x päevas saab ka kaera ning korra päevas veel green ja fiberline juurde. Ometi on seda talle vähe. Talli poolt on see aga niigi väga korralik sööt ja lisa eest hoolitsen ise. See kuu aega on aga kulunud erinevate söötade uurimisele ja hetkel otsustasin proovida subli sporti. Neljapäeval saame kätte ja eks siis paistab, kas ja kuidas mõjub. 

Sõidus on ta väga hea. Seekord sõitsin natuke traavi ja tegin ka mõned üleminekud. Oli hea. Rohkem rõhku sai selles trennis aga galopp. Esmalt täisistakus ja siis poolistakus. Lasin päris pikalt järjest joosta. Ehkki ta pööretes natuke kaotab tasakaalu ja kallutab sisse, siis kontakti stabiilsus oli super. Mõnus kerge kontakt, aga samas väga stabiilne ja hobuse poolt loodud. Andsin käe ette- tema läks alla järele. Võtsin kätt pisut enda poole, tema tuli järele. Lihtsalt mõnus!

Ka vasakule sõites, kuhu ta tavaliselt on natuke nõrgem, oli hea. Eriti just lõpupoole. Painutas ilusti pööretes ja seeläbi säilitas ka hea tasakaalu. Kontakt oli hea ja kõik oli imekerhe ja lihtne. Ainult minul ei olnud lihtne poolistakus püsida, sest ma lihtsalt väsisin ära. Pean endale mingit lisatrenni tegema, et hobusega sammu pidada :D

Grupid:

Ei ole külm talv ka järve õpilaste ridu harvendamata jätnud. Tavalise ülerahvastatuse asemel oli mul laste grupis 5 ja täiskasvanutes 4 inimest. Häbi on tunnistada, aga mul ei ole erit suurt motivatsiooni kogu oma hinge nendesse grupitrennidesse panna. Samas tunnen siis, et teen poolikut tööd ja see ka ei ole hea. Nokk kinni-saba lahti teema. 

Eratund:

Seekord oli ühel lapsel Rohelise kaardi eksamipäev ja pool aega läks tal teooria vastamiseks. Pool aega jõudis sõita. Ta on aasta aega käinud, millest enamuse aja 1x nädalas. Mingist ajast hakkas käima 2x. Ta on päris tublisti arenenud ja eile märkasin viimaks ometi, et tal hakkb tekkima hea rüht. Seni on ta olnud sellne natuke kohmakas ja lödi. No mis sa teed, kui tetud eluetapil võtab keha kätte ja kasvab hopsti suureks, ning laps ei ole veel harjunud iseenda nahas hästi hakkama saama. Eile oli aga viimeks näha hea rühi algeid ja see on töövõit! Ratsutamise pool on ka hetkel selle taga kinni, sest niipalju kui ta keha tema sõna kuulab, tulevad tal asjad hästi välja. Kui aga keha ei kuula, siis pole midagi teha. Julgus ja pealehakkamine on ka palju arenenud.

Teine õplane oli üle tüki aja minu enesearendusprojekt. Me pole vist u 3 nädalat kohtunud ja ma vahepeal juba korraks mõtlesin, et ta on otsustanud minu teenustest loobuda, kuid õnneks oli see paus lihtsalt asjade kokkusattumus. Igatahes on ta olnud väga tubli. On rakendanud minu pakutud ideid ja minu silmis on need ka märgatavaid tulemusi andnud. Ta ise oli ka rahul. Rahulolev õpilane on aga hea kompliment treenerile.

Tal on suured ambitsioonid ja ma ei tea, kas minus on piisavalt, et aidata tal unistusi püüda, kuid ma kavatsen seda võimalust 100% ära kasutada. See on mulle võimalus õppida ja areneda ja mitte ainult suhtlemise ja eneseväljenduse vallas, vaid ka spordi maastikul. Mul ei olegi olnud seni kedagi, kelle ambitsioon on päris kõrged sõidud. Või kui on soov, siis pole olnud hobust, kellest mina oskaks selle kõrguse välja pressida. Seega tõotab tulla palju põnevaid trenne :)