Esialgu oli plaan teha 15.12 Järvel väike treeningvõistlus. Haudusin plaani JB ka sinna üles anda. Siis aga selgus, et Niidus on samal päeval "tordijaht" ja seega jäeti meie kõks ära.
Reedel aga kuulsin arumäel trenni andes, et järvel siiski on treeningvõistlus ja seda juba laupäeval. Arumäe omad olid päris kurvad, et nii hilja teada anti, sest neil olid juba plaanid tehtud.
Kuna reedel oli nagunii veel järvele minek, siis uurisin, kas G tahab Ottokaga ka minna. Ei taht, kuna 2 noort + üks uus suur elukas oli tal juba vaja teha. Minu jaoks olid sellega ka muud asjad selged ning hiljem ütles ta selle ka välja. Kuna ta sai uue hobuse, kellega ehk on lootust ka kõrgemaid sõite sõita, siis loobus ta Ottokast. Eks aeg näitab mis edasi saab, aga ma väga loodan, et ta unistused täituvad.
Ma ei teagi päris täpselt kas või mis ma tunnen. See oli ootuspärane. Igas asjas on midagi head, kui seda vaid osata näha. Esimene hea asi ootas mind juba võistlusel.
Kuna G ei läinud, siis otsustasin ise 70cm rallida. Häbi küll nii madalat sõita, aga 3 kuud jooksul olen 1x hüppanud ja siis pidin ka 80cm peal alla kukkuma, seega enesekindlust polnud ollagi. Merle ja G arvasid, et ikka 90 vaja ka sõita, aga see ei tundunud sugugi ahvatlev. Lubasin jooksu pealt otsustada.
Laupäev ja võistlus:
Jõudsin talli piisavalt vara, et varustus puhtaks teha ja 50cm vaadata. Tallis avastasin, et kodust kaasa haaratud säärised olid alt äärtest hiirte poolt täielikult ära näritud. Päris tore. Saapad on ka suht ribadeks ja ma ei taha hetkel teadagi kui palju uus komplekt maksab. Vb peaks pikad saapad hoopis ostma.. Eks näis.
Igatahes tirisin need ribad ümber jala ja läksin sooja tegema. Ottokas oli hää. Tõkkele tõmbas peale, aga ma suutsin pehme käe hoida ja mitte sakutada. 70cm on tegelikult nii nii madal, et ma peaks suutma oma haiget närvisüsteemi mõistusega maha rahustada ja seega ka toimida seal hobuse seljas. Soojenduse ajal isegi toimis, aga oma aega oodates hakkasin ikka üle keha värisema, nagu tavaliselt ja kontroll kadus.
rajale minnes olin kindel, et unustan ära ja palusin endale meelde tuletada. Nii ka läks. Peale 5ndat tegin vale pöörde aga õnneks hüüti mulle, et vale tõke! Kiire reaktsioon ja hästi toimiv hobune päästsid vale tõkke hüppamisest. Minu närvid aga keerasid viimasest vindist ka üle ja edasi suutsin mõelda ainult sellele, kus on järgmine tõke. Ainult juhtisin tõkke poole. Tempole ei mõelnud, istakule ammugi mitte. Keera ja anna järgi- kõik. Ottokale see muidugi sobis ja ta oli täiesti omas mullis. Sirutas oma pikad jalad välja ja tegi seda mida ta hästi oskab- kiire sõidu. Tulemuseks võit.
Ja oiiii kui häbi :( Ma tean küll, et võitjate üle kohut ei mõisteta, aga mul tõesti oli häbi. Ma ei oleks osanud oodata, et peale 3 kuulist hüppepausi suudan ma teda mitte tagasi sakutada. Suudan teda nii palju usaldada, et lihtsalt lasen tal minna. Suudan maha suruda oma paanikahäire, et ta pole kontrollitav, sest tegelikult, kui ma ei riputa end suu otsa, on ta päri hästi juhitav ja kontrollitav..
Aga mis seal ikka. See oli minu viimane 70cm. Kui ma järgmise hooaja alguses hakkan jälle hädaldama, siis 80cm on madalaim, mida ma stardin! Seda ma luban endale.
G tegi mulle viisakalt selgeks, et ma pean 90 ka minema. See oli valiktakistustega sõit. 6 tõket ja 45sek aega. Iga asja võib 2x hüpata, et koguda nii palju punkte kui õnnestub. Kui tõrgud, või tuleb maha, siis ei juhtu midagi, aga maha aetud asja enam tulla ei saa ja seega jäävad ka punktid kogumata.
Ma ei ole kunagi sellist asja sõitnud. Olen küll näinud, aga pole pidanud ise rada mõtlema. See on väga keeruline. Soojendusel kadus kuidagi aeg käest. Kedagi ei olnud, kes tõkked alla oleks pannud ja seega keegi ei hüpanud. Siis aga taheti meid juba ära saata sealt. Õnneks halastati ja saime kiirelt paar kõksu teha. Jalutasin siis ja vaatasin teiste sõite. Mul oli mingi rada olemas, aga enamik, kes tulid okserit soojendusele vastupidises suunas ajasid selle maha. Ma pidin esiti ka tulema, aga teadsin siis, et pean seda sama pidi tulema, mis soojendusel. Viimasel sekundil tegin raja ringi ja juba oligi minu kord.
´Teadsin, et kui ma teda sikutama hakkan, siis läheb asi hapuks. Ja kuna kiirust oli nagunii vaja, siis mõtlesin et hoian pehme käe ja ainult keeran. Tagasi ei tiri ja sääre hoian peal. Kui kell käis lõi see mu pea ka tühjaks.
Aga ma mäletan seda sõitu ja seda tunnet. Ma ei mäleta täpselt mis tunne oli tõkke ees ja kas se tundus suur või hirmus. Küll aga seda, et hobune liikus enesekindlalt ja mul ei olnud tunne, et ta kiirendab alt ära ja samm ei klapi. Kõik klappis. Vähemalt mulle tundus nii. Käsi oli pehme ja ratset kasutaisn vaid pööretel. Otto oleks nagu mu mõtteid lugenud, sest ta tõesti oli imeliselt juhitav. Esimest korda parkuuri ajal ma isegi sõitsin teda edasi ja julgesin viltu asju hüpata. Sõitsin oma raja 2 korda läbi ja eelviimase tõkke kohal hüüti mulle "neljaas!!" Kiirelt võtsin suuna sinna, kuid see oli seotud vahe ja kuna eelmisele tulin viltu, siis klappima ei saanud. Olin valmis nii tõrkeks, konnahüppeks kui ka kõigeks muuks. Andsin tõkke ees Ottole ratsmega vabaduse, sest siis ta tunneb, et ei saa haiget saada kui püüab hüpata ning seda ta ka tegi. Olime täiesti kõhuli selle nizza peal, aga kuidagimoodi vingerdas ta sealt üle - puhtalt. Uskumatu elukas ikka! Ma olin pärast sõitu nii õnnelik!
Ma olin saavutanud võidu enda üle ja astusin suure sammu edasi. Hirm oli, aga seekord ei kakelnud ma hobusega, vaid suutsin teda usaldada ning tema ei petnud mu usaldust. Ma ei saa öelda, et mina toimisin, aga ma vähemalt tundsin et oleme Ottokaga meskond, kes ei tööta üksteisele vastu. Ma luban tal teha seda mis ta oskab, ei takista teda. Ja ta oli imeline. Kiire, kindel. Vahepeal katsus natuke, aga õnneks maha ei ajanud. Mul pole õrna aimu ka, kuidas seda hullunud kihutamist kõrvalt vaadata oli. Aga vahet pole kui jube see välja nägi, sest mulle oli see hull tunne hea.
Võitsime jälle, aga seekord oli see võit minu jaoks hoopis muus, kui sini-must-valges rosetis. See oli võit iseenda üle!
Ma väga loodan, et see oli minu ja molukse jaoks uue etapi algus. Et ma ka ise tema hasarti ja tulisust suudan rakendada ja et ma püstitan endale julgemalt eesmärke. Et ma julgen proovida asju, mida ma varem pole julenud ja mille teostamise olen püüdnud teiste õlule veeretada.
Muutusi on ees ootamas veelgi. Ma loodan väga, et need on head ja rahu ning kindlust toovad. Elame näeme. Ma olen hetkel piiril, kus tuleb teha otsuseid, mis siis ikkagi mind õnnelikuks teeb? Mis rohkem annab? Kas kvaliteetaeg iseendale, oma perele, meie heaks. Või kellelegi teisele kasulik olemine...
No comments:
Post a Comment