Ikka ma ei õpi, et ma ei saa kõigi inimeste moraalinorme ja eetikataset hinnata lähtuvalt minu kriteeriumitest. Ikka veel olen ma iga kord hämmingus ja ei suuda kuidagi uskuda kui egoistlikud ja hoolimatud võivad inimesed olla. Kui palju nad on teadlikult ja tahtlikult valmis nõrgemate või sundseisus olijate seljas liugu laskma. Olgu nendeks represseeritavateks siis inimesed või loomad, vahet pole. Või õigemini on, sest inimene veel saab enda kaitseks ja ikkest pääsemiseks midagi teha. Loom on aga tumm ja peab vaikides kannatama. Kannatama ja lootma, et ehk tema piinad ükspäev lõpevad. Ta kas püüab olla oma omanikule meelejärele, et ehk see kergendab tema saatust, või siis hakab meeleheites ennast kaitsma. Paraku on inimene aga nii julm ja sõjakas olend, et vastuhakk summutatakse tavaliselt valuvõtete ja veelgi jämedama käitumisega korrakski mõtlemata põhjustele, miks vaene loom nii äärmuslikud meetmed käiku lasi.
Ma ei räägi siinkohal ju metsikutest elukatest, vaid meie oma lemmikutest, kes peaksid ju ometigi meile kallid ja armsad olema.
Jah, mõni koer hammustab oma peremeest, sest karjareeglid ei ole kohe algusest paigas ja neid pole järgitud rahumeelse järjepidevusega. Mõni hobune on samamoodi tõbras, aga sammuti on see inimese oskamatuse ja vale käitumise tulemus. Kus ja millal see apsakas on tehtud, pole siis enam oluline, kui tekib vajadus hobusega karjasuhteid uuesti klaarima hakata.
Hetkel ei räägi ma aga sugugi karjasuhete vildakusest tekkinud konfliktidest, vaid sellest, kuidas inimene oma ambitsioonide rahuldamiseks hobust kasutab, kuid vastu ei anna midagi.
Loomulikus elukeskkonnas olev hobune ei vaja inimest. Ideaalses maailmas on hobune valinud meie heaks töötamise ja seda peaks oskama hinnata. Ja kuigi me ei ela ideaalmaailmas, siis ometigi võiks anda endast maksimumi, et sel meie tahtele allutatud elusolendil oleks maksimaalselt hea elu. Piisavalt liikumisvabadust, puhas ase, hea söök, puhas varustus. Et tema tervise eest hoolitsetaks. Ka väikesed kriimud väärivad tähelepanu. Me kõik teame ju, kui vastik võib olla üks pisike "papercut".
Oled taltsutanud, siis vastutad! Aga vot sellest vastutusest ei taha kahjuks paljud midagi kuulda. Eriti palju kohtab sellist egoismi ratsakoolides, kus kas ajapuudusest, hoolimatusest või laiskusest ei pöörata "horsmanshipile" piisavalt tähelepanu. Tihti ei olegi lapsed süüdi, et neid ei ole nö korralikult kasvatatud. Et neis ei arendata päev päevalt hoolimist ja lugupidamist hobuse suhtes. Et neid ei kasvatata ajaga üha vastutustundlikemaks ja armastavamateks hobuinimesteks, kes tõesti seaksid hobuse heaolu kõrgeimale võimalikule kohale.
Lapsed on oma treeneri nägu. See on alati nii olnud ja on ka edasi. Aga kuidas ja miks on treenerite hulgas ka inimesi, kellele võistlustulemus või õpilaste toodud raha on olulisemad, kui hobuste heaolu, ma ei tea. Neid ikka on. Oli siis, kui mina olin õpilane ja on nüüd, kui minust on saanud treener. Vb ei olegi asi niipalju hoolimatuses kui prioriteetide erinevuses. Ehk pean mina puhast varustust liiga tähtsaks. Või seda, et laps teaks miks peab ühte v teist asja tegema ja just niimoodi tegema, mitte teistmoodi... Ja ma tean ka seda, et raha on väga oluline, sest arved tahavad maksmist, sööda eest tuleb maksta jne. Ometi on võimalik võtta kohe algusest peale selline seisukoht, et Ratsatrenn, mille eest lapsevanem maksab, ei tähenda ainult sadula nühkimist, vaid hobuseinimeseks õpetamist sinna juurde kuuluvate murede ja rõõmudega. Kõike seda, et hobune on oma loomuselt hell ja empaatiline elusoled. Et ta vajab tähelepanu ja hoolitsust ja hoolimist. Et tema asjade eest tuleb hoolt kanda, sest ta ise ei saa. Jne. Et trenn ei ole ainult ratsutamine, vaid hobusega tegelemine enne ja pärast trenni, ja tegelemine ka siis, kui mingil põhjusel sõita ei saa.
Minu treener pööras sellele palju tähelepanu, et mustale hobusele varustust külge ei riputata ja varustus peab olema korras ja puhas ning hobusele sobiv. Kui hobune on haige, siis see ei vabasta trennidest, vaid tuleb kohale tulla ja oma hobuse eest hoolitseda. Ta puhastada, tema boks teha, teda tohterdada ja jalutada. Loomulikult me ei manustanud ravimeid ega õmmelnud haavu ise kinni. Ometi õpetati mind haava hooldama, preid ravima, kapja kinni siduma, lihaste kanguse korral hobust soojas hoidma jne.. See oli kuidagi nii loomulik, et kui mu sõber on haige ja ei saa ise oma tuju ja enesetunde parandamiseks midagi ette võtta, siis ma käin iga päev ja poputan teda. Viin porgandit ja kuivikuid. Teen pai ja jalutan teda.
Ja ma olen selle eest väga tänulik, et tuulepäisest ja kärsitust plikast suutis mu treener vormida päriselt ka hobuse peale mõtleva hobuinimese. Tänu sellele on mul oma moluga tugev side, mis lisaks mulle on minu meelest ka mu hobusele meeltmööda ja rõõmu pakkuv. Vb ma kujutan seda endale ette ja elan mingis valearusaamade mullis, aga kui ta koplis mulle rõõmsalt vastu jookeb, põue poeb ja suhtleb, siis ei saa minuga koos olemine talle väga vastumeelne olla.
No comments:
Post a Comment