Nagu ma teadsin, siis igas arengut püüdvas tegevuses tuleb ette tagasilööke. Minu esimene oli eile.
Üks hobuseomanik sai trenni oma treenerilt ja ma pressisin end ka sinna vahele kõksima. Algus oli väga väga hea. Tõkked olid väga madlad ja tunne oli super. Pehme kontakt säilis ja sain teda tõkke poole sõita. Just sellise tundega, nagu mulle meeldib. Sammud klappisid jne. Rida tuli ka hästi välja, ehkki vahed olid meile laiad.
Trenni teises pooles oli süsteem, mis oli meile väga lai ja siis kaare pealt seotud vahe. Ottokas läks põlema. Ja ehkki ma ei kartnud, siis ei suutnud ma midagi asjalikku ka teha. Ratse venis ohjaks ja istak lagunes koost.
Aga pole halba ilma heata.
Sain mõtteid, mida trennides harjutada. Sain kinnitust, et regulaarsed hüppetrennid on hädavajalikud. Ehkki kõik ei läinud nii ideaalsis joones, nagu seda on viimasel ajal olnud tavatrennid, siis väga hullu jama ka ei olnud.
Mõned mõtted:
* latiharjutused,
* väikeste ristikestega rütmiharjutused,
* väikeste ristikestega seotud vahede rütm,
* istak ja pehme käsi kindlamaks.
No comments:
Post a Comment