Pikemalt paberkrohvist

Ammu olen tahtnud oma kogemused paberkrohviga kirja panna. Nüüd siis teen algust.

Sügaval minus on sisekujunduse ja disaini pisik istunud juba kaua aega ning seega on igasusgused ehituse ja kujunduse saated mulle kohustuslikud nagu mõnele mehele jalgpall. Ehk on see ehituse pisik sellest, et isa on eluaegne ehitaja ja ema teinud kõikvõimalikke sisetöid ning seega on olnud palju võimalusi hoonete valmimist ideest lõpplahenduseni nii kõrvalt näha kui kohati ka näpuga katsuda ja kaasa lüüa.
Igatahes oli see mingisugune ehitussaade, vb nurgakivi, kus räägiti vedelast tapeedist. Idee mulle meeldis ja teostus tundus piisavalt lihtne, et ise hakkama saada. Välja öeldud hind aga lasi lõual maani vajuda ja sinna see teadmine jäi. Õigupoolest polnud mul sellega too hetk ka midagi peale hakata.

Kui oma osmiku sain ja üleeelmine suvi juurdeehituse ja renoveerimisega alustasin, siis hakkasid aga rattakesed pöörlema. Juba poja toa jaoks oli mul idee, kuidas tahan kahe toa vahele jääva telliskivi seina lahendada, aga paraku sõitis tol hetkel minu isa must teerulliga üle ning surus oma arvamuse peale. Poja tuba sai tavaline kipsseinte ja laega, õnneks puitlaudadest põrandaga. Küll jäi põranda alune soojustus väheseks, sest isa väitis, et keegi ei soojusta keskelt, ikka ainult perimeeter. Õppisin sellest, et vahel pole vahet kuidas teised teevad, kui endal on tung midagi teha just nii nagu süda ihkab.

Mingi hetk mainis sõbranna, et vallamajas on paberkrohvi koolitus. Kas ma ei tahaks minna. Loomulikult ma tahtsin ja ideid voolas uksest ja aknast nagu sooja õhku südasuvel sisse. Ma olin juba enne mõelnud, et peaks selle "vedela tapeedi" asja ise ära proovima, aga natuke oli ebakindel tunne, et mis liimiga, kuidas paber purustada jne.. Koolitusel sain julgust ja tarkust kuhjaga juurde.

Esmalt katsetasin esikus:

Esimese katsega purustasin tööl vanu dokumente hästi peenikese paberihundiga ja sekka ka mõned värvilised paberid. Ühe tapeediliimi paki kõige kangema segu sisse sai segada umbes ühe kõvasti täis topitud kilekoti täie paberipudi. Paberipudi ma ei leotanud ja mördi mädisin seina paljaste kätega. Ühe portsuga katsin ära pisut rohkem kui ühe suure kipsplaadi suuruse ala. Kuivas see asi umbes nädala ja kui esialgu oli sein hallikas, siis kuivas ta kõvasti heledamaks. Värvilised paberitükid andisd kirjusust ja sein oli üsnagi krobeline. Mina olin tõelises vaimustuses.

Järgmine katseus oli seguga, kus paberist üle poole oli purustatud ajaleht, mida enne päevake vees liguneda lasin. Siis kuivaks pigistasin ja liimiga segasin. Tulemus jäi hallim ja siledam.

Kolmandal katsel lasi mees käiku koduse saumiksri ja töötles sellega vees oleva paberipudi peenemaks. Siis liim hulka ja seina. Peale kandmisel kasutasime käsi, pahtlilabidat ja papist pahtlilabida moodi asja.
Pahtlilabidaga mulle ei meeldinud. Õigupoolest ei saanud ma sellega tööd teha. Kiskus kogu aeg juba peale kantud materjalisse auke sisse. Papilapakas meeldis mu mehele, kuid sellega jäi paberimassi kiht tunduvalt paksem ja ebaühtlasem. Mulle meeldi ikka kätega teha.
Kuna esik on niiske ruum, siis segasime ajalehtedega tehtavasse segusse ka ehitupoet ostetud booriühendi vedelikku, mis peaks hallitust ja seente levikut ära hoidma. Et see kätele liiga ei teeks olid kummikindad käes ning pean ütlema, et kinnastega oli isegi mõnusam seda mädi seinale siledaks hõõruda, kui paljaste kätega.

Mass kuivas seinas jälle umbes nädalakese ja muutus samuti oluliselt heledamaks. Ometi oli ajalehega tehtud pind tunduvalt tumedam ja siledam kui ainult koopiapaberi oma.

Seinu ma millegagi üle ei teinud ja seetõttu on nad tänaseks juba määrdunud. Mitte igalt poolt, aga ukse ümbrused ja madalam osa. Koer elab meil ka esikus ja see mängib määrdumisel ka suurt rolli. Lähiajal katsetan selle pinna värvimise ka ära. Plaan on ajalehega osa katta tugeva küürimiskindla värviga ja esimesena tegtud osa põrandalakiga lakkida. Siis peaks pind jääma tugev ja ka puhastatav.

Toa tegemine.

Toa tegemiseks sain annetuseks sõbranna firma hävitamisele minevat arhiivi. Läksin ise kohale ja hundistasin hoolega. Ribad olid suured ja seega panin need mitmeks päevaks vette likku. Siis lasin aga kätel käia ja mudisin massi peeneks pudiks. Edasi segasin liimi, siis pigistasin peotäie kaupa massist nii palju vett välja kui andis ja segasin segu valmis. Paksus on selline tugeva saiataina moodi.

Kuna kaetav toa osa oli suur, siis tegin mitmes jaos. Esimesel korral kasutasin suuremas pakis olevat liimi. sellega jäi kuivanud tulemus natuke krobeline. Ettevaatlik tuleb olla ka liimitükkidega, sest kui need kuivavad, siis jääb pärast seinale auk :D Sellest pole aga palju hullu, sest väikese augukese saab hiljem ära täita ja kuivades ei jää enam midagi näha.

Teine ports pudi sai segatud väikeses pakis müüdud liimiga. Huvitav oli see, et vee kogus mõlema paki puhul oli sama- 6l kõige kangema segu jaoks.
Teise liimiga jäi segu tunduvalt ühtlasem ja siidisem. Samuti jäi kuivanud pind seinal väga palju siledam. See viimane variant on minu lemmik. Pind on üsna sile ja natuke marmori moodi mustriga.

Akna ümbruses pidin kuivanud pinda jätkama ja kuna seda väikese pakiga tegtud segi sai seinale väga õhukeselt panna, siis jäid jätkukohad natuke nähtavaks. Kui ei oska vaadata, siis otseselt silma ei hüppa, aga edaspidi olen ise lihtsalt targem.


Veel tähelepanekuid:

Värvilise paberi lisamisega tuleb olla ettevaatlik. Nimelt oli minu arhiiviribade sees helerohelist paberit, mis mitte ei jätnud tükikesi segusse, vaid andis värvi nii, et terve segu sai heleroheline. Kuivanud seinal paistis see eriti hästi välja. Ehkki see polnud kole, ei sobinud see minu nägemusega  ja pidin selle osa uue kihiga üle tegema.

Kummikindad peavad olema just parajad, et ei tekiks voldikesi. Need kipuvad siledale pinnale jutid peale tõmbama. Kui suure paki liimiga seda muret ei olnud, sest terve pind jäi krobeline, siis väikese paki liimiga oli paras jama. Seinale sai märja segi väga õhukeselt kanda, ja siis oli iga kraaps kohe näha. See õhukeseks hõõrumine oli paras tegemine, kuid tulemus oli igati pingutust väärt.

Kui katta pindu, mis võivad kergesti määrduda, siis peab need millegiga katma. Lakiga näiteks. Pesta seda pinda ei saa.

Paberkrohviga kaetud seinad on soojad! Meil saavad nurgas kokku värvitud ja paberiga sein ja käsi peale pannes on vahe väga suur. See on üks materjali positiivseid külgi. Esikus saan katsetada, kas see omadus säilib ka peale värvimist/ lakkimist.

Paberkrohv on odav ja võrdlemisi vähese ajakuluga. Jah, ta kuivab kaua. Arvestama peab u nädala ajaga. Aga samas ei pea ju ise sel ajal midagi tegema. Vees liguneb paber ise. Pudi kätega peenestamine läheb suhteliselt ruttu. Mina tegin vee nii soojaks kui andis ja siis läks see töö kergelt ja kiiresti. Ühest liimipakist tehtud siledamat segu hõõrusin seinale 2-3 tundi. Suurema paki segu läks kiiremini, sest see jäi paksem ja robustsem.
Kui mõelda sellele, et kipsiseina peab pahteldama, siis uuesti pahteldama, siis lihvima ja siis kruntima. Kui ei ole väga osav, siis peale kruntimist tuleb veel teha pahtliparandusi ja uuesi lihvida. Ja siis alles saab värvida. Olen seda teinud ja tean, et see võtab kõvasti rohkem aega, kui sa just ei ole prohvesionalane maaler.

Paberkrohvi saab panna kipsile, kivile, puidule jne. Aluspind peab vaid olema puhas ja kinni. Ei tohi mureneda lahti. Ei pea olema sile, vaid seguga saab seina konarusi siluda. Kui aga pabermassi alla jäävad pahteldatud kohad, siis need jäävad pärast heledamalt näha. Oleneb muidugi, kui õhukese kihi panna. Minul jäi siledama seguga näha ja panin uue kihi peale. Siis ei olnud enam midagi näha.

Liitekohtadesse kuivavad praod. Minul on seina seest näha talade imitatsioon ja nende äärtesse kuivas igale poole pragu sisse. Mingi hetk, kui teen ühe juhtme peitmiseks väikese portsu segu, püüan neid pragusi täita. Näis, kas õnnestub.


Hetkel ei tulegi rohkem meelde. Kui tuleb, siis täiendan postitust. Kunagi tulevad pidid ka ;)