Sugar-rush

Mul on hetkel meeletu isu ja tahtmine trenni teha. Kui ma vaid oskaks seda ärevust, elevust, ootusärevust kuidagi kirja panna või veel parem kuhgi purki koguda. Mõte Ottokaga sõitmisest ja harjutamisest toob sooja säriseva tunde sisse ja tunnen end kui suhkru üledoosis laps, kes ei suuda 5 sekundit ka paigal olla. Tahaks talli tormata ja molukesega tegeleda. Sellist hasarti ei ole mul väga väga ammu olnud, et sirvin võistluskalendrid ja vaatan endale sobivaid asju. Endale.. mitte oma õpilastele. Veider. Väga veider. Aga samas väga lahe ka!
Ma kardan natuke juba ette tagasilööke, mis kindlasti tulevad koos esimeste paanikavärinatega järgmises hüppetrennis. Kuid samas see hea tunne mis oli laupäeval 90s.. Ma pean sellest kõvasti kõvasti kinni hoidma ja seda tunnet endas elus hoidma. Klammerduma selle külge küünte ja hammastega ja iga keharakuga. Kui suur ja napakas see adrenaliinivool oli annab tunnistust see, et ma päriselt ka kaalun hetkel võimalust ka ise sel hooajal 3V proovida :D
Ma loodan, et see samm üle mingisuguse nähtamatu, ent nii selgelt tajutava ukseläve oli püsiv samm edasi. Ja kui tulevad tagasilöögid, siis olen ma piisavalt tugev, et mitte lasta end sellest piirist tagasi puksida. Ma tõesti tahan siit ainult edasi minna!

Viimased 2 trenni on olnud head. Ma ei ole teinud peeneid elemente või hüpanud. Olen lihtsalt sõitnud traavi ja galoppi. Aga olen seda teinud olles oma hobusega koos. Tõesti koos. Nii, et ma tunnen ja mõistan teda ja tema mind. Kui ma teda ei aita, siis ei ole tasakaal parim. Samuti olen liiga palju teda eest aidanud püsti püsida ja seega ei ole ka kandmine päris see. Ometi on olnud usaldus ja töötahe super. Ottokas püüab ja mina ka ja see teeb kokku hea komplekti. Ma ei kiirusta teda takka ega nõua liigselt. Lihtsalt ootan ja püüan luua võimalikult soodsad tingimused et asjad õnnestuks. Ja kui siis õnnestub, sööme kommi ja oleme koos roosad ja rõõmsad.

Eile käis ka meie uus, loodetavasti hea ja pika-ajaline sõber Ottokaga tutvust tegemas. Tore oli. Vähemalt mulle tundus, et kõik klappisid kõigiga. Hopes are up! Loodan, et ma niipea pilve pealt maha ei prantsata.

Ma kohe ei julge oma mõtteid välja öelda, sest kardan ära sõnuda. Aga ma tõesti tõesti loodan, et murdepunkt oli ära ja edasi lähevad asjad ainult selgemaks, lihtsamaks, rõõmsamaks. Ma ei taha mingeid intriige või jamasid. Tahan, et oleks hea, pingevaba, motiveeritud, siiras, lahke ja aus. Tahan, et tall ja aeg hobusetega oleks jälle see varjupaik, kuhu ma argimurede eest põgenen ja mis laeb mu akusid, et ülejäänud asjadega toime tulla. Tahan, et mu elu oleks taas kord tasakaalus, milleks on hädavajalik kvaliteetaeg kabjalistega. Ma ei saa sinna midagi parata, kui ma olen nii kokku pandud.
Aga kui muud ei saa, siis vähemalt oma hobusega suhtlemisel olen ma teinud suure suure sammu edasi. Minu molukene on minu, sest ta on minu hinges nii nii sügaval. Ja tundub, et ma olen tema, sest olen ka talle hinge pugeda suutnud :)