Ja väikesed kaotused

Täna oli see tore päev, kui mulle anti trenni. Oh ma ei oska kohe kirjeldadagi kui hea see on, kui keegi vaatab ja annab nõu. Ütleb mis teha ja mida mitte.

Trenni esimene pool oli väga hea. Palju oli asju, mida ma ka ise väga hästi tean, aga ise rakendada ei suuda. Endalt nõuda on ikka kõige raskem..
Trenni esimese poole märksõnad:
*tempomuutused ja üleminekud. Teha rohkem üleminekuid ja allüüri siseseid tempomuutusi.
*jäljekujundid ja harjutused: Sõita "huvitavamalt". Kaared, voldid, poolvoldid, serpantiinid jne.
*enda istak: tasakaal, käte ruum, jalad. Kogu kupatus on hetkel ebalev.
*ei tohi minna mugavaks. Rohkem ennast jälgida ja tegutseda.

kui hüppama hakkasime, siis oli algus üllatavalt hea. Tõke oli tibatilluke ja mina ei pabistanud. Kui tõke tõusis, oli ka veel päris okei. Tunduvalt rohkem auru läks sellele, et ma ei suuda end õigesti tasakaalustada ja seega maandus hobune pidevalt valesse jalga. Isegi järjest hüpates oli enam-vähem. Minu probleem on selles, et ma ei julge teda ise tõkkele viia ja seega pöördes kaob jalg ära ja liikumine koos sellega.  Lisaks iga kord tõkke ees jään ootama, et millal ta nüüd stardib. Ja  kui ta seda siis teeb, klammerdun ma ratsme külge. Kui ma suudan teda säärega lõpuni viia, või kasvõi saata, siis ei stardi kuhugi, vaid ainult natuke haarab. Ja ehkki mulle tundub see ka pooled korrad päris jube, siis tegelikult on see okei. Kui ma suudaks sääre lõpuni peal hoida, siis ei läheks ta ka kuhugi, ning ka pärast tõket oleks asi lihtsam. Aga oleks poleks.. eksole..
Igatahes suutsin ka vist trenni esimeses pooles isegi natukene toimida, sest ühel hetkel jäi tema minu järgi ootama, et millal siis säär tuleb ja hüpata palub. Mina aga ronisin ette ja ootasin, et millal ta lestad teeb. Tulemuseks lattaeda sisse pidurdus ja mina kõpsti sadula ees :D Päris alla õnneks ei kukkunud.

Ja siit algab vaatus kaks:
Loomulikult ma hakkasin kartma. Värisesin nagu haavaleht. Kohati olin ka sigatige enda peale. Mille paganama pärast pean ma niimoodi käkerdama. Oehh jahh. Ma olen juba enda ootused üles kruvinud ja sellised prohmakad teevad nii kurvaks kui ka vihaseks. Mis muud, kui tuleb see pettumus hoopis enda kasuks ära kasutada ja end rohkem pingutama kannustada. See ei ole ju lõppeks ometi raketiteadus. Ma ei ole ju korralikult trenni teinud, regulaarselt hüpanud. Nii ei saagi välja tulla. Pean aga usinalt iga nädal hüppama ja küll siis hakkab ka asi paremini välja tulema. Tööd on vaja teha. Tööd, tööd ja veelkord tööd. Iseenesest ei tule mitte midagi.
Ma loodan ainult väga väga, et minu treener ikka viitsib minuga edasi tegeleda. Üksi ei jõua ma küll kuhugi ja Merle on väga selgelt välja öelnud, et tema mind oma trennidesse ei taha. Miks, ma ei tea ja vahet ei ole ka, aga abi on vaja ja seega ma väga väga loodan, et järgnevad pühapäevad kiusab mu treener mind veel usinamalt :)

Kogu trenni kokkuvõtteks: Mis iganes ka ei juhtuks, s ä ä r  peab lõpuni peal olema ja istak ning käsi rahulik.