Jõudsin täna Ottokaga sõitma. Kõigeks kokku oli tund ja seega sadulas sain olla max 40min. Vaba ratsmega samm ette ja siis mõned peatused istakuga. Tasku oli porgandijuppe täis ja andsin iga kord väikese tüki talle. Ma sõidan viimasel ajal võrdlemisi lahtise kapsliga, et ta oma maiusi ikka süüa saaks.
Sõitsin ülipehme ratsmega ja tagant peale. Kui lappama hakkas, tegin poolpeatuse ja uuesti tagant peale. Vahepeal kontrollisin järeleandlikust ja kui sain pehme vastuse, siis kohe uuesti käsi pehmeks.
Traav oli imeline. Ta ei olnud eest rullis, aga oli stabiilne ja ees-all. Galopis oli tal raske. Ma ei aidanud eest üldse aga samas palusin ülimalt pehme ratsmega, et ta oleks ees-all ja sõitsin tagant peale. Mõned korrad vajus traavile, aga tõstsin kohe uuesti ja polnud häda midagi.
Mulle meeldis. Meeldis, et terve trenn oli positiivne. Olime poisiga ühel lainel ja ehkki tegime täiesti algelist asja, mida tehakse päris noorekestega või siis pikalt puhkuselt töösse tagasi tulevate hobustega, siis oli hea vahepeal teha midagi lihtsat ja pingevaba.
Kuna DK on juba 2 nädalat haige olnud ja veel 10 päeva peab rohtu panema silma, siis on endal sadulasse jõudmise võimalusi vähe. Seda enam teeb rõõmu, kui need korrad on nii mulle kui hobusele positiivsed ja toredad :)
No comments:
Post a Comment