Soojad ja südamlikud külasutsud :)

Täna oli töine ja väsitav päev, aga samas oli ka väga vahva. Aitäh Krissu, et mu hindama kutsusid! Käisin Juurimaal ST1 ja ABC1 skeeme hindamas. Kokku oli ligi 40 starti ja ehkki ma iga kord enne pabistan ja muretsen, siis siiani on päeva lõpuks alati soe tunne sisse jäänud. Nii ka seekord.
Minu jaoks on see nii oluline, et selliseid pisikesi nö külasutse tehtaks ka koolisõidus. Väike stardikas, kõigile rosett näppu, kogemus kuklasse. TS on neid külasutse piisavalt, aga KS on nad kuidagi väja surnud. Kalenderplaani võistlused kujunevad aga päris kalliks. Ja no raha rahaks, see on alati keeuline teema. Aga need algtaseme asjad ei peagi ju mingeid punkte või asju andma, võivadki vabalt olla kalendrivälised. Tähtis on see, et oleks sõidetavad klassid, soe korraldus ja palju tagasisidet. Nii mu kirjutaja saigi oma näpud villi täna. Panime kirja nii palju kui jõudsime. Püüdsin olla nii aus ja samas nii positiivne, kui vähegi oskasin. Loodan südamest, et osalejad jäid ka rahule ja said positiivse elamuse :)

Kahjuks kogu selle elevuse juures ajasin ma päevad sassi (mida viimasel ajal juhtub juba liiga tihti :s  ). Unustasin täiesti, et täna oli pühapäev ja JB ootab mind jürri :( Kui ta ema künet lõpuks nägin, siis tahtsin maa alla vajuda. Häbi häbi häbi :( JB sõitis siis ise, aga no paha tunne on ikka. Ma kohe ei salli, kui ma niiviisi asjad vussi keeran ja kokkulepitud asjad ära unustan. Jõuluvana tõi mulle uue uhke telefoni ka ja ma nüüd püüan kõik asjad kohe kalendrisse kirja panna. Siis ei tohiks topltbronne enam ette tulla ja kui väike abiline taskus 2h enne lärmamam hakkab, siis peaks olem aka piisavalt aega, et ennast ja JK-d õigeks ajaks kokkulepitud kohta kohale toimetada :)

Jõulupostitus

Meie köök on jahune ja DK on jahune ja mina olen kah jahune. Ehk siis me tegime piparkooke :D

Ma ei mäletagi jõule, kus ilm oleks niiii trööstitu olnud. See et lund ei ole on jama. Aga vihmasadu on juba liig mis liig :( Kohe kuidagi ei ole jõulutunnet. Eilne "Visa hing" oli muidugi omal kohal, aga palju see ei aidanud.
Eks kõik ole enda suhtumises kinni. Kui asjalood ei meeldi, siis on kaks valikut. Kas muuta olukorda või kui seda muuta ei saa, siis muuta oma suhtumist. Vihma vastu ma midagi teha ei saa ja lund maha ei loitsi, seega tuleb tööd teha oma suhtumise kallal ;)
Piparkoogilõhn on esimene samm. Ja palju palju küünlaid ka. Varsti hakkan jõulusööki tegema ja glögi ka.

 Ottokas on jüris täitsa hästi kohanenud. 21 oli talli jõulupidu ja väike paarisvõistlus ka. JB oli oma paarilisega V auhinnalisel kohal. Mõlemil neil tuli 1 maha. TD tegi küll puhta sõidu, aga kuna tema paarilise nooruke hobune hakkas seda melu pelgama, siis neil läks asi natuke untsu. Aga vahva oli kõigil. Ottokas osales etenduses ka, olles vapra hiirekese ratsuks. Nüüd võib öelda, et ta on küll kõike teinud, peale rakendi :D TS, KS, 3V, Kestvus ja ka ka kadrillis osalemine on järele proovitud :) Volti ei ole temaga ka tehtud, aga see oleks suhteline enesetapp, kui seda just kohe galopis ei tee. Traavis oleks see ikka päris jube piin. Ja tema lühikese keha juures poleks see ka kuigi mõistlik. Seega jäägem ikka ratsutataveta alade juurde.

Mul on endal päris keerulised ajad. Kuidagi ei leia motivatsiooni üles ennast liigutama hakata. Ei saa järje peale ja mina tuntud stressisöödikuna olen titekilodest vabanemise asemel neid endale usinalt hoopis juurde muginud :( See teeb omakorda tuju kehvaks ja nii see pallike veereb. Hetkel pühade ajal ma isegi ei ürita. Aga eks uuel aastal uue hooga. Ma olen sundseisus selle enda käsile võtmisega, sest muidu ei ole mul midagi selga panna ja uue garderoobi soetamiseks olen ma liiga vaene :D
Võimalusi oleks ju küll ja veel enda liigutamiseks, aga olen nii sügavale oma koopasse ära pugenud ja kohe kuidagi ei taha siit välja tulla. Koduseinad on nii mõnusad ja pesake soe ja hea. Iseloom lahkus vist ka parematele jahimaadele ja tema tagasi meelitamises pole ma kuigi osav. Mõnus on ju pisike piiga kaisus tukkuda ja raamatut lugeda. Kohe kuidagi ei kisu lapsekest kärru pakkima ja vihmas käruringile minema. Võtan ta parem kaissu ja mõnulen vaikuses :)

Vahel on hea, kui aju ei pea.. ;)

Kuna I nii kindlalt küsis, et noh sul õhtul tallipäev ka jah.., siis olin kindel, et jaa muidugi. Kell 7 on trenn. Käisin JK-ga 2 kuu kontrollis päeval. Plika kasvab mühinal. 2 kuud ja 5 päeva tulemus: 62cm ja 6,160kg. Poiss oli ka kaasas ja tema kõrvad ja kurk sai ka üle vaadatud. Tal kõrvapõletik ja seega oleme kodused. Igatahes peale arsti tegin siis lastega aega parajaks ja haarasin mehe tööjuurest peale ja kiirelt koju, et jõuaksin ikka 7ks talli.

Jõudsin talli. Viisin kodust kaasa võetud voodilina ka lattaia peale (Otto kardab valgeid asju ja viisin lina, et harjutada). Panin mõned asjad kappi ära ja vaatn siis et huvitav... tavaliselt on enne meie hüppetrenni 2xK-de trenn, aga pole ei K-sid ega Rintsut neid juhendamas. Küsisin siis sõidus olijatelt, et huvitav kus K-d on... Üks olla just lõpetanud.. Ikka veel ei koitnud mulle, et on Teisipäev :D Nooo ja kui siis viimeks koitis, oli suht tobe tunne :D

Aga mis seal ikka. Kasutasin juhust oma karvikuga natuke tillerdada. Tõin ta maneezi ja näitasin lina. Tuli küll aga väristas jalga ja ajas silmad punni. Andsin porksi ja sügasin ja tegin niisama asju. Panin siis lati ühe otsa maha ja teine jäi u 20cm kõrgusele peale. Just hea niisama üle astuda. Oiii kui hirmus oli sealt üle minna :D Esimese jala pani värisedes ja edasi tuli hüppega :p Mitu korda jalutasime siis üle ühelt ja teiselt poolt ja siis lõpuks veendus Ottokas ka, et see hädine valge asi EI HAMMUSTAGI :D

Ja kui juba selline kollidega harjumise päev oli, siis tutvusime ka pesuboksiga. Tema esimene ja viimane kogemus niidus ei olnud just tore. Kõigil kiire ja kõik närvilised ning tulemuseks paanikas Otto. Täna siis läksime esmalt ja piilusime üle ukse sisse. Uudishimu eest preemiaks porgand. Natuke veel ja veel ja olimegi sees. Seisime seal siis natuke ja hobune sõi porksi. Keersime ringi ja seisime veel. Ja siis jalutasime rahulikult ja aeglaselt välja. Väike ebausk oli, aga ei mingit pinget või paanikat seega edulugu missugune :D

Seega vahel on täitsa tore, kui mu pea asju kinni ei pea :) Läksin valel ajal talli aga väga tore oli oma elukaga toimetada. Ta hirnus mulle vastu kui teda minnes hüüdsin ja oli muidu igati muhe mees :D

Aasta parimad.

Nagu eelmiselgi aastal on ERL algatanud aasta parimate valimise, mis on väga tore. Tublisid peabki tunnustama. Hääletada saab SIIN   Mis aga ei ole minu arust tore, on see, et kandidaate ei saa ise nimetada. Kellegi poolt on mingi nimekiri paika pandud, mille vahelt siis valida. Mõneti on muidugi mugav jah, samas on see natuke kuidagi... ma ei teagi. Lihtsalt riivas silma. Vb ma pean parimaks treeneriks hoopis kedagi muud, aga mul ei ole võimalik teda isegi esile tõsta. Või parimaks võistluseks midagi muud.

Kui nüüd nt treeneritest rääkida. Ma ei ole igapäevaselt meie ratsamaailmaga ideaalselt kursis ja seega vb ma olengi imeliku maailmavaatega, aga minu meelest vääriks tunnustust mitte ainult need treenerid, kelle õpilased on juba võistlusareenidel tegijate sekka jõudnud, vaid ka need, kes neid tegijaid ette valmistavad. Minu arust on meil algõpe väga lombakas. Pole nn schoolmaster grupikaid piisavalt ja pole ka häid algõppe treenereid. Minu arust ei ole õige see suhtumine, et kui ma ise oskan natukenegi juba sõita, siis olen kohe pädev endast rohelisemaid õpetama. Kui ma ise treeneripabereid käisin tegemas, siis jäi mulle juba tollest korrast üsna mõru maik suhu. Tõdeti küll, et oi oi kui nõrk on nende tase, kes tulid kutset saama, aga selmet neid lihtsalt koju saata ja paluda ikka esmalt oma pädevust piisavalt tõsta, lasti nad läbi ja tituleeriti I taseme treener abitreeneriks. Jabur. Kõik ei peagi treeneriks sobima või saama. Minu arust peaks meie treenerite koolitamisel ka palju rohkem rõhku pedagoogika poolele pöörama. Kuidas õpetada, mida õpetada. Mis järjekorras oleks õigem asju teha, et tehnika õppimine oleks võimalikult lihtne ja tõhus jne jne. Fakt on ka see, et mõni oskab väga hästi trenni anda neile, kes juba natukene matsu jagavad, aga algajatele või sellest klassist just välja pürgijatele ei oska seletada, et kuidas siis ikkagi säärega suruda, et hobust ilusti juhtimisvõttesse sõita.
Pika jutu point. Eraldi võiks tunnustada ka nt parimat algtasemetreenerit, parimat ponitreenerit jne. Kõik tahavad tunnustust ja pai, ning meie treenerid ja võistluste korraldajad teevad oma tööd enamuses ajast puhtast asjaarmastusest ja entusiasmist. Kas väike präänik oleks siis tõesti liiast?

Minu kodu

Ma tõesti armastan oma väikest onni. Jah, siin on veel palju pooleli ja tegemata, aga põhiline on tehtud ja elada on hea. Kõik on oma kätega, hoole ja armastusega tehtud ning seega on kõigel justkui hing sees. Nii mõnus on kamin-pliiti tuli alla panna ja selle praksumise saatel toimetada. Istun praegu selg pliidi poole ja see soojus, mis sealt tuleb, on lihtsalt kõige parem.
Paberkrohviga seinad on ilusad, soojad ja mõnusad. Olin neist alguses täielikus ahvivaimustuses ja oma suureks heameeleks pean tõdema, et olen seda ikka veel :D Vaatan seina ja nägu läheb naerule. Oma tehtud, öko, ilus, puhas ja väga odav pealekauba. Eile käis sõbranna ka külas, kelle perefirma arhiiv mu seinu nüüd kaunistab :) Talle ka meeldis. Siiamaani on kõigile meeldinud. Vähemalt on nii öeldud. Vb on seda ka lihtsalt viisakusest tehtud, aga vahet ju pole.. mulle meeldib- see on peamine :D
Kui keegi peaks huvi tundma ja vaatada-katsuta tahtma, siis külalised meeldivad mulle ka, niiet tulge aga ;)

Ja kuna ma armastan oma onnikest, siis ma armastan ka kodus olemist, Täiesti hämmastav, kuidas ma DK beebiajal ainult tormasin ringi igal pool. Hetkel on küll nii, et iga kohustustevaba hetk JK-ga kodus on nagu õnnistus. Hetkel veel olen ma 100% puhkamise reziimil ja seega mitte midagi ei tee. Ja nii hea on mitte midagi teha :D Tegelen oma pisikesega ja olen tema jaoks igal hetkel olemas. Ilmselt tänus ellele on ta ka väga mõnus tita. Rahulik ja leebe. Enamasti loen ta soove enne, kui ta peab selleks häälega märku andma ja nii on meie päevad vaiksed. Ja vaikus on hea. Eile tõi S meile väikese lamamistoolikese ka ja nüüd saab J oma vähesed ärkveloleku ajad ka mujal elamises veeta. Ei pea ainult suure voodi peal olema. Sealt ei näe ju eriti midagi. Hetkel ta ongi üleval, oma toolis ja vaatab toas ringi. Natuke sahmis pehme mänguraamatuga, kuid üsna pea olid ta enda käed huvitavamad.
Eks tegelikult oleks väga palju asju vaja kodus teha. Igasugu nokitsemist. Jõulukingid ja käsitöö asjad. Süüteroosid hakkavad otsa saama jne jne. Aga hetkel on küll nii, et elementaarse teen ära ja edasi olen jõude. Tuba on soe ja söök perele laual. Vahel teeb ka I ja kui eriti laisk olen, siis ostan väljast kaasa :D

Nagu päris

Ja läkski kõigest 4 päeva, et Ottokas karvakasuka seest välja kaevata. Ikka tasa ja targu ja meelitades. Vahepeal ta ikka pabistas ja jooksis boksis eest ära, aga ma olin kõige rahulikum mis ma olla oskan ja lihtsalt ootasin ja proovisin uuesti ja uuesti.
Kõrvade juurest aitas JB ta pead natuke allpool hoida ja saime ilma abivahendite või valuvõteteta tasakesi tehtud. Rinna esine oli aga ikka hirmus mis hirmus. Jupphaaval tegin palju sain ja siis lasin vastukarva lihtsalt vaikselt ühtlasemaks, et ei jääks hüplikku ranti. Tulemus igati tore esimese pügamiskorra kohta.

Kiituseks sai ta hunniku head-paremat ja palju palju sügamist ja nunnutamist. Ülejänud tallirahvas vist peab mind juba napakaks, sest terve pügamise aja rääkisin ma temaga valju ja rahuliku häälega juttu ja kiitsin. Ühe lapse ema piilus võra vahelt sisse ja muigas :D Aga no eesmärk pühendab abinõu ja nii me selle hirmsa müriseva klipperiga lõpuks töö tehtud saime :)

Minu vahepealsed mõtted ja plaanid... ohh eks näis, mis elu toob.. Hetkel on jüris tore ja kohti tuleb ka endal trenni isu peale :) aga siis teeb mu pisike piiga kärus silmad lahti ja nii on minu energiale suund seatud.
Hall karvik ootab ka tegelemist. Kuidagi peaks rütmi leidma ja siis saan temaga vähemalt tegelemas käia. Loodn väga väga, et temast saab just nii tore ja vahva ratsahobune, kui ta seda käekõrval tegeledes on.

Ka mina sain sadulasse :)

Täna oli tore laupäev. I oli lastega kodus ja kuna plikale oli külmkappi varutud ühe söögikorra ports piima, siis sain kauem kodust ära olla.
Esimene peatus-Järve ja Madrill. Tibu tuli koplis rõõmsalt vastu ja talli poole minnes tegime käekõrval mõned jooksusammud ja peatused. Rillu oli väga osavõtlik :) Kiire puhastus ja asjad külge ning kordele. Traavis hoidis ringi väga väga hästi. Galopis on tasakaal kehvake ja seega ei saa ta ka ringi hoitud. Lasin tal väikeste jupikestena galoppi pusida ja palju ei kiusanud. Ometi väsis ta sellest 20st minutist kordel nii ära, et sadulas ma muud ei teinud, kui sammu. Mulle endale oli see suurem katsumus kui Rillule. Minu enesekindlus ei ole enam see, mis ta oli. Mitte et see üldse teab mis suur oleks olnud, aga no hetkel olen ikka värisev haavaleheke küll. Aga no sammus oli märe küll väga armas :)
Jalutasime siis ta hingamise korda ja panin ta laenuboksi ja palusin ühel neiul ta õue viia, enne kui ta koju läheb.

Peatus kaks- Jüri ja Otto.
Alustuseks kiusasin Ottokat klipperiga ja täna oli ta palju ebalevam kui eile. Juba talli vahele pannes muutus murelikuks. Üldiselt sain päris palju tehtud. Mõlemad küljed on puhtad ja enamus kõhust ka. Tagumised jalad ka. Vaja on veel teha jalgade alumised osad ilusaks, natuke kõhu alt. Pea juurest- ja ma ei kujuta ette ka, kuidas selle tehtud saab :s ja rinna eest, mida ta ka väga pelgab.  Esmaspäevaks sain omale abiväga ka. Usun, et klipperiga kogenud inimese käes läheb see keeruliste kohtade pügamine valutumalt. Homme püüan aga ise veel niipalju teha, kui õnnestub. Kõhu alt ja tagumiste jalgade lihv ka. Loodan, et siis esmaspäeval saab kõik tehtud ja seega on Ottokene oma esimese klippimise üle elanud :D

Kui klipperi aku tühjaks sai, siis läksin sõitma ka. Kuna TD ei saanud täna sõitma minna, siis kasutasin juhust ja kablutasin natuke. Otto oli tore, nagu ikka, aga mitte päris selline, nagu mulle meeldiks. Veidi kangutab vasakult ja pisut vajub esiotsale ka. Üleminekud olid päris head ja sain ka täisistakut teha niipalju kui ma suutsin. Kõikvõimalikud külgliikumised on aga väga roostes. Peab hakkama neid tasapisi uuesti menüüssa võtma. Traavis ei saanud midagi tehtud :( Sammus tuli küll, aga polnud pärs see, mis ta peaks olema. Vaja sellega tegeleda.

Kolimine

Kõik on uus detsembrikuus.. Ehk siis kolisime Ottoka Jüri talli. Otsus tuli väga äkki ja kiiresti, asjaolude kokkulangemise tulemusena. TD uuris minu käest rendihobuste kohta ja kuna JB on liiga suure koormuse all üksjagu lössi vajunud, siis oli selle õhtu mitmete telefonikõnede ja FB arutelude tulemuseks see, et detsembrist elab Otto Jüri tallis ja tal on kaks sõitjat. JB-ga teeme tööd edasi aga vähendatud koormusega ja TD hakkab Rintsu juures trennis käima.
Ottokene on kolimisest natuke stressis, aga olen püüdnud iga päev kasvõi korraks tema juurest läbi käia ja natuke sügada ja maiust sööta. Koplist tuleb ta ikka korraliku jooksuga mulle vastu ja topib om peakese nii armsalt kaissu.
Klipperi sain ka laenuks ja peale kahte korda niisama selle häälega harjutamist võtsin eile julguse kokku ja hakkasin teda pügama. Ta oli tublim kui ma osanuks loota. Peale lähenedes kartis natuke ja tõmbas paanikalõksud lahti, aga minema ei jooksnud. Jäi vaid ehmunud noga vaatama, et mis nüüd edasi saab. Lasin tal natuke rahuneda ja suristasin mujalt edasi. Pea-aegu pool hobust sai tehtud. Sadula alla jääv laik tuli väga koleda kujuga, aga no ma lohutan end sellega, et see jääb sadula alla peitu :D
Kõhu alla ma eile ei jõudnud, sest sealt talle ei meeldinud. Tahumise jala sain enamuses tehtud, aga päris tagant on veel vaja teha. Igasugused lõiketriibud on keerulised, sest ta on niiiiii karvane ja need jooned jäävad väga kontrastsed ning kõver joon on väga kole :s
Lohutan ennast teadmisega, et ma olen kunagi ammu ammu küll klipanud, aga see oli kindlasti 12+ aastat tagasi ja ma ei mäleta mitte midagi, kuidas seda tehti. Seega on see meile Ottoga mõlemale uus kogemus. Minule põnev ja hobusele loodetavasti mitte liiga hirmus. Kiitsin teda ikka kogu suristamise ajal ja andsin tihti ka maiuse põske, et tema head käitumist premeerida. Täna jätkame pingutusi mammutist ratsahobuseks muutumisel ja ehkki ma kardan, et klipperi aku tervet hobust vastu ei pea, siis loodan enamuse tehtud saada. Homseks jäävad siis veel pisemad nokitsemised. Kõrvade ja muude keerulisemate kohtade pusimine :s

Nagu ikka oli kolimisel palju pakkimist ja koristamist, mis on hea. Ja natuke halb ka, sest avastasin, et minu nahkpäitsed on kellelegi meeldima hakanud. Oi kuidas ma ei kannata sellist asja. Loodan, et Jüris on kõik täiskasvanud inimesed, kellel näpud võõraste asjade järele ei sügele.

Väike hall mammut on ikka Järvel. Täna lähen teda ka vaatama ja näppima. Enam ei saa endale allahindlust teha ja pean suutma ennast ka korrale kutsuda. Min 3x nädalas tuleb tegelema jõuda ja mitte ainult ptsutama ja sügama, vaid ka töösse tuleb mammutikke panna. Muidu ma ei jõuagi sinna sadulasse ja see oleks küll kurjast. Valjad juba panin talle kokku ja kui ma Merlet näen, siis räägin sadulast ka. Loodan, et saame selle asja siis paika, ning edasi ei ole mul mingeid vabandusi, miks mitte sõitma minna ;)

Kodune argipäev

Oii kui ammu ma ei ole kirjutanud. Liiga liiga ammu. Vahepeal on palju sellist juhtunud, mis on rõõmu või muret toonud kuid enmust sellest ma vist ei mäletagi enam. Juu siis polnud oluline. Iga päev on tähelepanu nõudev ja see mis oli eile, oli eile.

Jess kasvab mühinal. Sööb palju ja magab hästi ja kasvab. Hetkel on ta aga kahjuks haige. Eelmise nädala alguses tuli nohu. Helistasin kohe arstile ja sain pereõe toru otsa. Juhised saadud tegutsesime. Loputasime nina ja võtsime tati rhinomeriga ära. Kuna palavikku ei olnud, käisime õe soovitusel ka õues.
Neljapäeva õhtul aga hingas ta kuidagi imelikult ja hirm puges mulle hinge. Reedel saime arstile ja tulemus oli jube. Kops üleni tatti täis... iga viimane kui nurk :s Kuna meil on kodus ultraheliinhalaator, siis saime rohud ja ei pidanud haiglasse minema. Olin terve päeva nagu mulli sees. Tuim ja paanikas samal ajal. Jube tunne. Väga jube. Ärkasin sellest mullist alles 11 ajal õhtul ja kõik päeva toimetused olid tegemata. Paras jama, aga mis seal ikka.
Tänseks on tal natuke parem. Teisipäevane kontroll näitas, et kopsupõhjas enam ei lurise. Ragiseb veel mehiselt, aga lurinat on palju vähem ja see on progress. Aurutame aga edasi ja klopime tatti välja. Homme jälle kontrolli.

DK käib aias nagu ikka ja on ise sellega väga rahul. Nüüd on tal ka kaks erinevat trenni ehk 4x nädalas on organiseeritud tegevus tema energiavarude vähendamiseks. E ja K ujumine ja T ja R judo. Peab mainima, et plaan töötab :D Peale trenni on ta küpse ja kustub ilma pikema jututa oma voodisse. Täna jäigi ta üldse koju puhkama, sest pikad päevad on väsitavad ja näha on, et lisapäev kodus on hea. Nii saab ta ka minuga rohkem koos olla ja saame koos asju teha. Täna tegime koos süüa ja siis mugisime selle hea ja parema ka ära :D

Kuna asjad käivad ikka kambakesi, siis laup, 23.11. oli mul ka koolitus. Sedakorda aga mitte ei  käinud ma ise targemaks saamas, vaid jagasin oma kogemusi teistega. Pabin oli suur, aga kui suu lahti tegin, siis närv rahunes ja tore oli. Väga väga tore oli :)
Ja kuigi mina justkui olin õppetaja rollis, siis õppisin ka ise kõvasti. Järgmine kord olen kindlasti tublim. Loodan, et see võimalus ikka tuleb veel.

Ratsutama ei ole ma jõudnud. Ja selles liinis olen ma väga kahevahel. Tihti on asi kättevõtmise taga. Ebakindlus on sisse pugenud ja ei ole midagi hävitavamat, kui iseendas kahtlemine. Ottoga seoses on ka muutuste tuuled puhumas. Jälle.. Aga muutus annab alati võimaluse uuteks kogemusteks ja seega tuleb seda vaadata kui head asja.

Maja projektiga liiguvad ka asjad järjest edasi. Jah, me võtsime selle suure asja ette ja nüüd ei ole enam tagasiteed :) Viimane külastus arhitektide juurde oli väga rõõmustav. Tahaks juba koppa maasse lüüa. Kust küll saaks palju palju raha :D Kui projekt lõplik ja kinnitatud jne, siis panen vb pilte ka. Seniks aga hellitan oma väikeses peas unistusi, milline meie kodu olema hakkab. I on vaikselt oma avaruse lembuse läbi surunud ja võrdlemisi palju ruumi on igal pool. Mina olen rohkem koopaelamik, aga küll ma leian ka oma nurga, kuhu seda koopalembust rakendada :)

väikesed rõõmud

Pliks oli 11 päeva vanune, kui ma enam ei kannatanud oodata ja hobuse selga ronisin. Pean ütlema, et selga saamine oli kõige keerulisem osa. Sadulas olla oli täitsa tore, ehkki jõudu ei ole mul üldse. Pikalt tegin sammu ja veidi treevikest ja galoppi ka. Tore tore tore oli :) Rohkem ei ole hetkel sadulasse jõudnud aga tahe on suur. Tahan Ottokaga tiksuda kuniks tunnen end enesekindlamalt ja siis saan juba Rillukest ka kiusama hakata :)

Täna käisid meil külalised J-d vaatamas. I perekond oli esimene ja siis tuli E. Kutsusin teisi ka, aga sügisele iseloomulikult olid paljud haiged ja paaril olid ka plaanid juba tehtud. Külalised on toredad ja päev läks korda. Lisaboonusena saab kodu ka iga kord korda ;) Tegin võileivatorti ja kaerahelbeküpsiseid. I tegi kana-karri salatit. Vanaema tõi õunakooki ja selline lihtne menüü oligi. E tõi veel kodujuustu-vaarika torti, mis on üks mu lemmikuid. Seega oli maiustamist küll ja veel.

Lootus on lolli lohutus.

Väike printsess muudkui magab ja sööb ning loomulikult vajab ka tihedat pesu. Õnneks on ta seni olnud väga muhe ja rahulik laps. teeb häält siis, kui tõesti jama majas on ja ise hakkama ei saa. Näiteks kui mõni krooks jääb siise ja suure puhkimisega sellest jagu ei saa.

Tallis käisin viimati reedel ja tasapisi hakkab hobuseigatsus tunda andma. Kuna ka oma energiatase hakkab taastuma, siis vb võtan selle talli reti lähipäevil ette. Plika sööb iga 3 tunni tagant ja seega peaks ma ilusti jõudma karvikutele kiired paid teha.
Hobunduse osas tundub aasta lõpp põnevaks kujuneda. Tahan väga omale arsti aja saada, et selg üle kontrollida ja leida muredele lahendused. Siis ehk saan reaalsemalt hakata ka trennitamisele mõtlema. Hetkel on aga ka jalutamine selja pärast raske ja 10 min olen läbi. Midagi on seal päris vussis ja ma ise loodan, et asi on lihtsalt lihaste treenituse ja mitte-treenituse nig sellest tulenevate pingete taga. Et nt saaks füsioteraapiasse paar aega ja siis sealt nõu, mis harjutusi ja kuidas teha, et oma selg ja jalad jälle sõna kuulama saada. Siis oleks juba midagi konkreetset, mis ma enda heaks ära teha saaks :)

Ehkki ma salamisi lootsin, et saan kiirelt jalule, siis hetkel tundub see kosumise aeg ikka natuke pikem. Min 3 nädalat on see aeg, millega peaks lapse söömine paika loksuma ja minu keha peaks selle aja jooksul ka aru saama, mida ja kui palju toota. Selle ajaga peaks ka muud haavad paranema ja kui ma saaks kiirelt need harjutused, siis ehk õnnestuks sellest ahelvarest jälle toimiv süsteem püsti klopsida :D
Lootused on kõrgel igatahes.

Jessica.

Sündinud 12.10. 2013, kell 2.00. Kaalus 4089g ja oli 52cm pikk.

Reedel oli mul arsti aeg ja kuna peale oli tiksunud juba 41+1, siis anti ka saatekiri esmaspäevaseks haiglasse minekuks. Tuju nullis sain E-ga kokku ja komeedi imelise koogi saatel said maailma mured lahti arutatud.
Peale seda mõtlesin, et lähen ikka talli ka, sest no kui esmasp peab haiglasse minema, siis ei saa peale seda jupp aega minna talli ja enesetunne oli ka hea.
Tõin Rillu ära ja võtsin ette korralikuma prei ravimise. Soe vesi ja roheline seep pesuks, siis pügasin karvad, kuivatasin jala. Kokku olin peadpidi seal hobuse all üle tunni ma arvan. Pepp uppis oli raske olla küll, aga kükitada ma ka ei julenud.
17.30 istusin autosse, et poistele järele sõita ja tundsin toonust. Imestasin veel ise, et selle küürutamise ajal kõht kõvaks ei tõmmanud. Valus ei olnud ja toonus oli lühike, seega unus peagi. 18.10 olid poisid autos ja ka uus toonus platsis. Ikka väike ja valutu. Olime DK-le lubanud sööma minna ja nii seadsime sammud Mc BBQ-sse. Toit oli hea aga toonuseid tuli veel. U 8 ajal hakkasime koju minema ja I läks ise rooli.
Mulle oli selge, et ilmselt läheb asjaks. I aimas ka, ehkki ma ise midagi ei öelnud. Kodus enam ei saanud rahulikult istuda. Valus ei olnud, aga pingesse vedas ja ajas puusa liigutama. Poja juba magas oma voodis, kui meil kiire hakkas. U 10 ajal juba hingasin ja 10.45 olin autos tagaistmel ja liikusime linna.
Inz viis mind ITK-sse arstide hoole alla ja viis ise vahepeal DK oma venna juurde. Olin juba sünnitustoas kui ta tuli ja sain vanni ronida.
Ma ei tea, ks või kuipalju vesi asja paremaks tegi. Valud olid väga teravad ja tegin seal vees ikka ebanormaalseid hääli. Ämmakas käis vahepeal noomimas, et hinga rahulikult ja ära urise. Tahtsin talle kallale minna. Vahepealsed vaikuse hetked andsid täpselt niipalju puhata, et pea lõi selgeks ja selle asemel, et keskenduda ja jõudu koguda kummitas mul peas vaid mõte kui valus see uus raund saab olema, mis kohe kohe algab. Kell 1 pidi ämmakas tulema KTG-d tegema. Tundsin ise, et epiduraaliks on siis ilmselt juba hilja, sest vahepeal oli mingeid pressi tunde moodi asjandusi valu ajal, aga hingates need kadusid kohe. Kui ta siis jälle minu urina peale vaatam tuli, et nohh, kas juba press või, siis kauplesin end varem aparaadi külge. Püsti olles ei leidnud ta lapse tooneja kamandas mu külili voodisse. Vot see oli tõeliselt vastik. seda osa mäletasin ka DK sünnist, et see aparaadi all olemise aeg oli väga vastik. Liigutada ju ei tohi ja seega ei saa ka asendit otsida ega midagi.
Ämmakas pakkus naerugaasi ja ehkki esimene sõõm justkui kõrvetas mu nina, siis veenis ta mind selle otsa edasi jääma ja nii ma siis võitlesin seal oma klaustrofoobiaga. Nii raske oli sisse hingata, et vahepeal oli mul tunne, et ei saa üldse õhku kätte. Vaidlesime epiduraali teemadel, ehkki sisetunne ütles, et ma kaotan selle võitluse nagunii. Kohe kui ta mu sellili keeras, et veenduda, kas on veel aega, läks tegudeks. Ei mingit aega enam. Klammerdusin ühe käega mingi metalltoru külge, mis hiljem osutus tilguti kanduriks, ja teise käega naerugaasi otsiku külge. Vahepeal mõtlesin, et mis siis saab, kui ma selle plastikjulla pilbasteks pigistan, aga ilmselt on see siiski tehtud mõeldes sellistele olukordadele ja järele see ei andnud.
Mulle tundus, et see pressimise osa oli pikk ja piinarikas. I ja ilmselt ka kogu ülejäänud tallinn sai veenduda minu häälepaelte võimsuses. Kuidas kogu see seltskond seal palatis kurdiks ei jäänud, ma ei tea.

Kui preili siis lõpeks käes oli ja kõhule pandi, näitas kell 2.00 Natuke oli hääleharjutusi ja siis imemisharjutusi. Mina sain mõned ilupisted ja siis oli puhkeaeg. Enne sünnitustoast ära minekut mõõdeti ja kaaluti preili üle ja pakiti sisse. Sooja lambi all tuli hiiglaslik haigutus ja nii ta uinus. Kohe me perepalatit ei saanud ja seega läks I koju magama. Mina püüdsin ka puhata. Preili magas aga õnnist und. Magas ja magas. Järgmine söögikord oligi sunniviisilise äratamise peale, sest arst tahtis last näha :)

Ja nii ta siis tuli. Meie pere kõige värskem liige Jessica. Nime valis variantide seast välja DK, väites, et teised variandid talle ei meeldi ja Jessi pidavat väga armas olema. Ja ju siis pidi just see nimi olema, sest see oli üks esimesi nimesid, mida me juba DK ootuse ajal mõtlesime, et võiks panna, kui sünniks tüdruk.

40+1

Käisin Thisil. Esimest korda lihtsalt vaatajana. Eelnevad 10a olen olnud meeskonnas. Seekord ilmselgelt ei oleks välja mänginud :D

Paiste olen ka läinud ja jalad on nagu punnis vorstikesed. Istusin rätsepaistes u 10min ja jalale jäi sellest hullem vorp :s Arsti aeg oli ka täna ja kaaluiibes on paistetus ka hästi näha. Arst soovitas vett juua ja jalgu üleval hoida ja puhata. Hommi saku halli minnes võtan sellise koha, kus saan jalad üles panna :D
Muidu uusi muresid pole. Puus on ikka nõme ja aina nõmedamaks läheb, aga samas pole tal kaua aega enam jäänud mind piinata. Kaua see väike tegelane ikka seal kõhus end peidab. Tähtaeg on möödas ja seega on tema saabumine vaid aja küsimus. Seniks olen vapper ja valmistun moraalselt raskeks finaaliks.

Järgmine kontrollaeg arstile on järgmine reede. Kui vahepeal ei ole tegudeks läinud, siis vaadatakase tita ja minu enesetunne üle ja siis otsustame, et kas panna aeg protsessi kiirendamiseks, või oodata veel. ma ise loodan, et ma rohkem enam paiste ei lähe ja et kõik asjad toimuvad ikka ise just siis kui aeg küps. Mingit surkimist v torkimist ma ei tahaks.

Ma tahan.. Ei, ma vajan, et mind mõistetaks...

Loodus tühja kohta ei salli, seda teavad kõik. Kui palju me anname aga igapäevaselt endale aru, et ka meie endi mõistus ei salli tühimikke, on omaette küsimus. Kui inimesel jääb mingis olukorras infot puudi või jääb see auklikuks, siis lülitub aju automaatselt "täida lüngad" reziimi ja nii need tühimikud kaovad. Paraku aga ei pruugi vastused alati õiged olla. Või noh, igal asjal on alati mitu tahku ja seega on keeruline õiget ja valed defineerida, aga need meie poolt täidetud lüngad vastavad siis meie nägemusele, mitte aga selle teise olukorras osaleva poole nägemusele või tunnetele. Ja nii tehakse tihti "omad järeldused" ja vastavalt neile kujuneb arvamus ja emotsioon. Aga kui tihti juhtub seda, et need lüngad, mida teine vestluse pool ei ole suutnud või osanud kohe täita ja ära rääkida, täidetakse vale nurga alt vaadates ning seetõttu saab kogu pilt kallutatud? Kui tihti on need omad järeldused seega väga kallutatud ja egoistlik? Kui tihti me oma vestluskaaslast päriselt aktiivselt kuulame ja püüame teda päriselt mõista? Tema tundeid ja mõtteid.. Et saada aru, kust ja miks need tunded on tekkinud, mida ta meile seletada püüab..

Kui vestlus on sõbralik ja mõlemat poolt huvitav, siis on seda võrdlemisi lihtne teha, aga mis saab siis kui tegu on konfliktiga... Kuidas lahendada erimeelsused nii, et ei tekiks paksu verd ja et tülist tõuseks kahju asmel kasu?
Mõlemad osapooled peaksid saama oma tunded lõpuni välja rääkida ja samal ajal tajuda ka seda, et teine osapool püüab mõista ja mõistabki. Ja et siis, kui mõlemid saavad aru, miks kust ja kuidas need emotsioonid tekkisid, leida koos lahendused, mis rahuldaks mõlemat osapoolt. Leida kompromiss, mis päriselt ka oleks läbi räägitud. Et ei jääks okast hinge..

Igasugused suhtlemise jne õpikud räägivad neist aktiivse kuulamise tehnikatest väga palju. Võta aga raamat lahti ja loe.. Paljud inimesed saavadki sellest abi. Olen isegi mitmel meekonntöö jne koolitusel käinud, kus suhtluskoolitus võttis enamuse ajast. Aga miks on nii, et väga paljud noored ja ka täiskasvanud inimesed ei oskagi rasketes olukordades käituda või räkida, konflikte lahendada?
Mina ise olen oiii oooooiii kui palju elult peksa saanud selle eest, et ma ei ole osanud suhelda. Olen siia maani päris terava ütlemisega. Õnneks olen vanemaks ja targemaks saanud, oma vigu tunnistanud ja kõvasti kõvasti õppinud.

Alles hiljuti lugesin artiklit, kus käsitleti noorte saamatust, õpitud abitust nii elulistes oskustes kui ka suhtlemises. Et kodust ei anta kaasa vajalikke oskusi ja lapsi peetakse vati sees. Tööd tegema ei panda (kodused toimetused jne, mitte mingi kontimurdev koormus), suhtlemine on noortel arvuti vahendusel, kus teise inimese kehakeele lugemist ei saagi õppida ja vanemate omavahelist suhtlust lapsed jälgida ei saa, sest väga paljudel ongi ainult üks vanem.
Mina olin ka väga väike, kui mu vanemad lahutasid. Sellest ajast kui nad koos olid ei mäleta ma ka mingeid normaalseid ja produktiivseid arutelusi. Ausalt öeldes ei mäleta ma sellist sooja suhtlust üldse. Kui oli tüli, siis oli kodusõda ja mingist kuulamisest või seletamisest või mõistmisest oli asi ikka väga kaugel. Ja kui siis suurem olin ja emaga elasime, siis polnud meil ka mingeid konfliktide lahendamisi. Konflikte nagu polnudki, sest mis oli lubatud see oli ja mis ei olnud, see ei olnud ja otsus edasikaebamisele ei kuulunud. Ja nii ma siis pidingi õppima väljaspool kodu valusate vitste plaksudes. Õnneks on olnud mu elus piisavalt palju "õpetajaid". Nii neid, kellega suhted katkesid, kui ka neid, kellega siiamaani läbi saan, hoolimata korralikest kätsimistest.

Miks ma seda kõike kirjutan? Lihtsalt oli mõte, et peaks. Lugesin seda artiklit ja see laagerdus ja vaatasin maailma avatud silmadega ja seal kirjutatu oli valusalt tabav. Ja nii siis paningi oma mõtted ka kirja. Eelkõige iseendale, et mul oleks nüüd juba oidu produktiivselt suhelda ja et eelkõige oleks mul olidu õpetada oma (kohe kohe ) lastele kuidas suhelda nii, et ka erimeelsustest tõuseks tulu mõlemale poolele. Kuidas tülitseda kasulikult. Kuidas tülitseda nii, et kumbi osapool ei tunneks ennast alandatult või alla surutuna.
Iga päev ja lausa mitu korda päevas on mul vaja DK-ga piike murda. Küll ei viitsi riidesse panna, siis ei ole kannatust oodata kuniks ma teise inimesega jutu lõpetan. Või siis ei taha meeles püsida, et ohtlikes kohtades ei tohi tormata ja mürgeldada. Jne jne. Nii ma siis püüan iga päev tubli olla ja oma püsimatule 4,5sele reegleid selgitada nii, et ta siiski tunneks, et ma mõistan ta tundeid ja soove, kuid reeglitest peab ikka kinni pidama. Ning et ma ei keela talle asju ja tegevusi mitte tema ahistamiseks ja kiusamiseks, vaid mõeldes tema heaolule. Turvalisusest ja ohtlikusest räägin ma ka, aga ega tal veel ohutunnet ei ole ja seega rõhun pigem sellele, et ma hoolin temast ja tahan, et tal oleks hea olla. Tundub, et see jõuab hetkel paremini kohale ning on seega arusaadavam. Ja peamine ongi ju see, et teine osapool aru saaks, vahet pole, et ta on kõigest 4,5.

Laiskus laiskus lase mind lahti

 Niii, korralikust ööunest võin ma viimasel ajal vaid unistada ja seega olen ma terve päev väsinud ja pahur. Tähtajani on tiksuda vähem kui nädal. Kui tänane välja arvata, siis 3 päeva :s Ainult 3 päeva!! Aeg ikka lendab :) Igatahes annab see lähenev lõpp ka kehas tunda. Vasak puus on mu päeva ja ka öörütmi dikteerinud terve selle aja. Mida aeg edasi, seda õelamalt ja valusamalt. Nüüd on ka parem püüs kampa löönud ja see kooslus ei ole eriti tore. Vasakul küljel olla ei saa, sest valu ajab kogu keha u 30 sek jooksul nii pingesse, et lihtsalt ei kannata olla. Palemal küljel saab küll kauem olla, tunnike v poolteist, aga siis saavutab jäsemete suremisaste juba sellise taseme, et uni on läinud. Siis peab liigutama, aga valikut külge keerata ei ole :(

Voodist või tegelikult üks kõik kust püsti saamine on selline läbirääkimiste küsimus. Ja esimesed sammud on mulle rasked aga kõrvaltvaatajale hirmus naljakad. Taarun jalad harkis nagu part päris mitu sammu enne, kui end sirgeks saan ja enam vähem liikuma. 

Aga parematest asjadest ka. Väga paistes ma ei ole ja kaalu on peal nii 12-13kg kanti. Täitsa harju keskmine. Lõpus, koos liikuvuse kadumisega, viskas neid kilosid päris usinalt. Kui oleks esimese 2 kolmandiku tempos püsinud, siis oleks päris väike kaaluiive olnud. Kõrvetisi ka ei ole ja isu on liigagi hea :)

Ega muud polegi, kui üks ootamine. Pidevad pärimised ja märkused teemal, et nooooohhhh, sa ikka veel veered... ajavad muidugi ülinärvi, aga mis sa teed. Püüan elueest mitte kellelegi turja karata. Mis ma sellega ikka saavutaks. Oleks oma päev rikutud ja teisel kah. 

Nv on horsekas. Tahaks vaatama minna, aga paaripäevasega ma ei hakka sinna küll ronima. Kui ta peaks nüüd kohe kohe tulema. Kui ma koos olen seni, siis püüaks ikka kohale veereda. See on esimene aasta, mil ma seal toimetamas ei ole. Nii hea ajastus oli põnnil, et jättis mu kõrvale üritusest, mille toimumisele oma olen 10 aastat kaasa aidanud, olles üks pisike mutrike vabatahtlike suures pundis.

Ratsutada tahaks ka. Väga väga. Ehkki viimastel nädalatel on puusad nii nõmedad, et ma ei kujuta ette ka, mis tunne mul pärast finaali on ja kas ma üldse jalad alla võtan :D Aga hetkel on küll tahtmine suur. Ei tea kas peaks sadulasse ronima oma suure kõhuga ja siis saaks kohe otse sünnitusmajja minna :D

Aga ega muud ei olegi. Laiskus on suur ja mitte midagi teha ei saa, jaksa ega viitsigi. KOhati ajab see mind marru ja siis ma jälle löön käega, et küll ma jõuan veel rassida nii et seda nägu. Kui tita lõpuks käes,s iis on siin kaks ilmaimet, kes vajavad hoolt ja tähelepanu, sest ilmselt saan DK-st ka ajutiselt kohe jälle tita. Loodan, et ta on piisavalt suur, et pigem mulle abiline olla, kui niisama kaelas rippudes tähelepanu eest võidelda. Aga eks seda saan teada siis, kui see käes on. Ennustada ei oska siin küll mitte keegi mitte midagi.

Vaikne aeg

Vaikselt trennitame. JB sõidab Ottoga ja ehkki kõik ei ole ideaalne, siis üldpilt on tegelikult hea. Eks neid apsakaid tuleb ikka ette. Mulle küll ei meeldi, et need sellistes kummalistes olukordades tulevad ja natuke paneb muretsema selle aja ees, mil ma ehk ise jälle sõita saan, aga noh, ette põdemine ei anna ka midagi. Eks aeg annab arutust, mis ka kuidas asjad edasi lähevad. 

Hetkel pole mul oma trenniteemadest midagi rääkida. Päevad mööduvad ootusärevuses ja ümmargune nagu ma olen, ei jaksa ma suurt midagi teha. Rilluga püüan tasakesi toimetada, aga eks peamine toimetamine jääb sellesse aega, kui ma jälle üksi oma nahas olen ja pisikene on lasknud piisavalt kosuda, et vaikselt ise trennitama saan hakata. Sinnamaani on vaikne aeg. Ma ei saa öelda, et rahulik, sest ärevust ja asju on palju, lihtsalt muudel radadel.

See mis tulema peab, tuleb kindlalt kõik.

Ei läinud kõik asjad päris nii, nagu ma mõtlesin, et oleks võinud minna. Aga ometi said mõned kivid veerema lükatud ja milline saab olema nende tee, näitab tulevik. Tuleb see, mis tulema peab, minu asi on olla kannatlik ja ära oodata ning igast elamusest maksimum võtta. 

Võtsin vastu ühe suure ja tähtsa otsuse, mis pikemalt tulevikku vaadates on kindlasti õge. Olen sellega ehk isegi juba hiljaks jäänud, aga ju ma siis ei olnud varem selleks valmis. Nüüd olen ja tegutsen ka selle nimel. Ees on ootamas põnevad ajad igatahes.

Mu ema pingutab hetkel endal naba selja taha, et saada omale päris oma elamist. Meie kolmekesi õdedega oleme talle nii palju abiks kui saame. Nii nõu kui jõuga. Ootame hetkel kõik värisedes panga otsust laenu kohta ja kui see tuleb positiivne, siis saab korraks kergemalt hingata. Edasi tuleb siis juba korralik renoveerimisprojekt, millega seoses on mul ka oma väike kuri plaan :) Emal endal on aga selle kõigega seoses kuidagi uus hingamine tekkinud ja see on superlahe!

Meie kodune suur suur plaan on ka päris ametlikult käima lükatud ja ka see saab olema paras pähkel pureda kohe väga mitmeks aastaks. Kui alguses ei julenud ma sellele ei mõelda ega rääkida, siis nüüd läheb selline mõnus positiivne revus iga päevaga suuremaks. Tööd, rassimist, planeerimist ja sebimist saab olema nii nii palju, et ma ei kujuta ette kuidas me I-ga 2 lapse kõrvalt selle kõik tehtud saame, aga peame saama. Endale ju teeme ikkagi :)

Kõhutunne

Ma olen selle kirjutamisega viimasel ajal väga lohakas olnud. Mul on selleks 100 vabandust, aga mis need ikka loevad.

Pühapäeval käisid mul külalised. Vana niidu kamp. Terve nädal enne seda olin pojaga kodus, sest ta köhis ja oli nohune ning seega muud ma ei teinud kui koristasin ja kraamisin jõudumööda. Kõik elamise nurgad said üle käidud ja mul on selle üle super hea meel. Aga veel parem meel oli külaliste üle. Sellistel hetkedel ma unistan suuremast elamisest, et saaks mugavamalt külalisi võõrustada, sest mulle meeldivad külalised, aga I tahab privaatsust. Seega jah, eraldi elutuba oleks päris hää :)

I tegi Dommi narile trepi ka. Nüüd on poisil palju parem oma kõrgesse voodisse ronida. Parem ja ohutum. Vol 2 tulek on ka suht kohe ukse ees ja ka sellega on ettevalmistused tehtud. Voodi ootab, turvahäll on olemas, vanker sai puhtaks klopitud ja mõned riidekesed ka valmis vaadatud. Sõbannad varustavad mind hoolega kõige vajalikuga ja seega pole ma midagi ostnud. Apteegist on vaja haiglakotti veel paar asja haarata ja siis polegi muud kui finaali oodata. Ärevus on juba sees :s

Ottokas on tore olnud. Eelmine nädal oli JB haige ja DK ka ja seega sai hobune puhata. Kui aga oleme trenni teinud, siis on seni olnud küll olnud rohkem kui tore ;)
Pühapäeval oli huvitav juhus. Läksin hommikul talli, et karvikutel pesad korda teha ja panin siis Rillu esmalt maneezi ja siis viisin Ottoka ka. Ja mida tegi Otto... Oli ülimalt armukade ja läks konkreetselt Rillule kallale, kui too püüdis minu juurde tulla. Valvas mind nii suure hoolega ja eskortis mind ühest maneezi uksest teiseni nagu tõeline turvamees :D

JB läheb laup võistlema ka. Lagedil on treeningvõistlus ja nii nad siis lähevad proovima, et kuidas on. Ma väga väga väga loodan, et läheb hästi. Esimest korda loodan ma seda rohkem kui ühel põhjusel.

Lisaks on käsil veel mitu erinevat projekti. Mitte just minul, aga minu perekonnal/suguvõsal siis. Seoses nendega on mul nii mõneski asjas väga tugev kõhutunne ja ma tunnen ka muud moodi, et need otsused oleks õiged. kahjuks ei sõltu paljud asjad ainult minust. Aga no võiks ju minna nii, nagu mu tunnen, et peaks minema. Võiks ju. Hoidke mulle pöidlaid ;)

Vässu

Ma ei ole väga ammu kirjutanud ja seda väga proosalisel põhjusel. Õhtul, kui ma lõpuks koju saan, söögi tehtud, lapse söödetud ja voodisse ja siis ise ka voodisse, siis olen lihtsalt liiga väsinud, et piisavalt keskenduda. Ümmargune on väsitav olla ja ega ma siis ei oska ju rahulikult ka olla. Iga päev on mingi ringi sebmine ja rahmeldamine. Terve see nädal olen hommikul koos poistega jalul ja koju saanud alles õhtul hilja. Vässu on peal ja järgmine nädal plaanin rahulikumalt võtta.

Ottokas on olnud väga tore. JB sõidab ja vahele teen ise kordet. Hetkel tundub, et selg on ok. Lamba võtsin ära ja panin geeli, ning hetkel see vist sobib. Trennid on rahulikud ja kerged. Ei ole neil kummalgi vaja liigset punnimist. Teeme tasapisi.

Rillu on ka tubli. Tema oma blogis on kõigest rohkem, aga niipalju siia ka, et käib sadulas ja traavis on juba päris tore. Galopis tasakaal veel logiseb, aga sõidetud on ju vaid mõned korrad. Ta on väga muhedalt rahulik ja tasaklaaluka iseloomuga. Uusi asju vaatab ja mõtleb ja siis polekski nagu midagi olnud. Mõnus poni.

Nv lähen väänasse toimetama ja seega olen ilmselt jälle lödi. Kui mingi hetk saan mõne päeva jutti kodus vedeleda, siis kirjutan pikemalt ka.

Kordetamisest siiber

Ma väsisin sellest kordetamisest ära ja muutusin laisaks. Ja kuna JB tuli P talli, siis kasutasin teda sujuvalt ära ja panin Ottole sadula ning sõitja selga :p

Tegime väga lühidalt, sest esmalt pole vaja esimest korda üle mitme nädala kohe pikka trenni teha. Teiseks oli mul kiire ka. Otto on ikka lahe vana mees juba. Käitus ülimalt viisakalt, nagu poleks mingit pausi olnud. Seisi nagu post, kuniks JB selga ronis ja jaluseid sättis ja ka liikumises oli sonsu :) Lõdvestas igatie pidi ja jooksis kõrvad laiali.

Täna tuli JB ka jälle sõitma. Seekord keskendusin lapse piinamisele ja Ottokas sai suhteliselt vaba ratsmega lihtsalt joosta. tegime tasakaalu harjutusi ja seega polnud hobusel muud vaja, kui vaid ühtlases rütmis tiksuda. JB jalad küll tulitasid pärast, aga kõik asjad sai ta väga häst tehtud.
Kiire kontroll pärast trenni mingeid selja mure märke ei näidanud. Hoidkem nüüd pöidlaid eksole!! Homme lähen ja kontrollin selja millimeeter haaval läbi. Palun teeme nii, et kõik on ok, eksole!

Jürisson pidi mulle teada andma, millal ta vaktsineerima saab tulla. Kuna siiani oli vaikus ja täna selgus, et Tohver tuleb talli, siis palusin tal sutsu ära teha. Kuna ta nagunii oli tulemas ja ma ei taha selle süstiga venitada, siis oli nii lihtne ja mugav. Arvet ma pole veel nänud, aga lõppeks peab igale vetile tema teenuse eest maksma, ning peamine, et hobune sai oma vaktsiini õigel ajal.

Seega on nüüd mõned päevad Ottol eriti rahulikud trennid. Homme ehk veidi sammu ja K puhkab. Siis ma olen ise ka kodus. Ja ülejäänud nädal ka tasa ja targu :)

Robbie Williams Tallinnas

Käisime ka I-ga shoud vaatamas. Igati äge. Kui ma esimest korda kuulsin, et Tallinnas filmitakse ametlik video, siis esimene mõte oli, et no tore küll, aga mis siis kui ei tule piisavalt rahvast ja pool platsi on tühi.. Siis oleks ikka eriti mage. Metallica konserdil oli muru peal laialt ruumi ja sai ka piknikuteki maha panna ja istuda. Õnneks oli see mõte siiski asjatu, sest meedias kõlanud juttude järgi müüdi üle 60 000 pileti ja arvestades seda rahvamassi, siis võis publikut isegi rohkem olla. Arvestades, et lauluväljaku mahutavus olevat 75 000, siis umbes selline hulk võis seal neid inimesi ka olla. Eks delfist saab pilte vaadata, kes soovib, aga minu silmale oli pealtvaatajate ala küll inimest punnis kuni taha otsa välja ja see oli väga äge :)

Kontsert ise oli äge. Lava oli super ja heli ka. Poole peal ma küll mõtlesin, et kas ma tõesti käisin DK-d oodates, 40+3 rasedana Limp Biciti konserdil... Ja poole ajast hüppasin koos hullunud fännidega pea-aegu lava ees :s Kuidas ma jaksasin??? Praegu on mul 34 nädal jooksmas ja no oli ikka raske küll seista nii pikalt. Me olime keskpunkti mõistes lavale pigem lähemal ja seal rahvas ikka trügis ja nügis ja hüppas ja möllas ning eks ise ka sai kaasa karatud, kuid see kõik andis pärast mõnuga tunda ka :s Mingi hetk ma ei suutnud enam seal seista ja I otsas aelamisest ei olnud ka mingit kasu ning seega tuli alla anda ja puhkama minna. Leidsin lauakese, kuhu istuda ja oiiii kui hea oli jalgu kõlgutada. Viimase laulu ajaks trügisin suure pusimisega I juurde tagasi ja see oli päris hea otsus. Sai täiest kõrist "Angels"-it kaasa laulda ja emotsioon oli väga hää.

Kogu see päev väsitas aga nii ära, et täna magasin ca 12ni ja ärkasin ikka peavaluga. Jalad sain alla alles 3 ajal ja siis õnneks olin natuke asjalik ka ja ladusin pisut puid. Omast arust tegin päris palju ja keha arust ka, aga pärast seda nutust ja niru riidakest vaadates ja tõdedes, et puude hunnik pole sugugi vähenenud, jõudis reaalsus ka kohale. Pole see töö nii kiiresti edenev ühti, kui ma salaja lootsin :p Aga mis seal ikka, ära tuleb teha nagunii. Küllap ta jupp haaval ikka tehtud saab.



Otto

Eile hommikul lippasin järvelt ka läbi ja Otto sai korraliku trenni, sest täna oli ette teada puhkekas. Kiusasin teda kohe jupp aega. Panin geeli ka sedelga alla, sest tundub, et see meeldib talle. Lasin esmalt pikemalt ette-alla joosta. Siis sättisin rihmad lühemaks ja küsisin ohkem kandmist, eest kõrgemaks ja tagant rohkem peale. Lõpetuseks jälle ninnu vastu maad ja pikem venitamine. Homme lähen jälle ja vaatan kuidas poja end tunneb :) See pidev kordetamine hakkab mind ennast juba ära tüütama ja nii väga tahaks sõita. Kohe peagi peaks vaktsiini ka saama tehtud ja peale sellest taastumist proovin sadulat. Ma ei tea... no ma ei kujuta ette ka keda v mida või mille poole ma paluma pean, et see selja jama saaks lõpuks minevikku jäetud. Hetke seisuga on asi täitsa hea, aga siiski väikesed õrnad märgid veel on. Kui muidu oli parem pool hullem, siis peale kordel painde küsimise alustamist muutus parem pool kiiresti paremaks ja nüüd on vasak pool see tundlikum. Kui vet tuleb sutsu tegema, siis püüan ise ka ikka kohale saada ja sellest rääkida. Ehk on tal mingeid ideid. Selle vetiga polegi veel konsulteerinud :D
Aga hoidke pöidlaid meile! Kui kõik läheb hästi, siis septembrist paneks ma ühe väikse neiu sinna selga, kuniks ma ise jälle sadulasse saan.

Otto

R ja L ma talli ei jõudnud. Eile käisin. Tegin boksi ära, mis oli ülimust ja võttis mu nii läbi, et Ottokas pääses kergelt. Riputasin talle jubinad  külge ja kui jalutamine välja arvata, siis u 20min lasin tal joosta. Olen nüüd pannud korda nii, et saaks ka külgpainet küsida ja peab mainima, et see töötab päris hästi. Lasen tal kordel pigem rohkem edasi joosta ja kui vajadusel õige natuke külgpainet küsida, siis läheb kogu liikumine nii mõnusaks pehmeks ja läbi selja vetruvaks. Traavis on see viimastel aegadel üsna tavaline, aga peale selja jamade algust on selline mõnus liikumine galopis tore uudis :)

Täna käisin kohe hommikul ja seega oli endal ka natuke rohkem jaksu. Selle arvelt sai poiss ka korralikuma trenni. Paari minutilised galopisetid mõlemasse suunda ja vahele üleminekuid. Üle poole tunni ma kordet ei tee. Pole hea lasta hobusel võrdlemisi väikesel ringil kaua joosta. See pool tunnikest aga pole Ottole muidugi eriline raskus lipata :D Kuna täna küsisin pisut kõgemat kukalt ja ikka hoogsat liikumist ning lisaks oli ka palav, siis sain sedelga alt karva niiskeks :D

Loodan, et sellest kordetööst on piisavalt palju kasu, et ta selle sadulapausi ajal om viimseidki lihaseid ära ei kaota. Topeltkorde suurematel ovaalidel on kahjuks out, sest ma ei jõua ise üldse liigutada. Vaalake nagu ma olen :s Õigemini ja jõuan küll, aga väga aeglaselt. Tallist platsile minnes on ta võrdlemisi vagur ja arvestab minu liikumiskiirusega ilusti. Longib kannatlikult kaasa. Pärast talli minnes on aga kiire mis kiire. Siis pole kannaltikkust enam kusagil :D Söök ja puhkus on liiga ahvatlevad.

See nädal tuleb aga rahulik. Saime oma 10 ruumi puid kätte ja need ootvad nüüd ladumist. Täna ma olin ülivedel ja lihtsalt magasin peale tallist tulekut kogu ülejäänud aja. Homme on ka tegevusi täis. Kolmapäeval hakkan tubliks :D

14.08.2013

Peale eilset puhkust oli täna jälle korralikum tööpäev. Kordel lasin esmalt ette-alla ja peale mõnusat soojendust ja lõdvestust hakkasin juba rohkem tööd küsima. Sättisin rihmad kõrgemate rõngaste külge ja korde panin nii, et saaks ka painet küsida. Ottokas jooksis kohe alguses täna väga pehmelt ja mõnusalt. Aga kui töö pihta hakkas, siis oli kohe väga tore. Töötas mõnusalt läbi selja ja vaid kerge küsimise peale tuli ka paindesse.
Hea on tõdeda, et selg oli ka täna hea ja liikumine selle arvelt samuti. Peale trenni sai mõnusa pika harjamise ja siis õue tagasi. Selga läks vihmatekk. Sügis on vist käes. Vihmatekk leiab järjest tihemini kasutust.

Kokku tegin ehk paar minutit üle poole tunni. Harjamised ja nunnutamine lisaks. Rillu tegin enne Ottot. Kokku kahe hobuse peale pea 2,5 tundi. Täitsa viisakas :)

Hakkab looma

Nv ma talli ei jõudnud. Palju tegemisi oli ja pühap oli E pulmad, mis varjutas kõik muud asjad oma tähtsusega. Väga tore ja vahva pulm. Oli palju, mida kõrvataha panna :)

Eile käisin tallis ka ja hoolimata väsimusest võtsin end kokku ja olin tubli. Halli karvikuga tegelesin ka, aga temast kirjutan tema oma blogis, mis on ka kinnine ja lugemiseks omanikule ning kui tekivad ostuhuvilised, siis neile ka. Sinna läheb kirja kõik, mis ja kuidas temaga tehtud saab. Siis on ka ostjal minevikust hea ülevaade. Varjata pole mul midagi :)

Otto sai ka korralikuma tööpäeva eile. Sain oma kaua oodatud geelpadja ka kätte ja eile surasin selle sedelgale alla. Kuni ilm oli selline kahtlane ja iga natu aja tagant tuli sahmakas vihma, siis olime maneezis. Seal saan ta rahus pikale kordele lasta ja ringi lausa ovaaliks venitada. Nii sai rohkem edasi liikuda ja ei pidanud väikesel ringil käkerdama. Esialgu ikka ette alla ja siis küsisin juba rohkem töötamist hobuselt. Galopis lasin ikka edasi haarata ilusti ja siis oli nii mõnus liikumine hobusel. Sellist suurt ja vägevat sporthobuse galoppi ei hakka ta kunagi jooksma, aga eile oli tema kohta pilt ikka päris kena :)
Küsisin palju traav-galopp-traav üleminekuid ja no nii pehmeks ja mõnusaks muutus. Lõpuks jalutasin ära ja söötsin murul ka veel jupp aega.

Eilsest tööst preemiaks oli tal täna vaid massaazi päev. Hõrusin kummiharjaga igalt poolt ja kutil oli silm pool loojas :) Selg oli ka väga heas seisus. Vasakult poolt vaid vaevu märgatavalt nõksatas, kui selle tugevama pehme harjaga üle tegin. Kummiharja ja käega kerge näppimise peale ei teinud midagi. Käega tugeva surkimise peale natuke ikka läksid lihased pingesse, aga seljast läbi ei vajunud. Seega puhkus, või no sadula vaba periood, on ennast hetkel õigustanud. Kui on aeg uuesti sadul panna, siis kutsun R-i seda üle vaatama ja eks siis peab otsustama, kas panna laiem kaar sisse v mitte. Hetkel tundub mulle endale, et sellest enam mööda ei hiili.

Tegin maiustega painutusi ka ja no nii ahneks läks hobune selle peale :D Kui mul juba tasku tühi oli, siis ikka veel pakkus, et noh nph... kuhu poole ma end nüüd rulli keeran, et seda õunakest saada. Panin talle aga hoopis lõunased heinad ette ja tulin ära. Täna on tal kergem päev. Homme püüan ka jõuda ja siis teeme jälle natuke tööd.

mental note

Mustikakorjamisest sinised käed saab ilusti puhtaks laimiga. Ka punasõstar pidavat imesid tegema. Laimi proovisin täna järele, punasõstart polnud võtta.

Olime I töökaaslase juures grillil ja hoovi kõrval oli nii kutsuv mustikamets.  Kasutasin juhust ja sain ka näpud siniseks. Vähemalt on metsas käidud ja linnuke kirjas. Palju ei korjanud. u 15 min ja 1 suur plastist õlletops. Hommikul lubas mees muffineid teha :D

Töö on tore :)

Uskumatu, aga ma olin unustanud, kui tore võib olla oma molukesega tegeleda. Kogu selle aja, kui teised temaga sõitsid, siis minu tegelemine oli harv juhus. Nüüd olen viimasel nädalal püüdnud vähemalt üle päeva talli minna ja kas niisama sügada ja nunnutada, või siis kordetada. Teha kasvõi natuke midagi.

Täna oli plats peale öist vihma ülihea. No nii kahju oli, et ei saanud sõita :D tegime jälle natuke kordet. 20 min, rohkem ma ei jaksa. Aga ega üle poole tunni pole nagunii hea kordetada ja seega on see 20 min täitsa okei. Selg oli tal ka okei. Mitte hea, aga okei, ja seega ma panin jälle pesoaa. Üleminekud tulevad juba paremini, ehkki kahetsesin, et ei võtnud piitsa kaasa. Ei jaksa ise nii aktiivselt kaasa kõndida, et piitsa asendada. Järgmine kord olen targem. Tegime jälle mõne usalduse harjutuse ka ja edasi oli juba puhas hobuse poputamine :)
Ma olen nii aeglane kõigis oma liigutustes, et see ajab lausa närvi, aga ma parata pole ka midagi. Küllap treenin end kiiremaks, kui lisapagasit enam kogu aeg kaasas tassima ei pea. Iga päev kui talli lähen, siis loodan, et jõuan halli pekimaoga ka tegeleda (jeees, õde tõi oma märad ära ja hall on müügiks ta temaga peab tegelema hakkama), aga no ei jõua. Täna sain nii palju, et harjasin ta maneezis ära. Seisis nii viisakalt :) Täitsa tore esimene tutvus. Sügasin igalt poolt ja kiitsin viisaka käitumise eest ja lubasin siis sõbraga mängima. Nv ma talli ei jõua, aga esmasp pean jõudma ta kordele panna. Siis räägin ka lähemalt, kes ja mis ta selline on :)

Väga väga palav.

Ottokas naudib vedelemist ja on jõudu täis. Võtsin ta kaera pealt ka maha, sest üleile peale pesu teda söötma minnes tassis ta mind ringi :D
Täna läksin kohe hommikul peale poiste linna viimist ja tegime natuke pessoaga kordet. Ma jaksan u 20 min ja siis olen vässu. Täitsa jube mis vaalake ma ikka olen :D  Aga ma lohutan end sellega, et 20 min on parem kui üldse mitte. Igatahes kordel oli ta väga okei, aga muidu natuke närviline. Igast satikad ajavad teda sahmima ja siis ta püüab neid nii jalgade kui ka peaga vehkides ära ajada. Ja kui mõni kõrva peale või lähedale maandub, siis raputab elueest pead, et purejast lahti saada. Söötsin teda natuke ja kuna ma ei jaksanud enam seista, siis viisin ta boksi ja tegin korda. Boksis on ta väga rahul, sest seal ei tüüta satikad. Pakkisn võrgu sisse, pesin kabjad ja tagasi karjamaale. Selleks ajaks oli juba nii palav, et mul oli nii paha olla, et jalad värisesid all. Koju jõudes käisin jaheda vee alt läbi, kallasin hulga vett sisse ja magasin tunnikese. Siis tuli inimese tunne tagasi.

Selg oli täna jälle natuke parem. Eile ma ei käinud ja tal oli täielik lebo. Homme lähen vaatan, mis mõju sedelgas avaldas. Panin selle väga pehmelt. Kui on mõni jahedam päev ja mul endal rohkem jaksu, siis tahan topeltkordet teha ja natuke painutusi, et külgi venitada. Õlga ja tagumikku sisse küsida. Parem kõlg ei taha tal hästi venida. Kordel vaatab ka pigem paremale. Topeltkordet tehes saan ehk natuke parema tunnetuse, et mis või kuidas selle parema poole venitamisega on.

nv

Täna ma talli ei jõudnud. Oli linnas asju ajada ja siis oli turu päev ka. Saaremaalt saadeti tomateid ja linnast tõime muu vajaliku ja nüüd jahtub 10x 750ml boloneesepõhja aknalaual ja ootab sügavkülma panekut :) Paras mäsamine on, aga samas kui ikka kodutomat ja värsked porgandid-sibulad on sisse tehtud, siis talvel on nii hea võtta. Pealegi pole talvel ju häid tomateid. Mingit jama ikka müüakse, aga tomat see ei ole.

Eile tõi õde saarest oma märad ära ja seega vinnasin ennast ka ikka talli, ehkki oli väga vedel päev olnud ja jaksu ei olnud üldse. Talli jõudes selgus, et boks on ka veel tegemata ja seega tegin selle ära. Aeglaselt küll, aga ikka vedas kõhu rulli :( Ei suutnud oma emotsiooni ja solvumist kuidagi alla suruda ja plärtsusin seal ikka mõnuga. Ma tean jah, et ei tohiks niiviisi paukuda, aga ma olin vässu ja tahtsin oma karvajalga sügada kuid pidin hoopis sitta viskama. Enesetunne oli niigi kehva ja siis läks tuju ka veel ära, no mis teha. Plärtsusin ära ja siis tulid ka saares end maakeradeks söönud ponid :D Paksukesed on mõlemid, aga ühe jalg on ikka päris kole :( Suutis end kusagil katki teha ja see asi nüüd paraneb ja paraneb, aga jube kole on ikka :( Vähemalt teda ennast ei paista see segavat ja ta ei lonka.

Loodan, et homme on mul olemine kergem ja jaksan natuke pikema jalutuskägu teha Ottoga. Võrgu jätan seekord selga :D Laup jõudsin ta kiirelt harjaga üle käia ja selg tundus natukene parem kui reedel :) Vaktsiin tuleb alles kuu lõpus ja kurb on see, et N-l ei ole rohkem vaktsiini :( Eks ma püüan siis mõnd vet-i pommitada. Seniks aga naudin puhkust niipalju kui saan.

Puhkust kõigile ja rohkem.. ja kirssidega

Ottokal algas puhkus. Lootus on küll lolli viimane lohutus, aga ju ma olen siis loll ja muudkui aga loodan, et see puhkus ravib meie mured ja kui on aeg tööle hakata, siis saame koos otsast pihta meid mõlemaid vormi ajada.
Täna käisime jalutamas ja sain kohe targemaks ka. Rahulikuma jalutuskäigu jaoks tuleb järgmine kord hobusele võrk selga panna ja ennast sääsetõrjet täis lasta. Ma naiivselt arvasin, et parmude aeg on möödas.. On ta jaaa. Hobune sahmis nagu segane ja mina ei saanud ka rahu. Tegime väga lühikese tiiru ja lasin ta ühete ülemist koplitest. Siis tegin ühte väikest usalduse kasvatamise harjutust ja lõpuks siame hakkama ka :D Kiitsin palju palju ja viisin ta sisse, pakkisn putukateki sisse ja lasin uuesti koplisse. Üsna kannatamatu oli väravas, aga suutis siiski olla, kuniks tekki veel kohendasin ja kui siis nöör lahti klõpsatas pani ta sellise lustiga kopli taha otsa. Paar pukki ladus ka sekka :D

Mõni päev tagasi tuleti mulle meelde, et ehkki ma olen väga palju selle aasta igast jamade pärast ohkinud ja vingunud, siis tegelikult tasuks pea sopa seest välja tõsta ja tõdeda, et häid asju, mille üle rõõmustada on omajagu. Super tore mees ja laps ning vol 2 tulemas. Oma aiaga majakene linnale väga lähedal. Hobune, koer. Et mida veel tahta :) Just nii peakski suhtuma ja püüan seda ka teha. Veel on 2 kuud veereda ja kuna mul ka puhkus juba alanud, siis saan ise olla ja meie pera asjadega tegeleda. Teen võimalikult palju asju, mis on toredad ja sekka ka neid, mida peab :p

70 alas 90ga..

Huvitav, kas lasnamäe kanalis on kiirusepiirang 90le tõstetud, või on mu auto spidokas katki. Täna sai sealt kohe mitu korda nii üht kui teist pidi läbi sõidetud ja minu nõks üle 75 kiiruse juures, mis niigi on ju juba kiiruse ületamine, olin ma ikka väga post keset teed. Autod vihisesid minust mööda mõlemalt poolt ja mõni püüdis mind isegi harida, ronides niiiii tagumikku kui vähegi andis ja siis seal hoolega tulesid vilgutas. Nagu vabandust väga, kui ma sõidan paremalt teises reas ja vasakul on veel 2 vaba rida ja ma sõidan niigi suts üle lubatu, siis mida sa virised seal selja taga.. Ma tõesti ei taha olla kõige paremal, kus on 100 kaevuluuki ja auku jne. Oleks ma siis kõige vasakus reas olnud. Kange tahtmine oli pidurit vajutada ja kiirus rakusga 70le lasta, aga suur kõht ja tihe ajagraafik ei tekita just isu avariiolukorraks ja siis politseiga jagelemisega ja auto remondiks jne. Aga no kui uut tagaotsa vaja ja soov see kellegi teise kulul saada, siis kanalis saaks selle küll väga lihtsalt korraldatud :D

Kui juba, siis juba :(

Nüüd on siis selge, et ka Tartus ei läinud just hästi. Ma olen kurb ja nõutu ka. Ei näe ju looma pähe. Aga mis seal ikka. Tuleb puhkus. Puhkus raskest tööst ja võistlemisest. Ehkki see aasta ei ole see võistlemise intensiivsus suur olnud, siis ju on seda ikkagi vaja. Jälle peab sööginormi sättima, aga see on kõige väiksem asi. 

Hetkel siis on nii, et hüppamisest on meil paus. Mingiks ajaks on igasugusest tööst paus, sest vaktsiinid on vaja teha ja see eeldab paari lebopäeva nagunii. Kui pikaks ma selle lebo venitan, eks paistab. Edasi siis vaid natukene niisama liikumist. Kordet, maastikku ja kui maneezis kannatab olla, siis ka klikkerimängu.

See aasta on olnud ikka väga korralik pasarahe, kui nii võib öelda. Üks jama on teist taga ajanud ja need viimased nässu läinud võistlused oleks otsekui saatuse irvitus, et nohh, mida ma siis ootasin.. Et kui juba, siis juba, onju. Seega ongi vb parem nii, et ei hakka enne midagi eriti punnima, kui ma ise olen jälle võimeline sadulasse  ronima. Siis saan ise, vaikselt, tasakesi, minu aeglases tempos liikudes vaadata, mis ja kuidas saab. See aga ei juhtu kindlasti enne novembrit, seega on tulemas pikk rahu ja vaikuse aeg.

Raske aeg ja veel raskemad valikud.

Derbyl läks halvasti nagu ka viimasel ajal hüppetrennides. Kusagil on suur kala sees ja pean selle kiiresti üles leidma ja välja juurima. Olen palju palju mõelnud ja palunud ka neutraalset tagasisisdet oma mõtetele kõrvalseisjatelt. Tundub, et lõpuks välja mõeldud tegevuskava on isegi okei, ehkki päris kannajateta ei jää ükski variant. Hetkel pean aga hobuse ja siis enda huvid esikohale seadma ja siis sealt edasi prioriteedid rivvi panema. Kes on saba lõpus, see on, ja midagi ma sinna parata ei saa.

Muutusi tuleb uuest kuust palju. Hetkel ei hakka üksipulgi rääkima, aga kui kõik asjad on paika loksunud, siis panen kirja nii tegevused kui ka nedeni viinud otsused ja põhjused. Praegu aga pean püüdma end kokku võtta ja hoolas olla, et ise mitte mingeid jamasi või käkke kokku keerata.

Ottokal tuleb augustis vaktsiin ja sellega koos ka väike minipuhkus. Püüan end sundida liigutama, ehkki see on viimasel ajal üha raskem, ja temaga käekõrval jalutama minna. Tahaks maneezis mängida ka, aga tolmab ja õhku ei ole :s

Puhkama!

Ja käes ta ongi. Veel natuke ja minu viimane tööpäev enne pikka puhkust (kuipalju seda muidugi tegelikult pukuseks saab nimetada, aga see on teine teema) ongi läbi. Pakin asju kokku ja teen sahtlid ning arvuti oma kolast puhtaks. Lõuna ajal pakkusin kolleegidele head paremat näksimist ka ja seega on kõik rituaalid ka tehtud.
Kuidagi imelik on. Eelmist korda ma ei mäletagi, kui aus olla. Tean, et sättisin viimase tööpäeva oma sünnipäevale ja siis tõin mitmel põhjusel kohe kooki ja asju. Aga tookord olid mõtted ilmselt rohkem sellel positiivsel eesootaval kui selle, mis siia kontorisse maha jäi. Olin siis väga kindel oma plaanis tagasi tööle tulla ja seega polnud muret. Seekord on aga olukord natukene erinev ja seega on  ka tunded segasemad. Eks paistab, mis tulevik toob,aga samas ma pean ikka ise ka ohjad haarama ja oma elu endale soovitud suunas juhtima. Niisama ei juhtu midagi. See aga eeldab korralikku soul-searchingut.

Esialgu aga annan endast parima, et keskenduda perele ja kodule. Hetkel vajab onnike ja aed palju palju tegemisi ja hiljem on ootamas suurprojekt, milleks esimesed sammukesedki juba astutud. 2 lapse ja koduste asjade kõrvalt saab ka oma trenniandmiste ja ka iseenda trennide mahutamine olema päris korralik logistika, seega väljakutseid peaks eelolevaks ajaks jaguma küll ja veel. Pean neist piisavalt inspiratsiooni ja enesekindlust ammutama, et siis välja mõelda, mida edasi teha, kui aeg selleks küps.

Mul oleks nagu mingi rahutu vurr hinges viimasel ajal. Tahaks oma õiget kohta ja pesa leida, kus oleks nii eneseteostus kui ka hea palk. Hea ajaplaneerimine ja ka natuke vabadust, et kõik asjad ööpäeva ära mahutada. Kus ja mis see koht olema peaks, ma aga ei oska isegi mõelda. Loodan, et see äratundmine tuleb peagi ja siis saan selles suunas liigutama hakata.

1998

Eile oli tõeline nostalgiatripp.
Otsime DK-le voodit ja üks mõte oli otsida vana voodi ja see siis ise ära restaureerida. Tööriistad on ju olemas ja puidga toimetamise kogemus ka. Kuna mul oli paar tunnikest aega eile, siis mõtlesin, et hüppan läbi balti jama turult. Ma ei ole sinna vist 10a sattunud, aga pilt oli ikka enam-vähem sama. Puuvilja-juurika lettidele olid vaid varikatused tekkinud. Ikka samasugused memmed-taadid oma jubinaid müümas. Ikka samasugune kauba kaela määrimine ja meeletu pakkumine. Vana mööbli ladu oli ka ikka sama koha peal. Midagi head seal kahjuks ei olnud. 1 võrekas, mida meil vaja ei lähe ja 1 voodi, mis oleks isegi sobinud, aga oli 5cm liiga kitsas. Pealtükkiv müüja aga ei lasknud mul ka rahus olla ja mõelda, et kas äkki annaks seda laiemaks teha kuidagi.
Ostsin kurki, tomatit ja sibulaid ning tulin ära. Ja pean tunnistama, et keskturg on ikka natuke tsiviliseeritum koht, ehkki see pole ka mingi hea värske kraami lõhnadest küllastunud kaubatänav. Ikka koserdab siin-seal mõni üle joonud, sutsetad ja rõvedalt haisev pomsik, aga keskturul on neid kordades vähem kui baltas.

Õhtul oli trenn ka.
C ja B olid oma teisel katsel ja algus oli rabe. Siis aga sulasid mõlemid lahti ja edasi mulle juba meeldis. Jah, loomulikult on raske ja tööd on palju jne, aga selle hobusega oleks vähemalt võimalik tööd teha ja õppida. Tundlik ja elav hobune, kes hea meelega asju teeb, kui saab aru, mis talt küsitakse, on hea kogemuse andja. Õpid sellisega sõitma, siis on ratsutamisoskus juba jälle uuel tasmel.

Ottol oli joogatund. Hommikul käisid nad maid avastamas ja ringi kolamas maastikul. Õhtul tegime lõdvestust. Nii pehmeks ja lödiks kui saab ja siis kerged venitused ja painutused. Selline hea tilu-lilu vahelduseks raskematele trennidele. Ei pea, või õigemini ei tohigi kogu aeg täiega tampida. Vahepeal peab niisama ka ilutsema ja tillerdama :D

Esmaspäev.

Pärast pikka nädalavahetust jõudsin eile talli ka. Kubre käis poistel kapju tegemas ja kui Ottokaga ta tegeles ise, siis Jonny ajaks ootas mu ära. Otto olla käitunud nagu tõeline soliidne vanamees. Hoidis jalga ja ise tukkus samal ajal. Jonny aga kardab seda värkimist ja käitub nagu väike ära hirmutatud jänes. Esmalt püüdis tagumik ees ära joosta nööride vahelt ja siis ettepoole. Õnneks on Kubre väga rahumeelne ja tasakesi juttu rääkides ja rahustades sai poisil jalad ilusaks. Silmad olid tal küll nii punnis terve aja, et veidi veel ja oleks peast välja kukkunud. On ikka tegelane. Muidu selline mees, aga vot seppa pelgab. Ta ei taht ei lüüa ega midagi, lihtsalt ära minna. Ja muidugi kogu aeg vaadata ja nuuskida, et kes see mees ikka on ja mis ta minuga teeb.

G käest sain B jaoks ka juhtnöörid kätte ja kui tallis olid asjad tehtud, siis K oli Ottoga juba murul. Plats tolmab ja seega me isegi ei ürita seal sõita.
Suus oli vana hea 3-osaline ja Otto silmnähtavalt olukorraga rahul. Natuke sättisime veel istakut ja katsetasime, kui palju see ikka erinevust annab. Tulemus on tegelikult hämmastavalt suur! Ja siis vaikselt traavike. MIngi hetk ma rippusin telefoni otsas ja K nokitses vaikselt omaette. Hõikusin vaid korraks vahele, et ta ikka oma keha asendit meeles peaks ja siis ühel hetkel loksus kõik paika. Ottokas oli nii kena ja jooksis väga hästi. K ütles ise ka, et vot siis ta tundis selle tunde ära, et hobune tuleb seljast ülesse ja võtab raskuse kanda. Tagumine ots tuleb päriselt alla ja eest muutub justnagu kõrgemaks. Et nii mõnus! Ja no muidugi on mõnus :D Aga eks selle koha leidmine võõra hobusega võtab ju aega. Ei käi need asjad üleöö. Nüüd, kui tunne käes, siis saab seda otsima hakata ka tihemini leidma, kuniks ongi käpas. Enda istak muidugi on kriitiline, sest kui oma raskuskese ei ole paigas ja hobusel esiotsal lösutada, siis ta ei saagi korralikult tööle hakata,ükskõik kui palju teda pookida või kuipalju ta ise ka ei tahaks.
Galopp oli keerulisem aga no pooltraavliga se eongi keeruline. Vasakule ei taht kuidagi kokku tulla ka selleks mõneks sammuks ja jäi ikka natuke käe peale lösutama. Paremale aga tuli ilusti mõned küsimised ja pole ka se aeg kaugel, kui K galopis ka end paika saab ja need õiged nupud üles leiab.  Enamus asju on ikka enda istaku taga kinni, kuid aega peab andma, sest poni seljast hobuse selgakolida ei ole lihtne. Eriti veel, kui hobune on selline natuke omamoodi kiiksuga ja ei jookse päris nii, nagu tavaliselt, vaid viskab ikka oma traavliasju siia-sinna sisse :p

Aga mul on hea meel, et töö toob tulemusi. Vaikselt ja samm haaval, aga häid hetki tuleb trennis ette järjest tihemini. Eks see kiindumus ja usaldus ratsaniku ja hobuse vahel tööga tulebki. Pusid ja näed vaeva ja siis kui saad oma preemia, siis see õnnestumine on nii suure positiivse laenguga, et jagub kohe pikaks ajaks. Otto on aga väga usin emotsiooni peegeldaga ja ratsaniku õnnelik olek utsitab teda ka veel rohkem püüdma. Kui see lumepall siis veerema saada on hea suhe hobusega olemas. Mõlemid tahavad üksteisega koos tööd teha ja isegi kui ei mõnikord ei õnnestu, siis antakse andeks ja minnakse edasi, sest eelmistest headest trennidest jagub seda head emotsiooni veel pikaks ajaks.

Ma püüan ka ise olla korralik ja tubli ja end mitte liiga maakeraks lasta. Kui puhkus hakkab, siis püüan ikka jalutamas käia jõudumööda ja end liigutada. Siis vast on uuesti sadulasse ronimine ka lihtsam ja ma ei ole seal kõver nagu konks :D Tasakaalu leidmine saab aga jälle omaette ooper olema, sest hetkel on kõht kõik paigast ära ajanud ja kui seda siis enam ei ole, siis on jälle segadus. Aga noh, põnev saab olema :)

Nv peale pikka töönädalat

See nädalavahetus oli nii mõnusalt kodune. Mul olid küll laupäevaks plaanid, aga ma lihtsalt ei suutnud end kodust välja ajada. Nii väsinud olin möödunud nädalast. Mul on kahju, et ma ei jõudnud hobuste esmaabi seminarile, aga arvestades, et ma lihtsalt vajusin päeval korraks voodisse ja magasin mitu tundi, siis ma väga vajasin seda puhkust. Kohe väga.

Täna oli päeval väike pari tunnine külaskäik, aga ülejäänud aja olime kodus. Natuke asju sai ka õnneks, tehtud ja nii mõnus rahuolu tunne on. Reedel tegin väikese nimekirja asjadest, mis järjekorras tegemist ootavad ja nii hea on sealt järjest asju maha tõmmata :)

Issi sai pojale laua valmis ja riiuli jupidki enamuses välja lõigatud. Suure vaiba pesin puhtaks ja see kuivas ka ära ning sai täna põrandale :) Esimesed karbid vaarikamoosi on sügavas ning see on ka ainuke asi, mis kriipima jäi, sest ma jõudsin loodetust väga palju vähem marju korjatud ja moosiks tehtud. Pean järgmine nädal superusin olema ja töö ning trennidele lisaks ka vaarikad korjatud saama.

Veel järgmine nädal peangi end kokku võtma ja siis ongi kõik selleks korraks. Vaatan, kuidas ma jakasan, kas teen kõik oma vajalikud tunnid eeloleva nädalaga ja olen viimase töönädala kodus, või jätan midagi ka ülejärgmisesse nädalasse ja viin siis nt reedel kooki tööle. Kahjuks ma ei saa öelda, et mul oleks eriti toredad suhted seal kellegi, aga noh, kooki võib ju ikka viia.

Kabjalisi ma see nv ei näinudki. Täna oli küll plaanis küll õhtul minna, aga ma toimetasin vaikselt kodus ja äkki oligi kell pool 9 ning hobuste söögitädi, et kas ma lähen veel või ta võib Ottole pudru ette anda. Pojal jäi küll boks tegemata, aga ta sai päev otsa väljas olla see on ka midagi. Homme lähen ja poputan teda. Sügan ja söödan kommi :)

Sült

Hommikul valutas pea. Lugesin eile kusagilt, et tähtis on hea tujuga ärgata. No kuidas sa ärkad hea tujuga, kui pea uugab. Nõme. Paha tuju oli loomulikult ka kohe platsis. Ma lausa vihkan ennast kui ma olenpahas tujus, sest siis kannatavad kõik teised ka. No ei oska ma olla normaalne, kui on peavalu ja paha tuju.

Laps sai esimese raundi ja see närib mind nüüd terve igaviku, et ma läksin ta peale kurjaks ja rikkusin ka tema päeva. Õnneks, ma loodan., on väikesed ses suhtes andestavad ja toredad mängud lasteaias aitavad pahura emme paukumise seljataha jätta. Õhtul kui koju jõuan ja ta veel ei maga, siis võtan ta kaissu ja loeme raamatut.

Kuidagi väga kudenud on olla. Vässu ja vedel. Täna on meil kohtumine projekti teemadel ja seda ma ootan. Esimene ametlik samm meie 5-aastaku plaani käima lükkamiseks. Alles eile olin ma hakkamist ja entusiasmi täis aga täna olen tühi kott. Õnneks see läheb mööda. Ma tean. Mul on ennegi olnud selliseid vedelaid päevi. Need tuleb lihtsalt kuidagi üle elada ja õhtul kiirelt voodisse ronida, et mitte oma pahurust mehe ja lapse peal välja paukuda.

PK lapsed on ka täna. Ma loodan, et on 2 satsi. Tahaks neile mingeid mänge teha, siis oleks neil tore. Lastel peab olema tore. Vb aitab lõunane miiting mu ideid värskendada ja suudan midagi head välja mõelda neile. Teatemänge või midagi meeskonnamängude vallast.

Ma loodan, et saan täna öösel paremini magada ja seega pean homme veel pika päeva vastu. Muidu ei tule mu plaanist 2 nädalaga oma viimased töötunnid ära teha, midagi välja. Kui homme õnnestub, siis on selle nädalaga täpselt pool tehtud. Siis veel vaja nädal pingutada. I-l hakkab ka siis puhkus. Jätame DK lasteaiast mõnel päeval koju ja teeme perega koos asju. Randa tahaks minna poisiga ja loomaaeda tahab ta minna ja kinno. Mina tahaks teatrisse. Liiga ammu pole teatris käinud.

Krahvinna Draakon

Ma olen vist üks väga jube, paha ja vastik inimeseloom. Jälle olen ma ühe noore inimese ära hirmutanud, tema ego tallanud ja vb, mis kõige hullem, ühele väga toredale inimesele sellega jama kokku keeranud. Oehhh, sitt tunne on.. Ja seekord eriti, sest omaarust ma ei olnud liiga kuri. Kuri olen ma nagunii, või siis õigemini kõrgete standarditega, aga samas ma annan endast maksimumi, et mitte olla õel või vastik. Ütlen jah asju otse välja ja olen range ja karm, aga mitte silmakirjalik või õel. Ja distsipliin peab ju olema. Meil siin Eestis on seda ratsutamises nagunii nii vähe ja ilmselt selle pärast ma tundungi eriline draakon.

Ometigi on see paha tunne võrdlemisi pinnapealne. Sügavamal on imestus selle üle, et see noor inimene nii hirmasati ära solvus, kui see solvumine ikka oli tegelik ja siiras põhjus plaanidest loobumiseks. Kui ma tõesti tegin liiga, siis minu vabandused. Vabandused ja ka selgitused, et ma ei tahtnud haiget teha või solvata, vaid olin lihtsalt peegel. Kui aga peegelpilt ei meeldi, siis ega peegli puruks viskamine ei aita.. Järgmine peegel näitab sama, kui just kõverpeegli ette ei lähe.
Tegelikult oli nii mõnigi nüanss, mis minuni jõudis, ikka sellest vanast ooperist, et sõita tahetakse, hobuse käest ka nõuda tahetakse, aga midagi vastu teha või anda ei taha. Või pole aega. Korra nädalas ise oma hoolealuse boks ära teha ei ole ju raske. Minu jaoks vähemalt mitte, sest ma tõesti ei leia, et seda oleks palju oma hobusele heaolu tagamiseks. Ma kohe olen võimaltult mõistmatu selles suhtes, et hobuse huvid PEAB kõrgele sedama. Ma kohe ei kannat inimesi, kes on selles liinis egoistlikud. Loom ise ei saa ju enda peasa korda teha või end koplisse lasta. Ja kui siis inimene selle peale arvab, et no´mis see 1 päev nädalas siis nüüd nii suur kannatus on hobusel boksis passida, siis minu jaoks on ikka küll halb lahendus. Eriti veel, kui seda boksi ei tehta sel päeval. Hobune on loodud liikuma ja ta PEAB saama iga päev vabalt liikuda, kui just ei ole tervislikel põhjustel boksi kinni aheldatud.

Samuti olla ma olnud liiga kriitiline sõiduoskuse suhtes, aga no mida sa ootad, kui palju aastaid on pausi vahel. Siis ongi ju esimalt vaja uuesti ennast leida ja toimima saada ja see on raske töö. Ratsutamine ei ole selline ala, et aastaid ei käi ja siis istud hobuse selga ja kõik kohe tuleb. Tasakaal, rüht ja istak lähevad nii kiiresti käest ära, et ise arugi ei saa. Nädalatega, mis siis veel aastatest rääkida.

Aga mis seal ikka. Ega ma tehtud olematuks muuta ei saa. Ja ehkki ma püüan alati oma vigadest õppida, siis antud juhul on küll nii, et ma ei taha oma standardeid enam rohkem alla lasta. Need on niigi juba minu arust miinimumi peal. Seega andke andeks, kui ma olen kuri draakon, aga mõned asjad lihtsalt peavad olema nii, nagu nad peavad.

Niidu 3V

Hommikul magasin ma loomulikult sisse aga läbi häda jõudsin ikka enam-vähem õigeks ajaks talli. G oli patsid juba ära teinud ja enamuse asju ka kokku pakkinud. Otto läks ühte eratreikusse, mis jõudis meile 9 paiku. Hobune läks peale imeliselt. Mina vudisin es ja vaatasin, et ta mulle peale ei astuks. Tagant kinni ja asi ants. Toppisime kogu mu kola autosse ja panime veel ühe heinavõrgu, et hobustel pika päeva jooksul ikka süüa oleks.

Kohale jõudsime ilusti ja Otto jäi esialgu autosse. G oli abiline ka ja seega mina ei pidanud palju rabelema. Kui aeg käes, panime Otto riidesse ja G hakkas vaikselt jalutama, et hobune saaks oma sabina välja kõndida. Soojendusel ma palju ei torkinud. Olin läheduses, et kui mind vaja, siis olen olemas, aga ei läinud G-d närvi ajama. Skeem oli hea. Mulle meeldis. Jah, siia-sinna tuli paar viga sisse, aga üldiselt oli hea. Joller pani ka minu arust adekvaatse %-di, aga Einastele ei meeldi see loom ja see kajastus ka tulemuses. Kõvasti madalam tulemus. Kokku oli 58-59% kanti, seega natuke ikka parem kui ma lootsin, aga minu hinnangul mitte selle sõidu vääriline.
Parkuur oli päris tihe ja tehniline. Päris palju seotud vahedega ridu, nii 2seid kui ka 3seid. Lisaks 2 süsteemi, millest viimane seotud vahest ja valgete suurte filleritega. Sõitu ma ei vaadanud. Ei julenud :D Aga puhas oli. 1x oli G küll eest peale jäänud, aga Otto andis andeks ja korjas jalad kokku. Vähemalt see osa oli hea.

Sellega aga hea osa lõppes.
Kross oli päris kirves ja kui eespool startinud kogenud sõitjad järjest ja järjest välja tõrkusid, siis minu ja ka kõigi teiste lootus, et G selle sõidu lõpetab, kahanes olematuks. Nii ka läks. 2 tõrget 5ndal, mis tundus justnagu lihtne tõke, aga ometi sai saatuslikuks paljudele. Ja siis 3s tõrge 7ndal, mis oli suur kraav herdliga. Seda tõrget ma eeldasin. G oli nördinud ja mina ka muidugi, aga mis seal ikka, vigadest tuleb õppida.
Ka teiene meie juunior tõrkus välja ja seega said hobused 1 päeva puhkust ja täna läksid nad harjutama. Kogu rada on üleval ja seega savad nad seal kasvõi pool päeva olla, aga kõik asjad tuleb ära hüpata. Meil ei ole kodus just palju erinevaid asju ja seega peakski rohkem mujal harjutamas käima.

Koju minnes laadis Otto end jälle pm ise ja ka maha tuli kiiruga. Vaesekesel oli hullem pissihäda, sest boksi jooksis ta vaata et traavis ja khe keeras pepu nurka ja soristas tükk aega. Ma ei usu, et ta sellepärast tõrkus, aga mine sa tea.

Uus asi oli ka olümpia, millega G ise end mugavalt ei tundnud. T tuli ka tarka panema ja seletama, et oii ikka rihmad peavad lõua all olema ja muidu ei mõju. Ma püüdsin siiss eletada, et ma eitahagi, et see suhu mõjuks, vaid kuklasse. Mida see ka teeb, kui ilma rihmata kasutad. Siis oli tal kohe jälle öelda, et ikka liiga väikesed on suulised. No jeever küll. Ise sõitis sama suurusega terve hooaja ja ei olnud kordagi midagi öelda, et suuline väike. Lihtsalt on vaja targutada ja püüda end hullu prhvina näidata. Tulgu rajale, sõitku ise ja siis tulgu ütlema. Või veel parem, öelgu, kui keegi küsib.

Eile käisin õhtul hilja ka veel tallis. Tegin Otto pesa korda ja hõõrusin ta kummiharjaga üle. Tallinaine oli nii kena ja lasi ta hommikul õue, niiet poiss sai liikuda ja oli ilusti pehme. Ei olnud kangeid kohti kusagil. Seljale panin igaks juhuks ikka natuke arnikat ja siis söök ette.

Oh ma ootan juba seda aega, et saaks ise sõita. Uskumatu kui väga ma seda ootan. Tegelikult on tore ringi veereda ja lapse põksimine on üks ägedamaid tundeid üldse, aga seekord ei ole see inkubatsiooniaeg nii eriline ja samuti tundub mulle raskem kui raund üks. Erinevusi on hulgim ja osa neist on head kuid osad kahjuks ei ole. Loodan vaid, et need jamad asjad pärast natuke tagasi tõmbavad ja ei hakka toimimist segama ;)

Kas ikka peaks...

Ma ei saa ise ka vahel aru, miks ma mingeid asju teen. Lihtsalt sisetunne surub oma tahtmist peale ja olgugi, et vahepeal tuleb selle kuulamisest suur jama kokku, siis ma kuulan ikka.

Pärast suurt segadust läks nii, et Ottokas ikkagi läheb homme niitu 3v sõitma. G-ga 100t. Kas see oli hea või halb plaan, seda näeme homme. G jõudis teha 2 trenni. Uus rekord eksole. Samas oleks see osa ette valmistusest edasiseks ning seega kohati justnagu ise üks suur trenn. Kuna niidu rajast oli super skeem ette antud ja pildid tõketest, siis eile püüdisme raskemad asjad läbi proovida ja tänaseks ehitasime ka kaare, mille alt tuli läbi hüpata. Minule suureks üllatuseks Ottokas isegi ei vaadanud seda. Vaatas pisikest valged tõkkekest selle all ja paugutas sealt üle :) Tubli poja :)

Skeemi sõitmine läks nagu läks. Istuda on seal raske ja ma tean seda. Kui G selle niiviisi ilm atrennita ilusti ära teeb siis on ta tubli. Ma ise loodaks 56% piir kätte saada. Siis oleks täitsa okei, arvestades kohtunikke. Eks homme selgub. Kuna Gl on teine hobune veel, siis ma lähen ka hommikul vara ja kui jauan, siis teen patsid ka. Panen ta autosse ja siis lähen niitu oma närve kulutama :D

Mul on endal siiani säilinud tahtmine seda 3v ise ka proovida ja see on ka põhjus, miks ma tahan, et Otto saaks võimalikult palju kogemusi. Siis on mul endal lihtsam, kui ma ka järgmine hooaeg nii entusiast olen :D Sinna on aga aega veel maa ja ilm ja eks see siis ole näha, mis saama hakkab, kui sügis käes :)

Ostsin olümpiad ka. Hetkel tundub, et ta toimib nendega päris hästi. Või no paremini kui tavalisega. Sain 12,5 seda ok hinnaga koos rihmadega ja seega saame nüüd tasapisi vaadata, kuidas parem on, kas topelt ratse või rihmad. Mina kunagi ühe hobusega sõitsin topelt ratsmega ja oli väga okei. Ootan juba seda aega, kus saaks ise sõita a proovida, et kuidas toimib. Kui saaks niisamagi sõita, oleks ka väga vahva :)

If there is will, there is way!

Ikka ja jälle ma naeran ennast ja oma kiindumust oma õpilastesse. Nii praegustesse kui ka endistesse. Elan ka aastaid hiljem neile ja nende unistuste täitumisele kaasa. Ja kui siis lähebki hästi, siis on selline tore ja hea tunne. Jah, mina ei ole enam selle edu saavutamisel mingi tegur, aga see polegi oluline. Hea meel on ikka, kui kasvõi mingis etapis sellel teel käesoleva hetkeni, olen saanud abiks või toeks olla.

Täna oli põrkekas. Kuna plats oli puhtaks veetud, siis palju asju tagasi ei toppinud. Süsteem + seotud kaarelt lattaed ja samalt aialt süsteemi kõrvale seotult teine lattaed. 

Esimesena G hobusel B. No küll on ikka suur töö ära tehtud! Liikumine on nii ilusaks läinud. Hobuse on jõudu ja põrget ja vedru liikumises. Natuke veel on asju timmida, aga uskumatul kombel oleme me isegi kunagi tehtud graafikus, ehkki vahepeal on olnud pikki auke. Kui palju seal mina aidanud olen, on muidugi küsitav, aga vähemalt olen saanud latti tõsta, kui vaja ja moraalseks toeks kõrval olla.

Kohe järgi juba soojad K ja Otto. Galopp oli soojenduse ajal väga kena. Hüppamise ajaks natuke kustus ära, aga see on väike asi. Alles õpivad tundma üksteist. Otto ikka proovis oma trikid ära, aga K leidis endas otsusekindluse üles ja pani ta kiirelt paika. Parkuur oli 90-100cm. Viimaks panin lattaeda natuke peale ja tulime seda veel mõned korrad. Viimane oli väga hea. Kõrvalt hea ja K-l oli hea tunne ka. Kui selliseid hüppeid saaks nüüd tasapisi rohkem, siis oleks häää ;)

Jaanid möödas ja päevad jälle lühenevad

Aasta selgroog on põhimõtteliselt murtud. Jaanid on läbi, pööripäev möödas ja päevad hakkavad jälle lühemaks minema. Loodan, et minu ebaõnne selg sai ka murtud ja siit edasi lähevd asjad paremuse suunas.

Otto pidevate seljajamade taga on ilmselt siiski olnud sadul, mis imekombel on kitsaks jäänud. Sai siis laiemaks tehtud ja nüüd veel tagant tõstetud. Kui vaja, siis läheb ka rinnarihm peale, et seda ilusti omal kohal hoida ja loodetavasti see aitab.
Laiemaks eest enam teha ei kannata, sest siis hakkab turja vastu käima. Väga kõrge turjaga, nagu ta on, ei tee ta seda sadula passitamist just lihtsaks. Hoidkem pöidlaid igatahes.
Stabiilne sõitja on vist nüüd olemas. Esimesed trennikesed on tehtud ja ehkki poni seljast hobuse selga kolimine on raske siis pole see ületamatu. Treeneri vahetus teeb asja muidugi mõneti veel raskemaks, aga kui on tahe, siis on võimalused. When there is will, there is way!

Siis on veel 2 juuksekarva otsas rippuvat teemat, millede käiku minek oleks väga tore. Üks neist oleks väljakutse ja kompliment ja lihtsalt tore koostöö toreda inimesega. Teine aga võiks ju ometi õnneks minna ja olla ka edukas projekt, mitte vihma käest räästa alla jooksmine. Ma ei tea kelle või mille poole ma paluma peaks, aga no see kordaminek ei oleks ju mulle... või no mitte ainult mulle. Saatke aga oma head soovid minu suunas teele ja ehk aitab siis see suur ja tore hea enrgia minu lootustel täide minna :)

Endal on 100 000 mõtet ja unelmat peas, mida kõike ma tahaks ära teha, aga mitte millegi jaoks ei ole jaksu. Palju unistusi on ka sügiseks, kui jälle trennipüksid jalga saan vedada. Kui väike osagi neist käiku läheks oleks väga tore. Ma üldiselt püüan vältida liigset unistamist ja planeerimist, sest nagu nähe, siis pole mulle selliste plaanide täitumine ette nähtud :D Aga igatahes on soov trenni teha olemas, ehkki hetkel ei kannata keha küll mingit koormust. Väsin väga kiiresti ja väga äkki. Teen miskit ja poole liigutuse pealt on jokk. Ei jaksa enam seistagi, rääkimata siis veel millegi tegemisest. See on õnneks mööduv nähtus ja kui ma jälle vaid iseendale resursse pean jagama, siis saan oma energia jälle tasakaalu ;)

Veska harrastajate finaal.

Küll see enesekindlus ja eneseusk on ikka kummalised nähtused. Nii võimsad ja mägesid liigutava jõuga, samas nii haprad ja kerged kaduma. Või noh.. vb on asi ainult minus ja selles, et ma võtan asju isiklikult :D

Aga jah, et siis veska. Otto ja M sõitsid 70-80cm handicup parkuuris 80cm ja siis 95. 80cm sõit oli päris hea. Ühel sirgel läks käest ära, aga kuna tõkked olid madalad, siis polnud tal raske sealt üle ronida. Teises osas tulid kõik pöörded välja, sest hobune püsis käes ja ehkki sõit tundus mulle aeglane, siis tuli ikkagi võit. See oli mulle sel korral ausalt üllatuseks, aga see oli väga ilus näide sellest, et võitmiseks ei pea kihutama, vaid hobune peab suure fuleega ja kontrolli all liikuma ja manööverdama.
95 soojendus oli okei, aga ebalev. Hobune hüppas normaalselt, aga M-is ei olnud seda kindlust ja kontrolli. Ja sõit läks nagu läks... väga lappesse. Kihutamise pealt tuli 1 maha. Vastik okas jääb sellest, aga samas on see õiglane, et kui ta ikka potsub seal ja ei suuda hobust sääre vahele võtta, siis on ka igati loogiline, et sealt midagi head ei tule.

Kui Otto oli koju saadetud, siis edasi ma lihtsalt nautisin võistluse vaatamist. Mul oli tool kaasas ja peesitasin seal mõnuga. Päris tore oli niiviisi ilma pingeta omadele kaasa elada :) Järgmine nv on meistrikad, kuhu tahaks ka jõuda. N ja R vähemalt. Siis on ponid, juuniorid ja harrastajad, kus ka omasid stardis.

Väike vihm

Päris tihti on nii, et asjas selguse saamiseks tuleb kasutada katse-eksituse meetodit. Nii ka mina. See nädal proovin paari asja ja vaatan, mis ja kuidas on tulemus. Laup saan ka natuke nõu veel juurde. Nädal peale seda on katse kaks ja siis peaks kokku ka mingisugused tulemused selguma. Ma hoian sõrmi ja varmaid ristis ja loodan, et tulemus saab olema minu jaoks positiivne. Aga samas pean valmis olema ka kehvema variandi jaoks. Elame-näeme.

Selle aasta algus on läinud üle kivide ja kändude. Kas poleks tore, kui suvine pööripäev tooks pöörde ka minu õnnestumistesse ja kogu see halb õnn koliks minema. Minu tervis läheks paremaks ja Otto oma ka.

See nädal on trennid M-ga. K lõpetab põhikooli ja tal on sellega seoses palju sebimisi ja lõpureis ja seega ta saab nädala vabaks. Teeb rahulikult oma asjad ära ja siis hakkame tööle. Mul on juba ootusärevus sees :)

Esmaspäeval tegin plikadele natuke kiusu. Panin väikese krõbiseva kilekoti pika piitsa otsa ja hirmutasin hobuseid sellega. Nüüd ei olnud neil  muud pääsu, kui hobused päriselt sääre vahele saada, sest ega suust ei hoia hobust kinni. JB sai poni suht ruttu korda. M-l läks ikka natuke aega, et nipile pihta saada, kuidas ikkagi hobune nii läbi sõita, et ta ka hirmutavas olukorras sääre vahele jääks. Suure pusimise peale sai ta ka lõpuks nipile pihta ja sealt edasi oli traavis pilt vägagi hea. Galopis hakkas aga kogu pull otsast pihta. Suu külge rippuma jäämine ei anna sellisel puhul küll mingit tulemust ja M pidi jupp aega pusima, et Ottokas uuesti korralikult sääre vahele saada. Aga lõpuks said ikka jutule omavahel ilusti :)

T tegime latte. Kogu töö hobuse sääre vahel hoidmisega hakkas otsast pihta. Traavis oli väga hea. Nii poni kui ka Otto. Galopis kiskus asi hapumaks. Mässasime jupp aega nii üleminekute kui ka galopis rütmi hidmisega jalaga, mitte suu otsas istumisega.

K oli ratsastus, kui oli põhirõhk rütmil. Esmalt täiesti vaba ratsmega ja hiljem kontaktiga. Vaba ratsmega liikumine on väga hea tasakaalu jaoks nii hobusele kui ratsanikule. Üks peab end ise püsti hoidma ja teine peab korralikult jala peal püsima ja ei saa käega ennast hoida. Isegi ponijunn jooksis päris normaalse rütmiga galoppi. Kontaktiga kippus natuke äksi täis minema, aga mõned konkreetsemad korralekutsumised ja rahunes maha. Lõputraavis ei taha ta ka väga ette-alla sirutada. Sellega tuleb veel palju palju tegeleda.

Suvine tunniplaan hakkab ka tasapisi paika loksuma. 2x nädalas tahaks lattidega tegeleda. 1x niisama latid ja vb natuke võimlemist ja 1x parkuuri. Sinna vahele ratsastused ja nädalavahetused saan siis vabaks, kui just võistlusi ei ole :)

Juurimaa 3V

Paar nädalat tagasi sain kõne ning küsimuse, kas ma läheks juurimaale 3v skeeme hindama. Mõtlesin hetke ja olin nõus, ehkki ka mu enda õpilased oli plaanis sinna võistlema viia. Samas ei ole mul palju kogemusi ja  ma pole ka aastaid juba enam hinnanud, aga noh, mis seal ikka. Väike väljakutse tuleb ikka kasuks.
Laupäev algas  minu jaoks kell 4. Ärkasin, tegin võilud ja 5ks talli. Tegin seekord ise hobusetele patsid. Järgmiseks korraks plaanian lapsed välja õpetada. Peaks järvel üldse patside punumise koolituse tegema.
Igatahes.
Olin arvestanud tunni, et teha Ottole ja Jonnyle patsid ja sellest ajast piisas. Jonny lakk oli väga paks ja lühike, seega need patsid ei olnud just mu parimad. Samas Ottol jälle pole lakka ja seal olid nagu vistrikud reas :s Aga noh, mis ma sinna ikka teha saan., tulid nagu tulid.

Laadimisel poni natuke juras, aga panime korded ja siis läks ilusti. Ottokas laadis ennast põhimõtteliselt ise. Toomas hakkas mulle nööri ulatama ja ma läksin rambist alla talle vastu, kui Ottokas minust mööda ruttas. Lippasin talle järlee ja olidki poisid autos. Iga kord kui T veab, on mul väike värin sees. Esmalt jääb ta liiga tihti hiljaks. Teiseks on tal pidevalt kobisemist minu laadimisvõtete, minu hobuste võu jumal teab veel mille kallal.
Seekord jõudsime me väga mõnusa varuga kohale ja kõik oli hästi. Sain Jonnyle boksi ja seega langes stressitase kohe mitukümend pügalat. Julgustasin plikasi palju sain ja siis algas töö. Alguses käsi ikka väga värises, aga tulemusi vaadates ma oma arust vähemalt väga puusse ei pannud. Loodan, et ka võistlejad väga ei virise, sest ma olin nii aus ja õiglane, kui ma oskasin.
Otto skeem ei läinud nii hästi kui kodus, aga K andis endast palju ja oli tubli. Natuke kiirustas, natuke oli liiga rullis ning täpsust, hoolikust ja väljapeetust oleks võinud rohkem olla. Skeemi sõitmine on paras esinemise kunst ja K-l oli see vist esimene kord, seega kokkuvõttes oli ta väga tubli.
Poni oli jobu. Hüppas ks aiast välja. Täiesti tühja koha pealt. Ma olen end juba mitu korda sellele mõeldes välja vihastanud, seega ma ei taha rohkem sellele mõelda.

Parkuure ma ei näinud. Jonny oli jälle tõbras, aga Otto tegi puhta sõidu. K sai ka tunnetust natuke kätte ja Otto on tubli, sest ei muutu madalate tõkete puhul hooletuks. Päris paljud ajasid 70s maha, mis on natuke nukker. Nii madalast võiks ju ometi end viitsida üle vedada.

Krossi ajaks olin ma mingite tõkete kohtunikuks ja võtsin aega. Otto stardi eel hakkas mul ikka päris korralikult sees võdisema. Ma olen ikka täielik kanaema :D K ei julenud esialgu poolistakutki võtta, sest kartis et hobune läheb alt ära. Tervet rada ma ei näinud, aga ta tuli vigadeta lõpuni, mis oli üliäge :D Sai kätte kvalifikatsiooni ja ka auhinnalise 4nda koha :)  Kui tal selle ala vastu nüüd huvi tekkis, siis on tal võimalus edasi pusida. Ottole see ala sobib. Ta ei olnud isegi väsinud pärast krossi. Silm säras ja energiat oli nii palju, et oleks võinud uuele ringile minna :D

Koju saime ka ilusti. Pakkisime auto lahti, näitasin K-le kuidas savi panna jalgadele ja siis ta jäi veel asju ära panema ilusti. Suur kast oli väga sassis ja sealt oli võimatu midagi leida. Uue lambakarva sain ka. Maksis palju, aga nagu talli jõudes selgus, siis oli viimane aeg. Vana oli nii kulunud, et naha osa oli hakanud juba lagunema :s

Täna käisin ise tallist läbi. Väike mudimine Ottole lõunasöögi kõrvale, vihmatekk selga ja õue. Tegin boksi ära ja panin õhtused heinad ette. Lasin poni maneeži jooksma ja panin ka Bämbi koplisse. Rohkemaks ei olnud vajadust ega ka tahtmist.

Ellujäämisõppused.

Eile käis siis K esimest korda Ottoka seljas ja et asi ikka võimalikult keeruliseks teha, oli kohe krossitrenn. Üldiselt peab ütlema, et arvestades ajsaolusid, oli ta täitsa tubli. Poni seljast hobuse selga kolida ei ole väga lihtne. Kohe esimeseks trenniks krossitõkkeid hüpata pole ka lihtne. Vahet pole, et need olid madalad. Hirmus ikkagi. Paar viga tuli siia-sinna, aga üldiselt püsis Ottokas ohjes ja ei pannud alt ära. Isegi rohkem ja vabamat liikumist oleks tahtnud näha, aga küllap see tuleb.

Täna siis ratsastus ja skeemi sõitmine. Skeem ei ole väga keeruline ja õnneks võib seda ka kergendatud traavis sõita. Paar rasket kohta siiski on, galopp-traav üleminekud olid täna komistuskivi ja traav peale seda üleminekut oli raske. Ülejäänud asjad sujusid päris hästi. Kisin korraks Ottol ise ka seljas ja peale seda sulas K natuke rohkem lahti. Siis lasi ka hobune end lõpuni pehmeks ja pilt oli jälle terake parem. Turjast esimese otsa kõrgeks sõitmisest ma veel ei unista, sest Otto koormus on olnud väja hüplik ja seega ta pole parimas vormis. Samas ei ole K veel üldse üldse saanud harjuda ja seega kobab suht pimedas hetkel veel.

Homme sõidame jälle skeemi ja siis laupäeval on tõeline tuleproov. K läheb proovib 3V ära :D

J-B ja Jonnyga on sama teema. Pusime eueest skeemi kallal. Traavi osa oli soojenduse ajal juba ülihea, aga galopi peale läheb ikka tormakaks. Aga samas sain ma ise paarile asjale paremini pihta kui varem ja seega ma loodan, kohe väga väga loodan, et nüüd saame jälle natukene endasi areneda.

Rasked otsused

Inimene on oma loomuselt kannatlik ja võimeline kannatama palju, aga mingil hetkel savad kõik piirid ületatud. Täna said minu omad. 

Tegin järsu ja karmi otsuse. Homme on uus päev ja uued tuuled. Näis, kas astusin ämbrisse, nagu see mul kombeks on, või tuleb seekord ehk midagi head sellest välja.

Oleks kordki ju tore, kui hundid oleks söönud ja lambad terved ning minu hing rahulik.

Avatud südame ja hingega, Hobuste juures hobuste pärast...

Just praegu turgaras mulle pähe, mis on teisiti hetkel võrreldes selle ajaga, kui mina käisin ratsutamas ja olin end välja võidelnud sportgruppi ja sain omale oma kindla hobuse. Meie kamp päriselt hoolis oma hobusest! Hoolis nii, et kõik muu oli selle nimel, et sellest hobusest mitte ilma jääda. Ma tuupisin koolis vahetundide ajal ja rongis ja öösel ka, sest head hinded olid trenniloa saamise tingimus. Trennist ei tohtinud aga puududa, sest siis võis oma hobusest ilma jääda. Ta anti sõita kellelegi, kes käis korralikult kohal.
Ja nii me käisime tallis iga jumala päev. Tuli taevast poisse või pussnuge, ikka olime kohal. Kui olime liiga haiged, et sõita, siis näitasime näo treenerile ära, puhastasime oma looma. Tegime vajalikud raviprotseduurid (savi jalgadele või liniment või mis iganes) ja jalutasime taarudes mõned ringid. Meie tibukesega oli kõik korras ja keegi teine tropp ei saanud sinna selga ronida. Elu oli tasakaalus. Sai rahus koju minna ja end rohtu täis pumbata.

Nüüd aga sõidab see, kellel on raha. See kas ta saab konkreetse hobusega hakkama või kas ta üldse hoolib loomast niipalju, et olla tema suhtes tähelepanelik... See ei mängi enam rolli. Kahjuks. Ja see on väga valus. Noored ei õpi enam hindama hobust. Seda võimalust, mida üks kabjaline suudab pakkuda, kui sa tõesti, päriselt, kogu hingest temast hoolid ja tema suhtes avatud oled. Avatud silmade ja südamega. Hobune on muutunud rohkem vahendiks, millega oma tahtmisi ja kirge rahuldada, mitte ei ole ausa ja südamest tuleva imetluse ja uhkuse asi.
Ja sellepärast meie, kes me olime tõeliselt ja siiralt neisse loomadesse... oma loomasse, armunud, tegeleme ikka veel hobustega. Need, kes aga ratsutasid enda, mitte hobuste pärast... Need enam ei sõida. Neil on nüüd muud väljakutsed, muud huvid. vahel harva käiakse ehk mõnd võistlust vaatams ja see on ka kõik. Need, kes ratsutasid, sest teisiti ei olnud võimalik elada, need on siiamaani kuidagiviisi hobuste küljes kinni. vahet ei ole siis kuidas. Kas harrastajana, sportlasena, treenerina, ametnikuna jne.

Ma tean millest ma räägin. Ma proovisin ka ülikooli esimesel aastal pooleli jätta. Ei olnud raha ei olnud aega kooli kõrvalt. Aasta pidasin vastu ja siis ei saanud enam muudmoodi, kui leidsin tee uuesti hobuste juurde. ma proovisin kõikvõimalikke spordialasid, mida ülikoolilinnal pakkuda oli. Suusatamisest vesiaeroobikani. Ei andnud ükski sellist hingerahu. Sellist rahu ja tasakaalu, mis tuleb siis, kui ma lähen talli ja veendun, et minu kabjalisega on kõik parimas korras. Ta pesa on kuiv ja puhas. Söök korralik ja õige, koplis on head sõbrad, kellega karjaelukest nautida. Ta on terve ja rõõmus. Mul ei ole isegi vaja minna temaga sõitma. Lihtsalt veendumus, et ma olen teinud kõik endast oleneva, et tal oleks hea olla, on piisav. Ratsutamine on lihtsalt boonuseks veel kõigele lisaks. Ja see, kas hobune on paberite järgi minu v ei, ei ole kummalisel kombel kunagi tähtis olnud. Ma ei ole kunagi unistanud oma hobusest. Otto ma ostsin ära hirmust, et ühel päeval tuleb sinna talli keegi, kes ostab ta ära ja viib minema ja siis ta on läinud ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma olen küll ja veel ponisid sõitnud ja siis neid ise autosse pannud, et nad uue kodu poole teele saata. Nutsime silmad peast välja aga elu läks edasi ja tulid uued armastused, kellesse kiindusime samasuguse innuga. Samasuguse pühendumusega. Isegi kui hobune oli "minu" vaid nädalaks, oli ta siiski minu! Siis tegin mis suutsin, et tal oleks parim võimalik olemine. Nii see lihtsalt oli.
Seega ma tean küll, et hobused tulevad ja lähevad. Neid ostetakse ja müüakse. Aga Otto puhul ma tundsin, et ma ei suuda temast lahti lasta. Ja ma pole tema ostu kordagi kahetsenud. Tobuke nagu ta, täpselt nii olen ka mina :p

Ehk olen ma imelik... Ilmselt olengi. Olen alati natuke teistsuguse mõtlemisega olnud. Aga ometigi on minusuguseid hobusehulle küll ja veel. Mis mind huvitab, et kas praeguste noorte seas on neid ka ja kui, siis kus nad on?? Kas leiduks kusagil üks nooruk, kes tahaks ja oskaks minu hobust samamoodi armastada ja hinnata, nagu mina armastasin neid hobuseid omal ajal, olgugi, et nad olid kellegi teise omad?