Pühapäeva-poniratsutaja

Üks väike karvane elukas on minu südame röövinud. Ta meeldis mulle kohe algusest peale, aga täna ma armusin temasse kõrvaotsteni.

Me käisime G-ga tüdrukutega maastikul ja ma pean tõdema, et ma pole juba väga ammu aega end ühegi kabjalise seljas nii mõnusalt tundnud. Jah, ta on nagu võimlemispall- pisike, väga ümar ja olematu kaelaga, aga ta  on nii nii pingevaba ja julge ja muhe. Käisime nende 3,5a vanuste ponidega, kes on regulaarses töös olnud napilt paar kuud, maastikul ja see oli kõige stressivabam ratsutamine, mida ma olen aastaid kogenud. Tõeline kvaliteetaeg kabjalisega.

Esimene naljakoht oli põldude lõpus, kus oli vaja kahe kõrge mullavalli vahelt kulgevat teed pidi sinisest autost mööduda. Ponid kahtlesid ja lihtsalt seisid nagu puuslikud. Meie G-ga utsitasime neid nii hääle kui ka jalaga edasi astuma. Nii naljakas oli. Vahepeal oli küll tunne, et sammuke edasi ja 2 tagasi. Aga lõpuks saime autost mööda. Ponid justkui ei kartnud, vaid lihtsalt oli selline jonn peal, et vot ei taha. Moosisime neid natke ja sõt läjks edasi.
Siis ronisime mäkke ja seal oli vaja kahe betoonjuraka vahelt läbi minna. See pakkus ka natuke taandusi ja nalja aga edasi oli juba lust.
Mäest alla minnes olid ponid natuke ebakindlad, aga läksime diagonaalides, et poleks nii järsk ja siis olid ponud ka kohe nõus.

Ehkki esialgu oli plaanis ainult jalutada, siis oli metsateeke niikutsuv, et väike traavijupp tuli ka. Ja siis ponide omal initsiatiivil ka galopp. Ja no kui tahavad joosta siis ei hakka kinni ka hoidma. Kui metsatee otsa sai oli ees veel põld koduni mille jalutasime sammus. Viimase lõpu jalutasin ise ka jala. Poni oli nii tubli, et ronisin alla ja lasin tal kergemalt selle viimase lõpu koduni jalutada.

Meie väiksed off-roaderid olid nii muhedad. Kõigest 3,5 aastased aga nii muhedad. Ma ei ole väga ammu end maastikul nii mõnusalt tundnud. Ma ausalt ei mäletagi, et ma oleks nii stressivabalt ennast üldse kunagi maastikul tundnud. Üldse oli see tänane tripp üks väga hea mõte ja igati õigesse auku üritus. Sai palju naerda. Sai ponidega tõelist kvaliteetaega veeta. Ja mis peamine, ma sain üle väga väga pika aja ennast päriselt ka kõigest muust välja lülitada.

Kuhu kadus lugupidamine ja tänulikkus?

Täna kerkis minu jaoks taaskord esile tõdemus, et liiga tihti tundub mulle, et lugupidamine ja eelkõige tänulikkus on kuhugi kadunud. Hirmus on see, et ma ei kujuta ette kuidas seda tänutunde tundmist oma lastele õpetada. Kas ainult eeskujust ikka piisab??

Hiljuti tekkis mulle ajutiselt rohkem vaba aega, ja seoses kohustuste lõppemisega hakkasin mõtlema, kui palju ma ennast ikkagi emotsionaalselt seon asjadega, mida ma teen. Liiga palju vist... Või siis olen vale ala otsa koperdanud. Ma saan aru, et toote ja teenuse eest raha makstes oleks justnagu kõik asjad parlanksis, aga minuarust võiks ikka tänulik olla, kui keegi on sulle midagi teinud/müünud ja seda tänulikkust ka näidata. Isegi toidupoes ütlen müüjale äitäh ja soovin kena päeva jätku. Kas tõesti on palju eeldada, et kui teenuse osutamine/ koostöö (jne) on kestunud 3, 4 või rohkemgi kuid, siis selle ärisuhte lõppedes võiks klient siiski ka tänulik olla. Või kui tõesti oli teenus/ toode nii kehva, siis miks sellest ometigi ei räägita kohe?

Inimesed ei hinda õpetajasid. Kui laps ei oska mõnda ainet, siis esimese asjana öeldakse, et oii see aineõpetaja ei seleta või on tal veel mõni viga. Kui lapsel ei lähe trennis hästi, siis on treener halb. Kõik teised on ikka rohkem süüdi eksole. Krt õpeta siis ise kodus oma last! Või kui treener ikka nii kehva on, siis kurda oma muret kohe ja kui ikka tundub, et asja ei saa, võta laps trennist ära ning ole niipalju inimene, et võtad oma otsuste eest vastutuse kah! Põhjenda siis inimesele, et milles päriselt asi, et ta saaks sellest paremaks. 

Ma olen kogu hingest tänulik DK lasteaia õpetajatele ja tema ujumistreeneritele. 2 aastat tagasi, kui ta oli 4a, hakkas ta ujumas käima. Terve aasta pusis ja tolku ei miskit. Treeneriks oli noor neiu, kes ei suutnud v ei osanud ennast piisavalt kehtestada, et meie juurikas teda kuulama hakkaks. Nii me siis vahetasime ujumiskooli, et ta saaks meestreeneri. Iga kuu sai selle neiuga räägitud sellest,e t DK vajab distsipliini ja natuke rohkem personaalset lähenemist, et ta tööle hakkaks, aga tulemust ei olnud. Nii me siis vahetasimegi kooli. Rääkisime ka ära, et meie poiss on selline juurikas, kellel on vahepeal natuke karmimat kätt vaja trennis, ja selle eest, et temaga lahke ollakse ja lubatakse lollusi teha trennis, ei taha meie küll kallist raha maksta. Aga treenerineiu sai oma tänusõnad nii minult kui I-lt juba selle eest, et ta vähemalt niipüalju suutis, et poiss mööda ujulat päris omapäi ringi ei tuuseldanud.

Eelmine aasta oli tal väga tore treener. Läks õige mitu kuud madistamist enne, kui jõuvahekorrad paika said. Siis aga võttis DK trennikaaslastele lennuga järgi ja aasta lõpuks oli ta oma rühma tugevamate seas. Treener soovitas ta hoolimata oma väiksusest ja noorusest edasijõudnute rühma üle viia, mida sügisel ka tegime. Nüüd on ta endast 1-2 aastat vanematega koos grupis, aga tundub, et treener tegi seda soovitust andes õigesti. Poiss on tubli ja naudib ujumist väga. Läheb alati trenni hea meelega ja tuleb sealt nägu naerul tagasi. 

Kui õppeaasta lõppeb, siis ma viin tema treenerile midagi tänutäheks. Jah, ma maksan selle trenni eest. Jah, treener saab palka, Aga no ta ju annab oma hingest tükikese oma trennilastele. Minu lapsele ju ka. See on hindamist väärt. Miks seda hindamist ja austust küll nii väheks on jäänud, ma tõesti ei tea. 

Ka omal nahal olen tunda saanud, kuidas annan trenne, käin võistlustel kaasas, elan kaasa ja läbi nii edu kui ebaedu. Kui aga teed lahku lähevad, siis pärast olen tühi koht. Hästi läheb, kui veel seljataga maha ei tehta ja sitta ei räägita. Sellistel hetkedel tekib küll küsimus, et mille jaoks ma seda teen. Raha?? Raha saab ka lihtsamalt teenida, kui endast nii palju andes. 

Eksokriinne pankrease puudulikkus ehk EPI

Kirjutan selle siin oma kallist koerast Willest. Võimalik, et ma olen tema haigusest ka varasemalt kirjutanud, aga kuna see teema tuli hiljuti jutuks, siis meenus mulle kui vähe infot ma omal ajal selle asja kohta leidsin ja kui raske oli meil järje peale saada. Võib-olla satub see postitus kellelegi silma, kel just seda infot vaja.

Wille jäi haigeks kui ta oli umbes 2 aastane. Ta oli energiline ja igati terve koer. Ainult hot-spot-iga olime korra maadelnud. Kõik muu oli nagu õpiku järgi paigas. Ühel päeval aga läks tal kõht lahti. Andsin riisi natukese kanaga paar päeva ja asi normaliseerus. Kui tavatoidule tagasi läksime viskas aga kohe uuesti kõhu lahti ja see hais oli kohutav, mis sellega kaasnes. Oksendamist ei olnud. Uuesti riisile ja asi normaliseerus. Rääkisin meie vet-arstiga ja järgisin tema soovitusi. Iga kord tavatoidule minnes läks asi aga väga kiiresti hapuks. Proovisime ära kõikvõimalikud eritoidud, mida loomaarstid soovitasid. Käisime kolmes erinevas kliinikus proove andmas ja murele lahendust leidmas. Aeg kulus, koer vaevles ja kõhnus silmale nähtavalt. 6 kuud võitlesime ja pendeldasime. Willest oli järele jäänud vaid luu ja nahk. Käisin öösiti teda varbaga tonksamas, et kas on ikka veel elus. See oli väga jube vaatepilt. Mõtlesin tihti, et ehk peaksin ta magama panema, sest ma piinan teda. Tal oli ju arusaadavalt raske ja valus ja paha. 

Otsisin infot foorumitest ja kurtsin muret sõpradele kuniks üks neist äkki arvas, et vb on tegu EPI-ga. Ta on ise ka loomaarst ja ehkki ta tol hetkel tööd ei teinud, siis sokutas ta mu oma endisesse kliinikusse ja tegime seal järjekordsed vereproovid. Mingid näitajad olla väga selge viitega EPI-le ja ta imestas, et varasemalt polnud ükskii arst seda varianti kaalunud. Soovitas anda LYPEX rohtu ja kui see aitab, siis olevat diagnoos põhimõtteliselt kindel.

Tuttav hobusearst aitas mul seda lypexit natuke odavamalt saada, sest tegu oli tol ajal hirmkalli rohuga. Hakkasime andma ja nädalaga hakkas koeral parem. Paari korraga ei olnud kõht enam lahti ja umbes nädalaga hakkas jõud taastuma. Ma olin korraga õnnelik ja vihane. Kuidas saab nii, et kolmest kliinikust, kus ma käisin selle 6 kuu jooksul korduvalt ja korduvalt, ei osanud mitte ükski arst isegi pakkuda seda diagnoosi. Ma oleks ju olnud nõus selle 1 purgi rohtu hoobilt osta, et kasvõi proovida selle tõhusust.

EPI on lihtsalt öeldes selline seis, kus pankreas enam ei toimi. Ei tooda seedeensüüme ja seega võib koer süüa palju tahab, aga kogu see toit läheb tal kõhus lihtsalt pahaks ja käärima, kuid toitaineid ta sealt kätte ei saa, kuna seedimist ei toimu. Vähemalt nii olen mina sellest aru saanud. Ja kuna seedimise asemel toimub käärimine, siis hakkavad vohama pahad pakterid, mis toob kaasa põletikke ja muud jama.

Õnneks oli  nüüd lahendus olemas ja ehkki see röövis hiigelsummad mu rahakotist, siis koer kosus hästi ja elurõõm tuli ta silmadesse tagasi. Aeg läks edasi ja toosama loomaarstist sõber, kes meid diagnoosiga aitas, soovitas mul proovida lypexi asemel 3x odavamat inimestele mõeldud sama rohtu. Seda pidi küll suuremas koguses andma, aga kuu kulu tuli ikkagi ca 3x odavam. Proovisime ja see toimis. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see oli äkki mezym forte või midagi sellist. 

Kõik oli korras kuni ühe väga kreegirohke sügiseni.

EPI üheks tunnuseks on koera pidev näljatunne ja aplus. Ta sööb valimatult kõike, mida kätte saab. Sealjuures ka enda sitta. Rõve, ma tean. Kuna selline valimatu kõige sisse ahmimine toob aga kaasa palju jama, siis tegin ma päris karmi tööd, et meie aias ei oleks midagi sellist, mis tema seedesüsteemis käärima võiks minna. Paar korda oli meil vaja korralikke AB kuure teha, sest ta krahmas jalutades teeservast mingi teise koera junnid hambusse kiiremini kui mina jõudsin teda sealt ära tirida ja seega olin ma meie aia suhtes topelt hoolas. Jalutamine oli niigi pidev stress, las siis oma aed olla koht, kus ma ei pea teda kogu aeg rihmas pidma ja kulli pilguga vahtima, et ta midagi valet hambusse ei saaks.

Rohuliblede närimine midagi hullu ei teinud ja seega selle pärast ma ei muretsenud. Samuti oli Wilbu piisavalt rumal ja ei taibanud, et tikrid või marjad süüa kõlbaks ning seega ei pidanud ma põõsaid hävitama. Tol saatuslikul sügisel aga oli erakordselt palju kreeke ja mingil ajahetkel ta vist avastas, et maha kukkunud kreeke kõlbab sisse ahmida küll.

Üksõhtu hakkas ta hullult oksendama ja välja tuli hunnikutes kreegikive. Kõhu lõi lahti ja oligi pekkis. Rääkisin tema arstiga, saime AB ja riisidieedi. Kuuri ajal oli ok, aga riisi pealt tavatoidule minnes hakkas pull jälle pihta. Igapäevaselt kasutuses olnud rohud ei tahtnud enam aidata. Kordasime teise rohuga AB kuuri ja olime veel 2 nädalat riisi peal. Kokku kuu aega dieeti ja märgatav kaalulangus. Uus katse tagasi tavatoidule minna jooksis jälle liiva. Mul tõusid ihukarvad püsti. Rohud enam ei aidanud. Sebisin jälle lypexit, et ehk see aitab, kui ka inimeste rohud ei aita. Ikkagi spets koertele ja selle jaooks ju tehtud. Aga ei midagi. Pudrutasime edasi ja püüdsin toitaineid lisada näpuotsaga, et ta midagigi saaks. Ehkki bakterite tasakaal paistis on, kõht käis läbi normaalselt ja oksendamist ei olnud, siis kõhnumine jätkus kiires tempos. Koer oli pidevalt näljane.

Nutsin patja, kammisin internetti. Kirjutasin oma murest kõigisse foorumitesse, mille olin leidnud. Olin juba piiri peal, et ta magama panna, sest kehakaal oli jälle alla igasugust normi ja tundsin ennast tõelise koerapiinajana, kes laseb oma koeral teadlikult surnuks nälgida. Kuniks äkki ühel päeval näkkas.

Sain kontakti naisega, kes oli midagi sarnast läbi elanud ja leidnud lahenduse külmutatud pankrease söötmise näol. Lihakombinaatides on see jääk, mis tuleks koheselt hävitada, aga on lihatööstus, mis pakendab selle koeratoiduna ja sügavkülmutab. Ja selle naise kaudu ma seda sealt nüüd olengi juba aastaid saanud. Raiun ühe pätsi külmunust peast juppideks ja enne igat söögikorda annan jupikese kätte. Peopessa mahtuvast jupist on küll, et üks toiduports laenatud ensüümidega seeditud saaks :)

Õgimise komme on säilinud ja seega pean olema ikka superkontrolliv, aga Wilbu on heas kehakaalus ja muidu terve. Sööb 2 korda päevas ja vahepalasid ei saa, aga ta on elurõõmus ja vahva vanamutt :) Kevadel saab 10 aastaseks ja on oma haigusega elanud ca 8 aastat. 

See on olnud päris veider teekond. On olnud 2 tõelist mõõna, kust pääsemine on olnud küll ikka väga viimase sekundi teema, kuid õnneks on meil hetkel olemas lahendus, mis toimib. Jah, me ei saa rahulikult jalutamas käia, sest iga lõuatäis teeservast tooks kaasa 2 nädalat AB-d ja võib-olla ka järjekordse krahhi, kuid kodus on ta üks ääretult hea koerlane. 

Nüüd on tal seltsiks väike aktivist Zulu ja ma loodan kogu hingest, et kui tal ka on aeg ükskord minna, siis see saab olema ilma valude ja piinadeta kiirelt ja vaikselt. Ta on super super super koer ja väärib kõige muhedamat pensionipõlve, mida ma saan talle pakkuda :)

I quit

Vahel  mul on tunne, et mulle aitab. Mu mõõt on täis, mõistus otsas ja ma enam ei taha. Mitte midagi ei taha.... Lihtsalt ma ei saa aru, ei oska ja ei suuda. Kahjuks või õnneks olen ma aga olukorras, kus ma ei saa käsi püsti tõsta ja minema kõndida. Ja no ega ma tegelikult päris ausalt ei taha ka. Tuleb lihtsalt kogu see abituse ja saamatuse tunne ära kannatada, pisarad alla neelata. Kõrvad ludusse tõmmata ja edasi minna. Tuleb õhtul peeglisse vaadates püüda endaga rahu sõlmida ja lubada, et homme jaksan jälle. Homme olen tublim kui täna. Targem, leebem, lahkem andestavam. Homme ei võta ma hinge seda, mis pole mõeldud hinge minemiseks. Homme ei lase ma ennast häirida asjadest, mis tegelikult on tühised. Homme olen ma "suurem" inimene. Oli mis oli, homme on uus päev.

Aga oiii kuidas ma ei saa aru miks siin munal mõned asjad on nagu nad on. Ja vahel ma niiväga tahaks inimeste mõtteid lugeda. Ausõna. Tahaks nende pähe ja hinge näha. Sest ma lihtsalt ei mõista. Ei mõista inimesi, kes ometigi on mulle justkui päris lähedal.

Ühesõnaga täna oli halb päev. Eile oli kah.

Lapsed on haiged :( Oleme 4 seina vahel kinni. Kõigil on paha olla, köhakoor on lakkamatu ja ma olen väsinud võitlemisest. Mis ma valesti teen, ma ei tea.

Haugi mälu

Lugesin just mõningaid vanu postitusi ja no küll on ikka kahju, et ma kogu mahlast klatsi ei ole siia detailselt kirja pannud. Mitte midagi enam ei mäleta, mis toimus või kes mida mu kohta rääkis :D

Nali naljaks. Tegelikult on see isegi tore, et ei mäleta. Järelikult ei läinud need asjad eriti korda. See, mis hinge puudutab jääb ju ikka meelde. Mõned teravad elamused, millest siin blogis vaid õrnalt hingatud on, on päris eredalt meeles.

Mul on rõõm. Suur ja ümmargune rõõm. Mu klipper töötab nagu kulda ja õnneks leidub ka toredaid hobuseomanikke, kes oma karviku mu kätte karvutustamisele usaldavad.  Nii tore! Täna sai jälle üks väga viisakas poiss oma kasukast lahti ja üleeilne patsient sai ka jalad siledamaks. Esialgu arvas omanik, et teeb jalad triibuga. Siis aga vaatas ikka, et need karupüksid pole ikka väga head ja võtsime ikka jalgadelt ka sujuvalt lühemaks.

Homme on Jüris kodune treeningvõistlus aga mina seekord ilmselt oma nina sinna ei pistagi. Kodus on 107 asja vaja teha. Kui mitte öelda 1007 :s
Täna ostsin preilile pikendatava voodi. Ehk õnnestub meil I-ga homme välja mõelda, et kuidas laste voodid paigutada nii, et D-le tekiks ka mingi õppimisnurga loomise võimalus. Pisikese ruumi "võlud". Tuleb kuidagimoodi kaval ja loov olla. Kus mu diasinivaim nüüd on ah?? Välja kolis vist. Kitsas hakkas :D

Karvased ja mitte enam nii karvased

Ma ostsin omale klipperi! Ma unistasin sellest juba eelmine aasta ja ka enne seda sai päris palju seda mõtet peas veeretatud, aga tegudeni ei jõudnud. See masin, mida ma tahtsin oli liiga kallis ja odavamat, mulle endale tundmatut brändi ma osta ei julenud.

Aga nüüd on ta mul olemas! Minu ilus uus roosa Liscopi Cutli. Juhtmega väike ja vaikne masin. Olen juba päris mitu hobust sellega klippinud ja seni jagub selle masina jaoks küll vaid kiidusõnu. Ka kliendid on seni rahule jäänud seega win-win kõigi jaoks. Kui nüüd karvad kaotanud hobust mitte arvestada :D

Esimesed kaks "patsienti" olid ruilas. Esimese hobuse kohta teadsin niipalju, et teda oli esimene kord narksiga tehtud ja teine kord saadi ilma hakkama. Mõtlesin, et no tont teab mis sealt tuleb. Et ehk ta ikka ei taha mind ära tappa ja ei löö mu kallist masinat kohe esimese korraga juppideks. Aga ei midagi hullu. Väga kannatlik ja tubli elukas oli. Saime põsed ka ilusti tehtud ja ei mingit muret :)
Teine hobune lasi keha peal toimetada stoilise rahuga, aga jalad ei meeldinud mitte üks raas. Omanik hoidis ühte jalga üleval, kuniks ma sama poole teise jala kallal askeldasin. Pea ja kõrvad pidime aga ikkagi mokapööraga tegema, sest no ei lasknud ta mind kuidagimoodi meelitamisega ligi.

Siis käisin ühte "kahekorruselist" pügamas. No ikka väga massiivne hobune. Igati proportsioonis ja seega esmapilgul ei tundugi nii suur, aga kui pügama hakkasin siis olid kõik pinnad nii suured, et andis ikka suristada :D  Aga no mida looma. Ta nii nautis kogu seda protsessi. Mokeldas omanikku vahepeal ja mõnules. Oli üleni täiesti lõdva. Isegi liiga lõdva :D Kõrvade juures kartis minu kätt, aga masinat mitte niiväga. Mis oli päris kummaline. Kui püüdsin käega kõrva eemale lükata, et kukalt teha, siis ta ei lubanud. Kui ainult masinaga seal askeldasin, siis kannatas ära. Näha oli, et talle see asi väga ei meeldi ja et ta kardab, aga ta oli paigal ja ma püüdsin olla nii rahulik ja tasane, kui võimalik. Tulemus sai ilus ja kõik jäid rahule :)

Siis üks huvitav kogemus oli osalist klippi tehes hobusele, keda kunagi varem polnud klipitud. Õigupoolest pole see loom veel päris paljusid asju kogenud, sest ta on alles kolmene. Mõned kuud vaid regulaarsemalt töös olnud. Kevadel, kui ta 3 sai, siis hakati teda tasakesi saduldama ja kuna selle asjaga ei kiirustatud ja enamuse ajast ta puhkas, siis tänaseks päevaks on ta umbes 2 kuud ehk sadulas olnud ainult. Ta sai paljaks pool kaela ja kõhualuse ning pool külje pealt. Selline peaaegu chaser klipp. Väga vahva tegelane. Väga usaldav ja kannatlik. Näha oli, et ta natukene ikka muretses ka, aga kuna ma olin rahulik ja vahepeal sai palju kiita ja porksi ka, siis ma loodan, et talle jäi positiivne elamus sellest pügamisest.

Ühesõnaga, kel on vaja karvast kabjalist natuke vähem karvaseks saada, siis minu tulen hea meelega tööd tegema. Tasuta ei tee, aga miljonit ka ei küsi.



Veel hobustest.
Käisin ratsutamas täna. Oi kui tore oli. E usaldas oma kullakese mulle liigutada, kuniks ta ise reisul on. Ma olin enne 1 korra seal seljas istunud ja seda umbes pool aastat tagasi. Täna siis tegin terve trenni. Midagi erilist ma kohe nõudma ei hakanud. Koolisõidu sadul oli mulle endale täna piisav väljakutse :D EI osanud ma oma jalgu kuhugi panna ja kanda tahtsin alla suruda, aga seal ju ei saa ja puusad olid täiesti tagurpidi paindes. Teised kes seal maneezis trenni tegid said ilmselt kõhutäie naerda, sest vahepeal mu jalad lehvisid nagu tuulelipud hobuse külgede peal, kui ma püüdsin teda edasi sõita. Nalja nabani ma ütlen :D Aga no igati tore hobune. Andis mu lehvimise mulle ilusti andeks ja jooksis oma ägedat suurt traavi. Galopp oli väga äge. Korra oli meil jutt, et vb teeksin ühe hüppetrenni ka, aga ausalt ma ei kujuta ette kuidas ma nii suure liikumise pealt peaksin sammu nägema :D Võibolla ma teen latitrenni, aga hüppama ma ilmselt siiski ei hakka. Pole vaja et ma midagi ära vussiks selle nädalaga, mis ta mulle usaldatud on. Aga no mõelda sellele, kuidas see hobune osteti, mis hinnaga ja mismoodi välja valiti, siis no kadedus tuleb peale, kuidas E-l ikka vedas :) Kunagi tuleb jälle ka minu aeg ;)

Igasuguseid mõtteid

Lõpetasin just ühe varasemalt alustatud postituse kultuuride, uskumuste, äärmuslaste ja oma hirmude teemal. Ma ei hakka seda avalikustama, sest ma ei taha hullemat pasarahet kaela saada või mingit muud liigset tähelepanu. Ma tahaks vaikselt ja rahulikult oma kodus elada. Rahulikult oma riigis, oma kultuuri ja keele keskel. See võtab Väikest viisi kokku minu arvamuse kultuuride segamisest jõumeetoditel, tarnides hulganisti teise kultuuri esindajaid võõrasse keskkonda ja oodata siis imelist lõimumist ja erinevustes rikastumist.

See selleks. Muudel teemadel.

Ma lähen tööle :s
J on küll alles 2a saanud ja ideeliselt oleks mul võimalik veel järgmise sügiseni kodus olla, aga midagi pole parata. Vajadused taovad jalaga tagumenti. Tuleb aga selg sirgu lüüa ja uuesti tööinimeseks hakata :) Natuke hirmus on. Natuke põnev ka. Kui J fännaks lasteaeda, nagu DK omal ajal, siis oleks ma hoopis rahulikum. Põhiline mure ongi sellega, et kuidas laste lasteaias käimise ja haigustega saab. Vanaema andis küll lubaduse meile abiks olla, aga ma tõesti ei tahaks oma asju kellegi teise kukile veeretada. Ma tean, et ma pean natukeseks ajaks oma uhkuse alla neelama ja mitte vastu võtma, vaid lausa paluma igakülgset abi, mida mul paluda on võimalik. Jah, see ei meeldi mulle, sest ma olen harjunud ise hakkama saama. Olen kasvanud nähes seda, kuidas inimene peab ise oma risti kandma. Ise oma tööde ja toimetustega ühele poole saama. Aga hetkel on nii, et perekonna heaolu on tähtsam kui minu uhkus.

Pangast ei saanud me nii head vastust, kui me lootsime. See esitab meile kohe päris toredad uued väljakutsed. Unistus järgmine september sisse kolida kadus kiiremini kui lõkkesuits tuules. No mis seal ikka. Teen mitu lainet suurpuhastusi, vähendan olemasoleva kola hulka ja püüan välja nuputada kuidas meie pisike kodu niimoodi sättida, et sügisel saaks poja oma koolinurga ja plika oma nurga. Ei I-le jääks ka töö tegemiseks väike nurgake ja et ma siin pisikeses onnikeses üksteise närve jupp haaval päris ära ei sööks. Inimene, olgugi et karjaloom, vajab siiski ka natuke isiklikku ruumi ja omaette olemise võimalust.

Aga no ega pole hullu midagi, kui ei saa nüüd ja kohe. Meil oli nagunii plaan ju teha niipalju kui võimalik ise. Ise oma käte ja oma jõuga. Nüüd on nii, et meil ei olegi muud valikut :) Läheb kauem, aga küll me ta valmis saame. Kui on vabatahtlike abikäsi tööd tegema, siis seda meil jagub. Tulge aga ;)

Raskused on väljakutsed.

Ja mulle ju meeldivad väljakutsed.... eksole :D

Ja neid väljakutseid meie peres juba jagub. Õnneks õnneks pole pereelu kui selline ise väljakutse. Selles vallas on endiselt kõik väga hästi ja ma olen väga roosa ja rõõmus.

Aga et siis meie mäed, millest üle ronida.

Ehitus on töös, aga asjad ei suju nii hästi, kui ma tahaks. Pangaga on protsess käsil, aga neile ei meeldinud meie eelarve. Ei meeldi see, et ise ehitame ja jumal teab veel mis kõik. Näis, kas üldse saamegi laenu. Esialgu võtsime 2 ehitusmeest ka, kes olid superlux ja keda julgen küll kõigile soovitada. Kahjuks aga pidime neist hetke seisuga loobuma, sest kui laenu ei saa, siis oma vahenditest jätkub vaid niipalju, et tasa ja targu materjale osta. Ja kui me ei saagi seda laenu, siis ega see pole ka maailma lõpp. Meie esialgne plaan oli nagunii ju päris ise, oma töö ja oma vahenditega ehitada. Ma tean, et see võtab sellisel juhul väga palju aega, aga väikesed sammud on rohkem kui paigalseis.
I-l on see nädal puhkus. Esimesed 2 päeva oli ta haige. Ja T oli minul nagunii meeletu ringi jooksmise päev, niiet me ei teinud midagi. Eile ja täna aga ladusime ise müüre. Kumbki meist polnud seda varem teinud, niiet ega mingit hoogsat tempot loota polnud. Ladusime aga vaikselt kivi kivi järel ja no parem ikka, kui mitte midagi. Põhiliselt ladus I ja mina olin abitööline. Tegin segu, tassisin kive. Mõned kivid aga sain ise ka paika pandud ja no profitöö see ilmselgelt ei ole, aga ma olen ikka uhke enda üle :D

Panga jaoks eelarve tegemine oli ka paras kiirustamine. Saatsin kahe päeva jooksul laiali vist 100 hinnapäringut. Aknad, uksed, ventilatsioon, kütteseadmed, vahelaed, katus, põrandad ja ahi. Kindlasti oli midagi veel. Osadele kirjadele saan siiamaani vastuseid. Mul on juba pea sassis, et kes milliseid pakkumisi on teinud ja kellega ma mida rääkinud olen. Küll aga olen päris palju targemaks saanud erinevate valikuvõimaluste osas. Samuti olen selgeks saanud, et meie projekti koostanud kunstilised geeniused mehhaanikaga just sinasõbrad ei olnud :D

Projekti on tulnud ka üksjagu muudatusi. Loodan, et see meid maja valmis saades tagumikust ei hammusta. Esialgu planeeritud fibo asemel valisime rocklite 500 plokid. Ühe akna kaotasime ära ja mõned aknad tegime madalamaks. Samuti viisime elutoa aknad kõik ühele joonele madalamaks, et seest vaadates oleks ka ühtlane mulje. Tehnoruumi akna teeme ka ilmselt väiksemaks. Kohe päris palju väiksemaks. Sellega saame pusida, sest selle sillus on juba valmis valatud, aga no topime kuidagimoodi need plokid sinna vahele. Aknaid on meil majas päris palju ja no kohati on nad tõesti ainult välise ilme jaoks, aga funktsionaalsest poolest paras jama, seega jätsime paar tükki ära. No ei ole loogiline garderoobi akent panna.

Kogu see ehituse orgunn ja pangaga läbirääkimised on viinud mind nii kaugele, et käisin töö juures ka vaibal. Niiii kirjeldamatult veider tunne oli sees, kui sealt ära tulin. Justnagu läks hästi. Sain ära öelda kõik, mis mul hinges kriipis ja tundus, et mu jutt ei olnudkii kurtidele kõrvadele. Ütlesin, et ma tahan tööd teha. Teha asju, mis on olulised. Tahan oma endist palka, või võimalust rohkem teenida. Et lähen hea meelega koolitustele, kui on vaja midagi uut õppida. Ütlesin ka välja, mis mind enne dekreeti jäämist töö juures väga häiris ja avaldasin lootust, et sellist asja enam ei kordu.
Tundus, et nii A kui ka K on kodu sellest teemast korralikult rääkinud. Mida ja mis võtmes, ma ei tea, aga nende poolne hoiak oli igatahes midagi muud kui see, mis enne dekreeti jäämist. Ma ei julge loota. Ma tahan, aga ei julge. Mulle meeldis mu töö enne DK-d niiiii väga. Ja siis ei olnud sellest enam varjugi. Ma ei tea kas ma enam oskangi seda kõike teha, milleks ma enne lapsi võimeline olin. Tagasi vaadates ma imestan, et ma olin nagu hulljulge, kes pea ees tundmatusse hüppas ja võidukalt saagiga kaldale ujus, nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi. Nüüd tagasi vaadates oli see ikka kuradima suur suutäis, millest ma ennast tookord läbi närisin. Tundub, et ma pole ainus, kes seda lõpuks märganud on.
Igatahesjäi meil jutt nii, et lähen dets algusest tööle. See mõte ajab mul natuke südame pahaks. Mitte ainult halvas mõttes. Ikka heas ka. Ootusärevus ja muidugi lisaraha perekonnale on rõõmustamist väärt. Lähen kas 0,5 või 0,75 koormusega olenevalt kui palju töökoormust mulle anda on. Talvekuudel ma ei julge kohe 100%ga minna. See väikenegi puffer annab mulle reageerimisvõimaluse, kui JK-ga peaks mingi hullem jama olema. Väikeste haigustega saab vanaema ka võideldud. Ma loodan. Ei, ma tean, et saab!

Aasta lõpp saab kiire ja põnev olema igatahes :)

TIHS vol 13

Omajagu aega on möödas juba ja sellega suurem osa keevaid emotsioone raugenud, aga tähtsam on ikka meeles.

Egas ma loll ju ei õpi eksole ja ikka ja jälle lähen ja annan end orjaks. Aga no kõrvale jääda ka ei taha. Ehkki ausalt jättis see aasta päris mitu mõrudat maiku suhu, niiet eks ole näha, kas ja mis järgmine aasta saab.

Mina olin platsil nagu ikka ja juhtisin ühte tiimi, nagu ikka. Sel aastal oli meie punt üsna nõrk. Oli mingi käputäis kogenud inimesi aga oli ka palju päris rohelisi ja paar päris pisikest tüdrukut, kellest olii rohkem kahju kui kasu. Andsid mingi ülesande, siis hakkama sellega ei saadud. Üks pisike neiu oli ka minu tiimis. Tore ja armas tüdruk, aga noor ja väike ka veel lisaks. Vait nagu sukk ja selle kolme päeva jooksul ma ei näinud, et ta oleks kuidagimoodi tublimaks saanud. Üks vanem kogenud olija sai ta omale sappa ja pidi iga sammu talle ette ütlema ja selgitama ning vahel polnud ka sellest tolku.
Mul oli ka perekond saarlased ja no ehkki poisid on abivalmis ja väga tublid, siis ühte peret korraga hallata on ikka paras katsumus. A suutis aga jälle ennast tähtsaks pressida ja ei saanud aru, et tema asi pole asju organiseerida. Korraldas sellega väga piinliku jama. Lõpuks kõik lahenes, aga no oli seda siis vaja eksole.
Tiimijuhtide omavaheline koostöö oli ka seekord palju nõrgem kui eelmine aasta, ehkki eelmine aasta olid samad juhid. Ei tea kas asi oli selles, et seekord meid ei võetud radade tegemise juurde, et kohe materjalid läbi arutada või milleski muus. Igaüks ajas oma asja ja midagi läbi ei räägitud ja sellest tuli paar korda kärude komplekteerimisel arusaamatusi. Näiteks tõstsin ma oma tiimiga meie käru tühjaks ja siis tuli teine tiim, et oi näe siia on just nende jagu materjali peale jäänud ja me võtame selle omale. Et ärgu ma muretsegu, et kui neil käru koos, siis aitavad meid.. Aitasid nad jah. Meie tõstsime siis teisegi käru tühjaks ja panime oma kraami peale. Ega see käru tühjaks laadimine konti ei murdnud, aga mulle põhimõtteliselt ei meeldi selline asi, kus teiste seljas liugu lastakse.
Aga no tööd said tehtud, rajad üles ja meie poolt mingit suurt jama ei olnud. Hea seegi.

Korralduslik pool oli see aasta aga eelmisega võrreldes päris nõme. Platsimeeskond oli paigutatud kahe maneeži sissepääsu vahele jäävasse vaheruumi. Sisuliselt olime koridoris. Sinna oli pandud paar pinki ja väideti, et see on soe ruum. Reaalsus oli aga see, et uksed olid seal kogu aeg lahti ja tuul tõmbas. Õnneks sebisin suure kanga, mis sinna mingi traadi peale ette riputati ja see tekitas natukesekenegi privaatsust. Muidu olime nagu esikusse visatud kutsikad seal külma käes.
Toitlustaja oli sama, mis eelminegi aasta aga ilmselt oli neile säästueelarve antud. Näiteks sai lihapallide puhul valida, kas sööd kartuleid koos pallidega või koos kastmega. Mõlemat polnud ette nähtud. Porganditest uputava riisi kõrvale oli salatiks ka porgand. Hommikul oli saiakesi nii vähe, et kui keegi võttis kaks, siis keegi jäi ilma. Ja lõputort oli ka eelmine aasta kordades parem. Kui ma poleks tol õhtul nii näljane olnud, siis ma poleks seda torti ilmselt söönudki. Tavaline kohupiimaplönn.

Aga kas siis midagi head ka oli? Muidugi oli!! Oli terve rodu inimesi, keda tihti ei näe, aga kes on toredad. Neid näengi horsekal. Teame üksteist ju 13 aastat juba. Vahet pole, et näeme korra aastas :D Tore oli ka see, et ma sain enda jaoks väikese tõestuse, et hoolimata jagelustest oma õega, ma siiski suudan päris hästi tiimi tööd organiseerida. Selle pisikese preiliga olin ma muidugi kimbatuses, sest ma ei olnud üldse valmis lapsehoidja rolliks. Õnneks oli minu tiimis kallis K, kes ta omale sappa sai ja kes oli supertubli.

Mis järgmisel aastal saab, ma ei tea. Kas tuleb suuremat sorti verevahetus. Nii mõneltki poolt oli kuulda, et kaheldakse, kas üldse tullaksegi enam.. Elame näeme. Tavaliselt need kõige suuremad vingatsid on ikka ja jälle rivis. Jälle vingumas. Nagu ma isegi, eksole :D

Onupojapoliitika

Lausa hämmastav on nii lähedalt näha, kuidas kirjade järgi suur organisatsioon on tegelikkuses vaid üks inimene. Ja seda mitte heas mõttes. Kuidas otsuseid, mis peaksid ja võiksid mõjutada tervet ala positiivselt ja arendavalt, tehakse ühe inimese isiklikest eelistustest lähtuvalt, arvestamata kõigile numbrite selges keeles näha oleva vildakusega. Kõik näevad, et asi on hapu. Kõik, kes vähegi natukenegi midagi teavad ja asjast huvituvad. Näevad ja vangutavad päid või muigavad. Ette aga ei võta keegi midagi ja kes teab kas üldse saaksi midagi teha.

Ma ei tea muidugi kõiki üksikasju ja seega võib-olla paistab see olukord mulle valest valgusest. Aga fakt on ka see, et enamik ei tea neid üksikasju ja ma olen enam kui kindel, et kõik, kes ei tea üksikasju, näevad seda asja täpselt samas valguses nagu minagi. Siinjuures olgu mainitud, et minul ei ole ühegi osapoolega mingit erilist suurt sidet või sõltuvust. Ma ei ole ise kusagilt otsast asjas sees. Mulle lihtsalt läheb meie ratsamaailma konnatiik korda ja vastik on vaadata, kuidas tehakse täiesti ebaloogilisi otsuseid. Selline asi pärsib seda "tähtede poole" pürgimist nii palju. Et kui sa pole õiges tallis ja sinu hobune pole õige inimese poolt välja valitud ja sul pole õige treener, siis ükskõik mitu 0-ga sõitu sa teed või mitu korda poodiumil oled, sa pole ikka piisavalt hea. Tahaks näha õiglast sporti. Tahaks näha seda, et ka tulemuste tabelis kajastuks töö ja kvalifikatsioonidega sõitudes oleks rivis need, kes on hooaja vältel selle rivis olemise ka auga välja teeninud.

Kõige selle taustal ma olen päris ausalt täitsa õnnelik, et mul ei ole mingit asja sporti. See osade võrdsetest võrdsemateks pidamine on mulle nii kohutavalt vastukarva, et ma ei taha sellega mingit tegemist teha. Kui ma peaks kunagi ise uuesti võistlema hakkama, siis harrastaja tasemest ma kõrgemale ei pürgi. Kui sedagi, sest ka selles klassis on eelmiste hooaegade näitel täiesti napakat korraldusmentaliteeti viljeletud nii et vähe pole. Oma lõbuks madalaid avatud klasse kõksida on mulle täitsa piisav.  Ja kui kunagi peaks avanema võimalus skeemitamiseks, siis ka see saab olema 101% iseenda jaoks ja tulemus saab olema vastavalt sellele, kuidas enesetunne on, mitte sellele, mis paremusjärjestus näitab. Seega jah. Hea, et ma ei pea selle onupojapoliitikaga muudmoodi kui publikuna kokku puutuma.

Natuke maja ja metsa juttu.

Polegi meie ehitusteemadel ammu kirjutanud. Here we go.

Vundament on valma!! Wohoooooo!! Üks etapikene on tehtud. Jess! Nagu päriselt ka. See oli osa, millest ma kõige vähem jagan. Teine tume maa on katuse tegemine.
Õnneks õnneks on meil nüüd ka materjalid välja valitud. Isegi terassi materjali otsustasime ära, ehkki see saab ilmselt olema üks viimased asju, millega tegeleda.
Viimane ponnistus vundamendi kallal oli kanaliaugu täis panemine ja liiva tihendamine. Möllasime I-ga terve eelmise laupäeva selle kallal, aga hakkama saime! Tänaseks on esimene ports seinamaterjale ka kohal. Nendega oli hea nali.
Ootan mina kodus kannatlikult, et tuleks auto. Tuli. Hiiglaslik. Parkis end maja ette tee peale nii, et keegi enam sõita ei saanud. Kõhetu noormees ronis kabiinist välja ja küsis, et nohh, kus siis traktor on, mis maha tõstab. Mul vajus süda saapasäärde, et no mida nüüd?? Tellisime ju plokid koos transaga objektile, Kas tõesti siis laadimist ei olnudki teenuse sees :s
Kõhetu noormees tegi paar kõnet ja õnneks selgus, et laadur on siiski tellitud tehase poolt ja juba teel. Täpselt 9 jõudis upitaja kohale. Muljetavaldava täpsusega poetas upitaja plokialused müüride vahele liivale. Mul oli selline ärevus sees, et rääkisin terve aja E-ga telefonis, sest muidu ma oleks seal vist lõhki läinud. Kui töö tehtud ja rekka minema vuras, siis küsis upitaja juht minult, et oh kellele ma arve teen? Kas firma või eraisik? Mul vajus lõug maani. Et nagu mismõttes? Ütlesin siis, et mina küll ei tea, sest meie tellisime materjali koos kohaletoomisega ja maksime juba ära ka. Ta siis helistas ja saigi teada, et tõesti tõesti, meie ei pea enam midagi maksma. Mul oli juba kukal pinges :D Miks ei võiks sellised asjad olla enne läbi räägitud, mitte et tekitatakse kliendile kerged südarid ja alles siis hakatakse uurima, kuidas asjad korraldatud on. Aga no lõpp hea, kõik hea. Materjal on kohal ja ootab töömehi. Oleks neid siis ainult võtta kusagilt..

Täna on väga ilus ilm olnud ja ma sain ka õues mõned pakilised tööd tehtud. Vaarikaid istutasin veel ringi, et nad perimeetri soojustamisel ette ei jääks. Oma minipeenrakese tegin ka puhtaks ja lõikasin kuivanud lillepealsed ära. Ootan veel maasikaistikuid, et viimased augukesed täis istutada ja siis võib minu põllumajanduslikud ponnistused selleks sügiseks lõppenuks lugeda :D Ma olen absoluutselt ebapädev aiapidaja aga no ma tõesti püüan ;)

Niiiiiväga tahan metsa minna. Olen viimasel ajal talli ümbrusest kõvasti pähkleid korjanud. Nii mõnus! Nii nende korjamine kui puhastamine kui ka söömine on megamõnusad tegevused. Esmaspäeval on mul juba plaane palju, aga kui vähegi õnnestub, siis T või K tahaks metsa minna. Kes minuga kaasa tuleb?

Keskendumine

Eile oli korra selline tunne, et paneks oma mõtted ka pagulaste teemal kirja aga õnneks läks see tunne mööda. Vb tuleb mingil hetkel tagasi ja siis kirjutan, täna aga tahan hoopis keskendumisest kirjutada.

On paar inimest, kelle tegemistel võistlusmaastikul ma silma peal hoian ja kellele kaasa elan. Viimasel ajal on hakanud silma huvitavaid kõikumisi keskendumises. Ei suudeta end kokku võtta. Lastakse muudel asjadel olulisel hetkel oma pea nn "tühjaks" teha. Pea ei toimi ja sooritus kannatab. Või siis jäädakse kuhugi, kellessegi või millessegi liialt kinni ja see hakkab arengut pärssima just sel moel, et enam ei osata häid asju näha. Ma olen paar korda käinud A Hannuse spordipsühholoogia koolitusel ja väga väga head loengud olid. Ta rääkis päris palju sellest, kuidas meie pea sooritust mõjutab ja kuidas seda asja paremaks teha. Kuidas keskendumisvõimet treenida. Tõi palju häid näiteid. Täitsa huvitav oleks teada, kui palju ratsatreenerid oma õpilastega sellist tööd teevad. Teadlikult ja metoodiliselt, mitte poolkogemata hüppetrenni käigus. Veel huvitavam oleks võrdlus muude spordialade treeneritega ja ka näiteks vanusegrupiti. Väga põnev teema ja ka väga asjakohane, arvestades fakti, et üksnes sel hooajal on minule teada olevalt läinud päris mitu sooritust selle nahka, et kuskilt tuli mingi segav info peale ja sportlane ei suutnud või ei osanud enam sooritusele keskenduda ja asi läks totaalselt hapuks. Hea uurimistöö teema kellelegi :D Seda tööd loeks isegi.

Ilusad pildid

Kuidagi on juhtunud nii, et olen viimasel ajal paarile võistlusele vaatama sattunud ja paari võistluse tulemusi kodus põnevusega oodanud. Lisaks tulemustele on ka muid asju silma jäänud.

Kõvasti kõmu oli koolisõidu maailmas hobuste rulli keeramise teemal. Oi kui kole ja paha! Ja ongi kole ja paha! Ka meie ks inimesed kommenteerivad, et jube kuidas ikka väänatakse ja kuidas ikka neid väänajaid maha ei võeta ja miks ikka kohtunikud panevad neile häid hindeid. Vaatan  minagi neid "ilusaid" pilte, kus hobune kange seljaga esijalgu loobib ja "pikendab" ehkki tagumine ots vaevu astub ja no ei ole ilus. Viimane ilus asi, mis ma ks vallas nägin oli mingi video, kus naiska teeb igasugu raskemaid elemente ilma sadulata ja ilma valjasteta, vaid nöörijupike ümber hobuse kaela ja kaitsmed peal. Vot seal oli päris koondus, päris pikendus ja ilusti tervest kehast töötav hobune, kes tõi ise oma kaela just nii kõrgeks, kui tal oli vaja. Ninanups oli vertikaalist selgelt eespool ja tagumine ots "kükitas".  Tore oli vaadata ja kadedaks tegi. Kurb, et ise ei oska nii hästi istuda ja nii hästi hobusega jutule saada.

No ja siis lähen mina ks võistlusi vaatama. Enamus oli täitsa tore. See natuke mida ma vaadata jõudsin. Kahjuks oli aga näha ka korralikku väänamist ja rullimist. Stjuuard seisis minu kõrval, silmitses platsi ja ükski närv ei liikunud. Nutune värk.

Peale igat võistlust on ka palju pilte. On igas mõttes ilusaid pilte. Hea kvaliteet ja õigesti tabatud hetk. ja siis on "ilusad" pildid, mille puhul ma ei saa aru, miks pildil olija seda ometigi kõigile vaatamiseks paneb. Kõige hullemad on minu jaoks sellised pildid, kus hüppamise ajal hobune ronib üle tõkke, ratsanik ripub ratsme küljes, toetab varbale ja on igal võimalikul moel hobusele hädaks kaelas. Ma saan aru, et kui oskused juba natuke kannatavad, siis tahetakse võistlema minna. Ja ma ei mõista hukka seda, kui kogenematud võistlevad. Kusagilt peab see kogemus ju tulema. Aga no niipalju võiks ikka enne selge olla, et kui hobune oma töö ära teeb, siis ei karista teda suu küljes rippumisega. Hoidke lakast kinni, kui muidu küljes ei püsi. No ja kui läkski lappama ja rippusid seal ratsme küljes nagu märg pesu, siis mille pärast on seda jama vaja netti riputada. Mina tean omast käest liigagi hästi, et isegi kui kavatsused on parimad, siis võib igasugu asju juhtuda ja sooritus päris jube välja kukkuda. Aga tõepoolest pole vaja seda koledust kõigile demonstreerida. Ühesõnaga enesekriitikat võiks ka olla. Natukenegi.

Tasa sõuad kaugele jõuad

Või siis tundub nii, sest teekond kestab kaua.

Meie koduaias asjad ka ikka vaikselt edenevad. Maasikapeenar on valmis ja olemas olnud taimedki istutatud. Hernepeenar on ka valmis ja täidetud ning ootab kevadel herneste istutamist. Ka ümbruse tegin niipalju siledaks, kui meie kuumaastikust aed seda võimaldab. Mõlemad vanad kirsipuud on maha võetud ning aed on kohe poole valgem :) Ainuke natuke jama asi on see, et telgi alus ei ole enam päikese eest varjul, kuid ise me seal ei maga seega pole hullu :D

Õunu on see aasta metsikult ja maha kukkunud õunte koristamine on igapäevane tegevus. Eile sain puude alused puhtaks aga täna on jälle uputus. Nagu tuuleveskitega võitleks. Õnneks on teada, et need veskid väsivad peagi, kui õunad puuotsas otsa saavad. Sügisel tuleb puid korralikult pügada, sest eelmine aasta jäi see tegemata ja nüüd on asi täitsa hapu.

Vundamendi kallal lõpetasid töömehed eile ühe etapi ära. Homme-ülehomme tuuakse täiteliiva ja neljapäeval tuleb traktor tööd tegema. Siis peaks mehed vundamendi müürid ka lõpuni kinni tegema ja siis on üks etapp valmis :) I tegeleb radoonikile ja seinte plokkide ning muu vajaliku tellimisega ning kohale toomise korraldamisega. Kui kõik hästi läheb, siis saame ikka kohe edasi tegema hakata. Või no mis siin mitte hästi minna. Võib olla venib millegi tarne natuke, aga töö käib ja soiku me seda asja ei jäta :)

Täna puhastasin liiva jaoks vajalikku platsi ja vedasi sealt maha võetud vahtra juppe ära. Päris korralik trenn. Jõusaali pole vaja minna :p Toimetamist, koristamist ja asjatamist on siin kogu aeg ja palju. Püüan ka nii palju asjalik olla, kui saan. Randmed palju ei luba, aga no natuke ikka.




Natuke teistel teemadel ka.

Eile oli "Lagedi Laste Päev". Kiigeplatsil oli kohalikele lastele mõeldud üritus, kus lastele oli väike etendus, batuut hüppamiseks ja Minnihiir mängis mänge lastega. Batuut oli väga suur ja seal oli vaja ronida. Lapsi oli omajagu ja suuremad möllasid mõnuga. Jessu tahtis ka väga minna hüppama ja siis Dommi aitas ja turvas teda. See oli nii nii armas, et mul olid uhkusest pisarad silmis. Nii hellalt ja hoolitsevalt aitas väikest õekest. Hoidis teised mürajad eemale ja vaatas, et õde ikka saaks ilusti üles ja alla, kust vaja :) Püüdsin iga raasu sellest tundest endasse koguda, sest see oli nii nii hea tunne :) Kodus nad madistavad ikka omavahel päris mehiselt, aga kui sellises olukorras on vend õele abiks ja kaitseks, siis midagi olen ma ikka oma laste kasvatamise juures õigesti ka teinud :)


Vahepeal käisin ratsutamas ka. Projekt "A". Ma ei tea kauaks seda saab olema, aga ma kavatsen nautida kuniks on. Hobune on tore aga toores. Hetkel on mulle aga hea see, et saan välja juurida seda harjumust, mis mul Ottoka sõites on sisse kulunud. Hetkel on mulle kõik teistmoodi olev kasulik. Olen tänulik võimaluse eest ja annan endast parima, et ka võimaluse looja kahetsema ei peaks.

Kodused toimetused

Ammu pole kirjutanud. Üht-teist on juhtunud.

Just mõned päevad tagasi võtsin aias ühe kirsi maha. Tüügas on veel püsti, sest see on käsisaega nüsimiseks natuke liiga suur suutäis, aga okstets tegin puhtaks. Peenralapi kaevasin ka üles, korjasin umbrohust puhtaks ja vedasin kivid ära. Päris korralik tegemine oli.
I puhkas kaks nädalat ja sel ajal sai nii tööd tehtud kui ka perega oldud. Käisime Hiiumaal ja väikese sutsu Pärnu kandis. I saagis ära kõik ootel olnud lauajupid, mis nüüd mul ära laduda tuleb. See oli suur asi ja kui ma laotud ka saan, siis on jälle midagi aias paremuse poole liikunud.

Olen väga kodu keskseks muutunud. Tallis käin niipalju, kui L-le trenni annan. Ponide juurde pole jälle ilmatuma pikka aega jõudnud :( See teeb kurvaks, et ma kuidagi uuesti järje peale ei saa. Iseloom on nõrk, mis parata. Töö otsingu rindel ei ole ka midagi põnevat. Same old, same old. Ma tahaks ikka oma eriala peal kuhugi edasi areneda, midagi õppida. Avastada. Viimasel ajal on aga selline lootusetu ja alla andmise tunne. Ma tean küll, et ma võiks olla ma ei tea kõik mis, aga no ei ole seda julgust, usku ja ettevõtlikkust.

Ratsutamise ja hobuste teemal käib päeva jooksul vist 100 erinevat mõtet peast läbi. Ennast on hädasti vaja liigutama hakata, aga laiskus on kole loom. Kohe väga kole :p

Täna oli hea uudis ka see, et elektrilevist käis asjapulk kohal ja võttis kooskõlastuse, et reedel tulevad puud maha võtma. Aianurgas on üks suureks kasvanud vahel, mida mina sinna ei taha ja mis on otsapidi juba liinidesse kasvanud. Nüüd nad tulevad ja võtavad selle maha ja viivad minema kah. Super!!

Homme peaks betoon ka vundamendi jaoks tulema. Vaikselt ikka deneb. Väga vaikselt, aga siiski. Iga päev ma vaatan ja unistan ja mõtlen, miloline ja kuidas siis olema saab, kui maja valmis saab. Ma tean küll, et peaks hetkes elama ja protsessi nautima, aga no hetkel on mu meeled küll unistuste radadel :)

Tore oleks

See kiun, mis siia nüüd kirja saab, puudutab ühte konkreetset sektorit mu elus ja õnneks muid juppe eriti ei puuduta. Või no ei puuduta seni, kuniks ma ise suudan need asjad lahus hoida.

Igatahes. Oleks väga tore, kui pasarahe vahele mõni päikesekild ka satuks. Ei tea kas ma olen valel ajal vales kohas või olengi lihtsalt vales kohas ja kulutan oma energiat pidevalt vale puu all haukudes. Mingi osa minus ütleb, et ma ei tohi alla anda ja pean edasi pusima. See osa on aga väga kokku kuivanud. Suur suur enamus minus on alla andmas ja käega löömas. Nutaks või karjuks või lõhuks midagi, kui sellest kasu oleks. Aga pole. Seega ma lihtsalt olen omaette pettunud ja nõutu. Homme on uus päev. Lets hope its better.

Käisin metsas

Oi kui kaua ma pole siia jõudnud, ehkki tegelikult on olnud väga palju mida endast välja kirjutada ja siis seljataha jätta. Nüüd, kui lõpuks end kätte võtan ja arvuti taha istun, siis ei tule aga loomulikult enm midagi meelde. Paari lausega aga midagi ikka kirja saab.

Esmalt siis püüdsin ma üht töökohta, millele mõeldes läksid üle pika aja silmad särama. Aga ei olnud ette nähtud. konkurents oli suur ja välja jäin päris viimases voorus, seega polnud ka väga kehva tulemus. Aga no see esimesena rosetist ilma jäänu tunne on ikka nadi küll :D

Ponide juurde pole väga kaua jõudnud ja see on kurb. Iga päev mõtlen, et lähen kohe, kui I koju jõuab. Kui ta aga koju on jõudnud, siis ma ei taha enam mitte kuhugi minna. Tahan hoopis oma mehega koos kodus olla.
Kodus on kogu aeg 107 asja nagunii vaja teha. Sain ühe suure kivihunniku kuuri äärest ära klaaritud. Võtsin võsa aia eest ja tagant maha. Juurisin paar väikest puud välja. Ühe kuivanud kreegi ja paar mingit imelikku lehtpuu hakatist, seega väga raske eiolnud. Vedasin mulda juurde ja tegin platsi siledaks. Nüüd on  meil koht grillnurgaks puhas. Lõkkeaseme lappisin ka uuesti üles, et oleks korralikum.

Lillepeenra olen suutnud ka üsna viisakana hoida. Täitsa hea meel kohe enda üle arvestades asjaolu, et ma pole üldse rohenäpne :D
Laup käisin A-ga metsas. Ta vedas mind ringi ja saime korileda. Niii tore oli :) Sain terve kasti kukeseeni, 1l karbi metsmaasikaid, 3l ämbrikese mustikaid ja suure pundi naistepuna. Istusime autosse ja kohe hakkas vihma ka sadama, niiet meil vedas ikka väga. Siis olime ta vanemate juures veel paar tunnikest. Korjasime maasikaid ja herneid mulle koju kaasa ja ta ema andis mulle lille istikuid ja tilli ja peterselli sügavkülma.

Sealt läksime talli ja sõitsin üle pika aja Ottokaga. Tore oli ratsutada. See oli nagu natuke teraapia mulle. Sain asju selgemaks mõelda. Midagi väga palju hobuselt ei nõudnud. Üleminekuid ja voldikesi, sest ta kippus esiotsale ja käe peale lösakile vajuma ja keerates oli nagu kallerdis. Aga pärast oli täitsa tubi :) Lõppu tegin pikalt sammu ja küsisin sammus ka, et ta hoiaks kerge kontakti, mitte ei vajuks käele või ei viskaks üles ennast. Küll ta tahtis kiirustada ja traavi pakkuda ja susserdada, aga küsisin ikka oma asja rahulikult ja lõpuks oli ta väga pai poiss.
Tegin kõik vajaliku ära, käisin poes ja A viis mu koju. Kell oli 9 vist juba. Hea päev oli. Sain ajusid metsas tuulutada ja ühtteist palju selgemaks.

Eile sain kõik korjatud ja kingiks saadud kraami õigetessekohtadesse pandud. Marjad külma, seened puhtaks ja praetud ja külma, lilled maasse, ürdid hakitud ja külma. Maasikamoodis on juba külmas. Umbes 12 kg kanti maasikamoodi sai seekord tehtud. Järgmiseks hooajaks valmistumine on alanud ja mulle meeldib see aeg :) Tunnen end kohe parema emana, kui oma perele head ja paremat varun, et oleks talvel ka mida võtta. Tahan kindlasti veel mustikale minna, sest mõlemad lapsed armastavad mustikaid süüa ja no ma ise ju ka ;)


Vaja oleks paari ilusat ilma. Aias on palju asju, mida tahan ära teha. Mul oleks nagu mingi väikene ärkamine toimunud. On tulnud ideid ja soove, mida ja kuhu tahan teha ja see on nii hea tunne :) Oleks nüüd vaid ilma, et saaks tegutseda enne, kui see tunne välja kolib :D

Oleks tädil rattad all oleks tädi omnibuss

Keegi kinkige mulle 30 000 euri! Kohe ja praegu ja täitsa niisama ilusate silmade eest :D Mul oleks kohe väga hea koht kuhu see raha panna. Mul oleks kohe mitu auku, mida selle rahaga täita. Üks neist haigutab siin hoovi peal meil :D

Aga nüüd võtame roosad prillid eest ja räägime tavalisest elust ka.

Ponud on ÄGEDAD!! Kessu on mind üllatanud. Ma arvasin, et ta on selline natuke ergum vibalik ja ehk ka umbusklik, aga tegelikult on ta hoopis meeletult uudishimulik ja julge. Väga suus susserdis on ta muidugi ka ja kogu aeg on vaja mokeldada ja nuusutada ja oma nina igale poole toppida, aga samas on see tema uudishimu äge.
Sadul on nüüd 2x seljas käinud ja erilisi emotsioone see ei tekita. Üldse mingeid ei tekita. Panin esimene kord selga ja ei midagi. Teine kord ka ei midagi. Laupäeval kordetasime A-ga koos ja panime väikese tõkkekese ka. Alguses maalatt, siis ristike ja siis u 50cm kõrgune aiake. Vaatas, uuris, aga üle läks iga kord ilma kõhkluseta. Seekordne trennoli esimene, mis oli kohe täitsa trenni moodi. Kessu oli isegi täitsa vässu pärast. Boksis viskas pikali ja püherdas hoolega. Sai kommi ja sügamist ja oli oma tavalises rõõmurulli olekus.

Joyce on aga omaette tegelane. Ta lemmik sügamiskoht on kubemest ja tisside vahelt ja no ei ole just palju märasid, kes niimoodi naudiks, kui neid sealt sügada. Ta on täielik fanatt. Nina venib välja ja pea hakkab vaata et tudisema. L käis kõhutamas ja sügas ja poni oli täpselt selline, et no tehke te minuga mis aga tahate, peaasi, et sügataks :D
Panime tallegi sadula selga ja tutvustasime tõket. Maalatist läks ilusti üle, aga püalju suurema tähelepanuga kui Kessu. Ristikest vaatas ka silmad suured ja hüppas suure kaarega. Kui lattaiaks panin, siis 2x pidurdas ette seisma ja nuusutas seda moodustist õige kahtlustavalt. Väikese ergutuse peale kalpsas aga koha pealt üle. Kolmandat korda tulles hüppas juba ühe jutiga üle, aga hoog kippus natu suureks minema. Tegime veel ühe kõksu ja oligi kõik. Ei taht ma rasvarulli palju piinata.

Jalutamise ja mängude osa meeldib mõlemile. Nad on nii seltskondlikud ja võtavad jube hästi kontakti inimesega. See on super lahe!

Järgmine kord proovin ringaias natuke ohjata ja siis saame ka suure platsi peale minna. Põnev põnev :D


Aga peale ponide on ka muid asju.

Vahepeal olid meistrikad. Ma olen ikka loll omaette eksole ja lubasin end jälle orjaks. Nagu alati, ütlen ma ka seekord, et see oli viimane kord :D
Samas mulle meeldib käia sellistel võistlustel. Vaatan neid vägevaid loomi ja häid (ja vahel ka mitte nii häid) sõitjaid ning igast mõtteid ja unistusi tuleb pähe. Et huvitav, kui mul oleks võimalik sõita mõne päriselt hea hobusega, siis kas ma saaks oma hirmudest üle. Kas ma julgeks kunagi üle meetri hüpata. Julgeks ma üle meetri võistelda. Kas ma kunagi jõuan veel üldse skeemi sõitma või jääbki see üheks täitumata unistuseks. jne jne.
Siis vaatan ponisportlasi ja laste klassi sõitjaid ja mõtlen, et tahan olla oma lastele samasugune ema, nagu on nende laste emad. Tahan võimaldada oma lastel nende valitud alal treenida ja areneda just niipalju, kui nad soovivad ja suudavad. Tahan, et ma saaksin võimaldada neile seda, mida minul ei olnud võimalik saada.
Ohh neid unistusi, eksole :)

Ponud õpivad uusi asju

Ponikesed muudkui aga õpivad ja arenevad. Puhastamine on juba mõnus tegevus. Kapjadega on veel jändamist, sest tasakaal ei püsi eriti hästi. Valjaste ja suulistega harjumine on täies hoos. Pähe lasevad mõlemad väga ilusti panna ja kuna suulisega koos tuleb ka väike kommiamps, siis on asi nende jaoks üsna põnev. Korde kinnitan ma ikka päitsete külge. Kuidagi ei tõuse mu käsi seda veel suulise külge kinnitama. Vara veel.
Sedelgas on juba tuttav ja ei tekita mingeid emotsioone. Vööd saab ka juba üsna kinni pingutada. Esimesed korrad panin ainult niipalju, et see ringe ei teeks aga täna tõmbasin juba enam-vähem kinni.
Pessoaa kordesüsteemi tagumine rihm sai ka ära tutvustatud. Eelmine kord käies jõudsin ainult Joycega tegeleda, sest hirmus palju sääski ja mutukaid oli ja ni nii vastik oli olla. Hobusel raske keskenduda ja minul raske midaginõuda. Joyce tagumine ots põrkab päääris hästi :D Traavis jooksis rahulikult ja see kanna juures olev pehmendus ei paistnud teda segavat. Galopis aga püüdis seda takka üles süües ära ajada :D Täna tuli galopis vaid paar üksikud pauku ja muud ei midagi. Traavis näitab Joyce väga münusat edasi pürgimist. Kui kordel teda edasi saata, siis ta hakkab nii mõnusalt tõukavalt edasi minema. Nagu väike rong puhib edasi. Galopp on ka täitsa rütmiline juba.

Täna oli Kessu esimene ja ma ootasin rodeot. Minu üllatuseks aga tuli ainult üks poolpidune jalavibutus külje suunas ja oligi moos. Edasi jooksis nii traavis kui ka galopis täiesti häirimatult. Tubli laps, nagu L ütleb :D
Täna oli L ka olemas ja mõtlesime, et mis kui prooviks neile korraks selja peale kõhutada. Kui Kessu oli kordetatud, siis võtsime enda juurde ja patsutasime igalt poolt ja püüdsin L kõhuli üle selja tõsta. Esimene katse oli liiga järsk hüpe ja Kessu ehmatas ära. Sügasime uuesti ja olime järgmine kord palju aeglasemad ja rahulikumad. Kessu seisis rahulikult ja keeras pead ikka ühele ja teisele poole ning uuris küll L jalgu ja siis jälle üle selja rippuvat pead ja käsi. Sai palju sügamist ja kommi ka. L libistas end alla. Kiitsime poni ja proovisime veel. Kessu seisis rahulikult. Eest ma enam kontakti ei hoidnud ja tal oli vaba voli edasi astuda, kui ta oleks tahtnud. Ta keeras vaid oma pea L poole ja sai kommi põske :) Kokku kõõlus L seljas ehk minuti. No võib-olla ka kaks. Igatahes oli Kessu väga vapper ja tubli!

Joyce oli kordel nr 2 ja ka temale upitasin L selga. Olime kohe alguses targemad ja liigutasime üliaeglaselt. Joyce lihtsalt seisis nagu palk :D L küünitas ka kubemeni, et teda lemmikkohast sügada ja no poni nautles täiega. Ta laseks endaga vist ma ei tea mida teha, kui ainult sügataks. L naeris et no päris hea ikka... kõõlud esimest korda ponil seljas ja sügad teda samal ajal kubemest :D Upitasin L paar korda veel selga ja tegime ka 2-3 sammukest ning oligi kõik. Palju sügamist ja kommijupp ka põske. Ma ütlen sel ponil reaalselt hakkas pea värisema, kui ma teda preemiaks tagumise jala siseküljelt ja kõhu alt kratsisin. Kael venis välja ja mokk oli niiiiiii pikk :D

Märakesed on lahedad. Nad on peale seda, kui nende bokside vahesein sai madalamaks tehtud nii mõnusakesed. Kohe on näha, kuidas nad on stressivabad, et saavad üksteist näha ja ninasid kokku panna. Kui ma ühega toimetan, siis teien paneb pea üle ääre ja vaatab mis tehakse. Kui täna Joycele valjais panin, siis Kessu aitas kah mokeldes kaasa. Väga sotsiaalsed elukid. Järjest paremaks läheb ka inimese ruumi austamise teema ja survest vabanemise õppimine. Ikka iga kord mõned lihtsad ja selged harjutused. Õgeid vastuseid tuleb järjest rohkem ja kiiremini. Väga lahe!

Kärutäis haaval

Tänaseks on vundamendi auk valmis. Kopp möllas 2 päeva ja ära viidi 10 koormat pinnast. Päris muljetavaldavad kuhilad jäid aia äärde ootama ka seda aega, kunas majaümbrust tõsta ja siluda vaja. Auk tuli kõvasti madalam kui ma ette kujutasin, aga nokui teadjad mehed on rahul, siis nii on. Torustike läbiviigu kanalid tulevad pärast. MIsmoodi ja mis süsteemidega, ma ei tea, aga eks see ole siis näha.

Üleeile tuli ka esimene kruusakoorem ja täna ma siis kärutasin natuke kruusa ka. Ohh sa jummel kui raske. 7-8 kärutäit vaid jõudsin vedada ja juba oli lastel midagi lahti aga no mu selg vihkab mind sellegi eest piisavalt. Küll oleks hää kui oleks väike bobik. Õpiks sellega sõitma ja saaks palju lihtsama vaevaga need tööd tehtud. Aga pole. Ja nii me siis veame seda kruusa nagu orjad. Kärutäis kärutäie järel.

See on selline vastikult mentaalne värk. Füüsiline töö ongi ju raske ja see ongi normaalne, et väsimus murrab. Aga esimeste raskusemärkide juures tuleb leida see jõud ennast edasi tööle suunata. Aga no kui lapsed tulevad midagi tahtma jne, siis on ju jube hea vabandus, miks labidas selleks korraks nurka visata. Kui korra juba käru ära pargitud, siis uuesti alustada on hoopis hoopis raskem, kui väsimuse piirist ennast üle pressida. Kui siin onnikeses keldrit sai täis veetud siis tõestas see teooria ennast korduvalt.

Nüüd on koe jaanid tulemas ja siis on I ka kodus. Ma loodan, et saame midagi asjalikku kodus tehtud. Peale jaani on mind väga kiired ajad ees ootamas. Meistrikatele lubasin end orjaks (jah, ma ka ei õpi kunagi) ja peale seda on veel 101 meeletult olulist asja vaja teha. Rahu ja vaikus saabub 3.07. Kas see siis on vaikus enne tormi või niisama vaikus, seda näitab aeg :)

Ponid

Laupäeva õhtuks tuli mu õekene meile ja pühapäeva hommikul läksime koos tema ponikestega tegelema. 

Esmalt korralik küürimine ja Kapjade puhastamine koos preemiasügamisega lemmik kohtadest. Joyce jumaldab sügamist ja see on lihtsalt nii lahe, kuidas ta seisab nagu puupakk ja mõnuleb. Ülahuul venib niiii pikaks ja pea keerab viltu :D

Kessu hakkab aga vastu sügama, mis ei ole just kõige toredam, aga no küllap ta õpib, et inimest ei ole viisakas vastu sügada :)

Otsustasime, et tutvustame neile sedelgat.

Mõlemad suhtusid sellesse täiesti rahulikult, nagu neiloleks eluaeg sedelgas ümber keha käinud. Vööd väga kõvasti kinni ei tõmmanud. Just niipalju et sedelgas ei liiguks ega loksuks, aga ei pingutanud nii, nagu sadulavööd pingutatakse.

Päitsete peale läksid valjad ka. Alguses plaanisin alla panna, aga otsustasin siiski peale panna. Mulle tundus, et päitsete all võivad need hõõruma hakata, kui ma korde päitsete külge kinnitan ja need liiguvad, kui poni väljapoole äkki sikutama peaks hakkama. Ma kordetan neid ringaias ja seega on selline sikutamise ja tõmbamise risk miinimumini viidud, aga no juhtub ikka, et poni võib ettearvamatu liigutuse teha. 

Kordel jooksis Jossu väga eeskujulikult. Hoidis ilusti ringi ja ei vajunud ei sisse ega välja. Isegi rütm oli juba kohat täitsa olemas. Kui ta tähelepanu mujale hajus siis suunasime teda rohkem edasi ja see toimis väga ilusti. 1-2min ühele poole, siis suunakas. Vahele sammu ja loomulikult sügamist. 

Kokku tegime ehk 5min traavi mõlemale poole ja 1-2 min galoppi. Lõppu tegime ka käe kõrval liikumist, inimese ruumi austamise ja survest vabanemise harjutusi. Joice tundub olevat väga tähelepanelik ja taiplik ning lemmik kohtadest sügamine on hetkel küll väga hea motivaator :D

Kessu ei taha üldse nii hästi inimesele keskenduda ja tal on vaja enne 100 muud asja vahtida ja uurida. Ta ei karda aga on väga väga uudishimulik ja igale poole on vaja oma nina enne toppida, kui saab tööle hakata. Esimesed 5 min kulusid sellele, et ta uuris ja puuris ümbrust. Sedelgast oli ka temal täiesti savi ja valjastest ka. Ta oleks tahtnud hoopis aia otsas turnivat kassi vaadata ja siis aia ääres parkivat treikut uurida jne jne. Meie muudkui aga suunasime edasi, kuiniks ta ühel hetkel hakkas ilusti edasi jooksma ja meid jälgima. Kohe sai sügamispreemia ja puhkepausi. 

Teisele poole läks asi juba kiiremini. Natukene tegime galopikest ka ja siis veel käekõrval sammu ja survest vabanemise harjutusi. Kessul võtab natukene kauem aega, et taibata mis temalt oodatakse, aga siis tuleb vastus väga selge ja kiire ja suur. Näiteks tegin sellist asja, et avaldasin kerget survet päitsetest otse allapoole. Joice reageeris esimesel korral umbes 5-7sek pärast ja järgmisel korral oli reaktsiooniaeg vb 1-2sek. Peal liikus alla just niipalju, kui survest vabanemiseks vaja. Mina andsin järele kohe, kui õiges suunas liikumine hakkas ja liikumise ulatus oli poni enda valida.

Kessul läks esimene kord aega kuskil 20 sek kanti ja pea liikus ka allapoole natuke. Järgmine kord aga oli reaktsioon kohene ja ta pani oma pea alla päris päris palju. 

Kordasin harjutust mõlemaga 8-9 korda ja iga kord said nad õige vastuse puhul kiire preemia. Selleks oli Aili juba õiges sügamiskohas ootel :D Nimelt on Jossu lemmikkoht tagumise jala ülevalt siseküljelt ja mul endal sinna piisavalt kiiresti jõuda ei õnnestu. Kessuga on lihtsam, talle meeldib kurgu alt :)

Peale ponidega tegelemist tõime ja Jonny nuhja. Poiss on üle talve ilusti töös olnud aga tema sõitja lõpetas kooli ja läheb Tallinnast ära ning seega oli vaja ette võtta elukorralduse muudatus. Paar päeva saab ta kohanemise aega ja siis hakkame ka temaga taas tööle :)

Kauge Kanada onu. Või no õigemini tädi.

2008a tuli Lea esimest korda Eestisse peale seda, kui ta siit beebina ära viidi. Ma olin küll kuulnud, et meil on Kanadas sugulased, aga ma polnud sellele kuinagi väga mõelnud või neid enda jaoks kuidagi ette kujutanud. Kui Lea oma mehega 2008 siin käis, siis ma nägin neid vist 10 minutit ja oligi kogu pidu. Nad leidsid üles mu ema, kelle kaudu me sugulased oleme. Minu vanaisa ja Lea ema olid õde ja vend. Minu emal ja Leal on sama vanaema.
Ema suhtles temaga telefonitsi ja Lea saatis talle tihti väikesi pakikesi ja jõulukaarte. Mina kirjutasin meile saates sõna emalt ja uudiseid meilt teisteltki. Ka siia tulekut sai kirja teel natuke arutatud ja lubasin neile siin oleku ajal niipalju abiks olla, kui vähegi saan.
Kui nad seekord siia tulid, siis oli neid kohe rohkem. Gusi õed olid kaasas ja keegid veel. Kokku 6. Teised käisid baltimaid avastamas. Lea ja Gus aga rändasid Lea esivanemate radadel.

Nad jõudsid kolmapäeva öösel kohale ja Neljapäeva õhtupoolikul läksin nende juurde külla. Ma ei olnud temaga varem korralikult näost näkku rääkinudki, vaid ainult kirjutanud ja siis ka enamasti tervitusi emalt. Kohe esimesest pilgust ja kallistusest oli kuidagi soe tunne sees. Istusime ja rääkisime maast ja ilmast. Elust, rõõmudest ja muredest. Ma kohe kuidagi klappisin temaga väga hästi.
Tegime nende Eestis oleku ajaks plaane, bronnisin neile Tartus hotelli ja leppisime järgmise päeva tegevuskava kokku.

Reedel oli siis road-tripp. Ohh sa püha püss kuidas mulle ei meeldi autoga sõita. Wõeeehhhh. Sinna sõites oli kolmveerand teed täitsa enam vähem. Ajasime juttu ja kilomeetrid lendasid. Enne laevat aga väsisid mu teekaaslased ära ja muutusid vaikseks. Jeebusmariia kui raske oli sõita. Punnisin lõpuni ilusti. haarasime mu ema ka peale ja viisime asjad hotelli ära. Käisime söömas ja siis surnuaedadel. Minu vanema-vanaisa hauad leidsime kergelt ja tegime seal atuke rohkem korda. Teisel surnuaial aga otsiti veel põlvkond varasemaid haudu taga ja nende leidmine tundus lootusetu. Hakkasime juba ära tulema, kui äkki siiski leidsime õige nimega hauaplaadi üles ja Lea oli väga rõõmus ja rahul. Võttis hetke enda jaoks, talletas mälestusi ja läksimegi.

Alguses oli plaan veel Otepääle sõita, aga kell oli juba palju ja kõik olid väsinud. Viisin nad hotelli tagasi, ema bussijaama ja hakkasin koju sõitma. Väike paanika hakkas tulema, et kuidas ma üksi selle sõidu üle elan ja ei tea mitu uinakupausi ma tegema pean, aga õnneks oli üks hääletaja ikka tee ääres ja sain sõiduks seltsilise. Väga kummaline tegelane oli, aga no vähemalt jutt jooksis terve tee ja hoidid une minust eemale.
Ma ei ole ammu ammu aega nii pikka maad sõitnud ja päris raske oli, aga see oli väärt iga sekundit. Mul on kahju, et ma ei saanud neid laupäeval ka ise sõidutada, aga vähemalt sain niigi palju teha. Asi seegi.

Täna sain Lea ja Gustaviga jälle kokku. Kohtusin ka kahe Gus'i õega. Homme sõidavad nad soome ja sealt edasi liiguvad kodu poole. Istusime, sõime ja lobisesime. Väga tore ja soe tunne oli. Ma ei ole kunagi tundnud väga mingit sidet oma sugulastega, aga temaga rääkides on tunne, et ma kuulun ka kuhugi. Ma meenutavat väga tema ema. Ka minu ema on mulle öelnud, et ma olen Reimanite liini, aga kuna ainuke Reiman, keda ma seni teadisn, oli minu vanaisa, siis polnud nagu väga kellega sidet tunnetada. Vanaisa mäletan ma väga varasest lapsepõlvest ja siis oli ta juba voodis ning palju ei rääkinud. Ma mäletan, et ma pigem natuke nagu võõristasin või pelgasin teda, kui et oleks temaga rääkinud. Seega on mul väga väga hea meel, et ma sain selle võimaluse Leaga rääkida ja teda tundma õppida. Tutvuda Gus'i ja tema õdedega, kes on ka supper toredad. Esimest korda on mul tõesti kahju, et mu sugulased nii kaugel elavad ja ma ei saa neid tihemini näha. Et ei saa nendega jõulude ajal koos olla ja pühi pidada. Või sünnipäevi tähistada.

Õnneks on meil internet, facebook ja ka skype. Ma tõesti tahan temaga kontakti hoida ja suhelda. Ja see on väga tore tunne :)

Iga lõpp on millegi algus

Täna sai läbi üls imeline ja tore periood minu elus. Ma ei ole enam hobuseomanik. Ottokal on uus omanik. Kokkulepe sai sõlmitud 2 päeva tagasi ja täna käisin lepingut alla kirjutamas.

See müügi asi on mul peas selgeks mõeldud juba mitu mitu aastat tagasi, aga emotsioonid on teised ja ma pole kunagi suutnud teda eriti avalikult kuhugi pakkuda. Õde pani soome lehele kevadel kuulutuse lõpuks ja huvilisi oli ka mõni, aga asi muudkui venis ja venis. Kõik see oli nagu noa haavas keerutamine. Raske ja vastik. Lahendus aga saabus ootamatust kohast ja minu õnneks kiiresti.
Ma tean juba ammusest ajast, et Ottokal on oma uue omaniku südames olnud eriline koht. Nüüd ma loodan, et sellest meeldimisest saab suur ja sügav sõprus ning nende kahe koostöö läheb järjest paremaks ja paremaks.
Esimene edu saavutati eile. Kuna käed olid juba löödud, siis võib öelda, et see oli omanikul esimene võistlus oma hobusega ja justnagu kingituseks kohe II koht ja karikas :) Loodan südamest,e t neid ilusaid sõite ja võite tuleb veel. Ma usun, et tuleb.

Mu emotsioonid on üllatavalt rahulikud. Võibolla pole veel päriselt kohale jõudnud :) Homme ma talli minna ei saa. Teisipäeval lähen ja teen Ottokale ka pai. Eks näis mis tunded siis on :)

Ehk ma peaksin, aga ma lihtsalt ei suuda vakka olla

Shame on you if you fool me once.
Shame on me if you fool me twice.

Kui ma mõni aeg tagasi juhtusin nägema minu silmis üle keskmise kehvat treenerieetikat ja metoodikat, siis ma manitsesin end tolerantsusele. Ma pole ise ka mingi eksimatuse etalon seega pole nagu õigust ka minna näppu vibutama. Paraku juhtusin aga veel teistki korda väga veidrate õpetuste tunnistajaks olema ja seekord polnud mitte ainult silmad suured vaid mõistus ka tõrkus kuuldut uskumast.

Treeneritel on erinev käekiri ja erinevad meetodid eesmärkide saavutamiseks. Ja ka eesmärgid võivad väga vabalt varieeruda AGA ratsutamine kui ala on ometi ikkagi see, mis ta on. Volt on ikka volt, Keskliin on keskliin. Täisistak on ikka täisistak ja tasakaal ning rütm on kõige baas ja vundament.
Kui ma aga näen ja kuulen, kuidas laps on 8 AASTAT trennis käinud ja sõidab tavalisi diagonaale, kus suund ei muutu ja siis suunamuutusega diagonaale ning ei tea mis tähendab väljend "hobune on laiali", siis ma ei saa enam vakka olla. Lihtsalt ei saa.

Oli mingi ütlus, et kõige raskem on vaadata pealt, kuidas tehakse halvasti seda, mida ise oskaks paremini teha. Jah, see on raske küll aga no kes meist oleks ideaalne.. Mina kindlasti mitte. Minu jaoks on aga hoopis raskem näha seda, kui inimesed kel on soov ja töötahe ja isegi teatud määral võimalusi, jäävad kinni kellegi teise ebapädevuse, uhkuse või hoolimatuse taha. Kui nende unistuste poole pürgimine takerdub mingisse rumalasse võrku aga olukorra parendamiseks polegi nagu midagi eriti teha. See on üks minu enda suuri hirme, et ma ei suuda oma õpilasi õigel hetkel edasi pädevamate treenerite juurde suruda ja nende areng jääb minu taha toppama.

Meil on normaalsed treenerid ja head ja väga head. Ratsutamine on meeletult populaarsust kogunud ja tase aina tõuseb. Seda kummalisem on selliste asjade peale sattuda, kus kooruvad ikka väga kummalised asjad või on olukord lausa ohtlik. Kui treener karjub platsi ääres niigi ummisjalu kihutavat poni ratsmega tüürivale lapsele "kiiremini!! kiiremini!!" või kui tõkkele lähenemise strateegia on see, et keera peale ja anna täiega tuld, siis paneb see ikka kukalt sügama küll.

Ma tean jah, et see loomaaed meil siin maamunal on kirju, aga noh jah... vahel vajub ikka suu lahti küll.

Üks, kaks, LÄKS!

Täna algas meie elus uus etapp! Edaspidi hakkab ehitusteemialisi postitusi tulema nagu oa varrest ja võimalik, et teen neile ka oma lehe, kuhu kõik vatsava sisuga postitused kokku kogun, et oleks lihtsam jälgida.

Aga räägime asjast.
Täna hommikul veeres meie õuele kaua oodatud kopp. Ukerdas ettevaatlikult treileri pealt maha ja hakkas lammutama ja kaevama.  Päeva peale jõudis teha umbes 2/3 vajalikust tööst ja homme on jälle pikk päev ees.
Kogu see vundamendi augu kaevamine, vundamendi panek jne, on minu jaoks nii tume maa, et mul on ausalt ka kabuhirm. Kui midagi pekki läheb siis on ikka päris pahasti, sest tegu on ju ikkagi kogu maja vundamendiga :D Its the base of everything you know.

Meil on väga tore kopamees. Vähemalt seni tundub nii. Ja mis veel tundub on see, et ta on kogenud ja osav oma töös. Kaevatud augu põhi tundub väga tasane ja servad sirged.

hommikul, kui kopp ja ka kopamees oma ülemusega kohale jõudsid oli ka hea nali. Kokku oli lepitud kell 9. Mina tegin hommikul omale mee-kaneeli maski näole ja tuiasin siin ringi nägu pruuni möksi täis ja siis poiss äkki hüüab. OOOO EMME KOPP TULI! No väga lahe eksole :D Püüdsin siis selle kleepuva möksi kiirelt maha pesta ja lippasin välja, ise alles poolenisti bidžaamades :D Viskasin jope peale ja olin enam-vähem viisakas, aga no jah.. Minuga ikka juhtub :D Tegelikult oli mul kõik ilusti arvestatud, aga nad tulid 15 min varem ja no sellega ma tõesti ei osanud arvestada. Aga no nende jutt oli see, et siis saab 9 juba tööle hakata. Vot nii.

Täna tegime lahti ka 2008a Itaaliast ostetud Prosseco vahuveini, mis seisi ja ootas oma õiget aega. Aega, mil me alustame oma maja ehitamist. Täna oli see päev :) Päri hea vahuvein. Väga peene mulliga ja väga hästi hakkab pähe :D

Panen siia kirja ka oma väikese unistuse, et siis hiljem näha, kas sai tõeks. Unistan, et me saaksime 1016 septembriks sisse kolida. Elame näeme ;)

Vanad head ajad

Käisime E-ga täna kahekesi jüris karvikutega kablutamas. Alguses pidi ta Ottoka võtma ja mina Rillu, aga kuna Ottokas oli pahur, et hommikul koplisse ei saanud, siis ta valis siiski poni.
Rillu oli nagu ta ikka on. Alguses oli kange ja jonnis, aga lõpuks oli täitsa tore. Ottokas aga üllatas mind väga. Arvestades eilset hüppetrenni, siis ma eeldasin et ta on paras juurikas, aga ei, ta oli suurepärane! Midagi erilist ma ei hakanud küsima. Tagumine ots toimima ja üleminekud. All the basics. Galopis püsis väga mõnusalt sirge ja proovisinjalavahetusi ka. 3 tk proovisin ja 3 tk tulid ilusti välja ka :D Esimesega läks natuke lendu, aga teised 2 püsis ka pärast vahetust kohe esimesest sammust mõnus ja rohkem ma ei hakanudki küsima midagi.

Pärast jalutasime ringil ka ja Ottokas oli päris vapper, kui haukuvate ja tema suunas jooksvate koerte peale suurt ei ehmunudki. Vaatas küll natuke umbusaldavalt, aga see oli ka kõik.

Nii tore oli E-ga koos lihtsalt niisama ratsutada ilma igasuguse surveta. Ilma hindavate pilkudeta. Ilma vajaduseta midagi sooritada või õpetada või tõestada. Mõnus hommikune kvaliteetaeg :)

Hakkasin mõtlema meie niidu aegadele. Seal oli meil päris palju seillist omaette sõitmist ja päris palju käisime ka maastikul. Sellist regulaarset maastikutamist mõnusatel metsaradadel igatsen ma väga. Siis olid üldse asjad kuidagi lihtsamad. Ma ei mäleta, et meil oleks keegi köhinud, või pidevalt lombakas olnud. Terve talve ootasime kevadet. Sai õue ratsutama, maastikule ja hobused puhtaks pesta. Pesime hobuseid õues voolikuga kohe, kui vesi enam ära ei külmunud ja saine alatihti ise ka märjaks. Mäletan oma esimest hobusepesu väga hästi, sest olin ise ka üleni märg ja lõdisesin. Tahtsin hobusele minna tekki peale panema ja sain treeneri käest pragada, et teki all ta ei kuiva nii kiiresti kui tuule käes. Et hobune külmetavat pigem siis, kui jääb pikalt märjaks, mitte siis, kui ta kiirelt tuule käes kuivaks saab. Toppisin omale kiirelt kuiva jope selga ja lonkisime põllule. Seal põllul sai veedetud tunde ja tunde hobuseid söötes, sest rohukopleid ei olnud. Olid pikad tunnid põllul :) Ja mäletan oma esimest laka lõikamis :D Oiii jaaa... Mu grupikaaslane pidi selle hobusega paari päeva pärast skeemi sõitma minema ja no kuna ikka tuli siia v sinna auk, siis lõpuks oli lakka vist 5cm ainult :D Ossa püha püss kui tige ta mu peale oli :D Keegi ju ette ei näidanud. Käärid anti kätte ja hobune oli boksis. Mine ja tegutse.
Üks reegel oli küll, millest ma pole enam kinni pidanud. Märgade jalgadega hobust ei tohtinud boksi panna. Saepuru jäävat külge ja hakkavat hõõruma ning siis oli oht prei tekkeks.

Meid oli tallis erinevate gruppide peale kokku ikka päris arvestatav hulk plikasid ja no hõõrumisi ja kätsimist tuli ikka ette, aga laias laastus oli kõigil vähemalt üks sõber, kellega oli tallis käimine ja olemine tõeliselt mõnus. Asjad olid pindmiselt küll keerulised, aga sügavamas plaanis väga lihtsad. Kes olid sõbrad, olid sõbrad ja kes ei olnud, need ei püüdnud ka muljet jätta, et nad on sõbrad. Kihvad välkusid nii selja taga kui ka avalikult.

Nüüd, täiskasvanute maailmas on asjad minu jaoks üksjagu isegi keerulisemad, ehkki ma kogu aeg kujutasin endale ette, et lähevad lihtsamaks. Tutkit vasja. Täiskasvanud on kordades osavamad skeemide punujad ja täide viijad, kui nad vaid soovivad. Pubeka möllavat iseloomu pole enam ja seega on tunded ja emotsioonid kergemini looritatavad. Näo ees maalitakse kena fassaad ja kui seda usaldada, siis varem või hiljem saad oma vitsad. Sellepärast vist ongi täiskasvanuna palju raskem tõelisi sõpru leida, sest vitsad on valusad ja usaldust järjest vähem. Mine sa võta kinni, kes on siiras ja kes on hea näitleja. Mulle istuvad rohkem inimesed, kes on otsekohesed ja siirad, isegi kui sellega kaasneb üksjagu järsku eneseväljendust. Ma olen isegi olnud ikka tõeline tulehark. Viimasel ajal olen eneselegi üllatuslikult väga vaikseks ja leebeks muutunud. Ma vist lihtsalt ei viitsi mingit "oma õigust" enam taga ajada.

Tahan, et elus ja tegevustes oleks rohkem lõbu ja siirast rõõmu. Et oleks vahva ja "fun". Ma pole ise küll teab mis osav lustija, aga kunagi pole hilja õppida ;)

Mida nädalat

Mina käisin esmaspäeval ratsutamas üle väga, lausa liiga pika aja. Neiud ei saanud tulla ja nii oli mul lausa kaks kabjalist vaja liigutada. Justnimelt liigutamine see oligi, sest ega ma ei julenud ega jaksanud korralikku trenni teha. Veelenam kahe hobusega.
Trennid olid toredad. Ottokaga tegin painutusi ja venitusi. Õlad sees ja traavers. Galopis kokku-lahku ja küsisin et ta püsiks ilusti otse. Natuke täisistakut pusisin ka :)
Rilluga tegin palju sammu, sest väikese sarisitturi järelt on ju kogu aeg vaja koristada :D Traavis ja glopis tegelesime tasakaalu ja juhtimisega.

Viimasel ajal on millegipärast nii, et ükski päev tallis ei saa ilma mingi draama või jamata mööda.

Esmaspäeval, kui ma ise hobuseid sisse tõin, siis jooksis üks koplikaaslane must sõna kõige otsesemas mõttes üle. Peaga lükkas mu pikali ja lendas must üle. Mõtlesin vaid, et palun ära näkku või kõhu peale astu. Õnneks elukas vist tõesti lendas ja peale kukkumise matsu muud hullu seekord ei juhtunud. Kui pärast jooksikut püüdma läksin ja ta minust uuesti korduvalt üle joosta püüdis, siis äsasin talle piitsaga. Nagu õhtul selgus, siis oli see laks väga õnnetu ja karvikul oli kriim peal ja paistes kah. Nojah, mis ma ikka enam teha saan. Sitt tunne on muidugi aga mingit tahtlikku eluka vigaseks peksmist ei olnud. Ainult soov teda kas kinni püüda ja tuppa viia või siis oma koplisse tagasi ajada. Peale laksu läks ta kopliväravast sisse ja sain selle kinni panna, niiet vähemalt toimis.
Omanikuga rääkisin ka esimesel võimalusel ja rohkemat ma teha poleks saanudki. Eile vaatasin oma ohvri üle ja enam pole suurt häda. Väike kriim ja kogu pidu. Mina aga ütlen ausalt, et seda hobust mina sisse tuua ei taha ja tema koplist ka teisi võtta väga ei julge. Ma ei taha võõra hobusega maid jagada ja neile sellistes ohtlikes olukordades mingeid kombeid püüda õpetada. Ma tahan tallist ikka ühes tükis koju oma laste juurde minna.

Teisipäeval pidi meil kell 4 hüppetrenn olema. Hommikuks oli mulle ka teine töö tulnud ja olin salongis. Tegin massazi ja kuulan kuidas adminn lepip kella 3ks ja 4ks tunnised satsid kokku. No tore. Kui vabanesin, siis läksin rääkima, et ma olen ju öelnud, et T ja N ma pean kell 15, või hiljemalt15:30 ära minema. Enam polnud midagi teha, sest ega ma ei saa seal paukuma ka hakata. Alles alustasin ju. Helistasin neiudele, et mu plaanid aeti sassi ja enne poolt seitset ma ei jõua :( Teadsin juba ette, et teised hüppavad sel ajal, aga no mis ma teha sain.
Loomulikult tuli sellest pahandus, et miks ma ikka oma trenne kogu aeg ringi tõstan ja et ega plikad ka ei saa juu nöörist tõmmatavad olla. Muidugi ei saa, aga neil on omal ka suud risti nina all ja kui ei saa, siis sõidavad ise siis kui saavad. Ma pole nendega kunagi riielnud, kui neil plaanid muutuvad, sest mu enda elu on laste pärast ja ka töö tegemise püüdluste pärast pidevalt üks paras šonglöörimine.

Eile oli graafikus meie trenn kell 19 ja me kõik jõudsime õigeks ajaks kohale ja valmis. Jeeee! Siis aga vaatasin tahvlilt, et teine trenn oli pandud juba 19:30ks ja väidetavalt olla see seal juba kaua kaua olnud. Kui õue hooaeg algas, siis lihtsalt ei seganud see kedagi, sest saime õues ka olla. Nojah, see 1 hobune oma treeneriga mind tõesti ei sega isegi kui on kehva ilma pärast vaja maneezi jagada. Küll aga oli kell 19 maneezis veel väga palju teisi hobuseid. Kestis kellegi trenn ja oli ka niisama sõitjaid. Niiet no tuleb ikka teistel ka ette, et trennid jooksevad kokku ja mis siis. Tuleb lihtsalt olla austav nii enda kui teiste suhtes ja mõista seda, et alati ei saa elu plaani järgi elada. Minu puhul on kahjuks liiga tihti nii, et mina teen plaane ja saatus irvitab.

Tänaseks planeerisime L-ga tema 2 hüppetrenni kohe hommikusse. Küsisin teistelt, et mis kell keegi tuleb ja esimene pidi olema päeval kell 13. Väga hea. Panin tahvlile 9 ja 10:15 kaks trenni algust kirja ja mõtlesin siis veel, et isegi kui meil asi venima hakkab, siis on piisavalt aega enne järgmist sõitjat.
Ja no loomulikult hakkas venima :D Olime siis teise hobusega parkuuri alustamas, kui saabus järgmine sõitja ja tahtis rada ringi tõsta oma trenniks. Sain taaskord pähe, et miks ma oma trenne ringi tõstan ja pidin ju kell 9 alustama. No alustasimegi ju, lihtsalt muist infost läks tõlkes kaduma nagu ikka, kui segadustest pahameel tekib. Ma ei tohi sellist paukumist hinge võtta, sest ise paugun ju samamoodi. Samas täitsa lohutav on teada, et ma pole ainus, kes unustab tahvlilt näpuga järge ajada :D

Homme tahaks ka mingile ajahetkele trenni mahutada, aga enne pean uurima, mis kell oleks vaba plats, et me kellegi trennile sisse ei sõida.


Väikesed karvikud tegid ka eile tööd. Panin nad esimest korda kordele. Natuke ikka lainetasid siia-sinna, aga said ilusti aru, et piits ei ole mõrvarelv, vaid suunab edasi ja kordega pole vaja võidelda, vaid see on kontakti loomise eesmärgiga külge riputatud. Loodan, et nüüd ilmad ka paremaks lähevad ja tuul mõtteid peast ei puhu ning saab ka õhtuti ponudega tegeleda :)

Tort

Minu kallis poja sai 6 aastaseks ja selle tähtpäeva puhul võtsin julguse kokku ja tegin oma elu esimesed tordid. Esimene katsetus oli laste peole batuudiseskuses ja tuli täitsa hea aga oli väikesi vigu, mida edaspidi meeles pidada ja vältida.

Katse kaks sai tehtud eile õhtul tänaseks kodupeoks ja see tuli ausalt ka väga hea. Siinkohal püüangi retsepri ka kirja panna.

Mahlane vahukoorekreemi tort šokolaadiglasuuriga. (Ümar lahtikäiv koogivorm 24cm)

Biskviitpõhi (2tk)

3 muna

3 supilusikat suhkrut

3 supilusikat jahu

Pane ahi sooja 220 kraadile. Kata koogivormi põhi küpsetuspaberiga ja pane serv tagasi. Määri paber ja küljed õliga.

Vahusta munad korraga köögikombainis või miksriga (umbes 10 min). Kui vaht on paks, lisa vahustades aeglaselt suhkur. Vahusta veel natuke. Sõelu!!! jahu ja sega ettevaatlukult natuke haaval sisse. Vala tainas vormi, silu ühtlasemaks ja pane ahju.
Küpseta 220ga u 15min, kuni on kuldpruun ja tikk jääb puhtaks. Vahepeal ei ole hea ahju ust väga lahti teha, sest temperatuuri kõikumine ei mõju hästi. 

Keera pliit välja ja lase põhjal ahjus rahulikult jahtuda tehes ahju ukse vahele esmalt väikese praokese, siis suurema ja siis jälle natuke suurema jne. Kui kohe uks lahti teha või küpsetis välja võtta, siis vajub lössi. Kui ahi on jahtunud võta kook vormist ettevaatlikult välja ja korda protsessi teise põhja jaoks.

Täidis:

400ml vahukoort

150g toorjuustu

kohupiimakreemi (oli umbes pool toru järgi)

3 supilusikat suhkrut, või maitse järgi rohkem või vähem.

Meelepäraseid pehmemaid marju. Mustikaid, vaarikaid või mis just meeldib. Mina panin mustikaid.

Vahusta vahukoor 1 supilusika suhkruga tugevamapoolseks vahuks. Vahusta toorjuustu ja kohupiimakreemi segu ülejäänud suhkruga. Pane magusat just oma maitse järgi. Klopi vahud kokku.

Immutamiseks:

Vaarika toormoosi ja piima segu umbes 1:1. Või mõni muu meelepärane hapukas mahl.

Kata tordialuse ääred küpsetuspaberi ribadega ja aseta peale üks põhi nii, et paberi servad oleks põhja all. Immuta natuke. Laota peale kiht marju ja siis veidi üle poole vahukoorekreemi. Pane teine põhi ja immuta julgemalt. Peale marjad ja ülejäänud kreem. Silu pealt nii siledaks kui saad ja pane külmkappi.

Šokolaadiglasuur:

100g piimašokolaadi

100g tumedat šokolaadi

100ml vahukoolt

Kuumuta vahukoor peaaegu keemiseni, tõsta pliidilt ja lisa tükeldatud šokolaad. Lase šokolaadil sulada ja sega ühtlaseks. 

Lase segul natuke jahtuda. Kalla veel voolav segu koogi keskele ja silu võimalikult suure noaga siledaks. Lase ka külgedele voolata ja kata küljed ning silu. Lase külmikus taheneda. Soojenda glasuur uuesti voolavaks ja kata kook teise kihi glasuuriga.

Kaunista meelepärasega ja lase natuke külmikus taheneda. Naudi kas kohe või järgmisel päeval :)

Tingimusteta armastus

Ma olen sel teemal palju mõelnud. Palju just vanemate armastusele oma laste vastu. Et kui kerge või raske ikkagi on oma lapsi tingimusteta armastada ja mida see annab või ei anna. Mis juhtub, kui vanem seab tingimusi, liiga palju tingimusi. Kust jookseb piir kasvatamise ja armastuse ning tunnustusega kauplemise vahel?

Mõni päev tagasi lugesin artiklit sellest, kuidas valesti kiitmine suunab lapsi leidma motivatsiooni ja eesmärke fikseeritud saavutustest, mitte protsessist ja seeläbi arenemisest ning kuidas see kujundab inimese, kes ei julgegi midagi ette võtta, kui pole oma edus 100% veendunud. Ebaedu tähendaks ju seda, et ta pole piisavalt "ilus, tark ja osav".  Väga huvitav ja igati loogiline artikkel oli. Leidsin sellest palju kattuvusi oma eluga. Olen sarnastel teemadel uurimusi juba päris mitmeid läbi töötanud ja olen täiesti seda usku ning püüan oma mugulaid nö õigesti kiita.

Samuti püüan ma kogu hingest vältida neile ootuste panemist. Nad on just need kes nad on ja ma tahan olla abiks, et neist saaksid parimad versioonid neistendist, mis vähegi võimalik, mitte et nad peaks kujunema kelleksi vastavalt minu nägemusele.

Just lugesin artiklit, et vanemate poolne tingimusteta armastus on see, mis juba sünnist alates istutab lapsesse enesekindluse ja elurõõmu, mis on aluseks nii õnnelikule lapsepõlvele kui ka edukale elule. Lisaks olevat lapsed, kel on tugev ja usalduslik suhe oma vanetamtega, ka rohkem ohtude ja õnnetuste eest kaitstud.

Kõik see jutt on igati õige aga kahe lapse emana julgen ma öelda, et ehkki ma tõepoolest armastan oma kallikesi nii palju, et see on kohati lausa mõistusele arusaamatu, siis selle armastuse väljendamine on vähemalt minu jaoks üpris keeruline. Või no vb mitte keeruline, aga mul on ikka ja jälle hirm, et kas mu lapsed ikka teavad ja tunnevad, kui olulised ja kallid nad mulle on. Sest no ma olen ema, ma pean olema lapsevanem, kes kehtestab piirid ja hoiab ka korda. Ma ei saa olla ainult ninnu-nännu. Ma ei oska :(

Ilmselt on ka siin nii nagu kõiges muus, et tähtis on tasakaal. Piirid ja reeglid ja kiitus ning imetlus jne jne. Kõike õiges koguses. Aga no ole tark ja leia need õiged kogused :D

Beebisid on üldiselt väga lihtne tingimusteta armastada. Eriti veel oma beebit. Mida suuremaks laps, seda keerulisem on leppida, et ka lapsed teevad omi valikuid ja otsuseid ning on isiksused. Pubekatest pole mõtet rääkidagi. Aga ka noore täiskasvanuna päris oma elu elades tahaks ikka tunda, et vanemad on su turvavõrk ja igal juhul sinu jaoks olemas. Kas siis nõu või jõuga. Ja ma saan aru, et vanematele võib tunduda, et nende 25+ laps teeb valesid valikuid ja et nemad ise otsustaks teisiti, aga minu arust peaks ikkagi oma last toetama, ükskõik, kas tema valik tundub õige või vale. Tuleks tunnustada ja austada oma last hoolimata tema vanusest. Arvamused võivad erineda, aga vanemate tugi ja poolehoid ei tohiks lõppeda enne, kui nende jaoks on ka kõik muu lõppenud.

Jaaaaa jälle

Eile sai jälle põllalt hobust püütud aga seekord polnud jooksik meie omade seast. Kellegi nooruke oli kodust plehku pannud ja otsaga talli lähistel asuva lehmade karjamaa äärde jõudnud. R tuli oma jeebiga ja käskis mul nööri haarata ning minna appi hobust püüdma.
Kohale jõudes selgus, et tegu on ponimõõdus puberteediga, kel pole lisaks kõigele päitseid ka peas. Õnneks haarasin tallist kaks nööri ja seega sain ühest talle päitsed monteerida ja teisega teda talutada. Kuidagimoodi sain nööri otsa ümber kaela ja siis tasakesi ümber nina ka. Lõua alla tegin risti ja sõlmisin kinni nii hästi kui sain. Hakkasime siis talli poole minema. Hops oli ilmselgelt segaduses ja hirmunud. Inimesega koos käimine oli ka täielik müstika tol hetkel. Isegi, kui ta seda tegelikult oskas, siis tol hetkel oli ta ikka täitsa ajutu.
Poolele maale saime ilusti, aga siis nägi ta nuhja karja ja keeras täitsa sassi. Esmalt püüdsin ta endast kaugemal hoida ja kuidagimoodi ringitades talli poole liikuda. Ta rabeles päris korralikult ja minu "päitsed" hakkasid lagunema. Võtsin ta siis täiesti enda ligi. Hõidsin lõua alt kinni, et nöörike ikka ümber pea püsiks ja kuidagimoodi ukerdasime edasi. Hobune osa ajast kahel jalal ja mina kõvasti vastu ta õlga, et ta ei saaks mulle esijalaga vehkides pihta lüüa. Jummel kui raske see oli. Ühe käega hoidsin hobust ja teisega oma kõhtu. Koplite nurga juurde jõudes nägis A-d ja karjusin talle elueest et ta appi tuleks, sest ma ei jaksanud enam seda puiklevat elukat hoida. Ta tuli vastu ja võttis talutamise üle. Saime kuidagi tallini ja talli ees tegi jooksik korraliku küünla ja A sai pihta ka. Õnneks mitte valusalt, aga ehmatus oli suur. Surusime ta boksi aga ega see polnud hopsile mitte meeltmööda. Püüdis sealt elueest välja saada kasvõi üle serva ronides. Õnneks on hobuinimesed ikka omavahel tuttavad ja kiire telefonimängu tulemusel oli omanik leitud. Tuli talli koos päitsete ja nööriga ja suundus hüplev 2 aastane pubekas käe kõrval kodu poole. Sälukesel oli ilmselgelt kogu asjast oma arvamus, aga no paraku ei olnud see ei tema ega kellegi teise huvides, et keegi meist oleks seda kuulda võtt. Kas ja kuidas nende teekond koduni kulges, ma ei tea, aga mul on ausalt võõraste hobuste põllult püüdmise kvoot täis :D

Minu karvikud aga saavad nüüd paar päeva must puhta. Preilil on päris paha nohu ja ma ei taha teda väntsutada. Hoian oma liikumise nii miinimumi peal, kui vähegi saan. Kahju tegelt, sest ilmad on ilusad ja nii mõnus oleks punnidega toimetada, aga prioroteedid on mul paigas. Pere on nr 1 ja siis tulevad alles hobused.

Kappab minu ponukene... mööda põldu :D

Käisin täna ponudega tegelemas ja plaan oli nad ükshaaval ringaeda tuua ja tegeleda sellega, et nad hakkaks minus karjajuhti nägama, mitte lihtsalt mingit suvalist kahejalgset, kes aeg-ajalt neid näpib ja siis porgandeid toob.

Esimene oli Kessu.
Ringaeda tuli ilusti, aga siis avastas, et sõber jäi boksi ja hakkas hirnuma. Saatsin teda muudkui aga liikuma. Sissekäigu juures võttis ta kogu aeg hoogu maha ja mina muudkui aga saatsin teda rohkem liikuma, et ta hakkaks mulle ka tähelepanu pöörama. Siis juba tuli ring ja teinegi nii, et silmanurgast vaadati mind ka ja tundus, et hakkab looma. Aga tutkit. Järgmise ringiga tegi poni vupsti jaaa hüppas ringaia sissekäigu ees olevate lattide vahelt välja :D Seal on üks kinnituskoht katki ja seega on lattide vahel üsna suur ava ja no ega siis loom loll ei ole. Rihtis ja sihtis ja pani plehku. Otsejoones suurele põllule. Läksin võtsin Joice boksist näppu ja hakkasin põllu poole jalutama, kuni avastasin, et Kessu on kuidagi hobuste suvekoplisse läinud. Panin Joice ära ja natuke läks aega, kuniks Kessu kätte sain. Ta oli seal tuuritades end päris sapsu täis ajanud ja õppimisest poleks enam nagunii midagi välja tulnud. Harjasin teda veidike ja panin ära.

Teine oli Joice.
Temaga ma ei hakanud ringaeda minemagi, sest avata on, et ka tema oleks hüljest mänginud ja sealt vahest läbi pugenud. Ta on väiksem ka ja seega oleks see pugemine veel kergem olnud. Läksime hoopis ühte väikestets koplitest, kus on tihe aed ja ka väravaauk käib tihedamalt kinni.
Töö oli sama mis enne. Hoidsin teda liikumas ja kohe kui ta mulle tähelepanu suunas jätsin ta rahule. Kuna ta fännab sügamist, siis sai ta preemiaks just seda ning asi sujus täitsa hästi. Paar korda lasi ta mind rahulikult oodates temani kõndida ja sain veidi puhastada. Kui ta kibama hakkas, saatsin uuesti liikuma. Siis aga jäi ta seisma ja vaatas mind, hakkasin tema poole jalutama ja ta tuli paar sammu mulle vastu. Kiitsin, sügasin ja oligi moos. Viisin ta sõbra juurde tagasi, andsin neile juua ja jätsin heina nosima.

Homme lähen ka ja kordan tänast. Kessu lasen ka väiksesse aeda. Ringaiaga pole mõtet mässata, kuniks see värav pole tihedamalt suletav.

Uued ponid Joice ja Kessu

Nonii noniii noniii noniii. Jõudiski kätte aeg, mil ponilapsed kasvasid nii suureks, et aeg oli koolituma tulla. Eelmisel pühapäeval laeti nad kasvukodus Saaremaal treikusse ja ees ootas pikk sõit nuhja. Peale läksid nad ilusti ja pidasid ka kogu selle jube pikaks veninud sõidu vapralt vastu. Kokku olid nad treikus ca 6 tundi, sest praami järjekord oli päris hull. Kohale jõudsid nad veidi peale 10t õhtul. Tulid ilusti tasakesi autost maha ja said ringaias natuke jalgu sirutada, kuniks me talli perenaisega treiku korda tegime ja edasi saatsime. Siis viisime ponid nende uutesse boksidesse ja vot see oli neile küll natuke raske, sest vahesein oli nii kõrge, et nad ei näinud üksteist. Joice suhtus asja rahulikult. Küünitas ühe korra üle ääre ja olles veendunud, et sõber ikka alles on, hakkas rahulikult ette pandud heina nosima. Kessu tuias boksis ringi ja hädaldas kõva häälega. Peagi aga hakkas ka sööma ja ärevuse hetk oligi möödas.

Esimesel päeval oli juuksur. Kammisin nende lakad ja sabad pusadest lahti. Joicei laka lõikasin maha, sest pikkust nagunii väga ei olnud ja otsad olid väga nirud. Kessul oli keset lakka korralik rastapusa, aga sain selle lahti kammitud ja maha lõikasin vähe. Sabad lasin ka balsamit täis ja sain suuremate kadudeta lahti harutatud ning otsad kärbitud.

Tänaseks olen neid iga päev puhastamas ja sügamas käinud. Joice naudib harjamist väga. Lausa nii väga, et kui hakkan Kessut harjama, kellele see tegevus niiväga ei meeldi, siis pressib ta end jõuga vahele. Kessule on vaja pehmemat kummiharja, sest praegune metallist talvekarva maha kraapimise asi ei meeldi talle mitte üks raas. Hell preili :D

Eile käis ka väga oodatud hambaarst ja neiudel võeti susikad välja. Nägin ka hambakorki ja sain hobuste hammaste vahetumise teemadel palju uut ja põnevat teada. Siinkohal reklaam hambaarstile Joosep Tikk, kes reageeris mu palvele kiiresti ja toimetas ponudega stoilise rahuga. Lisaks oli veel nii tore ja tegi neil kabjad ka korda, sest seppa oleksime pidanud kaua ootama aga kabjad vajasid tähelepanu kiiremas korras. Nüüd on jäänud veel ussikuur teha ja vaktsiinid ning siis on suurem torkimine ja surkimine tehtud. 

Nüüd, kus kabjad on korras saan nad ühekaupa ka ringaeda tuua ja saame vaikselt tööle hakata. Ma ei tahtnud enne mitte midagi teha, kui kabjad pole korras. Suuliste tutvustamisega pole kiiret. Ringaias tahan esialgu täiesti vabalt asju teha ja küll jõuame ka varustusega tutvumise ja harjumiseni. Ikka üks samm korraga. 

Seni on nad väga mõnusad olnud ja oma iseloomud välja näidanud. Joice on vana rahu ise. Väga väga leplik ja naudib iga sügamist ja harjamist. Ja ta on ka paras paksuke, niiet võib juhtuda, et talle pean suukorvi vaatama, et ta ennast üleliia rulliks ei sööks.

Kessu, ehk Monos Que, on iseteadlikum ja pirtsakam. Kui talle miskit ei meeldi, siis on see kohe kõigile teada. Tagumine jalg on kiire reaktsiooniga :p Samas on ta üsna uudishimulik ja tuleb ikka ka kohe uudistama, et mis tehakse ja mis jagatakse. Maiasmokad on aga mõlemad. Porgand ja kuivik maitsesid väga hästi :)

Minu mugulad.

D-ga läheb hetkel kõik väga hästi. Ei julge kohe hõisatagi, sest äkki sõnun ära :s Mida rohkem ma õpin lapsevanem olema seda paremini asjad sujuvad. Püüan kõik need õppetunnid endasse imeda ja iga korraga olla osavam diplomaat, kannatlikum kuulaja ning mõistvam meel. Ainult see mängimise osa ei taha kuidagi välja tulla :( Kui ma aus olen, siis ma ei mäleta oma lapsepõlvest ka eriti mänge..
Mulle meeldis metsadel ja niitudel kolada ja korileda. Saagi vedasin uhkusega koju ja sellest sai moos või seenesoust.

Ma tahan oma lastega head sidet ja suhet ning ma tean, et see eeldab minu poolt suurt panust. Nende hindamist ja aktsepteerimist just sellistena nagu nad on. Kasvatamine ei tohi muutuda murdmiseks. Piirid ja reeglid peavad tagama ohutuse ja kindlustunde, mitte ahistama ja enesekindlust hävitama.
Aga ma tahan neist ka korralikud inimesed kasvatada. Et nad käituks viisakalt praegu, pubekana ja ka hiljem täiskasvanuna. Et väärtused oleks paigas. Mitte nagu sellel kambal plikadel, kellega ma ükspäev poes sõna otseses mõttes kokku põrkasin.
Olin J-ga ülemiste rimi kassasabas, kui minu seljataha kogunes punt noori neiukesi. Vanuselt nii 13-15 ishhh. Ja no nii selga ronisid mulle, et ma ei saanud ennast liigutadagi oma käru ja nende vahel. Mul oli vaja aga J-le klounaadi teha, et ta kannataks küpsise söömisega kuniks olen saanud selle ära maksta. Ma nimelt ei anna oma lastele enne midagi poes, kui pole kassas ära makstud.
No ja siis ma keerasin end ringi, nühkides vastu ühte preilnat ja ütlesin, et kas oleks võimalik mitte nii selga ronida? Ning keerasin uuesti J poole. Selja tagant kostus osatamine.. Oii ma sain kurjaks. Nagu mis mõttes? Kerasin ja vaatasin imestunud näoga plikasid. Üks nähvas, et "midaaaaa, mina ei öelnud midagiiii". Ütlesin siis selle peale, et mis vahet seal on, kes ütles. Üks kamp olete. Kõik ühesugused kasvatamata jõmpsikad. Vanust vaevu 13 ja mõistust pole ollagi. Võiks ikka võõra täiskasvanud inimese vastu niipalju austust olla, et ei roni jalgupidi selga. Selle peale oldi vait. Ma ei saa aru, mis värk selle kassasabas selga ronimisega on.... Mind nii kohutavalt häirib, kui ronitakse niiiiiii lähedale, et kuklakarvad on võimalik üle lugeda.  Ei tea kas on suur hirm, et kui jätad enda ees olevale inimesele piisava isikliku ruumi, siis keegi trügib vahele või :D

Poest sain D-le sünnipäevaks väikese kingituse. Jäin lasteaeda suht viimasele hetkele, sest pidin ju ilma pojata käima seda jubinat ostmas. Mulle ei meeldi üldse poes käia. Veel enam, ei meeldi mulle lastega poes käia. Nad on mul tegelikult poes väga tublid ja toredad, aga see on nagu laste piinamine. Vea neid seal riiulit vahel ringi, kus nende silmade kõrgune ala on värvilist kila-kola täis tuubitud. Wõehh. Me teeme üldiselt nimekirja ja sellest mööda ei hiili. See hoiab ka poes vaidlemise ära, aga no lapsele on ju ikkagi raskse seal kogu seda nänni näha.

Poja on viimasel ajal üldse väga väga hea laps olnud. Lasteaias õpetajad kiidavad, et keskendub palju paremini ja teeb õppetööd süvenenumalt kaasa. Trennis treener läks ka I-le rääkima, et poiss on viimastel kuudel lausa kannapöörde teinud ja on nüüd oma rühma eesotsas, kui mitte lausa tipus. Ujub juba krooli ilusti ja kõiki harjutusii teeb hoolega kaasa ning aasta alguses vaevanud keskendumise mured ja krutskid oleks nagu peoga pühitud. Nii nii uhke tunne tuleb sellist juttu kuuldes :)

J kordab sõnu järgi ja jumaldab oma venda. See on nii lahe kuidas nad koos mängivad. Täielikud õue ja vee loomad on. Ainult õue õue ja vanni vanni :D Tegus ja asjalik preili on meil. Ja oii oii kui kange, kui on oma tahtmist vaja nõuda :p Piimapood pani opiga koos uksed kinni ja sellega on nüüd kõik. Mina vist igatsen seda rohkem kui laps. Vahel, kui ta sülle poeb ja pea rinnale toetab, siis on nii endal selline heldimus peal :) Minu väike beebsu aga juba nii suur ja asjalik.

Ma ei tea, kas see kannapööre poisiga ja koos sellega ka minu enda pidev stressifooni vähenemine olid seotud kuidagi meie söömise reeglite muutusega, aga hetkel igatahse on asjad täitsa hästi :) Kui ma olen pikka päeva preiliga kahekesi kodus, siis on selline mõnus igatsus poja järele ja no see on hea tunne. Selline magusvalus :)